Õõva oru lood
Märts, 2024
Piret Raud. Nimepanija. Tallinn: Tänapäev, 2022. 158 lk. 23.99 €.
Piret Raua ülemöödunud aasta oktoobris ilmunud novellikogu „Nimepanija“ oli mullu üks enim tähelepanu ja tunnustust pälvinud raamat. Teose avalugu „Pink“ võitis Tuglase novellipreemia, kogumik oli 2023. aasta Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia laureaat ning valiti ka Rahva Raamatu poolt Aasta Raamatu finalistiks. Ühinen teosele osaks saanud kiidusõnadega – „Nimepanija“ on kaunilt kujundatud, stilistiliselt terviklik ning küpsel jutuvestjahäälel kirja pandud. Ometi pole tegu „kerge“ teosega. Nii autor ise kui varasemad arvustajad on raamatut nimetanud süngeks, lugude meeleolu kõhedaks ja lootusetuks.
Mulle tundub, et „Nimepanija“ tõlgendamisel on kasu eelkõige robootika ja animatsiooniteooria valdkonda kuuluvast mõistest „õõva org“. Seda kasutatakse inimtaoliste robotite või arvutigraafikas loodud tegelaste poolt tekitatud ebamugavustunde kirjeldamiseks. Kui fantastilised, zoomorfsed või geomeetrilised tegelased on vaatajale kergesti omaksvõetavad, siis inimnäolised olendid, kelle liikumises, miimikas või proportsioonides mingisugune nihestatus avaldub, tekitavad publikus vastumeelsust. Seesama õõv hiilib ringi ka Piret Raua lugudes, mis sündmustiku ja tegelaste poolest on justkui igati argised ja tuttavlikud, kuid täpselt paraja üleloomulikkuse annusega tembitud, et lugeja õõva oru veerele juhatada.
Kohati on isegi raske näppu peale panna, kas kõhedus tekib koloriitsetest võrdpiltidest, lühilugude minajutustajate maailmatajust või on reaalsuse pealispind tõepoolest mõranema löönud. Piret Raud ei vajuta fantastika gaasi kunagi liiga järsult põhja, vaid laseb õdusatel, kodustel situatsioonidel – küla jaanipäev, suvi vanaema pool, nukuteatrietendus – pisitasa reaalsusest irduda.
Stilistiliselt on teos tõeline maiuspala. Raua kujundiloome suudab vaid paari lausega luua keskkonna, anda aimu tegelase meeleseisundist ning panna lugeja maailma kohta küsimusi esitama. „Naiste jalad näisid sama rasked kui pingil: muist beežidesse sukkpükstesse peidetud, enamus paljad, lahtiste kingade teravate servadega rihmad soonimas laiu labasid. Need olid seismisest tursunud jalad, töötavate tublide naiste jalad, sellised, mis kannavad leplikult kogu maailma murede süngust“ (lk 10). Kirjutaja sisepilk on kaunilt lehekülgedele tõlkunud, kirjeldused on ühtaegu detailirikkad ja tundlikud, täpse sõnakasutusega ning liigse koormata.
Tooni annab seegi, et autor on tuntud ka kunstniku ja raamatuillustraatorina. „Nimepanija“ lood ei nõua tormilist sündmustikku, tihti piisab vaid kurjakuulutava keskkonna maalimisest. Näitena lõiguke novellist „Grelot“: „Värvid, mis siin valitsesid, olid üleküpsenult tumedad, erinevad violetsed ja lihakarva punased – ma näen praegugi neid toone silme ees –, sekka mürkrohelist ja oranži, mis siin-seal tuleleegina sähvis. Kõik lillad koos lõid atmosfääri, mis mitte ei toetanud, nagu mu arvates üks kodu oleks pidanud tegema, vaid neelas“ (lk 45).
Nagu raamatu tagakaanetekstistki aimdub, on enamike lugude keskmes indiviidi ja sootsiumi konflikt. Võimetus või soovimatus kuuluda. Kollektiivi ühtne mass neelab aga tõrksa üksikisiku siiski endasse või sülitab läbiväntsutatult välja. Sotsiaalse kuuluvuse fatalism on teose trööstitu ja lootusetu tonaalsuse teine oluline allikas. Isegi teadvusetu maailm avab neis lugudes oma unised silmad ning hoiab saatuse eest pagevaid peategelasi oma raudses haardes: kartul klammerdub idudega pahaaimamatu lapse sõrmede ümber, pink haarab endasse uustulnuka istmiku, sipelgad kannavad minema naabri vara.
