Suits
Mai, 2024Ärkasin vara, nagu tavalisel hommikul. Peo jälgi oli köögis ja õues, harjunud pilk tabas neid igal pool. Läbi akna silmasin tuttavaid vareseid aialaual toimetamas, hulgakesi külaliste poolt näritud konte ja liharaase sorteerimas. Kaugemalt vaadates tundus neid olevat terve parv, aga kui korraks välja terrassile astusin, tõusis õhku ehk kolm-neli tumedat lindu. Läksin kööki tagasi, ukse jätsin lahti. Lasin keedukannu pahinal vett ja vajutasin nuppu, sinine tuluke hakkas põlema, mina koristama. Mõnikord koristab keegi juba õhtul, mõni unetu külaline või ka mõni meist, pererahvast, korjab nõud vaikselt kokku, peseb klaasid. Vahel. Vahel harva ärkab keegi hommikul minust varem, kogub tühjad pudelid kotti või ühte hunnikusse laua juurde, murule. Seekord ei olnud keegi öösel koristanud, enne mind ärganud. Ma olen ka päris varajase ärkamisega.
Muru õunapuu all laudade ja toolide ümber oli õhtuga mustaks tallatud. Õieti nägi peopaik varahommikul välja, nagu oleks mingi ootamatu hädaoht külalised järsult laiali peletanud, isegi üks tool oli teatraalselt ümber kukkunud. Võibolla sadas öösel vihma? Ma magan päris raskelt, ei kuule alati, mis toimub. Igatahes muru tundus kuiv, puude varjus ehk oli veel kasteniiske. Hakkasin poolikuid õllepurke rohu sisse tühjaks valama, mul oli suur prügikott võetud nende jaoks. Mitu veinipudelit olid avatud, aga välja valatud ehk klaasi või poole jagu. Koogivaagnal ei olnud küll enam ühtegi tükki, ainult niiskusest klompi läinud tuhksuhkur. Ühel laua juurde lohistatud lamamistoolidest vedeles kellegi must seljakott, laua peal kahe taldriku vahel lebas tumehall nokamüts, prillid (tavalised, mitte päikese) ja pakk helesinist Camelit. Olin juba mitu tühja suitsupakki prügikotti visanud, rohu seest konid ära noppinud, aga see pakk oli peaaegu täis. Hakkasin silmadega kohe tuld otsima. Leidsin lömmis tikutoosi sealtsamast, tikke sees veel küllalt. Ma ei olnud väga ammu suitsu teinud.
Suits, mis sigareti otsast tuli, hõljus mu näo eest läbi vasakule. See oli helehall, peaaegu läbipaistev ning moodustas õrnalt keerleva, katkematu joa. Nagu Kristjan Raud oleks selle maalinud, just maalinud, mitte joonistanud, pastellidega. Minu suust väljus suits aga tumehallide, läbipaistmatute pahmakatena. Nagu hallid ebakorrapärased vatitupsud, tumedad ja tuimad. Kuid maitse oli tuttav, lõhn hea. Ega ma päris lõpuni ei tõmmanud, ei olnud vaja. Otsisin eemalt kõrgema rohu seest üles suure Tšehhi kristallist tuhatoosi ja surusin koni aeglaselt kahe sõrme vahelt sinna surnuks. Ja mõtlesin, kas jääbki nii. Et enam peol juua ei taha. Et inimeste seas olemine väsitab nii ruttu.
