Eesti venelased, sümboolne võitlus ja siseimpeerium
August, 2023Vikerkaar palus mul kirjutada, mis on muutunud Eesti venelaste olukorras pärast sõja algust. Ma ei suutnud kaua täpseid sõnu leida. Kuidas anda edasi tunnet, mis tekkis 2022. aasta veebruaris? Mõnikord näen unes, et olen mingis maa-aluses ruumis; sealt pääsemiseks tuleb läbi kitsa avause välja roomata – aga mina ei suuda. Tüüpiline hirmuunenägu. „Something there is that doesn’t love a wall,“ kirjutas Robert Frost ja ma kahtlustan, et meis kõigis on midagi, mis kardab tupikuid. Sõda – see on ajaloo tupiktee. Tungides Ukrainasse, moonutas Putin miljoneid elusid. Keegi tapetakse. Keegi sandistatakse – füüsiliselt ja moraalselt. Valu, viha, tigedust on saanud nii palju, et sellest vabanemiseks kulub aastakümneid.
24. veebruari hommikul tekkis hiiglaslik must auk, mis tõmbab endasse kõike ja kõiki. Elusid, südameid, mõistusi. Sõna ei ole enam vahend, et midagi muuta, vaid et öelda – nüüd on kõik. Lõppenud. Rong sõitis minema, uks langes kinni. Mäletan, et leidsin internetist foto sõjaeelsest Butšast: nõukogudeaegne utopistlik mosaiik majaseinal, tantsivad poisid ja tüdrukud. Vaat seda nüüd kindlalt enam ei tule. Või tuleb, aga nii kaugel tulevikus, et meid siis juba kindlalt enam pole.
Kirjutan „meie“, „meid“, aga muidugi ei seo mingi ühine „meie“ neid, kes kaotavad elu Ukrainas, ja neid, kes kaotavad kodumaa, põgenedes Venemaalt, ja neid, kelle õigusi kõigest kärbitakse Eestis. Need on erinevad kaotused. Lahingutegevuse kaart on üks, aga tagajärjed – nagu ka reaktsioonid neile – lahknevad, sellepärast „meie“ nimel ma rääkida ei saa. Kohalikke venelasi on Eestis mitusada tuhat indiviidi, ja vähe on seda, mis meid ühendab. Meil ei ole oma erakondi, ühteliitvaid kultuuriüritusi à la laulu- ja tantsupidu, pole mingit ühist ajalugu, ühesõnaga puudub see „identiteet“, millest arvamusliidrid armastavad kõnelda. Riskin öelda, et ainus, mis meid ühendab, on väline surve. Ja sellest – signaalidest, mida „meie“ saame ühiskondlikust diskursusest, poliitikute kõnedest ja meediatekstidest – tahangi rääkida. Las igaüks ise otsustab, kuidas ta reageeriks, kui leiaks end „meie“ nahas.
Niisiis kus asuvad sel hirmsal sõjakaardil Eesti venelased? Väga sandis kohas. Mulle näib, et siin on paralleele sudeedisakslastega (Donbassi puhul on need paralleelid kordades tugevamad, kuid rakendatavad ka Eestis). 1930. aastate Tšehhoslovakkias etnilisi sakslasi, kes elasid Sudeetides, tõepoolest diskrimineeriti. Ühest küljest andsid sellele piirkonnale hoobi ülemaailmne majanduskriis, vaesus ja töötus, teisalt surusid võimud seal peale tšehhi keelt, sealhulgas koolihariduses, mis viis tšehhivastaste – nii natsismi- kui ka kommunismimeelsete – lahkulöömismeeleolude tekkele. Hitler lihtsalt kasutas neid ära, et Tšehhoslovakkiasse tungida. Sudeedisakslased osutusid justkui süüdlasteks, kõik üheskoos – ja pärast sõda küüditas Tšehhoslovakkia Potsdami konverentsi loal pool miljonit piirkonna asukat Saksamaale. Neid, kellel oleks olnud mingit pistmist Saksamaaga, polnud küüditatute hulgas kuigi palju.
