Siiras ülistuslaul eesti luulele
Detsember, 2022
Wimberg. Pruut, kuningas ja muusapoeg. Eesti luule algus. Eestikeelne luule 1637–1721 transpoetiseerituna 21. sajandi kirjakeelde. Koostanud Jaak Urmet. Reval: EKSA, MMXXII. 286 lk. 27.99 €.
Wimbergi / Jaak Urmeti raamatut võib pidada rõõmustaval viisil kultuurilooliselt märgiliseks: eesti kirjakeele algusaastate tekstid on asunud eesti autoreid taas loominguliselt kõnetama ja inspireerima. 19. sajandi ärkamisaegne kirjasõna ja eriti luule oli teatavasti üleni 17.–18. sajandi saksalaenulise kihistuse otsene edasiarendus. 20. sajandil kalduti teise serva, asudes rõhutama eesti soomeugrilisi juuri. Värsket verd otsiti pigem mujalt Euroopast kui Saksamaalt, nii et eesti kultuuri saksa algus taandus teadusliku uurimise objektiks, millesse suhtuti pigem võõristavalt ja üleolevalt. Nüüd, 21. sajandil, on ehk aeg veidi küpsemana uuesti eesti kirjasõna alguse juurde naasta. Loodetavasti annab see raamat märku, et ollakse valmis üle saama meie kirjakultuuri koloniaalse päritolu põhjustatud kohmetusest.
Raamatus esitatakse varase eestikeelse kunstluule näited originaalkujul kõrvuti keeleliselt ja kirjapildilt kergelt tänapäevastatud ümberluulendustega. Eessõnas (lk 9) ütleb uue väljaande autor uhkusega, et raamat „hõlmab kõiki tänaseks teada olevaid eesti keeles kirjutatud luuletusi ajavahemikul 1637–1721. Neid on kokku 70“. Võrreldes eelmise ja ühtlasi esimese sama aja juhuluulet tutvustava kogumikuga, Villem Alttoa ja Aino Valmeti ligi pool sajandit tagasi ilmunud raamatuga,[1] mis sisukorra järgi sisaldab 26 luuletust, kõlab see väide eriti võimsalt ja natuke müütiliselt. Arv 70 seostub vägisi Piibli kreekakeelse tõlke nimetusega Septuaginta, mis tähendab ka „seitsekümmend“ ja tuleneb pärimusest, et seda olla tõlkinud seitsekümmend (õieti küll seitsekümmend kaks) meest, igaüks eraldi oma kongis, aga kõigi tõlked olla sõna-sõnalt kokku langenud. Koostaja ongi nende 70 väljavalimisega võtnud endale müütiloova missiooni eraldada terad sõkaldest. Nimelt ütleb ta (siinkohal transpoetiseerija Wimbergi suu läbi) kohe samal leheküljel: „Mõni neist [= luuletustest] on hallil alal luule ja kirikulaulu vahel, mõni luule ja rahvaluule vahel, aga ometi on nad kõik vähem või rohkem ilukirjandus. Neis on midagi, mida ei leia rahvaluulest või kirikulaulust. Neist algab eestikeelne ilukirjandus – sest eestikeelne proosa sündis alles 18. sajandi lõpul ja draama 19. sajandi keskel.“ Kirg eraldada päris ilukirjanduslik luule kirikulauludest jälitab raamatu kokkupanijat (nüüd juba koostaja Jaak Urmeti isikus) ka järelsõnas, mis kannab pealkirja „Eesti luule algus: juhtmõtteid“. Siin mööndakse küll ülesande keerukust ja tõdetakse, et eesti luule alguse juures tuleb arvestada piiripealsusega kolmes aspektis: esiteks on segamini „saksa“ ja „eesti“, teiseks on segamini „ilmalik“ ja „vaimulik“ ja kolmandaks tekib hall tsoon „ilukirjanduse“ ja „folkloori“ vahel.