Eileõhtuse peo ajal käisin korra vee ääres. Oli juba hämar, tähed veel hästi ei paistnud, aga järv ei olnud enam ei sinine ega servast roosa, vesi mustas nagu taevas. Maja juurest kostis summutatult peo hääli, need tõusid ja vajusid, laisalt nagu viimased õhtused lained. Tuult suurt polnud, oli vaikne ja soe augustiõhtu. Olin jälle tundnud kiusatust vette minna, tugevat. Sellest eelmisel õhtul oli ka istumine olnud, ei, ei ole päris nii, et igal õhtul, aga kuidagi tihedalt küll, suvi hakkab varsti lõppema, püütakse veel viimast võtta, võtta, mis veel kannatab. Mina ei olnud suutnud enam vestlust kuulata, ammu ei suutnud enam midagi sekka öelda. Viimasel ajal räägiksid kõik nagu ainult ühte ja sama, samad sõnad, samad laused, samad vaidlused näivad korduvat üha uuesti. Naljad, mis ei aja enam naerma. Tema jäi kiiresti purju, üleeile siis, oli päeval varakult alustanud. Läks ära magama. Mina istusin külaliste juures ja kuulasin, kuidas hakid puulatvades ennast magama vaidlevad, üle tee vilja sees saagisid raevukalt ritsikad. Lõpuks hakkas ka viimane külaline minema. Siis ma tulingi vee äärde. Järv oli pimedas must, teine kallas kadunud, ainult üksikud tuled paistsid udu sees. Katsusin sõrmedega vett, see oli soe, soojem kui päeval. Korraks kõhu vastas tundsin pärast jahedamat. Ujusin pimedas kobamisi kõrkjate vahelt välja, suure vee servale jõudes pöörasin end selili. Läbi tumeda taeva hakkas pressima tähtede valgust. Mõtlesin, et ujun niikaua, kuni veel tean, kuhupoole kallas jääb. Aga piirjooned kadusid kiiresti. Sahmisin üleni sumedas pimeduses, loksusin leiges, pikast suvest natuke läppunud järves, ainult kui jala põhja poole, alla sügavusse sirutasin, tundsin ergutavat külma, seal all on kõik alati karges valmisolekus. Ma ei mäleta, mis ajast peale ma ei taha enam veest välja tulla. Maa peale tulla, oma elu juurde tagasi. Kui lihtne on olla soojas pimeduses! Ma oleksin näkk. Külm hoovus laksas vastu mu kõhunahka, hakkasin uuesti ujuma, rapsisin vales kohas läbi tihedate kõrkjate kaldale, käsivarred veriseks. Ega pimedas oleks keegi näinudki seda mõrudat eneseirooniat mu näol, mu kurja kõverat muiet. Kuidas tema mind vaataks, kui ta mind sellisena näeks?
Põlastusväärne, kui enesekeskne. Jälle! Nüüd tahad siis ennast ära tappa või.
Mõtleks ehk vahel teiste peale ka, kes on üritanud sust hoolida.
Tuled kunagi oma egomäe otsast alla ka?
Pärast seisatasin natuke magamistoa uksel, sisse ei läinud. Magas riietega teki peal. Kui õuest ööõhu käest tulla, on seda eriti tunda. Läppumist. Tuba haiseb. Kõik mu riided, mis stangel ripuvad, haisevad suitsu ja veel millegi järgi. Ma arvan, et ta suitsetabki nüüd toas, kui mind siin ei ole. Nagu see oli siis, kui mind veel ei olnud. Joob nagu siis, siis kui tahab. Mida mina tahan? Mida ma siis tahtsin? Rinna all, kõrgemal kõhus loksatas külm laine. Korraks välgatas, kui kutsuks endale kiirabi! Ma tean, et mõned teevadki seda, lasevad ise ennast ära viia. Enne kui… Kuid ma tulin ju veest välja! Ise. Mina olen väljas. Kahe jalaga maa peal. Läksin hoopis lastetuppa, tegin ennast kitsal madratsil väikeseks ja jäin silmapilk magama.
Järsku ma teadsin, kelle suitsupakk see oli. Müts ja prillid tulid nüüd tuttavad ette. Õhtuste külaliste seltskonnas oli üks olnud kirjanik, päris kirjanik. Kuulus. Temal oli tulles selline müts. Siis on need ilmselt ka tema prillid, lugemisprillid äkki? Ta ise pidi praegu kuskil majapidamises rahulikku peojärgset und magama, ööbijaid pidi seekord olema omajagu.
Õhtul räägiti tema uuest raamatust, minagi olin juba lugenud. Hea.