Keegi ei hakanud uurima, kas üks või teine konkreetne sakslane toetas natsismi või mitte. Keegi ei tuletanud meelde diskrimineerimist. Nad mõisteti süüdi ja neid karistati etnilise tunnuse põhjal, sest „sõja esimeseks ohvriks on alati nüansid“. Seda, et nendega sai toimitud ebaõiglaselt, hakati meenutama palju aastaid hiljem. Ajalooraamatutes.
„Te peate välja surema“
Eesti venelasi (seni) keegi massiliselt välja ei saada; üksikjuhtumeid on. Kuid Läti võimud on juba valmis küüditama 17 000 kohalikku elanikku – Venemaa Föderatsiooni kodanikku, kui need ei soorita keeleeksamit. Arvan, et nii kaugele asi ei lähe, kuid signaali tasemel on kõik vägagi selge. Seda tüüpi signaale, et „te pole omad“, antakse ka Eestis – pidevalt ja valjusti. Nad on diskursuses normaliseeritud, võim tihtipeale toetab neid. Võib muidugi öelda, et on ka teisi signaale, häid – ja et pole vaja pöörata tähelepanu üksnes halbadele. Kuid nii see ei tööta. Hirmu, mille on tekitanud üks tugev signaal, niisama lihtsalt teiste signaalidega ei summuta.
Väga suur roll on kontekstil. Võtame või purustatud Venemaa tanki demonstreerimise Vabaduse väljakul. Brüsselis või Stockholmis, kus kohapealne vene elanikkond puudub, oleks see üks signaal; meil, kus iga neljas on venelane ja paljud on kuidagi Venemaaga seotud ning eksisteerib rahvustunnuse-põhise normaliseeritud ksenofoobia traditsioon, on signaal hoopis teine. Minu subjektiivne mulje oli, et võim tegi nii nimme, et lõhet süvendada. Tank oleks otsekui öelnud: „Vaadake, millised need vene tõprad on, hea, et neid tapetakse“, ja mõni rõõmustas, tehes tanki taustal selfisid, mõni aga tundis solvumist ja viha. Ma olen sõja vastu, ma tean, kes on selles süüdi (Putin ja talle ustavad venemaalased), ma tunnen igati kaasa ukrainlastele ja soovin nende võitu – kuid selle tanki juurde ma ei läinud. Sõjaõudusi demonstreerida võinuks näiteks näidates suurel ekraanil kõike seda, mida Venemaa väed Ukrainas korda saadavad. Purustatud tank räägib muust. See ei räägi Ukraina valust – vaid võidust Venemaa üle, mis meie diskursuses seostatakse siinsete venelastega.
Ühest küljest võib seda strateegiat nimetada „lõimivaks“: ta tõukab selle poole, et kõik määratleksid mitte ainult „kelle poolt ta on“, vaid ka „kes ta on“. Venelane (kas Eesti või mitte, pole oluline, niikuinii oleme „meie“ siin „venelased“) või eestlane. Kui viimast, siis nähtavasti tuleb aktsepteerida teatud poliitikat Eesti venelaste suhtes. Inimesed saavad sellest signaalist aru. Daniil Kurakin, kes kirjutas artikli „Kuidas vabaneda lõplikult Venemaast, jäädes seejuures venelaseks“,[1] on hoolimata loo pealkirjast oma identiteeti vahetanud: „On inimesi, kes on valinud endale teise identiteedi, et mitte assotsieerida end Venemaa Föderatsiooniga, ja pole vähimatki põhjust mõista neid inimesi selle pärast hukka. … Mina lahendasin enda jaoks selle küsimuse nii, et „rahvuse“ määratluses rahvastikuregistris asendasin „venelase“ „eestlasega“.“ Kui assotsieerid end Venemaaga, asud kindlasti Pimeduse poolel; jäädes venelaseks, oled ikkagi veel hallis tsoonis. Tule üle Valguse poolele!