Esimest ja kolmandat liiki piiripealsus ning neist johtuv originaali ja tõlke ning võõra ja oma tuvastamise problemaatika on eesti kirjanduse tekkeloos tõepoolest intrigeerivad teemad ja neist johtuvat heitlust peab heitlema igaüks, kes tolle ajaga rinda pistab, kui just ei otsustata valimatult hõlmata kõike, mis kätte saada on võimalik. Aga innukas püüd teha 17. ja 18. sajandi pastorite loomingus rangelt vahet ilmalikul ja vaimulikul luulel tekitab rea küsimusi. Tõsi, sellist jaotust tolle aja luulest rääkides sageli kasutatakse. Ka Marju Lepajõe on oma Brockmanni-käsitluses vastandanud (ilmalike ja antiikluulest mõjutatud) juhuluuletuste kirjutamist eestikeelsete kirikulaulude repertuaari loomisele ning väitnud: „Selle perioodi kõnepruugis tehakse vahet, kas inimene loob luuletusi või tõlgib kirikulaule – seda ei nähtud ühe ja sama luulena.“[2] Kirikulaulude väljaarvamisel pärisluule hulgast peetakse nende all ilmselt silmas 16. sajandi lihtsakoelisi katekismuselaule. Hilisema kirikulaulu ja kõrgetasemelise vaimuliku luule piirid on siiski paiguti üsna defineerimatud. Ja mille alusel n-ö suures luules ilmalikku teksti vaimulikust eristada? Urmet möönab ise ka, et „ilmalik“ oli 17. sajandi kontekstis hoopis midagi muud kui 21. sajandi kontekstis, aga jändab selle lahterdamisega ometigi lehekülgede viisi, veenmaks lugejat, et kirikulaulude tekstid ei olnud päris ilukirjandus (nt lk 269). Kas Paul Gerhardti luule tõesti ei kuulu ilukirjanduse alla? Tema tekste hakati eesti lauluraamatutesse tõlkima juba 17. sajandi lõpus ning 1721. aasta lauluraamatus leidub temalt üle 20 luuletuse, teiste hulgas ka „Geh aus, mein Herz, und suche Freud“, mille eestindust võib pidada eesti esimeseks silbilis-rõhuliseks loodusluuletuseks. Lihtsakoeline küll, aga ikkagi. Toodagu siinkohal ära 4. ja 5. salm sellest tõlkest (tänapäevases kirjaviisis ja õige minimaalselt tänapäevastatud häälduses, aga täiesti transpoetiseerimata kujul):
Saab kana mune haudunud
ja pääsukene poeginud,
siis oma poegi söötvad.
Küll põder kargab kergeste
ja leikab rõõmsast rohole –
kõik oma aega teadvad.
Jõed, ojad keerul kohavad
ja võsa varjul keerlevad
ja ääretasa jooksvad.
Kus iganes on rohumaa,
ka vainul rõõmsa lauluga
sääl lapsed karja söötvad.
Looduspilte võib leida ka teistest lauludest, näiteks samas lauluraamatus trükitud Laurentius Laurenti laulu „Es sind schon die letzten Zeiten“ 5. salmist:
Viigipuud kui pakatavad,
lähevad hiirekõrvule,
siis kõik inimesed mõistvad,
et sui pole kaugele.