Tõmbasin keelega üle huulte, huultel oli sigareti ja kohvi maitse. Katsusin sõrmedega keelt, märkasin, et käed värisesid kergelt. Mehis Heinsaar! Kas on võimalik, et olin just suitsetanud Mehis Heinsaare suitsu? Ma isegi ei mäletanud kirjanikku ennast eelmisel õhtul suitsetamas. Ma ei teadnudki, kas ta üldse suitsetas.
Mul on ka kaustik. Alati kotis kaasas või kusagil lähedal, majas käepärast. Tõin selle nüüd köögisahtlist ära, õnneks oli samas õige mitu pastakat, valisin põhikooli kokkutuleku oma, see kirjutas hästi, mulle meeldib heledam tint, peenike kiri.
Kõigepealt panin nõudepesumasina käima, siis hakkasin kirjutama.
Oma peas oli minust saanud suitsusukelduja, aga need tulekahjud on kaugel, väga kaugel, kuskil selja taga, juba ära elatud ajas. Ma püüan viimastel aegadel sinna minna, ikka pidevalt. Seal on pime, teekond sinna pikk, aga ikka ma lähen, jälle ja jälle ja jälle… Kuidagi kohale jõuda, et siis rapsida lämbumiseni tumehallis udus, kus näha on nii vähe, aga tunda on alati. Kui naasen, siis tuleb alati midagi kaasa: kord on midagi peos, kord nahal, mustad ja hallid kübemed, tahm, mis ei tule pestes maha, kui tuleb maha, siis ainult kalgi, jääkülma veega. Aga sellest pole midagi, sest teised seda ei näe. Tahma mu nahal. Ja see suits! Suitsu hõng, mis ära ei lähe. See lõhn hõljub alati mu ümber, trügib sirelite, pojengide, flokside lõhna ja minu vahele, käib igal pool minust ees, mis siis, et seda tunnen ainult mina. Lasen end suitsu sisse murdes ikka põlvist nõtku, ka käpuli või päris kõhuli maha. Kui on vaja roomata. Enamasti ikka on. Siis liigun maadligi suitsuses pimeduses, ega see ei ole külm, ei ole päriselt pimegi, ma otsin seda läbi, suitsu sisse hingates ja välja köhides. Kas ma püüan sealt ikka veel kedagi välja tuua? Milleks?
Järel on ju veel kõigest tuhk: kadunud, ära tallatud, rohu sisse kasvanud, külmaks jahtunud, ammu tuhmunud kristalli külge kleepunud tuhk. Miks ma juba järele ei jäta? Näe, jälle sööstan nagu kass põlevasse kuuri poegade järele, kuni minust endast saab leegitsev tõrvik, elus tulelont, kes leegib sihita ringi, süüdates inimeste eluhooneid, ajades nad välja öö kätte. Panen põllu põlema, et ise põhukõrrena söestuda ja tuhaks kukkuda, et minu peal astutaks nagu mulla peal. Ma segunen mullaga kiiresti, juba ma olengi muld. Viljakas, tallatav.
Mida kirjutad? Vaata, et sa minust ei kirjuta.
Ei.
SEE oli su kõige kahetsusväärsem avaldus, tõesti, su kõige nõrgem tekst. Ülejäänud on ikka huvitavad lugeda olnud.
Ära karda, ma ei kirjuta sinust.
Millest sa siis kirjutad? Seda ta ei küsi kunagi.
Endast kirjutan, vastaksin ma, alati ja ainult endast.
Ühel päeval läksin endast päris välja. Karjusin ta peale. Purjus inimese peale ei ole mõtet karjuda. Sõbranna pani oma lapsed autosse ja sõitis minema. Mitte sellepärast, et tema purjus oli. Sellepärast, et mina karjusin. See on tema sõbranna, need on tema sõbrad.
Vaata sisse! Vaata nüüd! Vaata põlenud maja aknast sisse, läbi kuumuses pragunenud, tahmunud klaasi, läbi tühjade raamide, jah, leegid summutas ära, kuid lagi jääb mustaks.
