Kirjanduslik lugu

Märts, 2024

Toomas Vint

Seitsmenda klassi algul saadeti mind «Artekki». Ma ei olnud ei tea mis priimus ega muidu silmapaistev kuju, ent kool sai just kolmeteistkümneaastase poisi tuusiku ja lihtsalt parema puudumisel otsustasid nad selle mulle anda. Tol aastal me suvitasime Käsmus, mäletan, ema saabus ühel augustiõhtul linnast, näol väga saladuslik ilme, ja kui ta oli mu uudishimu viimase võimaluseni üles kruttinud, teatas ta pidulikult, et ma sõitvat kümmekonna päeva pärast «Artekki», ent tema suureks pettumuseks polnud ma asjast põrmugi vaimustatud, ütlesin hoopis kindlalt, et ma ei taha sõita. Paar päeva raiusin meeleheitliku visadusega, et nad võivad küll mind kinni siduda ja rongi peale panna, aga vabatahtlikult ma sinna ei lähe. Viimaks mu äge vastupanu rauges ja ma lubasin neil teha minuga, mis nad heaks arvavad. Praegu ma ei suuda meenutada ainsatki loogilist põhjust, mis oleks mu kategoorilist keeldumist õigustanud, vastupidi — ma olin elava loomuga poiss, aldis kõikvõimalikele seiklustele ning pealekõige polnud ma tol ajal veel Eestimaa piiridest välja saanud.

Reis sai teoks ja sellest on säilinud mõned väga selged ja jõulised mälestuspildid. Võib-olla neist kõige nukram oli sissesõit Moskvasse. Üsna loomulikult pidi viiekümnendate aastate koolilapsele olema suure kodumaa pealinn midagi erakordselt kaunist — mäletan, et ma tihti unistasin Moskvasse pääsemisest, vaimusilma ees nägin sinitaeva taustal oreooliga ümbritsetuna säramas Kremlit ja kuldselt sädelevat ülikoolihoonet Lenini mägedes; olin valmis kõike hardalt imetlema, aga mul tuli vahtida, pettumuspisarad silmis, vaguniaknast paistvaid Moskva lähiste jubedaid plekist ning juhuslikust lauamaterjalist kokkuklopsitud suvilakökatseid, seejärel eeslinnade madalaid punakaspruune barakitaolisi maju, mille katuseid katmas antenniderägastikud.

Esimesele reisimälestusele sai jätkuks rida üksikuid hetki, mis praeguseks nagu fotod albumis on mällu kinnistunud: arusaamatu päevapikkune tüütu ootamine Simferoopoli kõrbenud rohuga pioneeride palee õuel, käänuline mägitee, kus sinakasvalgete lumiste tippudega majesteetlike mägede asemel paistsid ainult õhtuvalguses roostevärvi kaljud, seejärel piinav ja piinlikkust tegev oksendamine, esimene suplus väga soolases meres, puu nimega «magnoolia», ja kõige peale veel suur hirm venekeelsete õpikute ees, mille järgi me pidime järgmise kuu kestel õppima, vaatamata väga napile keeleoskusele.

Teisel või kolmandal päeval jäin ma haigeks, äkki tõusis kõrge palavik ja mul olid nii kohutavad valud kõhus, et ma olevat voodilinu rebinud. Õhtul viidi mind kiirabiga Jaltasse, kus mul tuli esmakordselt elus olla võhivõõraste inimeste keskel, kellega ma ei saanud ainsatki emakeelset sõna rääkida. Haigla piltiderida jäi napiks, võib-olla kõige meeldejäävamad olid mäenõlvakul asuvas haiglapargis õhtused pingi peal istumised, kus linnatuled muutusid äkki liikuvateks laevatuledeks ja nende sära mustendavas meres nagu taevas mind müstilise salapäraga köitis, ning siis kindlasti veel kartulipuder hapukurgiga, mille ootamatult kodune maitse on siiani armsaks jäänud.

Arvan, et mind vaevas selles haiglas talumatu igavus, tervis oli juba korras, aga laagrisse veel ei lastud. Mäletan end luusimas nurgast nurka, tundide kaupa pingil istumas ja kauget ning kättesaamatut merd vahtimas, kiibitsemas üle doominomängijate õla, või lihtsalt niisama seal seismas ning lootmas, et keegi mind mängima kutsub. Ja siis tuli see hiline õhtu — soe lõunamaine pimedus, helendavate sammastega paviljon parginurgas, kus me kahvatu elektripirni valgusel kärarikkalt doominot tagusime. Meeste hääled olid kuidagi erilised ja aeg-ajalt rüüpasid nad pudelist. Ma ei saanud aru nende naljadest, aga taipasin, et midagi erilist on teoksil, mis veidral kombel seotud parginurgas asetseva väikese majaga. Peagi aeti mind magama, öeldi, et poisil on uneaeg käes, ja ma lonkisin haigla poole, ent meeste elevus oli mu uudishimu üles kütnud ning ma lihtsalt pidin asjasse selgust saama.

Kaugemalt paistis maja elutuna, ma pidin juba tagasi pöörama, kui äkki kuulsin uksekriiksatust ja nägin, kuidas hele kogu pimedusse kadus. Hiilisin lähemale ning tõepoolest, maja tagaküljes kumas valgus, ma ronisin läbi põõsaste ja vaatasin aknast sisse. Ruumis oli seinte ääres ridastikku voodite reformpõhju, madratseid hunnikutes, aga kaugemas nurgas lamas triibulisel madratsil rohelist pluusi kandev palja alakehaga naine. Veidi aja pärast astus tuppa keegi minu doominokaaslastest, ta võttis põrandalt ühe kirjute siltidega pudelitest ja jõi, siis kükitas naise kõrvale ning pakkus pudelit, naine tõrjus kätega seda tagasi, ma sain aru, et naine on purjus, tal olid klaasistunud silmad ja eemaletõukav nägu, lõpuks too võttiski pudeli ja pani suu peale ning mees mudis samal ajal ta eest lahtinööbitud pluusist väljatolknevaid rindu. Mui oli vastik ja piinlik selle vaatepildi pärast, veelgi suuremat häbi tundsin, et seisan seal akna taga ja vahin, aga ma ei liikunud paigast, jälgisin, kuidas naine järsku lõtvus, vajus pikali, pudel läks ümber ning tumepunane vein valgus ta kõhu peale. Mees pani pudeli kõrvale, vahtis otsivalt ringi, siis võttis maas lebava helerohelise seeliku ja pühkis sellega naise puhtaks, misjärel laskis ta oma pidžaamapüksid alla ning ronis tollele jalgade vahele. Mul hakkas sellest vaatepildist paha, jooksin eemale, siis jäin seisma ja oksendasin. Tol aastal oli mu häbedus kattunud karvadega ja ma tundsin kõige s e l l e vastu loomulikku huvi, aga et magusa saladusega ümbritsetud toiming niivõrd jäle võis olla, ei mahtunud ma mõistusesse. Ent veelgi rohkem pani mind imestama see, et hiljem nähtut meelde tuletades läbis mind arusaamatu erutus.