Tõlkija on siin muide asendanud originaali literatuurse kujundi Hoffnungskleid ‘lootuserüü’ talupojast lugeja/kuulja jaoks mõistetavama rahvakeelse väljendiga hiirekõrvule minema, mida nii varases kirjakeeles mujalt registreeritud polegi. Jah, tegemist on tõlgetega. Aga sama ilmselged tõlked on Heinrich Gösekeni ja Georg Salemanni eestindused, mis järgivad täpselt Martin Lutheri laulu „Wohl dem, der in Gottes Furcht steht“ sisu ja vormi. Lutheri laulu aluseks on 128. psalm, kuid eesti tekste ei saa kuidagi käsitleda tolle psalmi „pulmalauluna tõlgendatud töötlustena“, mille kaudu nende hõlmamist kogumikku justnagu välja vabandatakse (lk 278). Need on täiesti varjamatult Lutheri laulu tõlked, aga olid nn juhuluuletustena kaasatud juba Alttoa ja Valmeti kogumikku, sest ilmusid kunagi omaette pulmavihikutes ning on ainuüksi selle formaalse seiga läbi klassifitseeritud meie juhuluule varamusse kuuluma.
Võiks ka teistpidi küsida, mis poolest on pulmaluuletused automaatselt „ilmalikud“. Piibel ja selle toel kogu muugi vaimulik kirjavara kasutavad inimese ja Jumala vahekorra kirjeldamisel ohtralt abieluteemalist metafoorikat. Ehkki abielu ei olnud luterlikus kirikus enam otseselt sakrament, nagu oli olnud katoliku kirikus, oli selle sõlmimine ehk laulatus 17.–18. sajandil vägagi oluline kiriklik toiming ja pastor oli vastutav kõigi koguduseliikmete abieludega seotud seikade ja moraaliküsimuste eest. Urmeti jaotuses näib kaasa mängivat pigem tänapäevane arusaam, et kõik keha ja seksuaalsusega seotu kuulub ilmalikku sfääri ja on iseenesest kuidagi vallatu. Lk 160–161 on ära toodud saksakeelne originaal ja eesti tõlge Johann Wolfgang Boecleri raamatust „Teutsch-Ehstnische Andachts-Flamme“. Seda ei ole väljavalitud 70 luuletuse hulka arvatud, sest tegemist on Heinrich Mülleri kirikulaulu „Ade, du süsse Welt“ tõlkega, ja esimese hooga on raske taibata, miks see illustratsioon siia üldse on lisatud. Pildi allkirja järgi võib aimata, et raamatu koostajat on lummanud eesti tõlkes kasutatud sõna sitt, mis on küllap mõjunud väga ilmalikult. Siin konkreetses kohas esineb see sõna õigupoolest üsnagi „vaimuliku“ mõtte väljendamise teenistuses ja kannab tähendust ‘praht, räbu’, aga vaimuliku ja ilmaliku teksti range lahutamise kontekstis tasub mainida, et 1739. aasta piiblitõlkes esineb sõna sitt 81 korda, ja nii tähenduses ‘praht, räbu’ kui ka tähenduses ‘väljaheide’.
Möönan, et senise jutu kriitiline hoiak lähtub kitsalt minu professionaalsest erapoolikusest. Olen kümmekond viimast aastat tegelenud varaste eesti laulu- ja palveraamatute keele uurimisega, mistõttu nende jätkuv paigutamine „mitteluule“ hulka paneb nördima, sest nende seas leidub tõeliselt säravaid ja vaimukate keeleliste lahendustega eestindusi. Eks kõik lahterdused on tinglikud, ehkki mingi teema käsitlemisel enamasti vajalikud. Aga ilmalikkuse tagaajamise käigus on nüüd eesti luule algusest välja arvatud lisaks juba mainitud Paul Gerhardti ja Laurentius Laurenti looduspiltidele ka