Võibolla on tulekahju hoopis minu sees. Kas see ongi siis see kuulus sisemine tuli? Banaalne, kuid ilmselt tappev. Lõpus. Kuid ilma selle pideva kõrvetuseta oleks elu vaid nüri passimine surma ooteruumis. Ma kardan sellist elu rohkem kui tuld.
Kas mina olen sind kunagi löönud? Ta tõmbas käe rusikasse, nagu tõotaks midagi kellelegi.
Noh, vasta! Kas ma olen sind kunagi löönud?
Ei.
Ei. Ei olegi. Ma ei lööks kunagi ühtegi naist. Isegi sind.
Nonoh, mis sind nüüd kõrvetas?
Sain aru, et pean endaga midagi ette võtma. Ennast korda tegema.
Nõid elas kaugel, kõrvalises kohas, sinna käis ainult üks buss päevas ja pühapäeval ei ühtegi. Oli pime, kui ma lõpuks nõia külas bussi pealt maha astusin. Viimasel sõidutunnil olid poristest akendest paistnud vaid üksikute majade tuled vilkumas mustade põldude ja metsade vahel. Taevas olid rasked pilved, põllud mustad. Enam pimedam olla ei saa kui selline sügis. Tänavalaternad külatänava ääres ei põlenud. Õigemini ei näinud ma, kas neid oligi. Kui koos minuga maha tulnud kahe reisija seljad pimedusse kadunud olid, taipasin äkki, et ma ei tea nõia majanumbrit, aadressi, mitte midagi. Ainult küla nime. Seisin ja hingasin sügavalt sisse. Kuigi kella järgi ei olnud veel öö, ei liikunud tänaval ühtegi inimest, oleks kelleltki küsidagi. Mis minust saab, kui ma teda ei leia?
Oli hakanud kerget lund sadama, see kattis jäätunud pori ja oleks nii nagu isegi natuke valgust andnud. Sõrmed juba külmetasid õhukestes sõrmikutes. Olin nõia juurde tulekut niigi terve sügise edasi lükanud. Otsustasin julge olla ja koputada esimese maja uksele, küsida. Vaatasin ringi, kas paistab mõni tuli. Jõudsin näha veel bussi tagatulesidki vilksatamas, enne kui kõik pimedusse mattus. Siis ei olnud enam ühtegi valgusallikat, ühtegi maja ei paistnud selles pimeduses. Tundsin üksikuid lumehelbeid oma näol, ajasin nina taeva poole, sirutasin üle keha laiali valguvas abitusetundes keele välja, püüdsin lumehelbe keelele sulama. Siiski, läbi õhukeste lumepilvede kumas taevas poolkuu hele laik. Tuul tõi kuskilt ninna õrna sigaretihõngu. Pingutasin hämaras silmi ja mulle tundus, nagu oleksin näinud kaugemal tänava otsas hõõguvat täpikest. Hakkasin kiiresti selle suunas astuma, tänav oli libe, oleksin mitu korda peaaegu kukkunud, lõin end valusalt vastu mingit teepiiret ära, nii et pidin korraks põlve maha toetama. Kui uuesti pilgu tõstsin, oli tuluke kadunud. Avasin juba suu, et hüüda, kuid äkiline ere valgus sundis kätt varjuks silme ette panema. Minu ees seisis täites tuledes maja, uks pärani lahti, ja maja trepil seisis nõid. Nõial oli näpus ilmselt kustunud koni, seljas tume hommikumantel, hõlmad lahti, jalas kummikud. Unustasin oma häbelikkuse ning jooksin kogu jõudu kokku võttes maja poole, kartsin nii väga, et tuled kohe uuesti kustuvad. Nõid hoidis rasket välisust lahti, kuni ma hingeldavana kohale olin jõudnud.
Muidugi nõid teadis, miks ma olin tulnud. Ta oli ju nõid! Aga ta lasi mul olla, rääkida.
Ma tunnen, nagu oleks mind ära kulutatud. Ma olen nagu kustukumm.