Vastavalt tekivad ka „valed“ inimesed, kusjuures seda väärust mõistetakse võrdlemisi laialt – alates otsesest Putini ja Kremli-meelse partei Koos/Вместе toetamisest kuni nostalgiani Nõukogude Liidu järele või nõustumatuseni praeguse koalitsiooni poliitikaga. Selliseid inimesi oli ka varem, kuid mul on tunne, et viimase poolteise aastaga on suhtumine neisse muutunud. Nüüd on saanud normaalseks öelda, et tuleb ära oodata, kuni nad surevad. Lotta Vaher: „Veendunud nõukogude inimeste vastu ei saa me midagi teha, aga nad surevad mingil hetkel ära.“[2] P. I. Filimonov: „Ida-Virumaal peab mingi hulk inimesi ära surema, siis võib hakata midagi välja tulema.“[3] Jällegi, signaal on selgemast selgem.
„Loota ei ole teil millelegi“
Ja veel saab selliseid „valesid“ inimesi deporteerida. Meenutame Isamaa valimis-eelset lubadust: panna siinsed venelased kirjalikult hukka mõistma Putini agressioonisõda Ukrainas, või nad saadetakse välja Venemaale.[4] Teoks see ei saanud, ja üksikute Venemaa kodanikest Eesti püsielanike juba aset leidnud väljasaatmise taustal ka ülemäära šokeerivalt ei mõjunud.
Siin on üks selline lugu: 30. septembril 2022. aastal sõitis Sergei Neprimerov – 66-aastane, kasvanud Eestis – Narvast Ivangorodi tuttava matustele, aga tagasi pöörduda ei saanud, piiril anti talle dokument keelu kohta siseneda Eestisse ja Schengeni viisaruumi viis aastat. Kapo tunnistas Neprimerovi julgeolekuohuks ja annulleeris tema elamisloa.[5] Neprimerovi süü seisis selles, et ta oli laikinud Putinit toetavaid postitusi ja aktiivselt osalenud Teise maailmasõja teemalistel üritustel.
Selliselt välja saadetud Venemaa Föderatsiooni kodanikke on juba mitmeid, veel hullem, Eesti suutis de facto deporteerida Venemaale isegi kaks kodakondsuseta isikut – ehkki halli passi omanikega nii käituda lihtsalt ei tohi. Progressiivsed ajakirjanikud ja blogijad sealjuures arvavad, et Kapo on teinud kõik õigesti. Vaatamata põhiseadusele, mida meenutada ei armastata: „Igaühel on õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele. Kedagi ei tohi sundida neid muutma“; „Kedagi ei saa veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele“. Ole sa siis putinist, maoist või nats (või mis, kas meil siis pole natslike vaadetega poliitikuid?).
Kuid Venemaa sõda Ukrainas nullis kõik. Signaal on taas selge: „valede“ laikide eest sotsiaalmeedias ja osalemise eest Surematus Polgus võidakse teid kohtu ja uurimiseta kuulutada ohuks julgeolekule ja välja saata. Aga mida loeb Kapo „julgeolekuohuks“ poole aasta pärast? Ja kas päästab kedagi Eesti pass? Lõppude lõpuks lubavad meie seadused jätta kodakondsusest ilma ka neid, kes said selle naturalisatsiooni korras.
Siin on tähtis, et Eesti venelased näevad: isegi õiguslikud aspektid lähevad vähe korda, kui näib, et karistada on „õiglane“ (meenutame sudeedisakslaste saatust). Peaaegu sedasama näitab koalitsiooni kavatsus jätta Venemaa ja Valgevene kodanikest püsielanikud Eestis kohalikel valimistel ilma hääleõigusest. Peaaegu – sest õigusteadlased on vastu. Kuid nemad on õiguseksperdid, neil on oma argumendid, aga peale nende hääli „valede passidega“ Eesti püsielanike kaitseks samahästi kui kelleltki ei kõla. Erinevalt näiteks LGBT+ õigustest Eesti venelaste õigused progressiivseid aktiviste ei eruta. „Vene küsimuses“ Eesti liberaalid ei liberaalitse. Eesti venelased mõistavad: abi oodata pole kusagilt. (Möödaminnes märgin, et ühtlasi eelistab ikka enam inimesi pimesi usaldada võime, Kapo salastatud otsuseid jne. Minu meelest on see Eesti tulevikku silmas pidades väga halb tendents.)
