Onu Michel jt jutte
Veebruar, 2024ONU MICHEL
Minu nimi on onu Michel, olen ametilt katlakütja. Või siis olin ametilt katlakütja, praegu ei tee ma midagi. Peamiselt meenutan aegu, kui olin katlakütja. Need olid head ajad ja on kindlasti väärt meenutamist. Palju sai ära tehtud. Igal õhtul sai katelt köetud.
Vahel käisid katlamajas ka külalised. Vahel sai nad ka katlamajast välja aetud. Kui nad jooma kippusid. Vahel kippusin ise ka koos nendega jooma. Katel siis muidugi küdes. Meie aga magasime. Vahel kustus katel ära ka. Hea, et katel õhku ei lennanud.
Vahel mõtlen, et hea, et katel õhku ei lennanud. Palju oleks sellest kahju sündinud igal juhul. Ega katlamajast hästi välja ei näinud ka, aken oli võidunud. Polnud puhas koht see katlamaja. Samas nii mõnigi käis seal ennast pesemas.
Mu nimi on onu Michel või vähemalt oli onu Michel. Vähemalt neil aegadel, kui ma katlakütja olin. Ma ei tea, kas mu nimi nüüd ongi enam onu Michel. Ma ei usu küll, et mu nimi enam onu Michel on. Kes mulle sellise nime enam annab või seda isegi kanda lubab. See vajab välja selgitamist. Võib-olla on mul nüüd mõni teine nimi. Rein või Ants või Tõnu. Või Aivo või Vallo või Toivo või Taivo või Ott või Marek või Vello või Vallo või Taivo või Toivo või Marek.
Mõtelda on hea, arvan ma, onu Michel. Meenutada on ka hea, arvan ma, onu Michel.
BUSSIS JNE
Elas kord üks mees. Paljusid asju tegi see mees. Hea mees oli. Karvamütsi kandis jne. Lund lükkas talvel, kui lund oli, kui lund ei olnud, siis ei lükanud lund. Siis kõndis niisama porist rada mööda.
Paljusid asju tegi, paljud asjad jättis ka tegemata. Vahepeal sõitis bussiga Jõgevale ja sealt pärast ka tagasi. Jõgevale ei jäänud kunagi. Sellist mõtetki ei tulnud.
Lõunase bussiga läks Jõgevale, õhtuse bussiga tuli tagasi. Selline oli ta rutiin. Kunagi polnud nii, et oleks läinud hommikuse bussiga ja tulnud lõunasega.
Tegi seal igasuguseid asju. Vaatas näiteks poes kaupu. Võis tundide kaupa poes kaupu vahtida. Või niisama kõndis. Näiteks käis haigla juures tiiru ära. Vahel märkas ka, kuidas mõni haige viidi haigemajja. Haigel oli õnnetu nägu peas. Haigus oli võtmas oma.
Pärast käis söömas, vahel restoranis Kosmos, vahel hiinakas. Hiinakas ostis alati nuudleid, need olid head odavad. 4.70. Ega nad väga head ei olnud, aga odavad, see oli argument.
Õhtuse bussiga tuli tagasi. Mehele väga meeldis bussiga sõita. Karvamüts oli tal peas. Bussijuhil oli ka vahel karvamüts peas. Vahel oli veel mõnel sõitjal karvamüts peas. Oli ta siis naine või mees. Siis isegi tunti mingisugust ühistunnet. Karvamüts muidugi oli peas pigem talvel, suvel ei olnud. Bussijuhiga mees muidugi kunagi juttu ei rääkinud. Tema jaoks tundus alati imelik see bussijuhiga jutu rääkimine. Aga mõned rääkisid. Isegi terve tee. Igasugustest asjadest räägiti. Haigustest ja poliitikast jne. Ikka, et kui õiget külma pole, siis hakkavad haigused levima. Igasugused lollid haigused. Lumest, et lund on ikka palju. Või et lund on ikka vähe. Või et pole üldse. Või et üldse midagi ei ole. Või et üldse midagi ei ole ja meie ümber on tühjus igavesest ajast igavese ajani. Sellist viimast lauset mees tegelikult ei kuulnud kunagi, aga ta arvas, et see võib olla võimalik. Kõik võib olla.