näiteks üks ilusamaid ja sügavamaid 17. sajandi eestikeelseid mõtisklusi Georg Salemanni sulest „Kui mere peal mässab ning tõukab end vesi“. Salemanni palveraamatus (mida Urmet nimetab millegipärast „jutluseraamatuks“) leiduvate luuletuste kõrvalejätmist näib koostaja vabandavat samuti nende tõlkelisusega (lk 268), ehkki näiteks Uku Masing on pidanud neid tõenäoliselt esimesteks eesti keeles kirjutatud meditatsioonideks, mis „mõneti meenutavad Faehlmanni taolisi laule“.[3] Lisaks mainitud luuletuse sisulisele küljele väärib esile tõstmist ka selle vorm, eriti kuivõrd Urmet kiidab ühtelugu eesti luule alguse vormirikkust (nt lk 263, 274), aga ometi kasutavad kõik 70 luuletust, mis kogumikku on valitud, kaksikmõõtu (st kas jambi või trohheust või veidi ebakorrapärasemat värsimõõtu, mis on taandatav jambile või trohheusele). Samasugust meetrumit kasutatakse ka tollastes lauluraamatute tõlgetes (kusjuures lauluraamatuis rakendatakse Opitzi reegleid erakordse järjekindlusega, nii et rõhulised ja rõhutud silbid vahelduvad ilma mingite tõrgeteta ja värsirõhud kattuvad alati sõnarõhuga). Kuid selles Salemanni palveraamatu luuletuses on värsimõõduks eeltaktiga daktül (mida võib käsitleda ka amfibrahhina). Selline, kahe kõrvutise rõhutu silbiga värsimõõt oli haruldane ka 17. sajandi saksa luules ja eesti näiteid leidub peale Salemanni veel ainult paaris Anton Heidrichi käsikirjalises luuletuses. Nii et luuletus väärinuks ilmtingimata eesti luule alguses esiletoomist.
Kui juba väljajäämiste pärast kurta, siis ei saa kuidagi mainimata jätta ka Christoph Blume säravat eestindust Johann Francki kuulsaimast tekstist „Jesu, meine Freude“, mis oma nõudliku vormiga pani tõlkijad tõsiselt proovile. Toodagu siin ära 3. salmi algus Christoph Blume tõlkes (1666):
Trots, trots valgemehel,
trots, trots surmakäel,
kartusel trots ka.
Mässa ilm ning paista,
mul on laulmist seista
frii ning holeta.
Ehkki Blume süntaktilised konstruktsioonid jäävad ilma originaali abita paiguti vaid hämaralt mõistetavaks, on ta tõlkes suutnud vaieldamatu meisterlikkusega edasi anda Francki luuletuse hoogu. Tähelepanu äratab, et otseste saksa laenude kõrval (trots ‘hoolimata, midagi trotsides’, frii ‘vaba’) kasutab tõlkija riimi positsioonis kuradi sünonüümina põnevat liitsõna valgemees (originaalis Drache ‘draakon’).[4] Jah, see on jälle tõlge, aga väga omapärane tõlge ning eestikeelse 17. sajandi luule vormirikkuse demonstreerimisel olnuks selline tekst igati omal kohal. Nagu Urmet möönab, tõlke ja originaali suhte probleemsest puntrast tollaste tekstide vaatlusel ju nii ehk teisiti mööda ei pääse. Ja kui tervikuna saksa luulest üle kantud ehk tõlgitud silbilis-rõhulise traditsiooni üks osa kuulutada eesti luule alguseks, siis tundub ülekohtune selle teist osa ignoreerida. Seda enam et silbilis-rõhulise lõppriimilise kunstluulega, mis sai eesti rahvusliku „oma originaalluule“ vormikaanoniks, puutusid eestlased ise kokku pigem just kirikulaulude tõlgete kui juhuluule kaudu.
