20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
21. loeng: stalinistlik aeg II: ümberhindamine

Eelmises loengus vaatlesin eesti kirjandusteaduse teoreetilist muutmist marksistlik-leninlikuks. Oluline on üle rõhutada kahte asja. Esiteks, selles meetodis on ühendatud teadus ja ideoloogia. Ja teiseks, meetodi järgimine muudeti uurijatele kohustuslikuks.

Tollase kirjandusteaduse keskne teema ja eesmärk on kirjanduspärandi ümberhindamine. Jutt sellest algab juba enne sõda, kuid tegelikuks muutub asi sõja järel. 1946. aasta oktoobris Tallinna intelligentsi koosolekul ütleb partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm: “Kogu Eesti kultuuri vaimne pärand on tarvis marksistlik-leninliku õpetuse alusel läbi töötada ja kõik see, mis on selles väärtuslikku ja progressiivset, tuleb võtta sotsialistliku ühiskonna varasalve, kuna kõik see, mis on reaktsiooniline, tagurlik, mis on aegunud ja mis segab ning takistab meie sotsialistlikku ehitustööd, tuleb heita kõrvale.”[1]

Ümberhindamise lähtekohtadeks on Lenini õpetus kahest kultuurist ja Tolstoi-analüüsid, millele lisanduvad ÜK(b)P keskkomitee otsus ajakirjade Zvezda ja Leningrad kohta (1946), mis nõudis võitlust kunst-kunsti-pärast kirjanduse vastu, ning Muradeli ooperi “Suur sõprus” kohta (1948), mis kritiseeris formalismi.[2] Praktiliselt käib ümberhindamine kahel tasandil.

Esimene tasand on kirjanduse ümberhindamine ise. Siia kuuluvad ümberhindamiskoosolekud[3] ja uute hinnangute viimine lugejani. Põhimassi annavad siin ajaleheartiklid, mis üldjuhul jäävad kirjandusteadusest väga kaugele. Meie teema seisukohast on tähtsad ajakirjaartiklid, peamiselt Loomingus ja Nõukogude Koolis.

Oluliseks ümberhinnangukohaks saavad klassikute uustrükkide saatesõnad. Enamasti on need lihtsad marksistlik-leninlikud ülevaated, milles tuuakse esile kirjanike neid omadusi, mis uue süsteemiga sobivad (võitlus sotsiaalse rõhumise vastu, ebavõrdsuse paljastamine jms), ning antakse pilt elu ja teoste ühiskonnataustast (proletariaadi võitlus, reaktsioonilise mõisnikkonna suuvoodrid pastorid, üleminek feodalismilt kapitalismile ägeda klassivõitluse olukorras jms).[4] Põhjalikumat pilti pakuvad Kreutzwaldi juubeli puhul 1953. aastal ilmunud “Teoste” saatesõnad (kolleegiumi juht Karl Taev).[5]

Kavandatud kogumikest jõuavad trükini vähesed. 1949. aastal ilmub kirjandusmuuseumi esimene aastaraamat, mis jääb sel perioodil ainsaks.[6] 1953. aastal tuleb Kreutzwaldi sünniaastapäeva kogumik, kus temast kui kirjanikust annab ülevaate Endel Nirk (senise keskse Kreutzwaldi-uurija Gustav Suitsu nime loomulikult kordagi mainimata).[7]

Teiseks tasandiks on ümberhindamise ümberhindamine. See väljendub taas (enese)kriitilistes koosolekutes ja nende resolutsioonides ning ka artiklites, mis analüüsivad ümberhindamise edenemist. See tegevus saab erilise hoo 1948.–1949. aastal.

Ümberhindamise kõrval tehakse siiski ka olulist tööd. Klassikute uustrükkidele lisatakse mõnikord põhjalikud kommentaarid, mis seletavad reaale, annavad tekstoloogilist infot, toovad ära ilmumisandmeid jms. Seda tööd teevad näiteks Liis Raud, Mart Lepik jt. Tegelikult ongi just see tekstoloogiline töö kõige väärtuslikum osa tollal kirjanduse kohta kirjutatust, kuid jääb siinsest teemast väljapoole. Just sel ajal alustatakse kirjandusmuuseumis Kreutzwaldi kirjavahetuse avaldamise suurprojekti, milles juhtivaks jõuks on Mart Lepik. Esimene raamat ilmub 1953, teine 1956.

Ja mõnikord leidub artikleid, mis suudavad leida pilu, milles jätkata sisuliselt klassikalist positivistlikku allikauurimistööd. Näiteks sobib Juhan Kahki ja Juhan Käosaare “Eduard Vilde tööst ajalooliste romaanidega” (1954), mis kõneleb romaanide idee kujunemisest ja selgitab nende ajaloolist tõepärasust. Autorid ütlevad otse: täiesti teadlikult on välja jäetud nende romaanide kui ilukirjanduslike teoste ulatuslikum analüüs.[8]

Uurimistöö ise keskendub tugevalt mõne ideoloogiliselt piisavalt sobiva realismiklassiku ümber, kellest peamine on Eduard Vilde. Varasematest autoritest on enam juttu Kreutzwaldist seoses tema juubeliga. Vastaspoole moodustavad dekadendid ja formalistid, ehk eeskätt Noor-Eesti, kelle kriitikale ja ründamisele pühendatakse hulk lehekülgi. Muust on vähe juttu. Mainida võib näiteks Juhan Käosaare pikka artiklit “Eesti vanim ilmlik kirjandus balti mõisnike teenistuses”, mis kõneleb Willmannist, Arveliusest, Lucest jt eesti ilmaliku kirjanduse loojatest, kirjeldades nende põhiteemasid ja ideoloogiat ning tuues ära tohutult tsitaate ja referaate.[9]

Oluliseks ja pidevaks teemaks on kriitika, ajaloo ja ideoloogiliste suuniste vahealale jääv eesti nõukogude kirjanduse arengulugu, millega ma siin ei tegele.