Lootusetuse ja üksilduse tunnet joonib korduvalt alla kõrvalseisjate ükskõiksus toimuva suhtes. Pea ära keeramise ühiskondlik-kultuurilisi tagamaid on veenvalt avanud Alexandra Tuuling oma arvustuses Värske Rõhu veergudel.[1] Raamatu ilmumise puhul ERR-ile antud usutluses mainis Piret Raud, et iga raamat peegeldab oma kaasaega ning 2022. aasta süngus jõudis ka „Nimepanija“ kaante vahele.[2] Päevakajaliste sündmuste, terava ühiskonnakriitika või satiiri asemel uurib autor aga hetkel akuutsete murede juuri – vaikimist, vääriti mõistmist ja eskapismi. Väikesed, inimeste igapäevaellu ja sotsiaalsetesse normidesse juurdunud mustrid võivad sama palju kurja sünnitada kui häälekamad või suuremastaabilised sündmused.
„Nimepanija“ mõjub eesti maagilise realismi traditsioonis värskendavalt just vastuoksuste poolest. Hoidmata kramplikult kinni reaalsusest, suudab ta ometi kõnetada kaasaega. Fantastilistele pööretele vaatamata ei mõju lood eskapistlikult, vaid pigem võimestavalt, kaasaelamisele kutsuvalt. Kriipiva õuduse ja süngete süžeepöörete kõrval suudab teos säilitada mingi piretraualiku hubasuse. „Need oleksid justkui kirjutatud õdusas, helgelt valgustatud toas, kus õhus hõljub kakao- ja küpsisearoom,“ märgib Sirbi veergudel Karola Karlson.[3] Vanamoelise romantika ja kaasaja olme, õõva ja armsuse lootusetu läbipõimumine, mis algab juba teose särava kujunduse ja lugude meeleolu vahelisest kontrastist ning saadab lugejat kuni viimase leheküljeni, ongi ehk õõva oru kõige meisterlikum teostus. Ebamäärane tunne, et midagi on valesti, vaatamata kaunile keelele, sõbralikule kujundusele, soojale jutustuslaadile ning tormiliste sündmuste puudumisele.
„Nimepanija“ ei ole kindlasti lasteraamat, kuid teose lehekülgedel kohtab lapsi ometi palju. Pahatihti toovadki just nemad lugudesse kaasa ohutunde. Vägivaldsus, pahelisus või julmus tulevad eriti reljeefselt esile lapsepõlve süütuse ja armsuse taustal. „Grelot’“ julmad hoovimängud, ingelliku välimuse, kuid saatanliku meelega tüdruk „Aiapäikapikus“, peahaavaga poisike lühiloos „Päeva parim hetk“ või loomamaskidega publik „Katarsises“ mängivad kõik vastuoluga laste puhtuse ning vägivaldsuse vahel. Kohati toob see meelde õudusžanri meistri Stephen Kingi teosed, kelle „Surmahotelli“ tontlikud Grady õed, tagakiusatud Carrie või telekineetiliste võimetega Charlie McGee on selle kunstilise võtte äärmuseni viinud.
Ometi julgustan kõiki, kes ei ole veel seda teekonda ette võtnud, ühes „Nimepanijaga“ õõva oru nõlvadele rändama, sest kogu ambivalentsusele ja süngusele vaatamata usaldab Piret Raud oma lugejat ning jätab publiku otsustada, kui lähedale lugude tegelased endale lasta või kuidas toimuvat tõlgendada. Kes soovib, leiab sealt ohtralt rajakesi tänapäeva ühiskonda. Teised võivad aga loetu fantastika või maagilise realismi ohutusse kaugusesse paigutada. Kaasahaaravat ja nauditavat lugemist pakub teos igal juhul.
[1] A. Tuuling, Unelmad rohelisemast rohust ja sinisest taevast. Värske Rõhk, 2023, nr 85.
[2] K. Viilup, Piret Raud jutukogust „Nimepanija“: see on kõige süngem raamat, mille ma kirjutanud olen. Kultuur.err.ee, 17.10.2022.
[3] K. Karlson, Puändipalang, mille tulekeel neelab kõik. Sirp, 16.12.2022.