Nõid vaatas mind väga tähelepanelikult, ta silmad olid hallid nagu suits.
Mul on tunne, et mu aura on katki. Seal on augud sees.
Nõid kibrutas kulmu. Kas mulle ainult tundus, et ta muigas, selline kerge virvendus. Ta kallas tassi kuuma vett, ulatas teepakikese.
Vaatame seda asja.
Iga mees, kellega sa koos oled, teeb su aurasse auke.
Nii, nüüd ütle, miks sa päriselt tulid.
Põgeneda ei olnud kuhugi.
Ma tahan kirjutada nagu Mehis Heinsaar. Nüüd oli see öeldud.
Sa ei saa kirjutada nagu Mehis Heinsaar.
Ma ei saanud nõiast aru.
Kuidas nii? Miks? Silm kippus veele, nõia nähes ei tahtnud nutta. Miks ometi?
Sa oled naine.
Sa ei aita mind, sellepärast et ma olen naine? Kas sa ei aita siis naisi? Sa aitad ju kõiki?
Sa ei saa kirjutada nagu mees, sest sa oled naine.
Aga… mulle on näiteks öeldud, et ma juhin autot nagu mees. Ma võin olla väga hea mees, kui vaja, lihtsalt aita mind.
Nõid, kes oli mu jalgade vahel, oli meie vestluse ajaks oma põse mu kõhu peale toetanud, nüüd tõstis ta pea ja vaatas mulle üle minu torso tõsiselt otsa. Tema lõug vajutas mu alakõhule.
Sa oled naine.
Ajasin pea kuklasse, nagu võiks nõia laest ka hakata lumehelbeid langema. Ma ei tahtnud, et nõid mu nägu näeks. Muidugi, mis vahet seal on, miskipärast kippusin kogu aeg ära unustama, et ta mõtteid loeb. Pisarad valgusid vägisi silma, tundsin, kuidas nõid suudles mind seal all, tal pidi vist küll minust kahju olema. Muidugi oli nõial õigus. Mida ma ometi olin mõelnud, mida lootnud.
Ärkasin selle peale, et nõid silitas mu selga.
Ma võin ta muidugi ära tappa. Aga see iseenesest ei garanteeri midagi.
Ehmusin hoobilt virgeks.
Ja ehk veel mõne teise meeskirjaniku, kui sa seda sa soovid. Keda sa soovid? Aga ma pean hoiatama, et pikemas perspektiivis see sind ei aita. Tegelikult ei pruugi üldse aidata. Esiteks, ma ei jõuaks KÕIKI mehi-kirjanikke ära kaotada, teiseks… sina jääd ikka naiseks. Sa ei hakka kunagi kirjutama nagu mees.
Keerasin näo patja. Nõid hoidis veel hetke kätt mu seljal, ravis. Siis tõusis, läks toast välja.
Kui ärkasin, polnud nõida kusagil näha. Otsisin nõia köögis riiulist kohvipaki, lasin kannu vett. Kardinad olid eest ära tõmmatud. Väljas valitses hilissügisene hall valguseasendaja. Maa oli üleni valkjashalli lumega kaetud. Nägin nüüd, et külas on ka teisi maju peale nõia maja, need tundusid selles hallis vines kõik ühesuguste madalate karpidena. Otse nõia akna taga kõrgus vana õunapuu, mida polnud vist aastaid keegi lõiganud, selle haralised oksad tungisid õhus igasse suunda. Tumedate okste küljest hoidsid kinni mustjaspunased, üle käinud külmadest kortsu tõmbunud õunad, nõia puu oli üleni õunu täis. Tuul liigutas neid vaevumärgatavalt, õõtsutas õrnalt oksi, ükski õun ei kukkunud maha. Huvitav, kas nad kavatsevad terve talve seal rippuda, mõtlesin ma ja märkasin laual suitsupakki. Helesinine Camel, kinnine pakk. Nagu iseenesest läksid mu sõrmed seda haarama. Mis juhtuks, kui ma teeksin nõia suitsu? Samal hetkel tundsin õlgadel nõia raskeid käsi. Tardusin. Nõid võttis suitsupaki mu sõrmede vahelt ja luges sealt pealt kõva häälega: loobu juba täna – jää ellu oma lähedaste heaks.