„Häbistavatel seostel Venemaaga ja võimukriitikal on tagajärjed“
Veel üks sõjaajastu fenomen on tühistamiskultuur. Nii või teisiti Venemaaga seotud tühistamiste taustal (Andres Mustonen, Linor Goralik, teater NitJa, Tenno Pent Sooster ja Sergei Bunkov…) said kohalikud venelased halvima signaali siis, kui 2022. aasta septembris vallandati Vene Teatrist lavastaja Filipp Loss, Venemaa kodanik ja muide valjuhäälne Putini-vastane.
Vallandati postituse eest Facebookis, kus Loss avaldab nördimust võimude tegevuse üle Venemaa kodanike suhtes: „Kui reibaste toostide alt Ukraina relvade ja Headuse võidu terviseks Kurjuse üle ronis kõigist pragudest äkki välja roiskunud ja pulstunud russofoobia ja keegi ei pigista nina kinni ega ütle kõvasti „vuih““, ja meenutab, et õigustest ilmajätmine etnilise tunnuse alusel võib viia täieliku õuduseni: „Mis saab meie õigustest edaspidi? Millistel joontel meie innukad naabrid peatuvad? Kunagi päris hiljuti, tuleb meelde, hävitasid nad sama innukalt Eestis juute.“[6]
Järgnenud vallandamine oli sisuliselt poliitiline – Vene Teater ei varjanud kartust, et pärast niisugust võimukriitikat pannakse teater kinni. Järeldus: vene-
lane – ja Venemaa kodanik – holokaustiga paralleele tõmmata ei tohi. Mis puutub eestlastesse, siis näiteks Ahto Lobjakase „Meie oma kristallöö“[7] oma ajal niisugust poleemikat kaasa ei toonud. Sellega lugu ei lõppenud: märtsis 2023 ründas Filipp Lossi kui „fašisti ja putinisti“ Narva Vabal Laval režissöör Andres Puustusmaa.[8]
Seda huvitavam oli lugeda portaali Rus.Postimees ajakirjaniku Jan Levchenko arvamust,[9] et Puustusmaa tegutses nagu impulsiivne kunstnik, Loss justnagu küll räägiks õigeid asju, aga tegelikult on ülbe ja otsekui „julgustaks seda riiki, maad ja tema segadusse sattunud kodanikke: vaadake, veel pisut-pisut, ja te võite õigustada mu usaldust!“. Kuid eks ole ka aprillis 2022 toimunud ilmekas juhtkonnavahetus portaalis Rus.Postimees – ühes vähestest meil veel alles jäänud venekeelsetest meediaväljaannetest – samuti signaal: pärast seda, kui peatoimetajaks sai Sergei Metlev, hakkas portaal transleerima sedasama lõhestamise diskursust.
Tühistamise fenomenile lähedane nähtus on ka see, mis juhtus Narva aktsioonikunstniku Vovan Kaštaniga – tema isegi täiesti ühetähenduslikult Venemaa-vastastele ja Ukraina-meelsetele kunstiaktsioonidele reageeriti trahvide ja arestidega.[10]
„Te olete zombid, kuid me vabastame teid nõidusest“
Pärast 2022. aasta veebruari ilmnes meie diskursuses selgesti see, mis tõenäoliselt alati (info)sõjas juhtub: sümbolid said tähtsamaks kui reaalsus. Näiteks on võimalik arutada nõukogude arhitektuuri ideoloogilise mõju üle – kuni väiteni, mis kuulub endisele justiitsministrile Lea Danilson-Järgile: „Punamonumendid on osa sellest mõjutustegevusest, mida Venemaa Eesti vastu teeb.“[11] Selle paradigma järgi on Eesti asukad – tuleb arvata, et eriti Eesti venelased – seestatavad zombid: nähes viisnurkset tähte Stalini ajastu majal Tallinna Stockmanni juures valdab neid nähtavasti irratsionaalne sümpaatia Putini vastu.
Ka üks argumentidest Narva tanki eemaldamiseks oli, et selle toru on suunatud Tallinna suunas.[12] Mis siis rääkidagi 9. mail toodud lilledest – kas pole ilmselge, et need demonstreerivad lojaalsust Venemaale? Seega Ida-Virumaal lammutati nõukogude mälestusmärgid Teises maailmasõjas hukkunutele ilma pikema jututa: selle loogika järgi on sümboli hävitamine võrdtähenduslik needuse mahavõtmise ja zombistatusest vabastamisega.