 

 

Artiklid: Andresen, Tuglas ja Semper

 

Tollase kirjandusteaduse kesksed nimed on Nigol Andresen, Friedebert Tuglas ja Johannes Semper. Lisaks tasuvad mainimist Richard Alekõrs, Juhan Käosaar, Endel Nirk, Liis Raud, Endel Sõgel, Ello Säärits, Bernard Sööt, Karl Taev.

 

Nigol Andresen on üliaktiivne kirjanduspoliitik, kes püüab suunata kogu kirjandusprotsessi. Eriti armastab ta meelitada või sundida kahtlevaid inimesi nõukogude võimuga koostööle, nii et see meenutab lausa narkodiileri tegevust. Kõige kõrvalt leiab ta aega õppida ülikoolis ja kõrgemas parteikoolis ning kirjutada ka konkreetseid uurimusi. Tema aktiivseimad tegevusaastad on 1945–1947. 1948 avaldab ta põhiliselt varasemate käsitluste kordusi ja ajalehelugusid, 1949 on juba tühi. Ja 1950–1955 on Andresen vangis.

Andreseni keskne eesmärk on anda marksistlik-leninlikust kirjandusmetodoloogiast lähtuv õige tõlgendus eesti kirjanduse klassikalistele teostele, toetudes otseselt Lenini jt vastavatele kirjakohtadele. Sealjuures on tema artiklid üldiselt faktitihedad, suhteliselt väheste vägisõnadega ja kirjandustundlikud.

Oluline artikkel on “Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail” (1946).[10]See kritiseerib abstraktset humanismi, kirjanike lahusseismist rahvahulkadest, selge positiivse programmi puudumist. Samas kiidab Andresen teoseid, millel on sotsiaalset sisu, ning talle juba varem armsa saksa ekspressionismi ja Clarté kirjanike mõju. Ka kõneleb ta vormimeisterlikkusest (mitte vormikultusest või vormi negatiivsest rollist). Ideoloogilised hinnangud on võrdlemisi tagasihoidlikud. Nii avalduvad tema meelest Siuru teostes reaktsiooniaja kirjanduse tunnused, eemaldumine ühiskondlikest teemadest, müstika, äärmine erootika. Ja kõvemate sõnade puhul tsiteerib ta näiteks ÜK(b)P ajalugu, mille järgi kunst-kunsti-pärast loosungi rakendajad teotasid revolutsiooni ning irvitasid ta üle, ülistasid reetmist ja sugulist kõlvatust.

Teine oluline käsitlus on “Eduard Vilde “Mäeküla piimamehe” mõistmiseks” (1947).[11] Andresen alustab sellest, et “Mäeküla piimameest” hinnati kodanliku aja kriitikas kõrgelt, kuid selles nähti ainult head vormi ja analüüsiti vormi ideest lahus. Ei tehtud katsetki teost ideeliselt mõtestada. Samuti leiab ta, et tollane analüüs nägi teoses objektiivsust ja tendentsi puudumist. Andreseni põhiväiteks on, et tendents on Vildel täiesti olemas, ning ta püüab tõestada, et see romaan on eesti kriitilise realismi tipp – et Vilde õiendab seal arveid feodaalse aadli jäänustega ja kapitalismi tõelise loomuse paljastajana kõneleb kapitalismi tungimisest feodaalsesse maailma ning et romaani tegelased on tüüpkujud. Samas suunas argumenteerib ta “Mahtra sõja” käsitlus (1947).[12]

Andreseni kirjutiste teine oluline idee on näidata kirjanike kasvamist nõukogude luuletajateks. Sellest on kantud näiteks ta “Jaan Kärneri lüürika kokkuvõte” (1946).[13] Vormilt retsensioon Kärneri “Valitud luuletustele” (1945), annab see tegelikult ülevaate tema luule teemadest ja natuke ka luulevormi arengust. Andreseni põhiväide on, et nõukogude võim ja eriti sõda kujundavad seni eelkõige loodusest kirjutanud Kärneri nõukogude võitluslaulikuks, ning et ta sügavaimad luuletused on need, kus võitlustahe on ühitatud mälestuste või maastikuga.

Samasugune nõukogude luuletajaks kasvamise tee on kirjas ka ta Sütiste- (1945) ja Barbaruse-käsitluses (1946). Viimane eristub aga Kärneri-loost oma võimsa stalinliku retoorikaga – ennenägematud rahvahulgad saatmas Barbaruse puusärki jms.[14]

Marksistlike hinnangutega, kuid tasakaalukas tekst “Friedebert Tuglas kirjandusloolasena ja arvustajana” (1946) kritiseerib Tuglast kui formalisti, aga kiidab tema arusaama kirjanduse sidumisest ühiskonnaeluga. Kokkuvõttes näeb Andresen Tuglase kirjutistes väärtuslikku eeltööd nõukogude kirjandusloole.[15]

Friedebert Tuglas on suuremas kirjutamishoos aastail 1945–1946. 1945. aastal paistab ta kirjutavat põhiliselt Vildest, kelle monograafia oli tal kavas juba enne sõda. 1946. aastal paneb ta kokku ülevaadet kriitilisest realismist. 1947–1949 tegeleb ta edasi Vildega, aga põhiliselt tõlgib ja on palju haige. Ja seejärel juba lõpetatakse tema võimalused kirjanduses kaasa rääkida ära. KKI plaanis olnud Vilde-monograafiat ei tule.