Paari päeva pärast viidi mind laagrisse tagasi, ja kui ma oma rühma läksin, istusid teised koolipingis, aga mulle anti puhas pesu ning kästi duši alla minna. Mäletan seda rohmakat siniseks värvitud ruumi, kus ühes seinas olid mahakoorunud värviga pingid ja teises ridamisi kõrgeid, ebatavaliselt suurte sõeltega dušše. Rõivastusin lahti ja hakkasin pesema. Korraga tulid sinna kaks naist, kes mind nagu mitte millekski pidades võtsid seljast oma köögikitlid ja aluspesu ning keerasid otse minu kõrval oma dušid jooksma. Piilusin argliku uudishimuga nende rappuvaid rindu, tumedaid kõhualuseid kolmnurki ja tundsin, kuidas alakehas jäigastus. Nüüd oli mu ainuke soov end võimalikult kiiresti seebist puhtaks loputada, riidesse panna ja sealt kaduda, kuid siis kuulsin läbi veepladina hüüatust: vidiš, u nevo stait! millele järgnes naiste itsitav naer. Olin püüdlikult nende poole seljaga, kui äkki seisis üks neist minu ees ja häbitult vahtides küsis: paren, skolko tebje let? Ma ei vastanud, mispeale ütles teine: on nemets i ne panimajet. Varjasin kätega seda, mis ettepoole tikkus, ent naine haaras mul kätest ja surus mind enda vastu — Nu pokaži, tšto tam u tebja. Püüdsin lahti rabeleda. — Išš, takoi krassivõi uže, kihistas teine. Viimaks õnnestus mul pääseda, rabasin rõivad ja jooksin eesruumi.

Õhtul, kui voodis lebades duširuumi pildid mu silmade eest uuesti läbi jooksid, tundsin üksnes erutust ja mõtlesin, mis siis oleks juhtunud, kui ma poleks lahti rabelenud ning minema lipanud. Järgnes tavaline laagrielu: suplused meres, paadisõidud, matk Karu mäe õtsa, kust läbi tihniku paistis all uskumatult roheline meri, siis tüütud igapäevased lauluharjutused bajaani saatel, venekeelsete õppetundide õudus, õhtuoode, mis koosnes magusatest pirnidest ja küpsistest, kiire suudlus Tanja põsele, mispeale tüdruk nutma hakkas ja küsis, kas ta saab nüüd lapse, ning lõpuks nädalapäevad kestnud suuremad ja pisemad kaklused ukrainlastega, mis pärast lõpuõhtu ilutulestikku vihaseks võitluseks muutusid, ja meil Sassiga õnnestus suurivaevu neile kolki anda. Järgmisel päeval kutsus malevanõukogu esimees Džalil — arvan, et ma ei unusta surmani seda nime — mind enda juurde. Ta oli suurt kasvu, meist vanem ja füüsiliselt hästi arenenud poiss, kes ilma mingi sissejuhatuseta mind vastu seina surus ja metoodiliselt rusikatega peksma hakkas. Hiljem kuulsin, et Sassiga juhtus sama lugu. Lihtsalt ukrainlased kaebasid meie peale ja ilmselt oli Džalili komme tüliküsimusi nii lahendada. Kui koju jõudsin, oli nina ikka veel vereklompidest umbes ja nägu kaetud kollakassiniste verevalumitega. Mäletan, kuidas keegi mees «Õhtulehe» juurest käis mind küsitlemas ja ma siis jutustasin talle, milline unustamatu elamus oli «Artekis» viibida. Hiljem lugesin lehest, mida rääkisin, ent seal oli hoopis kellegi teise jutt minu pähe ära trükitud.

Säärane siis oligi minu esimene suur reis, millest aastatega jäi järjest vähem mälupilte, säilisid ainult üksikud, vahel veidradki mälestused nagu see õhtuooteks antud küpsiste ja pirnide maitse. Kui ma kuue aasta eest abikaasast lahutasin — elasin seda väga raskelt üle, ma ei suutnud kuidagi leppida mõttega, et mind on kõrvale heidetud, ja kõige rohkem piinasid valusalt kujutelmad, kuidas mu endine naine on ikka samasugune nagu varem, tal on mulle armas lõhn, hääletoon, tuttavad liigutused, soovid, hellused, tajud, isegi samad rõivad, ent minu asemel saab neist osa keegi võõras —, hakkasin ma tihti unes nägema, et viibin «Artekis». Need olid kaunid, alati mingi salapära või põnevusega seotud nägemused. Kuna samad paigad kordusid väga sageli, siis kujunesid välja terviklikud maastikud, mis said mulle omaseks, ma teadsin juba, kuidas ühte või teise paika minna, ja eriline tähtsus oli pikal erkrohelise läbipaistva veega tiigil, mille teisel kaldal kõrgusid järsud kaljuseinad, ning ma teadsin alati, et kusagil peab olema ülepääs ja teisel pool ootab midagi erakordset. Ent seda ülepääsu mul ei õnnestunud kunagi leida. Need unenäomaastikud painasid mind oma kaunidusega ja ärgates põlesin ihast sinna tõeliselt sattuda. Ma olin palju reisinud, paar korda käinud isegi Krimmi põhjarannikul, kuid kordagi polnud enam juhtunud «Arteki» kanti. Olin valmis uskuma, et seal on tõepoolest midagi samasugust kui mu unefantaasiates.