Jõudnud bussiga Luuale, astus mees bussist maha ja läks koju. Kodus tegi mees ahju tule ja pani sardellid ahju. Siis sõi mees sardellid ära, mis ta oli ahjus krõbedaks praadinud, ja läks magama. Ehkki oli öeldud, et ära mine täis kõhuga magama, aga mees siiski läks. Sellepärast ta ka hukka sai. Liiga palju und ja sardelle.
KATLAMAJA JUURES
Katlamaja juures toimus jälle kogunemine. Kogunejateks olid mehed, naisi seal ei käinud. Katlamaja oli meeste lemmikpaik. Mehi tõmbas katlamaja juurde ja katlamajja sissegi.
Katlamajas nimelt töötas katlakütjana meeste sõber. Mehed läksid siis katlamajja ja rääkisid katlakütjaga meestejutte. Räägime nüüd meestejuttu, ütlesid mehed.
Katel samal ajal küdes ja mehed rääkisid. Katel köeb, ütlesid mehed, meie aga räägime meestejuttu, seda, mis on üks õige jutt ja ka üks tõsine jutt. Juttudest üks tõsiseim.
Vahepeal visati puid juurde. Aeg-ajalt käidi kontrollimas, kuidas seis on. Kuidas seis on, küsiti. Seis on hea, vastati, kõik sujub, puid on, kõik köeb, sooja tuleb, katel on vormis, kõik on tipp-topp, isegi esinduslik. Soe liigub torusid mööda korteritesse, oi-oi-oi. Või vahel ka, et seis pole hea, soe ei liigu piisavalt, võivad tulla kaebama. Tuli ähvardab ära kustuda, anti vahel mõista. Kas tuli ähvardab ära kustuda, küsiti siis kurjalt ja täpsustavalt ja siis öeldi ka, samuti kurjalt, et mis te teete nalja, isegi käratati, ja et kas ma tõesti pean kõik ise tegema… kuradi vennad küll, nii öeldi ka, ei saa teid minutikski omapead jätta.
Valitses mehelik õhkkond, katlamajalik. Käsuliin oli paigas või kas teda üldse oli. Samas ei ütleks, et püha oleks olnud. Pühadusest vist oli asi ikka kaugel. Vahepeal kääksus uks ja mõni mees astus jälle sisse. Tere, ütles mees. Tere, ütlesid teised mehed talle vastu. Sa ka siin, ütlesid mehed. Aga mitte üllatunult, pigem tuimalt. Tulin jah, ütles mees. Ka tuimalt. Tuim mees oli ka. Tulid ka vaatama, ütlesid mehed, tulid vaatama, mis mehed teevad. Tulin jah, ütles mees. Mis sa seal kodus ikka niisama vahid, ütlesid mehed. Mis ma vahin jah, ütles mees, kodus on üsna igav, pole midagi teha, laupäev ka, küll on see igav päev ikka.
Sa vist oled ka töötu, ütlesid mehed. Olen töötu jah, ütles mees tuimalt. No aga siis ju pole vahet, ütlesid mehed, laupäev või mõni teine päev. Ikka kuidagi on, jätkas mees, ikka tuimalt, laupäev on ikka kõige igavam ja pühapäev ka, või pühapäev äkki ei olegi enam kõige igavam. Pühapäev jah. Esmaspäev ka on ikka igav. Teised päevad ka. Ega ma ei teagi. Jah. Aga ega see laupäev ka mõni huvitav päev ikka pole. Väga igav päev on.