Ent aitab. Vaadeldav raamat kajastab Urmeti valikut. Kui mõni väärt luuletus ongi sealt välja jäänud, on ju palju olulisem see panus, mida Urmet oma koguga senisesse teadmisesse juurde on lisanud. Seda ei ole küll päris nii palju, nagu Alttoa ja Valmeti kogumiku sisukorra 26 pealkirja ja Urmeti välja kuulutatud 70 luuletuse põhjal esimese hooga võiks arvata, sest 70 saavutamiseks on natuke trikitatud. Aga lisaks eelmisele esinduskogule on uude kaasatud kõik vahepealse poole sajandi jooksul „Tulimullas“ ja „Keeles ja Kirjanduses“ kajastatud leiud. Ja tasub rõhutada, et neist nii mõnegi ülesotsimisel on Urmeti käsi mängus olnud. Neist kõige põnevam on oletatavalt Johann Hornungilt pärinev tekst, mis raamatu sisukorras on toodud küll tagasihoidlikult tundmatu autori luuletusena pealkirja all „Ühe virulase nähtud kummaline vaatepilt“, kuid mille tagamaid märkuste ja kommentaaride osas (lk 283) põgusalt siiski selgitatakse.[5] 1654.–1656. aasta kirikukäsiraamatu katekismusest ja palveraamatust on juurde võetud üht-teist, mis koostaja ilmalikkuse nõudele millegipärast vastuvõetavaks on osutunud. Samuti on valikusse lisatud mõned vahepeal publitseeritud piiblitõlke käsikirjadest pärit pühendusluuletused. Inspiratsiooni on saadud ka ühest 18. sajandi algul ilmunud reisiraamatus avaldatud salmikesest, mille ajel Wimberg on, oletatavast fragmendist tervikut luues, leitule kolm salmi juurde luulendanud (lk 132, 133, vrd lk 182).
Sest tegelikult polegi raamatu rõhuasetus üldse mitte vanade luuletuste originaalkujudel ega Urmeti rõhutatult populaarteaduslikel selgitustel nende kohta, vaid hoopis tekstide ümberluuletamisel tänapäeva eesti kirjakeelde, mida Wimberg nimetab transpoetiseerimiseks (lk 10), lisades: „Sisuliselt on see sama, mis tõlkimine, ainult et paremgi veel, kuna kadu on väiksem kui tavalise tõlke puhul. Transpoetiseeringus olen lähtunud originaalist nii palju kui võimalik. Vorm on sama, sisu on põhimõtteliselt sama, võimalikult suur osa tekstigi on sama.“ Ja paar lõiku edasi (lk 11) rõhutatakse: „Lugedes võib vabalt piirduda ainult transpoetiseeringutega … Seda raamatut võib lugeda igaüks, see on lihtsalt üks taaskordne luuleantoloogia meie igapäevasele öökapile!“
Selle kinnituseks võib raamatust leida hulgaliselt ladusaid ja lihtsaid vemmalvärsi lähedasi sõnaseadeid, mis on originaaliga võrreldes tänapäeva lugejale tõepoolest kergemini loetavad, ehkki kasutavad vahel ettevaatlikult ka vanu lausemalle. Näib, et Wimberg ongi lihtsalt tahtnud jagada oma 17.–18. sajandi luule vaimustust tänapäeva lugejaga, kes ilma abikäeta ei viitsiks veerida vana kirjaviisi ega vaevata pead mõningate käibelt kadunud konstruktsioonide tõlgendamisega. Osa teksti transpoetiseering seisnebki eeskätt kirjaviisi tänapäevastamises, teisal on veidi rohkem mugandatud. Tihti on vanale tekstile lisatud uus selgitav pealkiri, nagu „Logelejat luurab kurat“ lk 97:
Just oleskelu on see koht,
kus kurat kargab turja.
Siin suurt ja kõrget luurab oht,
et peagi teenib kurja.
See isik, kellel tegemist
ei leidu selles ilmas,
Saab meelitatud kuradist
ja halb saab heaks ta silmas.
Mõnel korral on luuletuse vorm nõudnud transpoetiseerijalt siiski ka keerukamaid lahendusi, nagu nt Gustav Johannes Laurentiuse mälestusluuletuses (lk 145–157), mille 21 salmi algustähed moodustavad akrostihhoni ning mille tõlkimise tehnilisi tagamaid lähemalt ka analüüsitakse (lk 267). Aga isegi kui akrostihhoni väljamängimiseks kasutatud võõrapärased keelendid vajavadki põhjendamist ja selgitamist, on seegi tekst tänapäevastatud kujul muus osas ilma erilise vaevata ladusalt loetav.