Sel aastal oli pikk külm ja minu jaoks väga raske talv, ning kui ma võtsin aprillikuus tuusiku Jalta kirjanike pansionaati, siis eelkõige sellepärast, et ihkasin meeletult soojusesse, tahtsin olla lõpuks vaba oma vana puumaja närvekulutavast külmatundest, aga oma osa mängis soov lahti saada korduvatest unenägudest, mis viimasel ajal lisaks peibutavale ilule tõotasid jubedat katastroofi. See oli nagu millegi õudse eelmäng, iga kord ärkasin hirmusegasena, ja kuigi unenäos tegelikult midagi koledat ei juhtunud, oli mul kogu aeg tunne, et kohutav lõpp on saanud juba paratamatuseks. Ma lootsin, et kui kakskümmend kuus aastat hiljem näen uuesti lapsepõlves nähtut, siis fantaasiapildid lakkavad olemast, ja peale selle ma tahtsin neist kirjutada — ma olen varemgi saanud mõnest painavast unenäost lahti, seda ühte või teise loosse sisse pannes, otsekui oleksin oma nägemuse jutukangelasele ära andnud. Ma kavatsesin kunagise lahutusvalu ja sellele järgnenud masendava kogemuse läbi kirjutada. Ajaline distants oli piisav, ma uskusin, et mu kangelane ei lase enam end minu isikust segada.

Lennukisse istusin juba kindlate kirjutamismõtetega, teadsin, et nüüd registreerin täiesti automaatselt igat oma muljet, kavatsusega seda mõne päeva pärast paberile panna. Aimasin, kuivõrd põneva tausta moodustavad mu kangelase hingeliigutustele need kolm Lõuna-Krimmi maastikku: mälestus, unenägu ning tegelikkus. Sel hommikul oli küll päikesepaisteline ja kevadine ilm, aga lumeväljad taandusid väga visalt. Lõpuks laiusid all Ukraina avarused, kuid seal polnud veel põrmugi roheline ja jõgedel valendas jäämasse. Dnepropetrovskis ümbritsesid lennujaama alles raagus puud.

Pettumus tegi meele mõruks — otsekui oleks mind küüniliselt alt veetud — olin kujutlenud õrna rohelust ja viljapuude õitemerd, ent küllap raske talv oli oma hõlmad ka neile maile laotanud, ja jäi üsna kahvatu lootus, et Krimmis midagi palju teistmoodi on.

Simferoopol ei võtnud vastu. Lennuk sukeldus pilvedesse, muutis kurssi ja lendas jälle sinises taevas. Kõikjal paistis päike, ja see ainus koht, kus oleksime pidanud maanduma, oli kaetud paksude uduvoogudega. Nikolajevis, kus hakkasime ilma paranemist ootama, seadsin end lennujaamaesisele pingile istuma ja lasin päikesel nägu soojendada. Inimesed kandsid üsna talviseid rõivaid, aga siin juba rohi haljendas lootusrikkalt. Püüdsin keskenduda oma jututegelase mõttemaailmale, ent siis istus mu kõrvale keegi keskealine uhiuutes kingades mees ja tegi juttu. Ta oli segaduses ja ärevil, esimest korda lõunasse puhkama sõitmas ja ta ei osanud peaaegu üldse vene keelt. Püüdsin teda rahustada nagu oskasin, ning küllap ta rahuneski, kui kuulis, et ma samasse kanti sõidan. Mind ärritas, et pean kellegagi vestlema, sest olin jõudnud juba üksildusse sisse elada. Minu jaoks on nende kirjanike pansionaatide suurim voorus just üksildus, tavaliselt püüan ma vältida vähimaidki kontakte teistega, ja tänu sellele saan teha paarikümne päevaga mitme kuu töö ära. Ent siin, lennujaamas, ma ei saanud murelikku kaasmaalast iseenda hooleks jätta. Tunnid venisid. Kolm korda sai lennukisse istutud, siis jälle tagasi tuldud, juba hakkasid levima kuulujutud, et hoopis mootorid olevat korrast ära ja uus lennuk antakse alles järgmisel hommikul. Mõned läbematud otsustasid rongiga sõita, ning alles õhtuhämaruses kutsuti meid uuesti lennukisse ja seekord läks sõiduks.

Simferoopolis ootas ees külm rõske pimedus. Lennujaama saalid kihasid pakkidega reisijatest ja see kõik oli nagu hiiglaslik mustlaslaager. Meie õnneks läks poole tunni pärast Jaltasse viimane trollibuss ja me ohkasime kergendatult. Jaltas saime takso ning nüüd võisin oma kaasmaalase pärast end rahulikuna tunda, ent siis ma veel ei osanud aimata, millised katsumused mind ennast sel ööl ees ootavad.

Maja uks oli lukus, läbi klaasi paistis hämaralt valgustatud fuajee ja postamendil Anton Pavlovitši helendav büst, ent uksekella lihtsalt ei olnud. Kloppisin areldi, siis kõvemini, aga maja magas magusasti. Ukse kõrval näitas suur kraadiklaas nulli. Istusin nõutult pingile ja tundsin, kuidas rõskus liikmetesse imbus. Mõnda aega oma troostitu olukorra üle järele mõelnud, tegin ringi ümber maja. Ainult ülemise korruse akendest kumas paaris kohas valgus. Nüüd põrutasin õige ägedalt vastu ust, aga see oli nagu vastu kivimüüri tagumine. Pikapeale hakkas viha kogunema — pole just lõbus võõras linnas pingil külmast väriseda, kui tead, et siinsamas ootab mõnus voodi. Otsustasin kloppida ukse kõrval asuvale aknale, lootes, et just seal peaks mõni teenistuja norskama. Keegi naine tuligi akna taha, rääkisin oma loo ära, nägin, kuidas ta roosa hommikumantel treppi mööda üles hõljus, seejärel alla. Minu meelest möödus terve igavik, aga ikka veel ei tulnud keegi ust lahti tegema. Kui ma uuesti aknale kloppisin, ütles unine hääl, et ta ei leidnud kedagi, kellel oleks võtit. Olin jahmunud — ta võinuks vähemalt seda mulle öelda. Küsisin, kas ma saaksin tema aknast sisse ronida. Ei, see aken ei tule lahti, ütles ta kiiresti ja tõmbas eesriide ette. Istusin uuesti pingile ja tundsin üksnes totrat abitustunnet. Olin teinud kõik, mis võisin, ning nüüd jäi üle ainult hommikut oodata. Aga siis läks aken lahti, küllap alles nüüd jõudis tolle naise ajudesse minu olukord ja ta sai võitu oma veidratest hirmudest. Ronisin sisse, panin fuajees kaks tugitooli kokku ning püüdsin Anton Pavlovitši kivistunud pilgu all magama jääda.