Sa vist oled isegi juba nii kaua töötu olnud, et sind võib juba nimetada heitunuks, ütlesid mehed ja naersid. Võib heitunuks nimetada küll, ütles mees ja naeris ka. Mis sa naerad, ütlesid selle peale mehed ja naersid veel. Sai nalja. Ega ma tööd vist enam küll ei leia, ütles mees, lootust pole, ega ma ei otsi ka, ma ei oskagi enam tööd teha, keha pole harjunud ja ega vaimgi, õnneks olen ka grupi peal, arstid on head, isegi vastutulelikud, panid mu grupi peale, maainimese asi, ja sealt mingit raha ikka saab, päris näljas ju ei ole, igav küll on, küll aga ostsin ma endale spetsiaalse kostüümi, millega saab talvel kalal käia, ütles mees, soojendusega kostüüm. Loetles, mis on parasjagu tema elus põhilist niiöelda. Kala on meie peres alati laual, ütles mees tuimalt. Hambaid mul ka pole, ütles mees veel, aga kala on pehme, selle söömiseks polegi eriti tugevaid hambaid vaja või isegi pole üldse hambaid vaja. Aga kellel ikka hambaid nii väga on, eriti maal, ütlesid mehed ja naersid. Vahel on kala küll luine, oleneb muidugi, mis kala saad, särg on ikka väga luine, tõesti on luine kala, niimoodi rääkis mees. Aga meie küll nii tihti kala ei söö, ütlesid mehed, meile rohkem liha maitseb isegi. Mehesöök on sealiha, ütlesid mehed. Kui siga ikkagi on aedikus, siis võid rõõmustada, lisasid nad veel. Kuidas te niimoodi ilma hammasteta ka liha sööte, küsis mees. Eks me peame mingi kavala nipi leidma, ütlesid mehed ja olid selle juures kuidagi muhedad. Ja eks me ka leiame, ütlesid mehed veel. Võib-olla siis läbi hakklihamasina ajada, pakkus mees. See on üks võimalus, vastasid mehed. Siis saab kotlette teha, ütles mees, paned muna ja riivsaia, ütles mees. Riivsaia mitte iga kord, ütlesid mehed. Muhedad mehed olid. Liha meeldis süüa. Kala vähem. Kala on kasulikum, ütles mees, targasti. Mis meil sellest, ütlesid mehed, meid kasulikkus ei huvita, meil peab hea olema, hea on ka kasulik, ütlesid mehed ka targasti, filosoofiliselt isegi.
Võib-olla isegi käiks duši all ära, ütlesid mehed, katlamajas on hea dušš, paljud käivad siin ka, me ka just käisime. Ma eile pesin, ütles mees. Mis siis viga, ütlesid mehed, siis oled ju päris puhas. Ei saa kurta, ütles mees, ma üle kolme korra nädalas ennast pesta ei taha ka, see ajab ihu imelikuks, ütles mees, ajab sügelema, ju siis kuivatab nahka või ma ei tea, pole hea tunne, pigem ebamugav. Mõistame-mõistame, ütlesid mehed, kuigi kui mingit niisutavat kreemi panna, võib-olla see leevendab… Mees ei öelnud selle peale midagi. Oli näha, et kobab keelega suus. Ju otsib hammast, mõtlesid mehed, kuid ei öelnud ka midagi. Tekkis korraks vaikus. Katel küdes, mühises. Mees otsis hammast. Jaa, öeldi. Jaa, öeldi veel. Nii on, öeldi ka.
Komkast, niimoodi nimetati ruumi, kus katlakütja puhkepausidel viibis, astusid välja paar meest. See tekitas õhku elektrit, särtsu, lõi elu käima jälle, sest vahepeal oli asi kippunud nagu natuke ära vajuma.
Tere, ütlesid mehed. Tere, ütlesid teised mehed vastu. Tegime õunamahla, ütlesid mehed. Teil siis peab mingisugune vastav press seal komkas olema, ütles mees. Press on, ütlesid mehed, tõime pressi siia, sest kui on õunamahla tegemise aeg, ei saa aega raisku lasta. Nii ta on, ütles mees, siis võib iga minut arvel olla küll. Aga kust te ka õunu saate, mehed, küsis mees. Eks ikka naabri aiast, vastas mees, see, mis siin kohe üle tee. Ahah, vastas mees ja näitas üles olukorra mõistmist. Ega ei saa lasta külmal õunu ära võtta. Laske ma vaatan, milline press see teil ka on, küsis mees. Kas ikka maksab, naersid mehed, ja mida tead sina pressidest, sa pole kunagi õunamahla teinudki. Mees naeris ka ja lisas, seda ütlesite nüüd küll õigesti. Kas ta hapu ei ole, küsisid teised mehed, see õunamahl seal. Kui õigeid õunu panna, siis ei ole, ütlesid mehed. Aga kui suhkurt lisada, küsis mees. Suhkrut, parandasid mehed ja tegid krimpsus nägu, meie suhkrut ei lisa, pole nagu õige, pole meestejook, mingi kusikute jook siis ju, sellist ei kõlba juua. Aga õiged õunad peavad ikka olema, ütlesid mehed veel. Mõnede õuntega tuleb magusam, teistega tuleb hapum, ütlesid mehed, õige tasakaal peab olema, iga õunaga on erinev. See on, nagu öeldakse, peaga värk, ütlesid mehed veel, see õunamahlategu, nagu ka kõik muud asjad ja teod, peab ikka mõtlema, mida sa teed, ütlesid mehed.
