Eesti „liberalismist“
Oktoober, 2023Eestis ei ole klassikalist parteisysteemi, mida saaks (või oleks mõtet) analyysida klassikaliste kontseptsioonidega, nagu liberalism, konservatism, sotsialism. Seda hoolimata ysna klassikalisena paistvast parteimaastikust, kus vasak-parem telg näib jooksvat sotsiaaldemokraatide juurest yle liberaalse ilmega erakondade Isamaaks kutsutavate vähem rajude ja EKRE-ks kutsutavate rohkem rajude konservatiivide suunas. Paradoksaalselt aga, mida klassikalisem on analyysi kontseptsioon, seda kaugemal on analyys selle mõistmisest, mis Eestis tegelikult toimub.
Eesti poliitika on alates iseseisvuse saamisest 1991. aastal olnud eksistentsiaalne. Seda selles mõttes, et see on toimunud eksistentsi kindlustamise imperatiivi tähe all. Laias laastus oli esimene kymnend, 1990. aastad, eksistentsiaalne inertsist. Teise kymnendi muutis eksistentsiaalseks Reformierakond, kes tegi Venemaa-ohuga manipuleerimisest professionaalse poliitilise kunsti. Kolmandat kymnendit määratleb nyyd hirmutamine kahe kolumatsiga korraga: Venemaale on lisandunud Euroopa allakäik.
Sellel maastikul pole praktiliselt midagi, mis oleks seletatav traditsiooniliste ideoloogia-kategooriatega. Viimase kolmekymne aasta poliitilise dynaamika analyysimiseks Eestis võiksid kolm juhtivat erakonda siin samahästi kanda nimesid „valge“, „roheline“ ja „sinine“. Määrav on toores võimumehaanika. Riik ja selle suveräänsus on etteantud suurusteks, nagu ka Lääne liitlaste poolt seatud elementaarne tingimuslikkus. Riigi sees kujutab võim endast ressursi mobiliseerimise kysimust. Ressurssi kujutab endast omakorda kõik: võim ise, ametikohad, raha, teadus jne. Võim mitte ainult ei korrumpeeru, vaid korrumpeerib. Tegemist on klassikalise 20. sajandi võrrandiga, mis peaaegu hävitas klassikalise ideoloogiapoliiitika Läänes. Mobilisatsioon on kahe kyljega mynt: yhelt poolt on see tehnoloogia kysimus, ydini ratsionaalne. Teiselt poolt on tegemist emotsiooni, isegi instinkti kysimusega – millegi ydini irratsionaalsega.
Muidugi pole Eesti poliitiline predikament maailmas eriline ega ainulaadne. Identarism on yleilmastumise tingimustes saanud yleyldiseks. Probleemi vorm on globaalne ja selleks on riik. Riigi suveräänsus on absoluutne, eksistentsi garanteerib kontroll riigi yle, riigiressursi jagamine omakorda tähendab konkurendi, võimaliku vaenlase toitmist. Loodud on kõik tingimused selleks, et iga riigi piires võideldaks seni, kuni peale jääb yks (rahvus või hõim). Piirideta laenatav samas on kogu probleemi lahendamiseks aktuaalne tehnoloogia, alates kommunikatsioonivahenditest ja lõpetades relvadega. Kusjuures, mida vaesem on yhiskond, seda vähem on tänase tehnoloogia tingimustes tegemist klassivõitlusega.
Heaks näiteks on Afganistan. Poliitika klassikalises mõttes saab seal toimuda vaid iga rahvuse või hõimu sees, selle konsolideerimiseks. Kes selles on liberaal, konservatiiv või sotsialist, on muidugi pigem groteski kysimus. Rahvuste ja hõimude vaheliseks loomuseisundiks on sõda (mis haarab ka rahu kui sõja puudumise). Eestis rahvustevaheline konkurents riigi pärast praktikas puudub, kuid kysimus, miks meiegi poliitika on identaarne, vaevalt kellelegi peamurdmist valmistab. Lyhike vastus on: nõukogude võimu tõttu, mis röövis riigilt võimaluse käia koos Lääne-Euroopaga probleemi maandamise (kuid mitte kaotamise) väga kitsast teed. Hirmude manageerimine käib uutele riikidele yle jõu.
Teatud mõttes kujutab tänane Eesti endast nõukogude rahvuspoliitika poolt yleskeeratud mehhanismi, mille peatamine käiks tänastele poliitikutele yle jõu ka siis, kui nad seda sooviksid. Tulemusena on kõik Eesti erakonnad Lääne mõistes marurahvuslased, identiteedikaitsjad. Tegelik poliitiline võitlus käib seetõttu väga kitsal pinnal – nagu Lenini ajal bolševike ja menševike vahel. „Liberalism“ ja „konservatism“ pole enamat siltidest. Eesti-siseselt on siltide funktsioon illustratiivne, klassikaliste yhiskondade jagunemise jämedakoeliseks osutamiseks ja matkimiseks. „Konservatiividel“ pole Eestis samas definitsiooni kohaselt konserveerida midagi peale nõukogude-järgse status quo. Tõsi, EKRE on seda „konservatismi“ radikaliseerinud, tungides siin-seal tagasi läbi 1989.–1991. aasta membraanigi, olles nostalgias ära tundnud poliitilise mobilisatsiooni vägeva kiirendi. Midagi enamat kui katsed nostalgiat ekspluateerida pole ka „konservatiivide“ maadejagamised, mis ulatuvad tagasi 1930. aastatesse.