Ühesõnaga, tavaline igamehe luuleantoloogia? Jääb ainult põnevusega oodata, milliseks kujuneb sellisena välja pakutud kogumiku retseptsioon. Mis elu hakkavad elama oma keelelisest ja sisulisest kontekstist välja rebitud ja lugejale tänapäevases pakendis lahkelt kingitud värsid? Vanade tekstide tõlkimisel on nii sisu kui vormi tasandil alati probleemiks, kas lugeja võtab mingi tõlkija pakutava elemendi vastu vahetult omaenese kaasaja kontekstist lähtudes või laseb sel meelitada end tagasi ammusesse aega ja hakkab huvi tundma tollaste seoste vastu. Näiteks kui Wimberg väidab, et transpoetiseeringute vorm on sama mis originaalidel, siis selle vormi tähendus ja mõju on vahepealse kolme kuni nelja sajandi jooksul ju drastiliselt muutunud. Tol ajal oli silbilis-rõhuline lõppriimiline luule eestikeelsena radikaalselt uuenduslik vormivõte ja opitzlik reeglipära keeras sellele veel oma vindi peale. Tänapäeval on see peaaegu unustatud vana luuletamise viis, mis seostub eeskätt lasteluule ja vemmalvärssidega ning mälestusega 19. sajandi ärkamisajast. Muus kontekstis mõjub see ehk veidi üllatuslikult, aga annab sisule ometi hoopis teise lisavärvingu, kui andis 17. sajandil.
Kas suudavad need transpoetiseeringud veenda lugejat selles, „kui peen ja nõudlik võis olla intellektuaalne mõte tol ajal“, nagu on esimese juhuluuletaja Reiner Brockmanni matusel peetud Andreas Sandhageni jutlus veennud Wimbergi ennast (lk 11–12)? Raamatu lõpus kuulutab Urmet: „Minu ideaal on ühendada eesti tänapäevane kultuur läbi Koidula ja Petersoni orgaaniliselt Brockmanni ja Salemannini välja – ning sealt edasi mööda keskaegse Liivimaa igapäevaelu voolusängi ajas veel kaugemale, kus see lõpuks suubub Euroopa üldisesse asustuslukku“ (lk 276). Sihiseade lõpuosa jääb natuke tabamatuks: kas kavatseb autor järgmisena võtta ette vanema rahvalaulu või peab silmas ikkagi etniliste eestlaste otsimist kunstluule autorite seast, nagu võib oletada lk 264–265 kirjutatu põhjal?
Igatahes on Wimbergi/Urmeti raamat siirast vaimustusest sündinud ja sümpaatne ülistuslaul eesti luulele. Kui ka väljaandest väga populaarset öökapiraamatut ei kujune, võib loota, et see tekitab uue laiema diskussiooni eesti luule alguse üle ja taaselustab arutlusi saksalaenulise ja pärimusliku soomeugrilise alge osast eesti luules ja kultuuris.
[1] V. Alttoa, A. Valmet, 17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule. Tallinn, 1973.
[2] M. Lepajõe, Rainer Brockmanni värsside vältimatus. Keel ja Kirjandus, 2009, nr 10, lk 772.
[3] U. Masing, A. Soosaar, Kolme sajandi eest värsistatud lauluraamatust. Rmt-s: U. Masing, Eesti vanema kirjakeele lood. Tartu, 1999, lk 83.
[4] Tõlke vormi selgituseks lisatagu, et vormi valgemehel riimsõna järelkomponent hääldus tollase arusaamise kohaselt kahesilbilisena: surmakä-el.
[5] Lähemalt vt J. Urmet, K. Viiding, Täiendust XVII sajandi Eesti luulele. Keel ja Kirjandus, 2021, nr 10, lk 843–864.