Saan aru, et igale riigile – ideoloogilisele konstruktile „riik“ – on tähtsad sümbolid, hümn-vapp-lipp ja kõik niisugune. Mõistan, et sõda teravdab vajadust „õige ideoloogia“ kindlustamise järele. Kuid näha Estonia teatri laes aktiivset propagandat (ja karistada laikide eest postitustel, s.o sümboolse tegevuse eest) – kas see pole ikkagi absurd?
Koolide ja lasteaedade üleviimist eestikeelsele õpetusele serveeriti samas kastmes: osa arvamusliidreid kuulutas vene keele Venemaa impeeriumimeelsuse kandjaks, ja võitlus sellega hariduse rindel sai (taas muidugi sümboolseks) osalemiseks sõjas Ukraina poolel. Riigikogu liige Riina Solman oli veendunud, et need poliitikud, koolijuhid ja õpetajad, kes takistavad eestikeelsele haridusele üleminekut, tegutsevad Kremli huvides: „„Pole oluline, kas seda tehakse tahtlikult ja teadlikult või mitte“, toonitas ta ja lisas, et juba väikesest kõrvalpilgust agressiivse idanaabri käitumisele peaks piisama, et mitte tahta vene kodukeelega lastele Vene maailma inforuumi jäämist.“[13]
Juba see reform ise on väga võimas signaal: selgus, et just sõjaga saab õigustada sammu, mida mistahes koosseisus koalitsioonid palju aastaid astuda ei söandanud. „Nüüd on see võimalik.“ Vaatamata katastroofilisele õpetajate nappusele, metoodikate puudumisele ja lihtsale tõsiasjale, et mingit „ühist kooli“ tegelikult ette näha pole. Tõnis Lukas andis riigikogus selgesti mõista, et üks reformi eesmärkidest on teha nii, et eesti ja vene lapsed just nimelt EI õpiks koos: „Vene kool venelastele on eesti koolile kõige suurem oht koormuse mõttes. … Ja kui me ei vii eesti keelt venekeelsesse kooli, siis see surve ja koormus tõuseb ja tõuseb eestikeelsele koolile. Nii et selleks me selle ülemineku teemegi, et ei tekiks olukorda, kus poole rohkem lapsi pressib neid mitte mahutavatesse koolidesse ja suurendab ka õpetajate koormust.“[14]
„Me veel õpetame teid kodumaad armastama“
Jõuan ohtliku ja vaieldava väiteni, mis siiski näib mulle tõene. Kõik eelkirjeldatu on liigagi sarnane nähtusega, mis on hästi tuntud just impeeriumide koloniaalpraktikast – tsivilisaatorlusega. Eesti ei ole impeerium, vastupidi, ta on impeeriumi ohver, kuid tappes lohe, riskime sageli ise muutuda temaks, ja nimelt nii praegu siinsamas meie kõrval ongi juhtumas.
Paradoksaalsel moel on seda meil valitsevat suhtumist vene vähemusse raske kutsuda muuks kui tsivilisaatorluseks. Kohalikke venelasi esitatakse kui nõmedaid, kohati pahasoovlikke metslasi; kultuurne eestlane, nagu Kiplingi valge mees, toob ennastsalgavalt neile tsivilisatsiooni valgust, päästab putinismi ja impeeriumimeelsuse vangist, vabastab Venemaa mõjust ja zombistatusest, annab neile demokraatia, oma õige (Kersti Kaljulaidi sõnatarvitust järgides) komberuumi, oma imperiaalsest roiskumisest kahjustamata kultuuri, ja lõppude lõpuks ka oma keele – kui võtme õigesse inforuumi. Mille poolest Solmani ja ülemineku-
ideoloogide loogika erineb Ida-India Kompanii ametnike loogikast, kes 1830. aastatel plaanisid viia India koolid üle inglise keelele – „tsivilisatsiooni keelele, džentelmenide keelele“? Seesama kolonialism, ainult külgvaates.