Jalutasime Fr. Tuglasega kitsarööpmelise raudtee ääres. Hilissuvine kõrge rohi oli juba kolletama hakanud ja männid hõõgusid õhtuvalguses. Tuglas tahtis teada, mis nooremas kirjanduses praegu huvitavat on. Rääkisin, et tuntud raadio-onu Tõnis oli kirjutanud viiendas klassis ajaloolisi romaane. Ainult kahjuks tegi ta seda kirbukirjas, lisasin pahaselt. Aga Tuglasele paistis just see meeldivat: säärasel juhul on tarvis luubiga lugeda, lausus ta, ja lugemise keerukus võimaldab erilist süvenemist. Siis olimegi minu töötoas ning Tuglas silitas sõrmeotstega raamaturiiuleid: teil on, mida lugeda, sõnas ta tunnustavalt ja mul oli veider mulje, justkui ta tahaks mind meelitada. Vanaema hüüdis mind, läksin söögituppa, kus ta triikis pesu, ning mind nähes hakkas kohemaid riidlema: sa lubasid täna korstnad ära pühkida, aga tuled alles õhtul ja tassid endaga kaasa igasuguseid. Väljas oli juba pimedaks läinud ja ma ütlesin, et täna enam tõepoolest seda tööd ei jõua teha, mispeale vanaema muutus hoopis kurjaks. Palusin, et ta ei karjuks, sest meil on rahvakirjanik Tuglas külas, ütlesin seda uhkustades, aga vanaemale ei paistnud tiitel midagi lugevat. Läksin vanaema karjumise pärast piinlikkust tundes Tuglase juurde tagasi. Too oli vahepeal kõik raamatud riiulitest põrandale hunnikutesse ladunud ja sirvis ühte innukalt. Kas ma ei võiks mõnda laenuks võtta, küsis ta. Imestasin, kas tal siis oma raamatukogus polegi kõiki eesti keeles ilmunud teoseid? Ta üksnes naeratas salapäraselt. Soovitasin huupi üht inglise autorit, aga korraga ma ei osanud nime hääldada, ja et kimbatusest välja tulla, osutasin ainult sõrmega. Tuglas murdis raamatu kahekorra ja pistis põuetaskusse, seejärel tegi ta jälle juttu raadio-onu romaanidest. Tõin oma klassikaaslase üle uhkust tundes gloobuse, et näidata, millistes maades on tema teoseid välja antud, aga gloobus oli tursunud ja sinikollased paberiliistakud papi pealt lahti tulnud. Sest pole midagi, hakkas Tuglas mind lohutama ja ma leidsin, et nüüd on sobiv moment temalt midagi intiimset teada saada, ning küsisin, kas Arthur Valdes oli impotentne. Ei, niikaugele küll asi ei läinud, vastas Tuglas südamest naerdes. Vend oli vahepeal tuppa tulnud, toetus tagasihoidlikult ahju najale, ta oli alles poisike, kandis lühikesi pükse ja helerohelist trikoosärki. Tutvustasin teda, mispeale Tuglas ajas rinna ette, sirutas armulikult käe, aga ma tundsin miskipärast piinlikkust ning mõtlesin: ennäe, vanale meeldib edvistada. Nüüd tulid ema ja vanaema, mõlemad olid pidulikult riides ja Tuglas suudles galantselt nende käsi. Ema tuli mu juurde ning silitas pead: oh, selle poisiga on mul nii palju muret olnud, mõtlen südamevaluga, mis temast küll saab. Ärge kartke, naeratas Tuglas, temaga ei juhtu enam midagi halba, sest ma otsustasin teile elame asuda. Tundsin sädelevat õnneõndsust — nüüd, pärast isa surma, võiks ta ju emaga abielluda, mõtlesin õhinal.

Keegi unise näo ja sassis juustega naine raputas mind õlast. Ta oli kohkunud ja kohmetu, siis vabandas lipitseval häälel. Väljas koitis. Kui lõpuks oma tuppa sain, arutasin, et eks ka Tuglasel olid oma nõrkused ja veidrused nagu meil kõigil, kuid vaevalt ta mu emaga abiellub, sest tal on ju oma Elo.

Kui üles ärkasin, oli juba hiline hommik. Taevast paistis läbi uduvine valkjaskoIlane päike ja merigi oli pigem valge kui sinine. Nõjatusin vastu rõdupiiret ja mul oli hea meel, et maja asus pargi sees, mis teda muust linnast eraldas. Küpresside vahel looklesid teerajad ning üsna rõdu all kasvas kõrge peenikese tüvega noor kask. Varahommikune paks udu oli hajunud ja meri tundus siit ülevalt vaadatuna kuidagi ebareaalne, otsekui postkaardil ja sama ebareaalne oli valge kahe hiiglasliku keraga laev, mis sadama poole sõitis. Mõtlesin, et ka haigla, kus lapsena viibisin, asus mäenõlvakul, ja olin kindel, et selleski pargis leidub pink, millel istudes saab õhtuti laevade tulesid jälgida.

Pakkisin kohvri lahti ja seadsin töölaua korda, siis võtsin platsi kirjutusmasina taha, keerasin puhta paberilehe võllile ning vahtisin pikalt akna taga paistvat kahte küpressitippu.