Ma ei saa õunamahla juua, mul magu ei võta hästi vastu, ütles üks teine mees, beeži, natuke võidunud jopega ja suusamütsiga, väga happeline on maos mul see keskkond ja kui veel õunamahla ka juua, siis, teate, ei ole hea olla, söögitoru ja kõik on kõrvetisi täis, röhitsema ajab ka hirmsasti, peab kohe pikali siis viskama. Oleneb äkki õunamahlast, kui magusam on, äkki siis saad, ütlesid mehed. Ei, ma siis ka ei saa, olen ju proovinud, ütles mees, tundub, et õun on siiski lõppude lõpuks õun. Siis võib nii olla küll, ütlesid mehed. Pirnimahla saab, ütles mees, seda olen proovinud. Me pole proovinud, vastasid mehed, pole selle peale tulnud, et pirnidest võiks mahla teha, pirne on vähe ju ka, neid ei ole ikka nii palju kui õunu, neid ei tahagi mahla peale raisata, niisama ka hea süüa. Viilutad ära ja sööd, noaga viilutad, teed endale niimoodi taldriku peale valmis kõik, kaks või kolm pirni paned korraga, siis istud verandal ja sööd, sügisõhtul. Isegi lutsutad pirni. Ploomimahla ka jälle alati ei saa, ütles mees. Aga kasemahla, küsisid mehed. Kasemahla ka saan, seda joon kevadeti hea meelega, ütles mees. Mul kuivas kask ära, ütles üks teine mees vahepeal. See võeti teadmiseks.
Võimsalt köeb katel, ütles mees. Nojaa, viskasime just puid alla, kui puid ei pane, siis katel ei köe ka, ütlesid mehed. Nii tundub olevat jah, ütles mees. Siis vist peab nii ka olema, et peab teadma ka, milliseid puid panna, ainult kasega vist läheb ikka väga kuumaks, ütles mees. No sellega võib katla lõhki kütta, ütlesid mehed.
Nonii, ütles mees, ega vist peangi minema hakkama, küll ma tulen jälle, olin ju ka ja rääkisin teiega juttu. Tule muidugi, vastasid mehed, me oleme kogu aeg siin, 24 h, katlamaja pole tühi kunagi, keegi peab alati katlal silma peal hoidma, igal ajal võid tulla, alati oled oodatud, me omasid ei jäta. Te vist hakkate veel ka puid saagima, ütles mees. Eks me proovime jah, päris neid suuri jändrikke ju ei saa ahju visata, ütlesid mehed, need ei lähe ahjusuust sissegi. Ma vaatasin ka, ütles mees, juba siis, kui tulin. Et ikka päris suured puud on siia platsile toodud. Varsti ju ka läheb pimedaks, ütles mees veel, siis võib-olla on keeruline saagida pimedas, võib näpu või isegi käe otsast ära lasta. Eks me paneme tuled põlema, vastasid mehed ja möönsid, et peab olema siiski ettevaatlik. Katlamaja töös päris uisapäisa tormata ei saa, ütlesid nad.
KOPIKAS KURGUS
Isa rääkis, et Luual kunagi oli üks väike poiss, kes ühel hetkel hakkas väga kähiseva häälega rääkima. Eks ta kähises siis aastakese või rohkem. Lõpuks leiti, et äkki oleks mõtet kummalist fenomeni tohtrile näidata. Tuli välja, et poisil oli kopikas kurgus.