Kui ma ka utreerin, siis vaid pisut. Meil on saanud normaalseks avaldada intervjuusid nagu see, kus Peeter Volkonski ütleb: „Venelased on orjarahvas. Paraku ei ole demokraatia Venemaal üldse võimalik.“[15] Öeldud on Venemaa kohta, kuid automaatselt kantakse üle ka siinsetele venelastele. Meil on normaalne avaldada selliseid tekste nagu artikkel Narva joodikust Sašast, kes teatas „avalikult [joobnult? kainena?] neli päeva pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale, et kui sõjategevus jõuab Eestisse, on ta kindlasti Venemaa poolel ja Eesti vastu“, aga kui ta Venemaa kodanikuna jäeti ilma elamisloast ja teda püüti välja saata, vaidlustas otsuse kohtus. Ajakirjaniku järeldus on pessimistlik: „Meie idanaaber teeb pidevat tööd ja näeb ränka vaeva, et oma ideoloogiat levitada. Selle kohta, kui hästi see välja tuleb, pole paremat näidet kui Saša, kes ei kasvanud üles mitte venemeelses perekonnas Venemaal, vaid keda kasvatas Eesti omavalitsus Eesti Vabariigis.“[16] S.o kui isegi meie lastekodukasvandikud on niisugused, siis…?
Kuid probleem on lahendatav. Osa Sašasid võib Venemaale saata ja nii tulebki teha. Kõige sitkemad Sašad surevad lihtsalt välja. Aga need, keda saab, kasvatab Eesti ümber.
Kuigi ka tsivilisatsiooni saab Ida-Virumaale tuua mitut moodi. Saab nagu Lotta Vaher – „proovida Narvat mõista, mitte hukka mõista“, aga kaudselt kaitsta neid mitte väga arukaid ja kahjuks mõjutatavaid inimesi Venemaa mõju eest: „Seega peaks olema eesmärk uute venemeelsete tekke ärahoid. Selleks on vaja luua noortele eestimeelne keskkond. Selleks on vaja, et õpetajad, huviringide juhid, tööandjad – üldse võimalikult paljud kogukonna liikmed – poleks venemeelsed.“[17]
Ja võib ka, nagu Mart Kadastik oma vapustavas tekstis, mis otsekui kõneleks kaastundest venelaste vastu: „Sõidan ka edaspidi Narva-Jõesuu spaasse ja küsin oma osavate näppudega masseerijalt selges eesti keeles: „Kuidas läheb?“ Enam ei küsi „Kak dela?“ nagu varem. Aitab! Selg sirgu, mõtlen massaažilauale kõhuli heites.“[18] Aa-uu, Ida-Viru, valge isand saabus! Massaaži tahab!
Ühesõnaga, see on kokteil, kus saavad kokku nõukogude „me veel õpetame sind kodumaad armastama“ ja briti „valge mehe koorem“. Sealjuures unustatakse, et kodumaad armastad siis, kui kodumaa armastab sind. Teeb midagi selle heaks, et sa poleks vaene ja näljas, et sul oleksid töö, usk homsesse päeva, sotsiaalsed garantiid. Ei jäta sind ilma sinu õigustest. Ei suru peale ühtainsat õiget ajalookäsitust. Ei rakenda kaksikstandardeid. Ei eelda, et sa oled debiil, metslane, viies kolonn – ega karista sind selle eest, mida sina pole teinud. Peab end ülal nagu ema, mitte nagu kuri võõrasema – nagu kodumaa, mitte nagu impeerium.
Ja pisut lootust
Ma ei taha lõpetada niisugusel toonil, seda enam, et juba kuulen nördinud hõikeid ja isegi üleskutseid, et mind tuleks välja saata. Nii et andke andeks, veel paar sõna – Eesti venelaste omavahelise solidaarsuse kohta. Formaliseeritud kujul seda pole, kuid arvan, et ta eksisteerib teisel tasandil, kuhu riigi käed kunagi ei ulatu.