Ütleme, et loo kangelase nimeks saab Kristjan. Ta on kolmekümne üheksa aastane, ametis kenasti edasijõudnud mees. Elu näib olevat hästi korraldatud, tema jaoks turvaline, ent ühel päeval jätab naine ta maha. Kui senini oli nende abielu möödunud ilma eriliste tundepuhanguteta — tühised mured, rõõmud, tavalised pisitülid, siis nüüd tunneb Kristjan järjest kasvavat kirge oma endise abikaasa vastu. Otsekui oleksid naise tunded, mis lubasid tal teise mehega minna, kummalisel viisil kasvanud üle Kristjani tunneteks. Päevad ja ööd muutuvad talumatuks piinaks, ta püüab abikaasat unustada, liigub tihti seltskonnas, saab nii mõnegi veetleva naisega lähemalt tuttavaks, ent nende suudlused ja hellitused jätavad ta külmaks ning ta peab korduvalt impotendihäbi kogema. Ainult üksindushetkedel, oma endisest naisest mõeldes, suudab ta tunda erutust ja saab rahulduse pelgast ülesvõtte silmitsemisest. Kõige enam rõhub teda see, et ta ei saa naist isegi mitte kaugelt näha, sest too on oma uue mehega sõitnud teise linna. Lõpuks õnnestub tal hankida aadress ja ta hakkab kirjutama kirju, milles jutustab oma armastusest ning kirest, anub naist koju tagasi pöörduma, endamisi lootes, et kui esimene tuhin on möödunud ja saabub abieluargipäev, siis on naine valmis teda uuel, hoopis teisel psüühilisel tasandil jälle omaks võtma, kuid kirjadele ei tule vastust, otsekui need oleks jäädavalt postkastipilusse ära kadunud.

Suvise puhkuse ajal sõidab Kristjan linna, kus ta endine abikaasa elab. Ta on habeme kasvatanud ja kannab tumedaid prille, lootes, et niiviisi jääb juhuslikul kohtumisel tundmatuks. Passib hilisõhtul maja juures ja vahib kolmanda korruse aknaid. Hämaruses süüdatakse seal tuli. Vastasmaja on pooleliolev ehitus, ta ronib mööda tellinguid üles ning näeb heledalt valgustatud tuba ja kööki. On lämbe suveõhtu, aknad pärani valla. Kušetil valendavad linad ning ta taipab, et küllap sealt äsja üles tõusti, seetõttu ta ei näinudki nende tulekut. Ja miks nad ei või terve laupäevase päeva teineteise kaisus põõnata — arutab ta ahastades ja kadedust tundes. Siis tuleb naine kööki, mispeale läbib Kristjanit erutus nagu vappekülm. Tal on lõdvalt seotud vööga heleroheline siidist hommikumantel seljas ja hõlmade vahelt paistab paljas päevitunud keha. Palav on, sosistab Kristjan, nagu tahtes iseenda ees õigustada seda, mida näeb. Ainult paarkümmend meetrit on nende vahel, ja korraga on see olematu, ta usub, et juba järgmisel hetkel surub abikaasa hõõguva palja keha enda vastu ja siis on jälle kõik endine . .. ent siis astub kööki mees, asetab õngeridva nurka ja valab plastikaatkotist kalu kaussi. Nüüd seisavad nad kahekesi teineteise külje vastu liibudes ja vahivad kalasid, viimaks nad eralduvad teineteisest, mees hangib külmkapist õllepudeli, teeb selle lahti ja läheb teise tuppa, kus keerab teleri mängima, võtab riided seljast ning lösutab aluspükste väel tugitooli. Ta keha on karvane nagu ahvil. Naine praeb köögis kalu ja mees joob telerit vaadates õlut. Küllap minagi vaatan filmi, irvitab Kristjan, ainult see on sitt, kiiruga tehtud haltuuramaiguline soperdis.

Kalad on praetud, laud kaetud kahele, köögikardinad lehvivad nõrgas tuules. Naine läheb tuppa, istub mehe kõrvale tooli käetoele, võtab õllepudeli, et rüübata. Mehe käsi poeb ta hommikumantli alla, naine põimib käed ümber ta kaela ja nad suudlevad, aga juba mehe sõrmed sõlmivad vöö lahti, hellitavad naise kumerusi, naise pea hakkab mööda mehe keha allapoole liikuma, juba ta põlvitab, pea mehe süles, karvane gorillakäsi juukseid silitamas. Ei! karjatab Kristjan. Ei tohi, see on minu abikaasa! Aga see ei ole tema abikaasa, sest mees kannab naise voodisse ja nende kehad vähkrevad valgete linade keskel.

Kristjani silmade ees on üksnes pilkane öö, kuhu aeglaselt hakkavad moodustuma helerohelised rõngad, aeglaselt, nagu esmakordselt imbub temasse teadmine, et naine ei ole enam tema oma, on samasugune võõras nagu need tuhanded, kes tänavatel tundetult temast mööduvad. Ta taipab, et on lasknud end ära petta kujutlustest ning nüüd on abikaasa tema jaoks samahästi kui surnud.

Järgmisel päeval sõidab ta koju, hävitab viimseni kõik esemed ja ülesvõtted, mis naist meenutaksid, ja arvab, et hakkab tervenema, kuid kõik, mis päeval saab pingutusega maha surutud, asub jälitama teda öösel. Kunagi poisikesepõlves oli ta viibinud Krimmis ja seal kogenud esimesi erootilisi elamusi, ning nüüd, täiesti ootamatult, hakkavad Krimmi maastikud painava järjekindlusega ta unenägudesse tulema. Need on kaunid, peibutavad maastikupildid: kiirgavate lumiste tippudega mäed, küpresside rohelusse peitunud valgete sammastega paviljonid, alati ereroheline kutsuv meri, romantilised kaljusaared, kuhu võib mööda sädelevate mäekristallidega kaunistatud tunnelit minna, ja alati saadab neid nägemusi magus erutus ja kõikjal on ta koos oma endise abikaasaga, kes alatihti püüab temaga õrnutseda. Pikapeale moodustub korduvatest unenägudest uus, näiliselt reaalne ümbrus — ta teab, mis teda mõne kaljurahnu taga ootab, kuhu see või teine rada viib, ent ühel ööl juhtub midagi ebatavalist: astanguline tee, kust sai tavaliselt vaateplatoole, lõpeb hämara tihnikuga; üha pimeneb, teda haarab arusaamatu hirm, ta eksleb põõsaste vahel, märkab äkki helendavat akent, jookseb selleni, surub näo vastu klaasi ja näeb, kuidas karvased mehed ta naise veritseva keha kallal jõhkrat vägivalda tarvitavad. Ta tahaks meeleheitlikult midagi ette võtta, appi tormata, aga keha on kivinenud ja häält ei tule suust. Ta ärkab õudustundega ja ei suuda enam sel ööl uinuda. Ühtäkki on unenäod pöördunud — kaunid maastikud sisaldavad nüüd sadistlikku võikust ja ta kardab magama jääda. Ta ei oska midagi ette võtta, sest tajub, et armastus ja kirg naise vastu pole põrmugi temas vähenenud, on ainult alateadvuses lapsepõlve erootikaga alatult kokku mänginud.