Peaaegu kõik ta artiklid on tegelikult eraldi ilmunud osad “Kriitilisest realismist”.[16] Lisaks mõned järelsõnad.[17]

Ainsana seisab veidi omaette “Eduard Vilde kujunemine sotsialistlikuks kirjanikuks” (1947), mis on kontsentreeritud tervik Vilde elust ja loomingust, kus küll sotsialistiks kujunemise lugu ühtib “Kriitilise realismi” käsitlusega.[18] Tuglas kordab siin mõneski kohas oma sajandialguse seisukohti, näiteks kõneldes sellest, et Vilde muganemine väikekodanliku lugejaskonna huvidega vastas ka tema enda kirjanduslikule temperamendile. Oluline väide on, et Vilde ei tulnud Saksamaalt tagasi valmis sotsialisti ja kriitilise realistina, nagu seni oli arvatud, vaid ideoloogilises mõttes kahtlejana ja praktikas hoopiski inertsist vana seikluskirjanduse mudeli jätkajana.

 

Johannes Semper kirjutas eeskätt kirjanikele uusi ülesandeid püstitavaid ja juhiseid andvaid teoreetilisi ja ideoloogilis-poliitilisi käsitlusi.

Empiiriliselt poolelt on oluline artikkel “Eduard Vilde ühiskondlik-poliitilised vaated” (1949). See on põhjalik ja faktitihe analüüs, mille keskmes on Vilde kujunemine sotsialistiks ja selle väljendumine tema loomingus. Samas on see mõnes kohas ka vaidlus Tuglase ja Andreseniga.[19]

Erinevalt Tuglasest toob Semper välja, et juba noore Vilde meelelahutuslikes töödes leidub sotsiaalseid mõtteid ja ühiskondlikku protestivaimu, kuigi ei nähta veel teed välja ülekohtusest olukorrast. Ka Vilde Saksamaa-kogemustes rõhutab ta just sotsialismiga seonduvat. Teisalt märgib ta, et kunstipärasuse nimel liikus Vilde oma loomingus tendentslikkuse, ideelisuse ja sotsiaalsuse vähendamise suunas (mis tegelikult tähendab liikumist klassikalise realismi-ideaali suunas). Semperi jaoks tähendab see liikumist vildakale, klassivahesid ähmastavale teele. Siin vaidleb Semper mh Tuglasega, kes “Kriitilises realismis” selle heaks kiidab. Ka vaidleb ta Andreseniga, kes nägi “Mäeküla piimamehes” sotsiaalset võitlust, ja küsib, miks siis Vilde oma tendentsi nii ära peitis, et ka vaenlased märgata ei suutnud, kuigi muidu seda igalt poolt otsisid.

Kuigi artikkel teravalt rõhutab sotsiaal-sust ja ideoloogilisust, pole see lahmivalt vulgaarne, vaid minu arvates õnnestunud katse rakendada marksistlik-leninlikku kirjanduslähenemist. Ka vaidlus teisiti arvanutega on siin tavaline uurijate diskussioon, mitte vastaste ideoloogiline purustamine.

 

 

Kirjanduslood

 

Kirjandusuurimise oluline eesmärk sõjajärgsetel aastatel on kirjutada uus eesti kirjanduse ajalugu, milles kogu kirjanduspärand oleks vastavalt uuele ideoloogiale ümber hinnatud. Selles suunas tehakse mitu katset.

1946–1947 ilmus viieköitelisena kavandatud kirjandusloost kolm osa (I, III ja IV), toimetajaks Karl Taev: Eduard Laugaste “Eesti rahvaluule”, Villem Alttoa “Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894“ ja Friedebert Tuglase “Kriitiline realism”.[20]Need raamatud on eeskätt populaarsed ülevaated nii oma stiili poolest kui näiteks viidete puudumise tõttu.

Villem Alttoa kirjutatud ärkamisaja-ülevaade on objektiivne deskriptiivne pilt, kus marksismist annavad aimu vaid mõned laused: Koidula poliitilised vaated olid üldiselt piiratud ning ta ei saanud aru rahva kihistumisprotsessist jms. Aga muidu pakub ta palju positiivseid hinnanguid. Ta leiab näiteks, et ei ole põhjust alahinnata Jannseni töö kasulikke tagajärgi või et Grenzsteini luulelooming tähistab küll vormikultuse esilenihkumist eesti lüürikas, samas kui ta publitsistika stiil on eeskujulik. Ja kõneleb mh Koidula Kroonlinna-ajast kui kannatusaastaist võõras miljöös.

Friedebert Tuglase realismiülevaade esitab alguses pildi realismi kujunemisest eesti ühiskonna sotsiaalse muutumise taustal. Ta kirjeldab eestlaste liikumist linnadesse, töölisklassi kujunemist jm. Umbes aastast 1895 algas eesti kodanluse klassiteadvuse ja oma jõu tunnetamise aeg ning kodanlus oli veel progressiivne klass. Sajandivahetuseni langesid eesti töölisklassi ja kodanluse võitlussihid ühte. 1905. aasta revolutsiooniga saavutas kodanlus vabamaid võimalusi oma “klassiapetiitide” rahuldamiseks ja muutus reaktsiooniliseks. Seda kirjeldust saadavad mõned marksistlikud tsitaadid (näiteks Engelsi sõnad Balzaci kohta). Sellele taustale paigutab ta realismi väljakujunemise, mis oli alguses väikekodanlik ja magusavõitu ning hakkas alles 1890. aastate keskel liikuma kriitilisema realismi suunas. Kui mõneti marksistlik klassiterminoloogia kõrvale jätta, siis on antud pilt üsna samasugune kui enne sõda, mil samuti käsitati realismi kui kodanluse kujunemisega kaasnenud kirjandusvoolu. Ka tsiteerib ja refereerib Tuglas kanoonilisi realisminõudjaid Vildest Grenzsteinini, kusjuures Grenzstein ja ta esile tõstetud Zola esinevad ilma negatiivsete epiteetideta.