Millest ma pean veel loobuma, mõtlesin ma. Millest kõigest ma juba ei ole loobunud.
Kas sa tead, et sa pead täna ka siia jääma, küsis nõid. Mulle meenus, et on pühapäev.
Jah.
Transpordireform, midagi pole parata.
Mu telefon hakkas laual värisema.
Miks sul telefon kogu aeg vaikse peal on? Selleks pole siin tarvidust.
Ma ei taha, et häiriks.
Mis sind häirib?
Ma ei vastanud, lugegu ise mõtteid.
Loe ette, käskis nõid.
Ma ei tahtnud sõnumit lahti võtta, enamasti ma ei võtnudki, ei vaadanud neid enam, aga midagi polnud teha. Nõid seisis minu vastas ja ootas.
Nagu ma ütlesin, ma saan sust aru, miks sul seda vaja on. St tegelikult on neid aspekte palju rohkem, kui sa neid tunnistad. Sinna alla käivad paraku ka tavaline edevus, keskiga, tahtmine kuuluda, lapsepõlv jne. Seal on veel väga palju aspekte. Fakt on aga see, et selles suures SINU eneseleidmise plahvatuses lõhkes pomm.
Millest ta siin õieti kirjutab?
Ta tahab öelda, et mina olen kõiges süüdi. Et ma olen ebastabiilne ja enesekeskne, esitan liiga suuri nõudmisi.
Mis kuradi lapsepõlv? Nõia kulmud olid kõrgel otsaees. Ma teadsin su isa, minu meelest ta oli normaalne inimene.
Ma ei imestanud, nõid peabki kõiki tundma.
Oligi. Mul lapsepõlvel polnud viga midagi, ma ise arvan, et see oli õnnelik. Päriselt! Ma ei tea, miks ta nii ütleb… Mu isa ütles isegi: ma armastan sind.
Märkasin ennast sosistamas. Nõid asetas oma huuled mu laubale, need olid kuivad ja soojad.
Tunned?
Jah. Mulle tuli meelde, kui palju mu vanemad mind armastasid.
Nõid võttis mu eest tühjaks söödud taldriku ja pani nõudepesumasinasse.
Tegelikult sa ei taha kirjutada nagu mees. Sa ei taha isegi olla mees. Sa tahad lihtsalt elada nagu mees.
Vastutuseta?
Nõid naeris nii, et klaasid, kuhu ta just valama oli hakanud, värisesid lauaserval. Siis jäi ta tõsiseks.
Mehi on erinevaid, kas tead. Nagu naisigi.
Nõid on mees, mõtlesin ma.
Vesi auras vannis. Nõid kallas midagi vanni, ta käes tundus see nagu täiesti tavaline vannivahu pudel, segas käega, sõrmed harali, veepinnale tekkisid tihedad mullid, nagu besee. Libistasin ennast ettevaatlikult läbi valge vahu kuuma vette, see oli peaaegu liiga kuum, kuid juba mõne hetke pärast muutus heaks.
Küll sa paraned, ütles nõid, kes põlvitas vanni ääres.
Ma teadsin seda!
Ainult ma ei tea, kas see on see, mida sa tahtsid, jätkas ta. Nõid oli nüüd libistanud käe vee alla ja masseeris.
Äkki ei olegi asi selles, mida ma tahtsin, kelleks ma tahtsin. Äkki on asi selles, kes ma olen. Ma pean lihtsalt saama selleks, kes ma olen! Vesi loksus üle ääre, kui nõid mu mõtteid luges.
Pärast tõi nõid mulle rätiku. Suur saunalina, kulunud ja kare, reljeefse rombimustriga. Kui ma olin laps, olid meil kodus sellised rätikud. Kuivatasin ennast nõia peegli ees.
See on imelik peegel.