Kristjan tunneb, et närvid ei pea enam vastu ja järsku pähe tulnud mõtte ajel ostab lennukipileti Krimmi, võtab paar nädalat palgata puhkust ning loodab, et unenäomaastikke tegelikkuses nähes suudab hävitada painavad unenäod. On aprillikuu algus, hooaeg pole veel alanud ja tal pole mingit raskust büroo kaudu korterit saada. Reisiväsimuse välja maganud, läheb ta hommikul linna, hinges ootus, et varsti peaks saabuma tema jaoks mingi lõplik lahendus.

Ta kõnnib läbi mäenõlvakul asetseva pargi, öisest vihmast läikivad rajad looklevad allapoole, sumerohelised küpressid torgivad taevast ja põõsaste vahel on väike vaateplatoo. Ta istub pingile ja silmitseb hallikassinist merd. Talle meenub, et oli taolisel pingil poisina istunud ja vaade merele võis sealt samasugune olla, ainult aastaaeg oli teine. Ta aimab, et haigla, kus ta tookord viibis, peaks kusagil läheduses asetsema, ning otsustab selle kindlasti üles otsida. Teda on vallanud iseäralik rõõm, isegi unenägu, mida ta öösel näinud, oli kuidagi eriline: nad jalutasid koos naise uue mehega, too uuris murelikult, kuidas ta omadega toime tuleb, hiljem istusid nad tema lapsepõlvekodus, kus olid ka ema ja vend, kes nägid välja noored nagu ülesvõtetel; ta tundis suurt uhkust oma kaunitarist ema üle ja ka too karvane mees tundus olevat mõnus ning arusaaja, ja kui ta kuulis, et ema muretseb Kristjani pärast, ütles too, et nüüd hakkab kõik paremuse poole minema, sest poeg saab oma naise tagasi. Õnnetunne ei tahtnud temasse ära mahtuda, ja juba ärkvel olles ta arutles, et kui ema on nii noor ja kaunis, siis nüüd pärast isa surma ta võiks tolle karvase mehega abielluda.

Mururibad on rohelised, veel raagus puude ja põõsaste all hellitab nende eredus silma, ning mööda kitsast madalate majade vahelist asfaltteed linna poole minnes tunneb Kristjan tõsist heameelt, et on kodulinna lume keskelt siia tulnud. Koolimaja spordiplatsil mängivad poisid jalgpalli ja kirevates spordidressides neiud tulevad talle joostes vastu, ta jääb seisma, silitab pilguga nende prinke kumerusi ja on natuke ehmunud, kui himurad soovid ta teadvusesse tungivad.

Midagi peab muutuma, midagi peab minus hoopis teiseks saama, pomiseb ta lootusrikkalt. Pea kohal koolduvad õiepungades puuoksad, mis peaksid mõne päeva pärast juba pakatama. Kogu loodus on nagu millegi ootel ja ta aimab, kuivõrd vähe soojust on veel vaja, et terve linn õitsema puhkeks. Mida rohkem mere poole, seda enam kohtab ta jalutavaid inimesi — neil paistab aega laialt käes olevat, nad on enamuses keskealised või vanemad inimesed, noori eksib harva nende sekka. Tee kõrval kasvab laiade igihaljaste lehtedega puu, Kristjan libistab sõrmega üle lehe libeda pinna, ja tal tuleb meelde, kuidas poisina oli siitmailt samasuguse lehe kaksanud, selle raamatu vahele pannud, hiljem kodus vahetevahel silmitsenud, ning sel oli alati imepärane võime mälestusi esile kutsuda.

Meri on betooni aheldatud, niikaugele, kui silm võtab, ikka ühtlaselt hallid betoonseinad, mis merre jooksevad ning ranna korrapärasteks kastideks jagavad. Ta astub treppe mööda alla, sammub veepiirini, tasased laineloksed kustuvad kivikestes, valguvad olematuks, vesi on laisk ja läbipaistev. Mõned agaramad on end lahti koorinud, lihavad naised pesurinnahoidjate ja püksikeste väel lasevad kahvatul päikesel puulavatsite peale väljasirutatud kehasid soojendada. Kristjangi võtab pintsaku seljast ning istub kividele. Hiljutisest õnnetundest pole midagi järele jäänud ja ta ei saa aru, mida on selle betoonkallastega mere äärde otsima tulnud; ta kujutab ette, kuidas järgnevatel päevadel seguneb temagi jalutavate keskealiste ning vanade inimeste massiga ja muutub üheks patsiendiks selles hiiglaslikus haiglas nimega Jalta . . .

Ma jõudsin tagasi oma tuppa alles hilisel pärastlõunal, jalad lõid tuld, sest olin piki randa Livadiani välja kõndinud, lootuses kuskil mõnda romantilist kaljunukiga rannariba leida, aga kõikjal oh üksnes tundetu betoon ja raudaedadega piiratud plaažid. Unenäomaastikest polnud jälgegi, isegi nende maastikega, mis mälestustes, polnud siin mingit pistmist. Linnas oli liiga palju rahvast — turistide ja puhkajate mõttetult loivavad hulgad, ja pealekõige lehtpuud olid alles talviselt troostitud.

Istusin laua taha, et märkmeid teha — loo esialgne kondikava hakkas selguma, nüüd sai ka kangelasega linnas jalutuskäik tehtud ning juba homme võin kirjutusmasina taga alustada Kristjani elu elamist. Ainult seda, kuhu lugu lõpuks välja jõuab, ei osanud ma veel aimata. Midagi pidi Kristjaniga siin Jaltas juhtuma, ja ma lohutasin end, et küllap kirjutamise käigus tuleb see nagu iseenesest.