Mitmes punktis esitab Tuglas sealjuures omi vanu mõtteid natuke uues kuues – näiteks et realismil puudus teoreetiline “teetasandamine”, mis oleks aidanud tal kiiremini ja sihiselgemalt areneda.

Seejärel annab Tuglas ülevaate realismiaja kirjanduse kesksete autorite (Liiv, Kitzberg, Vilde, Särgava, Haava, Sööt) elust ja loomingust, kusjuures Vildele on pühendatud üle kolmandiku raamatu mahust. Need on ideoloogiliselt peaaegu deskriptiivsed ja neutraalsed pildid, mis on vaid mõnes kohas garneeritud marksistliku terminoloogiaga. Hoopis enam torkab silma Tuglase katse tungida autorite psühholoogiasse ning kerge, populaarne stiil.

Kokkuvõttes on olulisim, et ei Alttoa ega Tuglas lähtu oma kirjutatus marksistlik-leninlikust kirjandusteooria mudelist. Nad lihtsalt kasutavad vajalikes kohtades mõnd marksistlikku ideed või lauset. Sellepoolest meenutavad need tööd üksjagu seda kirjandusuurimist, mida tehti Eestis peale 1960. aastaid.

 

Nigol Andresen avaldas oma kirjandusloo aastail 1946–1947 kolme artiklina, kokku ligi 50 tihedat lehekülge: “Eesti kirjandusloo küsimusi” (kirjandusest kuni aastani 1917), “Eesti kirjandus 1920–1940“ ja “Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas”.[21]See tekst erineb põhimõtteliselt Alttoa ja Tuglase kirjutatust ning esitab kirjandusloo leninlik-stalinlikud alused.

Kirjandust tuleb käsitleda Lenini ja Stalini tööde valguses: “eesti rahvuslikku ärkamisaega ei kirjanduses ega ajaloos ei suuda keegi rahuldavalt käsitleda ilma seltsimees Stalini teose “Marksism ja rahvusküsimus” põhjaliku õppimiseta” . Oluliseks lähtealuseks on ÜK(b)P keskkomitee 1946. aasta Zvezda-Leningradi otsus ning Lenini arusaam kahest kultuurist ja klassivõitlusest kirjanduses.

Kampmaalt pärinev kirjandusvooluline käsitlus on viga. “Kirjanduslugu ei tule käsitleda mitte väljamõeldud voolusiltide, vaid oma aja ühiskondlike sündmuste taustal”. Kirjanduse periodiseerimine käib suurte ühiskondlike murrangute järgi. Esimene oluline piir on Prantsuse 1789. aasta revolutsioon. Sellest alguse saav periood kestab kuni aastani 1855. Rahvuslik ärkamisaeg ja selle järelprotsessid hõlmavad aastaid 1855–1894. Väljakujunenud kapitalismi periood on 1894–1917 ja kodanliku vabariigi aeg 1920–1940, kusjuures piiriks on Kodusõda.

Kirjandus on ühiskonna ideoloogia ja klassivõitluse peegeldus. Selles võitlevad omavahel pidevalt progressiivsed ja reaktsioonilised jõud. Progressiivsetele jõududele on omane realism, sotsiaalsus, ühiskondlike vahekordade käsitlemine. Reaktsioonilisi jõude iseloomustavad dekadents, kodanluse ideoloogia kandmine, müstika, natsionalism, rassism, formalism. Kirjanikke tuleb näidata just ühiskondlike vahekordade käsitlejatena. Ja seda Andresen ka teeb.

Näiteks juba 19. sajandi lõpus tegutseb Eestis kodanluse ideoloogia kandja, natsionalist ja rassist Grenzstein, kelles avalduvad terav individualism ja üliinimese otsingud.

Noor-Eesti ja Siuru ajast kirjutades peab olema lähtekohaks Gorki ja Ždanovi arusaam, et vene kirjanduses olid aastad 1907–1917 kõige häbiväärsem ja andetum kümmeaastak vene intelligentsi ajaloos, mil ujusid päevavalgele iga liiki dekadendid, kes olid pöördunud ära rahvast ja jutlustasid ideetust kirjanduses ning vormi tagaajamisega varjasid oma ideelist ja moraalset laostumist. Ka eesti kirjanduses avaldus dekadentsi mõju. Selle peamine koondumiskoht oli Noor-Eesti, eesti juhtdekadent oli Jaan Oks ja formalistliku arvustuse juhtkuju Tuglas. Kuid samasugust sümbolismi kui vene kirjanduses ei tekkinud.

Lisaks teatab Andresen, et ekslik on senine arusaam, nagu oleks 1917. aasta revolutsioon vallandanud eesti kirjanduses “ühiskondlikest sündmustest kauge, seksualistliku ja ülekaalukalt erootilise luulelaadi”. Õige on, et sel ajal ilmus raamatuid, milles avaldus väga selgesti “Stolõpini reaktsiooni ajal mõjulepääsenud vene dekadentsikirjanduse ideoloogiline mõju”.