Välissurve loob varjatud solidaarsuse. See, teate, on midagi sellist nagu kohtumine tundmatuga, kes on elanud läbi ligikaudu sama, mis sinagi – tahes-tahtmata haarab teid mingi sümpaatia ja kaastunne teineteise vastu. Nii on see ka Eesti venelaste seas, just seetõttu, et väljaspoolse surve kogemus, eelkirjeldatud signaalide tajumise kogemus on üks ja seesama.
Kuid sõda, isegi kui see käib kaugel ja puudutab sind vaid kaudselt, on alati ühtlasi ka võimalus saada veidi rohkem inimeseks.
Venekeelsest käsikirjast tõlkinud Kajar Pruul
[1] Д. Куракин, Как окончательно отделаться от России, оставаясь при этом русским. Rus.Postimees.ee, 13.06.2023.
[2] L. Vaher, Tartu abiturient: kui keegi tahab päriselt midagi praegu Eestis ära teha, siis kolige Narva. Mina lähen. Eesti Ekspress, 21.06.2023.
[3] Подкаст: „Стальнухин и Петерсон разрушили фундамент муравейника центристов“. Итоги выборов в Рийгикогу. RusDelfi, 06.03.2023. https://rus.delfi.ee/statja/120153068/podkast-stalnuhin-i-peterson-razrushili-fundament-muraveynika-centristov-itogi-vyborov-v-riygikogu.
[4] https://isamaa.ee/iwp/wp-content/uploads/2023/01/Isamaa-PROGRAMM-RK2023-pikk-02.pdf.
[5] L. Laugen, Eestist hundipassi saanud Narva putinist kurdab Ivangorodis kurba saatust: kuhu minna, mul pole siin sõpru ega tuttavaid. Delfi.ee, 24.11.2022.
[6] https://www.facebook.com/permalink.php?story_fbid=pfbid036FS5W82a1FZtkmzsin7YfvMNQmG8N8XpMobEbVZ6qFDoKep69nmzuVDZSrVoQigml&id=100001589269728. Vt ka: Vene Teatrist vallandatud Filipp Loss andis intervjuu Sobtšakile: paljud arvasid, et tõmban paralleeli holokausti ja venelaste olukorra vahel Eestis, aga see pole nii. Delfi.ee, 15.11.2022.
[7] A. Lobjakas, M. Aavik, Ahto Lobjakas: meie oma kristallöö. Postimees, 04.09.2015.
[8] J. Hämarsoo, H. Heidemann, „Putinist“, „Jää vait, kretiin!“: Andres Puustusmaa soovis skandaalse Vene teatraali Filipp Lossi teatripeolt välja tõsta. Kroonika.delfi.ee, 28.03.2023.
[9] Я. Левченко, Как поссорился русский режиссер с эстонским: большая трагедия за мелкой склокой. Rus.Postimees.ee, 31.03.2023.
[10] E. Konakova, K. Vasli, Järjekordne provokatsioon! Teksti „LAPSED“ sodis sama mees, kes tegi tankiplatsile vaenuliku grafiti. Delfi.ee, 08.05.2023.
[11] Danilson-Järg ja Kalm vaidlesid punasümbolite üle: need on relvad ja oleme infosõjas. ERR.ee, 16.11.2022.
[12] M. Riik, Mis on saanud Eesti viiest punatankist? Vaata, kus on tank sõidukorras, kus purustatud, kus aga pruutpaaride lemmik. Õhtuleht, 05.08.2022.
[13] K. Tammepuu, Eesti kohta lekkinud plaan annab aimu Kremli valearvestustest. Postimees, 26.04.2023.
[14] XIV Riigikogu, VIII istungjärk, täiskogu istung, 26.10.2022. https://stenogrammid.riigikogu.ee/et/202210261400#PKP-562229.
[15] V. Kiisler, Peeter Volkonski: venelased on orjarahvas. Eesti Päevaleht, 30.07.2022.
[16] M. Kalev, Saša lugu. Venemaal elada ei soovi, sõja korral plaanib võidelda Eesti vastu. Eesti Ekspress, 05.04.2023.
[17] L. Vaher, Tartu abiturient: kui keegi tahab päriselt midagi praegu Eestis ära teha, siis kolige Narva.
[18] M. Kadastik, Mul on venelastest kahju. Eesti Päevaleht, 22.03.2023.