Magasin paar tundi ja ärkasin parasjagu õhtusöögi ajaks; kuna ma polnud pansioni sööklas veel käinud, võisin parasjagu põnevust tunda, kuigi minus pesitses väike hirm tuttavaid kohata, sest vene kirjanikud on nii altid nööbist kinni haarama ja sind lõpututesse, mitte kuskile viivatesse vestlustesse kaasa kiskuma ning siis tuleb nendega ühtepuhku ühest promenaadi otsast teise jalutada, ja on võimatu selgeks teha, et ainus, mida ihkan, on üksildus ja töörahu. Mind juhiti lauda, kus kaks vanahärrat surmtõsiste nägudega putru helpisid. Tervituse peale nad üksnes vaevu taldrikust silmi tõstes noogutasid. Juubeldasin seesmiselt — säärased kindlasti ei hakka pealetükkivat vestlust ärgitama, aga vaevalt olin saanud kahvlitäie suhu pista, kui kuulsin ennast hõigatavat. Vaatasin kohkunult ringi ja nägin vastaslauas irvitavat poisinägu, mille vallatushimulist ilmet ei suutnud isegi karm mehehabe põrmugi muuta. Järgmisel silmapilgul ta surus juba mu kätt, aga vaatamata mu naeratavatele huultele oli mul südame alt õõnsaks tõmbunud. Vahetasime mõned asjakohased laused, ja juba jõudis Igor kokku leppida, et pärast sööki läheme linna peale jalutama. Loomaliha oli äkki ääretult vintske. Mu peas sagis ringi ühteaegu kümmekond tunnet, milledest siiski uudishimu võidutsema hakkas, ja viimaks ma ei läbenud kuidagi oodata, mil söödud saab, ning kohe, kui Igor söögisaalist välja läks, järgnesin talle jooksujalu.

Olime aastaid tagasi ühel üleliidulisel seminaril tutvunud — Igor ja Anatoli olid suured sõbrad juba kirjandusinstituudi päevilt ning nad võtsid kuidagi väga loomulikult mind oma punti. Kuue aasta eest sõitis Tolik mulle külla, see juhtus olema minu jaoks väga ebamugav aeg, lõpetasin parajasti romaani ja, raatsimata lasta tööhool maha jahtuda, luiskasin talle midagi ette ning pagesin vanemate suvilasse kirjutarna, jättes sõbrale linna tutvustamise oma abikaasa Liina hooleks. Kui nädala pärast õnneliku ja rahulolevana koju jõudsin, pani mind imestama, et Anatoli oli ikka veel Tallinnas. Õhtul ütles Liina, et jätab mind maha. Mulle ei mahtunud tookord pähe, kuidas võib inimene, kellega on hulk aastaid koos elatud, mõnepäevase tutvuse järel aru kaotada. Ma lihtsalt ei saanud võtta seda kõike tõsiselt. Aga ta sõitis ära ja ühekorraga olin ma hingeliselt murtud mees. Võttis väga kaua aega, enne kui sellest loost paranesin ja elu jälle normaalseks muutus. Praegu ma ei teadnud nende elust peaaegu midagi, olin üksnes Anatoli kirjutatud raamatuid lugenud, ja vaatamata kõigele pidin tõdema, et ta kirjutab kadedust tekitavalt hästi.

Kuigi ma põlesin soovist kõike täpselt teada saada, lobisesime Igoriga alla linna jalutades peamiselt omaeneste elust ja ma pajatasin sellest, kui õnnelikult ja kenasti ma oma uue naisega elan, kiitsin ja ülistasin teda, salamisi muidugi lootes, et see hajutab Igori ebamugavustunde ja ta saab avameelselt mulle n e n d e elust rääkida. Tuli välja, et Igor sõidab juba paari päeva pärast ära ja on siin lõpetanud näidendi. Panin imeks, et ta on hakanud näidendeid kirjutama. Ta naeris selle peale küüniliselt: «Sa vist unustad, et inimestel on elamiseks raha tarvis, aga poeesiast üksi juba söönuks ei saa. Seevastu näidend, kui see on vähegi huvitavalt kirjutatud, võib perekonna kenasti ära elatada. Eriti nüüd peab kiirustama, sest ühtäkki tuleb välja, et dramaturg ei pea enam Tšehhovi tasemel olema ja iga vähegi kirjaoskaja, kes jagab üht-teist meie majandusmehhanismist, saab paraja kõmutüki valmis klopsida. Usu mind, paari aasta pärast on kõik teatrid sääraste näidenditega üle ujutatud ja praegu kehtib reegel: kes ees, see mees.» Ta jutustas, et oli paar õhtut ühe insenerist sõbraga koos istunud, seejärel käinud tehase segapudru nädalapäevad oma silmaga vaatamas ning sellest piisavat. «Isegi naistegelast pole vaja sisse tuua,» irvitas ta, aga siis muutus tõsiseks: «Õnneks jooksis mulle nii hea materjal pihku, et päris uhke lugu tuli, tahad, ma annan homme sulle lugeda.» See veel puudus, kirusin mõttes, aga et Igorit mitte solvata, ütlesin midagi ebamäärast.

Igor tegi ettepaneku minna kaubamaja katusel olevasse kohvikusse ja seal võis terrassil, tänu sellele et ilm soojaks läinud, tõepoolest nautida sinises õhtuhämaruses paistvat Massandrat ja helendavat merd. Kui olime hulk aega lobisenud, küsisin nagu muu seas, kuidas Tolik elab. Igor vaatas mulle jahmunult õtsa: «Kas sa siis pole kuulnud?» Kehitasin õlgu. «Tolikut ei ole enam,» sõnas ta viivu pärast mornilt. «Ta sai surma. Autoõnnetus. Sellest on nüüd kaks kuud möödas,» lausus ta napilt ja kribis küünega lauaäärt.