Mismoodi imelik, küsis nõid, ta kuivatas nüüd rätikuga ise mu juukseid. Nõia peeglis ma olin ilus. Isegi mu nahk helendas.
Ma olen nagu skulptuur.
Sa oled ilus, ütles nõid ja mässis mu üleni musta hommikumantli sisse.
Ei ole. Ma olen paks. Lihtsalt siin ei ole.
Nõid naeris kurinal.
Oota, ma loen sulle, ütlesin nõiale. Ma juba teadsin, kuidas paranemine käib!
Mis siis, et sa oled rõvedalt pekki läinud, ikka ma paneks sind. Võta heaks.
Sinul ei ole midagi viga, temal on.
Nõid keeras ennast minu pealt maha ja ütles, su auras ei ole auke. Kes sulle sellist jama ajas üldse?
Kuidas ei ole?
Ma ju näen. Niimoodi on eriti selgelt näha. Sul on väga ilus nimbus, terve ja särav.
Väljas oli juba paks lumi, köögiaknal jäälilled. Ma olin ikka veel nõia juures, bussid käisid ju harva, tegelikult püüdsin päeviti bussiaja maha magada, mööda lasta. Nõid sai muidugi aru, aga ei olnud selle kohta seni midagi öelnud. Olin päeval üksi olles nüüd nõia maja üleni läbi kolanud. Tema suitsupakke ma ei puutunud, aga esikus oli üks uks, mis oli lukus, kutsus linki logistama.
Ühel õhtul küsisin nõialt, mis tuba see on.
Kui sa sellesse kambrisse vaatad, siis sa siit enam ära minna ei saa.
Kas nagu Sinihabeme naine? Naersime mõlemad, mina ja nõid, aga nõia silmad mitte.
Konku võti on pliidi kohal kapis, ütles nõid. Edasi sõime vaikides.
Järgmisel päeval üksi olles ma seda ust ei avanud. Ainult korraks võtsin võtme, hoidsin külma metalli peos, siis panin niisama tagasi. Tavaline vanaaegne Vasara võti. Nõia maja oligi vana. Muidugi ei läinud ma jälle bussi peale. Olin hakanud päeviti, kui nõid ära käis, jälle märkmeid tegema ja ma päriselt ei jälginud enam kella.
Sama päeva õhtul nägin midagi imelikku. Nõid ei olnud õhtusöögi ajaks kardinaid ette tõmmanud ja vaatasin välja tavalisse varatalve pimedusse. Alguses mõtlesin, et see, mida ma näen, on laelambi peegeldus aknaklaasil, kuid kui tõusin ja näo külma klaasi juurde panin, sain aru, et ei. See oli tuli, tuli kellegi aknas. Siiamaani ei olnud ma õhtuti õue vaadates näinud ühtegi valgust peale kasvava kuu, mis end vahel pilvede vahelt ilmutas,
Näe, siin külas ikka elab veel keegi. Kelle maja see on, küsisin nõialt.
See on nõia maja. Seal elab nõid.
Kahvel kukkus köögipõrandale, kükitasin ruttu seda üles võtma. Pruun, kulunud servaga linoleum oli tumm ja sile. Katsusin näpuga ükshaaval kahvli nelja haru ja otsustasin.
Kui ma nõudepesumasina ust avasin, ütles nõid: sa ei peagi kirjutama nagu mees, nagu mõni teine kirjanik. Sa võid kirjutada nagu sina kirjutad.
Sel ööl nõia selja taga ei tulnud mul und. Läksin vaikselt kööki ja jõin otse kraanist leiget vett. Kuu säras nüüd selges taevas ja valgustas kogu küla selle öises vaikuses, ainult toast kostis hooti nõia norskamist. Kõik majad ja aknad olid jälle pimedad. Kobasin pliidi kohalt kapist käsikaudu võtme. Võti päris kõrvetas peos, surusin põski kordamööda vastu lukus ukse jahedat, kooruvat värvi, asetasin peo külmale lingile. Nõid keeras teises toas külge, puu otsast kukkus verev õun valgele lumele.