Andresen ei piirdu siiski üksnes negatiivsete siltide kleepimisega. Ta leiab, et määrata progressiivset ja reaktsioonilist leeri mineviku kirjanduses ei ole kerge. Ka progressiivsete autorite teosed sisaldavad tihti reaktsioonilisi vaateid (näiteks Tammsaare vaikis oma “Tões ja õiguses” talupoja võitlusest mõisniku vastu). Analoogiliselt klassikute arutlustega Balzacist ja Tolstoist leiab ta, et Kitzberg “käis läbi konservatiivsete natsionalistidega, kelle ideoloogilisi ülesandeid ta täitis”, kuid samas lõi kulakluse võimsa paljastuse oma Mogri Märdi kujuga “Kauka jumalas”.

Ta osutab, et mõned autorid liikusid ummikust väljapoole. Näiteks Tarapita jäi küll abstraktseks kodanluse arvustajaks, kuid tolles ajas oli see siiski midagi väärt.

Nii teeb Andresen puust ja punaselt selgeks, kuidas tuleb rakendada marksismi-leninismi kirjandusmetodoloogiat eesti kirjanduse ajaloole. Erinevalt muudest artiklitest aga esineb siin palju tugevamalt stalinistlikke arusaamu koos vastava keeletarvitusega.

 

Ainsad terviklikud ja sealjuures mahukad kirjanduslood tollal on Endel Sõgla juhtimisel koostatud koolide kirjandus-õpikud.

1953. aastal valmis neljaköiteline “Eesti kirjanduse ajalugu”.[22] Seda kritiseeriti teravalt, kuid eeskätt rahvaluule-osa.[23] Kohe võetakse plaani uuendatud trüki koostamine, mis tehakse ära põhiliselt 1955. aastal ja ilmub 1956–1957 kolme raamatuna (esmaväljaande kaks esimest on üheks kokku võetud).[24] Autoreid on palju. Lisaks Sõglale on olulisemad Endel Nirk, Ello Säärits, Bernard Sööt ja Richard Alekõrs. Sealjuures tõuseb teises väljaandes oluliselt Nirgi ning väheneb Alekõrre ja Söödi roll.

Selle sarja esmaväljaanne esindab stalinistlikku kirjanduskäsitlust selle räigeimas vormis. Lähenemine kirjandusele on mustvalge, vulgaarne ja jäik. Sama kehtib keeletarvituse kohta, kus tooni annavad “rahvahulkade karjuv viletsus”, “kodanluse kiskjapale” jne.

Pidevalt tõstetakse esile sõprust vene rahvaga ja vene realistlikku kirjandust kui tähtsat positiivse mõju allikat.

Kõigi autorite puhul rõhutatakse sotsiaalseid teemasid ning antakse õige hinnang klassivaenlastele. Näiteks Juhan Liivi “Varju“ noorparun pole mingi ühiskondlik tüüp (s.o kindla kihi tüüpiline esindaja), kuna aadlike hulgas esines küll rahulolematust pärisorjusega, kuid seda mitte ligimesearmastuse idee nimel, vaid talupoegade intensiivsema ekspluateerimise huvides. Tiit Piibelehe puhul aga näeme kodanliku intelligendi avalikku ühinemist kapitalistidega. Isegi Anna Haava puhul märgitakse ennekõike imperialismivastasust.

Teine tähtis tegur on dekadentsivasta-sus. Selle tulemusena käsitleb “dekadentlikku” suunda 20. sajandi alguses vaid üks peenes kirjas lehekülg ilma ainsagi kirjanikunimeta. Eesti kirjanduse keskseks nimeks oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja perioodil aga on hoopis Viktor Kingissepp.

Kodanliku diktatuuri aastate kohta saab peenes kirjas ülevaate kodanlust teenivate kirjandusrühmituste tegevusest. Demokraatlik kirjandus samal ajal paljastas eeskätt kapitalistliku ühiskonna ebaõiglust. Vajaduse korral rakendatakse leninlikke arusaamu. Näiteks Tammsaare maailmavaadet käsitletakse samal viisil, nagu Lenin oli käsitlenud Tolstoi oma: Tammsaare arvustas kodanlikku ühiskonda väikeomaniku, töötava talupoja maailmavaate seisukohalt. Tegelaste julmus ja jõhkrus tuleb kapitalistlikest suhetest ning “Tõe ja õiguse” esimese köite ideeks on: töö õilistab inimest.

Raamatu teises väljaandes on sama arusaam ühiskonna ja kirjanduse arengust ja loomusest välja pakutud juba tugevasti muutunud kujul.

Palju on muutunud mahtude jaotus ja koos sellega ka eri kirjandusvoolude või -nähtuste osatähtsus. Proletaarse kirjanduse osakaalu on tugevalt vähendatud. Kui esimeses trükis oli realismist rääkivast 160 leheküljest sellele pühendatud 40, siis nüüd veidi üle 20 – 190-st. Ülevaade aastatest 1917–1940 ei tegele enam kümnel leheküljel Viktor Kingissepaga, vaid tema publitsistlik tegevus mahub ühele leheküljele. Üldse hõlmab selle perioodi kirjanduse käsitlus 50 lehekülge endise 9 asemel. Kolme pisikirjas ja väga üldist juttu pakkuva lehekülje asemel on nüüd “dekadentidest” kokku vähemalt viis-kuus lehekülge.

Teine oluline muutus väljendub selles, et üldiste sõnade ja loosungite asemel on lisatud fakte. Terminoloogia on täpsem. Räiget sõnavara  on tugevalt vähendatud.

Vene mõju on endiselt olulisel kohal, kuid sellest kõneldakse seal, kus seda võib ka tegelikkuses näha (vrd esimese väljaande III osa, lk 4–5, ja teise väljaande II osa, lk 8–9). Ka ei teatata enam, et Lääne realism oli võrreldes vene omaga piiratud, vaid öeldakse, et neiltki oli põhjust õppida (lk 6 ja lk 10).