See ei tähenda, et Eesti „liberaalid“ oleksid kuidagi maailmale avatumad. On väheusutav, et mõnel lääneriigil olnuks viimase poole sajandi jooksul riigijuht, kes pärast Aafrika riigi suursaadikutelt volikirjade vastuvõtmist laulab omade vahel „King of the Bongot“. Ka gay rights pole suurema osa Eesti liberaalide jaoks enamat totemistlikust positsioneerimisest – kasvõi ainult seetõttu, et neil puudub reaalne kokkupuude gay-kogukonnaga väljaspool Netflixi ja (võibolla) iga-aastast Pride-paraadi. Sama totemism toimib pagulaste puhul (enne ukrainlasi muidugi, kes sõdivad Venemaaga ja see on teine asi). Mõte EL-i nõutust suurema arvu syyrlaste riiki laskmisest – või lausa syyrlaste oma koju võtmisest – täitis ka „liberaalidest“ poliitikud halvasti varjatud õudusega. Kusjuures poliitikud on meil rikkad. Kõige märgilisemaks siiski on suhtumine venelastesse (kodanikesse ja muiduelanikesse). Venekeelne haridus, venekeelsed tänavanimed jms kujutab endast valimistehnoloogilist dynamiiti, mis Eesti poliitikat lakkamatult ja peatumatult tribaliseerib. „Liberaalidel“ ja nende valijatelgi puudub sisuline kontakt mitte yksnes Lääne poliitika tegelikkuse, vaid ka selle väärtustega. Nagu osutatud, on tegu ajalooliselt paratamatusega, kuna Eesti yhiskonnal puudub vastav kogemus. Kandev osa Eesti „liberaalsest“ poliitilisest retoorikast seisneb samas arusaamas, et ajalugu ei tähenda midagi. Koos oma riigiga olla meil automaatselt iga teise riigiga samaväärne demokraatia, parlamentarism, ajakirjandus, väärtused. Kui miski annab ära „liberalismi“ kahepalgelise olemuse, siis just see. Nii saab „liberaal“ legitimeerida kõike, seni kuni Eestil on parlament ja valimised (ja eriolukorras hiljemgi). Tema võim rajaneb marurahvuslusele inimliku näo andmisel, mis tagab Lääne poliitilise ja majandusliku toe jätkumise. Milline on kohaliku debati sisu, mida valitakse valimistel, on samas täiesti teine asi. Selline seesmise-välimise kahekeelsus on Eesti (ja paljude teiste Ida-Euroopa riikide) poliitika olemuslikke eripärasid.
Kysimus „sotsialismist“ peaks Eestis kui vaeses yhiskonnas olema loomulik, aga ei saa meile kõigile instinktiivselt mõistetavatel ajaloolistel põhjustel tõusta. Lisaks on probleemi oluliseks tuimestajaks kaasaegne rahandussektor. Välispidise ordoliberaalsusega on Reformierakond stabiliseerinud nii riiki kui oma võimu, kuid yhtlasi loonud, eriti eurotsooni liikmelisuse toel, tingimused sisemise krediidikulukuse määra selliseks langemiseks, et enda laenamine keskklassi (ykskõik kui madalasse) on praktiliselt kõigi käeulatuses. See on konstruktsioon, mida EKRE yritab nyyd (Isamaa oportunistliku abiga) destabiliseerida, kaugemaks eesmärgiks mingi Lukašenka stiilis režiim, mille garandiks oleks Venemaa. Teist valikut peale polarisatsiooni USA-Venemaa pole RE poliitika Eestile ka jätnud, võõrandades aastakymneid Eestit sihikindlalt nii Lääne-Euroopast kui Soomest.
Kohaliku iseloomuga poliitilise analyysi kõige huvitavamaks objektiks hetkel peaks olema Keskerakond, kelle valijaskond on kõigist teistest vaesem (sissetuleku hierarhia jookseb meil: eesti mees, eesti naine, venekeelne mees, venekeelne naine). Kuid Keskerakonna kese on seatud kahe etnilise kogukonna vahele, mis täna osutub poliitiliselt elamiskõlbmatuks pinnaks. Kui kaob KE aastakymnetepikkune roll venekeelsete poliitikute rahvusriiki sotsialiseerijana, siis muutuvad sellevõrra akadeemilisemaks ka klassikalised kysimused konservatismist, liberalismist ja sotsialismist – ja atavistlikumaks perspektiivid.