Vahtisin teda pinevalt ja mu peas ristlesid mõtted, milledest nii mõnegi pärast oleksin pidanud häbi pärast punastama. «Ma arvan, et see oli pigem enesetapp kui õnnetus,» lausus Igor hulga aja pärast. «Tead, kirjandusega tegelemine on mõnes mõttes eluohtlik asi, eriti, kui seda väga tõsiselt võtta . . . Kas sa tema «Tagasitulekut» oled lugenud?» Noogutasin innukalt. «Aga «Maju nõlvakul»?» Ütlesin, et olen mõlemat lugenud ja minu meelest on «Majad» väga hea raamat. «Sedaviisi arvan minagi,» sõnas Igor, «ent juhtus nii, et «Tagasituleku» esmaretsensiooni kirjutas tuntud kriitik A. N. Tead, kriitikuid on mitmesuguseid — reamehi, ohvitsere, kindraleid, et A. N. kuulub kindralite sekka, on vaieldamatu tõde, ta kirjutab arukalt, teravmeelselt ja omab pealekõige meeletut autoriteeti. Hästi — A. N. avaldas retsensiooni, kus ta küllaltki leebelt tegi Toliku romaani maha ja seni ainult kiidetud Toliku pea kohale hakkasid kogunema pilved, sest nüüd leidsid kriitikud-ohvitserid, et on paras aeg oma hammaste teravust näidata ja nahutasid Tolikut õige teenimatult. Tõsi, «Tagasitulek» polnud mingi šedööver, oli lihtsalt hea romaan, aga «Majadega» läks asi hoopis hulluks. Tolik aimas, et midagi on korrast ära, läks A. N-i juurde ja küsis, kas too kirjutab tema kohta jälle retsensiooni. Aga muidugi, irvitas A. N. — see on juba toimetuses. Seepeale olevat Tolik talle pakkunud kolmekordset artikli honorari, kui A. N. arvustuse tagasi võtab. Ma ei tea, kas ta tõepoolest nii tegi, igatahes jutud küll käisid. Siis retsensioon ilmus ja seal oli kuratlikult peenelt Tolikut materdatud selle eest, et raamatus puuduvad tavaks saanud väärtused, kusjuures jäeti hoopis tähele panemata, et just niisugusena, kui romaan on, saavutab ta oma eesmärgi ja seda hulga suurema kunstilise jõuga. Too absurdile lähenev arvustus oli äkki signaaliks kriitikutele-reameestele, kes lausa kibelesid Toliku kallal oma hammaste teravust proovida, ja siis algas romaani mahategemise buum. Hiljem küll liikusid kuuldused, et A. N-il olid mingid isiklikud arveteõiendamised Tolikuga, või et ta oli kihla vedanud, et suudab ainuüksi paari oma retsensiooniga hävitada ükskõik millise hea kirjaniku, ent kohutavalt võigas selle loo juures oli see, et Tolik laskis kõik selle jälkuse endale hinge. Ta ei lahkunud nädalate kaupa oma korterist, ja kui käiski väljas, siis lõi tuttavaid kohates silmad maha või lipsas teisele poole teed. Paistis, et ta siiralt usub, et on saanud kõlbmatu soperdisega hakkama.»

«Aga kas siis tõepoolest keegi ei saanud mõistlikku arvustust kirjutatud, ma mõtlen neid, kes raamatut tõsiselt võtsid?»

«Ah, kõigil on iseendaga liiga palju tegemist, laiutatakse käsi, sõimatakse, virisetakse ja lastakse asjal oma rada minna. Liiatigi olid retsensioonid igal pool ilmunud ja küllap toimetajad leidsid, et poleemika alustamiseks pole piisavat põhjust. Igal juhul romaan kuulutati aasta ebaõnnestunumaks teoseks.»

«Ja sa arvad, et Tolik … ?»

«Ma ei arva midagi, tean ainult, et ta sõitis peaaegu sirgel teel vastu sõjaväeosa kiviaeda,» ütles Igor närviliselt.

Vaikisime. Mulle tuli silmade ette elurõõmus, igast liigutusest teotahet väljakiirgav Anatoli, ja ma ei saanud aru, kuidas mingi räpane intriig võis selle mehe maad ligi painutada. Milline keeruline, vastandlike tunnete pundar on ikka inimene! Igaühel on oma hellad kohad, kuhu väiksemgi torge võib valu teha, kuid need, kellel on võimu inimestega mängida, ei suuda või ei taha seda mõista. Kujutlesin, mida kõike pidi Liina üle elama. Äkki muutusid kuus lahus elatud aastat minu jaoks olematuks, ta oli mu kõrval, surusin ta pea hellalt enda vastu, lohutasin, julgustasin.

«Just enne ärasõitu ma nägin Liinat,» ütles Igor. «Ta rääkis, et kavatseb Tallinnasse minna.»

«Või nii,» sõnasin väga ükskõikselt.

Keegi Igori tuttav, kes oli prosaist Ukrainast, istus meie lauda ja vestlus muutus hoobilt lõbusaks. Mõne aja pärast tõusin ja ütlesin, et pean koju helistama, Igor seletas, et kõnepunkt on siinsamas lähedal ja keelitas mind tagasi tulema.

Liina on jälle Tallinnas! Võimalik, et järgmisel päeval pärast kojujõudmist ma näen teda! Sain kolmerublase eest peotäie kopikaid ja valisin koodi abil koduse numbri. Tuttav rõõmus hääl vastas, ning ma rääkisin, milline ilm siin on, kuidas öösel majja sisse ei saanud, ja korraga ma ütlesin: «Ma ei armasta sind.» Vaikus, siis küsimus, kas ma olen purjus. «Ei, ma lihtsalt ei a r m a s t a sind ja sa võid end vabalt tunda.» Panin toru hargile ja mu enda kuivakõlalised sõnad kumisesid kõrvus.

Ümberringi oli tuledest valgustatud pimedus ja õhk lõhnas teistmoodi kui kodus.

Ma olin neli aastat elanud naisega, keda ma ei armastanud, olin talle lakkamatult valetanud — iga õrnus, iga sõna, iga naeratus kuulus ainuüksi Liinale; abikaasat käte vahel hoides hoidsin tegelikult Liinat embuses, ja nüüd lõpuks oli tõde välja öeldud.

Istusin pingile ja nägin selgesti naist, kes paljude kilomeetrite taga põrnitseb, mõistmatus näos, telefoni, veel pole sõnum ta teadvusesse jõudnud, veel usub ta valesid, veel ta ei taha mõelda, et tema poolt armastatud inimene võis niiviisi öelda; ent sõnad purevad halastamatult ta aju, ta ei suuda ennast leida, ta ei oska enam iseennast hiiglaslikus jõhkras maailmas üles leida.

Teadsin, et ma ei lähe uuesti telefoni juurde ja ei räägi valelikke sõnu; teadsin, et Igori-sugused ei vaevu kunagi kellegi kaitseks sõrmegi liigutama, ja aimasin, et kui kohtan õige pea Liinat, siis me vahetame tühiseid lauseid, ja kui ma teen talle ettepaneku jälle koos elada, siis ta ei taha sellest kuuldagi.

Ilmunud Vikerkaares 1987, nr 7