Dekadentidele antud hinnangute põhialused on osalt muutunud. Näiteks Tarapita oli esimeses trükis kodanlik-natsionalistlik kirjandusrühmitus, kelle juhtivad jõud kuulusid eesti töörahva verivaenlaste – esseeride ridadesse. Nüüd lasevad tarapitalased end küll petta kodanluse iseseisvuse ja rahvusliku kultuuri loosungist, kuid arvustavad samas ka tõusikkodanlust.

Vabariigi-aegseid realiste kirjeldatakse samas võtmes 19. sajandi kriitiliste realistidega kui inimesi, kes nägid küll probleeme, aga ei jõudnud väljapääsu näitamiseni ja mõnikord seda ei otsinudki. Nende loomingus tuuakse esile pessimism kodanliku korra ja kogu elu suhtes. Kodanliku korra mädasust esitatakse nüüd eeskätt tollaste proletaarsete kirjanike tsitaatide kaudu.

Kokkuvõttes on uus väljaanne oma alustelt juba vägagi sarnane sellega, mida pakkus hiljem Sõgla juhtimisel koostatud EKA.

Samasse sarja kuulub ka KKI väljaandel ilmunud “15 aastat eesti nõukogude kirjandust” (1955), mis on koolikirjandusloo nõukogude aja osa põhjalikum variant.[25] See püüab kokku võtta eesti nõukogude kirjanduse arengu ja annab monograafilised ülevaated Sütiste, Jakobsoni, Hindi, Smuuli, Leberechti ja Vaarandi kohta. Tuuakse esile teemad ja ideed, näidatakse kirjanike tööd nõukogude võimu hüvanguks ja võitlust veel esinevate elu väärnähtuste vastu jms. Autorid lähtuvad ühemõtteliselt leninlik-stalinlikust kirjandusmudelist. Samas ei jäta Nirk juba ka märkimata, et vahepeal ilmnes lüürilise luule piiramist ja luulemeisterlikkuse alahindamist. Raamatu keel pole enam räigelt stalinistlik, küll aga bürokraatliku stiili parimaid traditsioone järgiv.

 

 

Ümberhindamise hindamine

 

Omaette rühma moodustavad artiklid, kus lisaks teoste ja autorite analüüsile antakse hinnanguid ka juba tehtud ümberhindamisele.

Siin on esmalt oluline Johannes Semperi “Kriitikast ja kirjandusteadusest” (1948).[26]

Semper kiidab Andreseni “Mahtra sõja” ja “Mäeküla piimamehe” analüüsi, samuti Andreseni ja Urgarti artikleid Tammsaarest, mis toetuvad Lenini Tolstoi-käsitlusele, leides, et need näitavad, kuidas Tammsaare on kajastanud oma kaasaja olulisi jooni selle vastuoludes.

Samas ütleb Semper välja, et Tuglase “Kriitiline realism” taotleb näilikku objektivismi, pole parteiline ega käsitlusviisilt marksistlik-leninlik. Ta kritiseerib Tuglast selle eest, et too jätab varju töölisklassi kujunemise ning püüab suurtalunike ja külaproletariaadi huvisid ühte liita. Ka ei vii Tuglas kriitilise realismi teket kokku töölisklassi tekkimisega. Samuti hindab Tuglas eeskätt teoste kunstilist väärtust ja vähem ideelist kaalu ning pooldab kirjaniku objektiivsust ja erapooletust.

See artikkel annab senisele tööle hinnangu selgelt marksistlik-leninlikust metodoloogiast lähtudes, kuid ilma vulgaarsuseta.

Muutused toimuvad siin 1949. aastal. 23. aprillil 1949 toimub nõupidamine, mille teemaks on võitlus formalismi ja kosmopolitismi vastu kirjandusteaduses ja kirjanduskriitikas. Ettekande peab Oskar Urgart. Trükis ilmub see pealkirja all “Kosmopolitismi ja formalismi vastu kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses”.[27]Keskne on siin päevakriitika teema. Aga mõnes lõigus puudutatakse ka kirjandusuurimist.

Nii leiab Urgart, et ainsad olulised tööd sel alal on kirjandusloo-vihikud. Muu on vähene ja juhuslik. Kirjandusloo-vihikutes aga ilmneb idealismi, formalismi, objektivismi jms. Seal aga ei lähtuta kahe kultuuri teesist, ei tooda esile klassivastuolusid ja klassivõitlust. Tuglas püüab vaadelda sotsiaalseid nähtusi klassivõitlusest sõltumatult ja teeb katseid sotsiaalseid vastuolusid pehmendada. Andresen aga püüab süstemaatiliselt jätta muljet, nagu oleks formalism etendanud mingit progressiivset osa kodanliku aja kirjanduses ning nagu olnuks periood 1894–1917 kirjandusliku meisterlikkuse arenemise seisukohalt määratu tähtsusega ja kunst- kunsti-pärast sallitav passiivse võitluse vahendina kodanliku diktatuuri vastu.

Järgmine oluline tekst on Max Laossoni “Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest”.[28]Laossoni artikli esimene pool tegeleb Noor-Eesti sõimamisega. Selleks võtab ta kasutusele stalinistliku lähenemise formalismile ja estetismile koos Ždanovi ja Lenini räige leksikaga ja arendab selle äärmisesse vulgarismi.

Talle on Noor-Eesti kodanlik-natsionalistlik nähtus, mahhistlik-dekadentlik rühmitus, kes arendas individualistlikku ja kosmopoliitset estetistlik-formalistlikku kunstifilosoofiat. See eitas kunsti parteilisust, võitles süstemaatiliselt realismi vastu. Noor-Eesti oli rahvusterviklikkuse loosungi kandja, kodanliku reaktsiooni ideoloogiline löögirühm ja menševismi esindaja, kelle keskne eesmärk oli eemaldada rahvahulki revolutsioonist. Siuru jätkas Noor-Eesti traditsioone ja Tarapita võitles bolševismi vastu (kuigi Alle ja Barbaruse juures oli ka progressiivseid tendentse).

Sealjuures lõpetab Laosson oma artikli esimese osa teesidega, et ei tohi autorit ja loomingut lahti kiskuda tegelikkusest, tuleb näha progressiivset ka nende kirjanike töös, kel polnud ühist marksismiga.

Artikli teine osa on pea tervenisti pühendatud Andreseni ründamisele. Tegu on üpris labase demagoogiaga. Andresenit süüdistatakse selles, et ta ei anna parteiliselt õigeid hinnanguid reaktsioonilistele töödele, vaid otsib neid külgi, mida saaks esile tuua kui marksismile, proletariaadile kasulikke ja vajalikke.

Ka on oluline Aira Kaalu “Formalismi idealistlikud juured”. [29] Selle erijooneks on vastaste sidumine kindlate idealistlike ja leninismivastaste filosoofiliste suundadega.

Kaal ütleb, et formalismi korralik määratlus puudub, aga üldiselt on see värdjalikult vaenulik suhtumine tegelikkusesse ning faktide ja nähtuste mõtte moonutamine, mis baseerub idealistlikul filosoofial. Ja väidab, et nooreestlased ja siurulased olid kõige puhtamad idealistid.

Tema teiseks teemaks on Noor-Eesti, Siuru ja Tarapita kui kodanlik natsionalism, mis propageeris härraskultuuri ideid.

Kogu selle suuna viib omamoodi absurdi Magnus Mälgu “Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus”.[30]

Nii võime näha, kuidas 1940. aastate lõpul hakatakse tegelema ümberhindamise ümberhindamisega. Selle keskseks teesiks on, et dekadentsi ja formalismiga seotavad rühmad ja autorid (Noor-Eesti, Siuru jt) on läbinisti reaktsioonilised ja kõik, kes on leidnud neis midagi positiivset, kuuluvad ise rahvavaenlaste hulka. Selle tagajärjeks oli nende rahvavaenlaste kõrvaldamine kirjanduselust vaatamata sellele, et nad hoolega ka enesekriitikat tegid.

 

Kokkuvõtteks

 

1940–1950 luuakse eesti nõukogude marksistlik-leninlik-stalinlik kirjandusteadus. See tegevus on jagatav mitmesse etappi ja suunda.

Luuakse uued institutsioonid (Keele ja Kirjanduse Instituut jt), uus kirjastuste ja väljaannete süsteem. Korraldatakse ümber ülikooli töö. Koostatakse kirjandusuurimise töökavad ja viiakse kogu kirjandusteadus nõukogude metodoloogia põhjale. Tegelikus töös võib esile tuua kolm keskset liini.

Üks liin on vene marksistlik-leninlik-stalinliku kirjandusteaduse aluste import, mis on praktiliselt ainult referatiivne tegevus. Selles mängib keskset rolli Johannes Semper, lisaks Karl Taev ja Oskar Urgart. Teine liin on kirjandusloo ja kirjandusklassika ümberhindamine nõukogulikult aluselt. Selle keskseteks autoriteks on Nigol Andresen ja hiljem juhina Endel Sõgel. Kolmas liin, mis liigub kriitika ja kirjandusteaduse piirimail, on eesti nõukogude kirjanduse arendamine ja hindamine, millega koos käivad katsed analüüsida selle arengulugu.

Ideoloogiliselt võib tollased tööd jagada samuti kolmeks.

1940–1941 ja 1945–1947 ilmub veel käsitlusi, mis ei kasuta tegelikult marksistlik-leninlikku metodoloogiat kirjandusteoste interpreteerimisel. Marksismi on neis vaid hädapärase garneeringu jagu. Seda liini esindavad sõja eel näiteks Rudolf Põldmäe ja Karl Mihkla, sõja järel Tuglas ja Alttoa.

Samal ajal tulevad ka marksismi-leninismi kirjandusteooriat ja metodoloogiat eesti kirjandusloole rakendavad uurimused. Siin on kesksed autorid Andresen ja Semper.

Kolmas liin on selle rakenduse viimine kooskõlla oma aja stalinismi kirjandusvaadetega. Ka selle suuna alusepanijaks on Andresen aastail 1946–1947. Just see liin läheb ainsana edasi, muutudes kümnendi lõpus aina jäigemaks, mustvalgemaks ja räigemaks ning jõudes tippu Laossoni, Kaalu, Sõgla jt töödega. Sellega koos käib nii esteet Tuglase kui ka Semperi ja Andreseni raevukas ründamine.

Eesti nõukogude kirjandusuurimise rajajaks on nimetatud Tuglast. See pole kindlasti nii. Tegelikult on eesti nõukogude marksistlik-leninliku kirjandusteaduse peamised rajajad Nigol Andresen ja Johannes Semper. Sellele baasile lisandub stalinistlik kiht. Ka selle sissetoojaks on Andresen. Oluline on rõhutada, et kümnendilõpu tegelased ainult arendavad selle edasi mustvalgesse, vulgaarselt andetusse sõimu. Stalini surma järel hakkab pilt taas leebemaks muutuma.

Selgelt paistab selles olukorras välja ka kirjutajate andekus või kirjandustundlikkus. Semper jääb ka marksismi rakendades tundlikuks analüüsijaks. Andresen kannab samuti välja. Samas kui Laosson või Sõgel silmanähtavalt ei saa kirjandusest mitte midagi aru.


[1] Sirp ja Vasar, 19.10.1946.

 

[2] Formalismil on kaks tähendust: kui üldnimetus modernistlike suundade kohta ning kui lähenemisviis, mis eitab kunstiteose ideelist sisu (või selle keskset tähtsust) ja käsitleb teose vormi tema sisust isoleerituna.

 

[3] Näiteks peavad 1948. aasta novembris-detsembris kirjanike liidus selleteemalised ettekanded Daniel Palgi ja Villem Alttoa. Vt F. Tuglas, Eluloolisi märkmeid II. 1944–1959. Tartu, 1997, lk 37.

 

[4] NtR. Alekõrs, Ernst Särgava-Petersoni elu ja looming. Rmt-s: E. Särgava-Peterson, Rahvavalgustaja. Tallinn, 1953, lk 227–243.

 

[5] NtE. Nirk, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi elu ja looming. Rmt-s: F. R. Kreutzwald, Laulud. Tallinn, 1953, lk 7–85.

 

[6] Riikliku Kirjandusmuuseumi aastaraamat. Tartu, 1949.

 

[7] Fr. R. Kreutzwaldi maailmavaade ja tegevus. Toim. G. Naan jt. Tallinn, 1953, lk 36–92.

 

[8]J. Kahk, J. Käosaar, Eduard Vilde tööst ajalooliste romaanidega. Looming, 1954, nr 11, lk 1357–1371, nr 12, lk 1523–1535.

 

[9]J. Käosaar, Eesti vanim ilmlik kirjandus balti mõisnike teenistuses. Rmt-s: Riikliku kirjandusmuuseumi aastaraamat, lk 32–132.

 

[10]N. Andresen, Eesti kirjandus revolutsiooni, kodusõja ja sõjajärgse kriisi aastail. Looming, 1946, nr 3, lk 289–301.

 

[11]N. Andresen, Eduard Vilde “Mäeküla piimamehe” mõistmiseks. Looming, 1947, nr 4, lk 437–462.

 

[12]N. Andresen, Eduard Vilde “Mahtra sõda”. Looming, 1947, nr 11, lk 1342–1364.

 

[13]N. Andresen, Jaan Kärneri lüürika kokkuvõte. Looming, 1946, nr 7/8, lk  930–934.

 

[14]N. Andresen, Juhan Sütiste. Looming, 1945, nr 3, lk 328–338 (vt ka rmt-s: J. Sütiste, Valitud luuletused. Tallinn. 1946, lk 5–16); N. Andresen, Johannes Barbarus. Looming, 1946, nr 12, lk 1287–1295.

 

[15]N. Andresen, Friedebert Tuglas kirjandusloolasena ja arvustajana. Looming, 1946, nr 3, lk 365–370.

 

[16]F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947. Vrd: F. Tuglas, Eduard Vilde. Tema 80-nda sünnipäeva puhul. Looming, 1945, nr 3, lk 277–311; Realismi läbimurd eesti kirjanduses. Looming, 1946, nr 2, lk 190–202; August Kitzbergi elu ja looming. Looming, 1946, nr 5, lk 596–615; Ernst Särgava ühiskonnaarvustajana. Looming, 1946, nr 9, lk 1041–1061; Eduard Vilde ajalooline triloogia. Looming, 1946, nr 10/11, lk 1236–1249; Eduard Vilde näidendid. Looming, 1947, nr 1/2, lk 214–225.

 

[17]F. Tuglas, Juhan Liivi jututoodangust. Rmt-s: J. Liiv, Valitud jutud, Tallinn, 1945, lk 5–19; Järelsõna. Rmt-s: E. Vilde, Külmale maale. Tallinn, 1947, lk 233–239; Järelsõna. Rmt-s: E. Vilde, Näidendid, Tallinn, 1947, lk 214–225; Eduard Vilde jututoodangust. Rmt-s: E. Vilde, Valitud jutustused, Tallinn, 1949, lk 5–20.

 

[18]F. Tuglas, Eduard Vilde kujunemine sotsialistlikuks kirjanikuks. Looming, 1947, nr 5, lk 599–611.

 

[19]J. Semper, Eduard Vilde ühiskondlik-poliitilised vaated. Looming, 1949, nr 10, lk 1233–1255.

 

[20]E. Laugaste, Eesti rahvaluule. Tallinn, 1946; V. Alttoa, Rahvuslik ärkamis- ja venestusreformide aeg 1856–1894. Tallinn, 1946; F. Tuglas, Kriitiline realism. Tallinn, 1947.

 

[21]N. Andresen, Eesti kirjandusloo küsimusi. Nõukogude Kool, 1946, nr 11, lk 638a–651, nr 12, lk 726–735; N. Andresen, Eesti kirjandus 1920–1940. Nõukogude Kool, 1947, nr 6, lk 325–335; N. Andresen, Eesti nõukogude kirjandus Suures Isamaasõjas. Nõukogude Kool, 1947, nr 8, lk 473–483.

 

[22] Eesti kirjanduse ajalugu 1. Õpik keskkooli VIII klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953; Eesti kirjanduse ajalugu 2. Õpik keskkooli IX klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953 (1954); Eesti kirjanduse ajalugu 3. Õpik keskkooli X klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953; Eesti kirjanduse ajalugu 4. Õpik keskkooli XI klassile. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1953.

 

[23] VtE. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 144–146. Endel Sõgla vastus ja kokkuvõte mõttevahetusest: Looming, 1954, nr 11, lk  1372–1389.

 

[24] Eesti kirjanduse ajalugu 1. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1957; Eesti kirjanduse ajalugu 2. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1956. Eesti kirjanduse ajalugu 3. Toim. E. Sõgel. Tallinn, 1956.

 

[25] 15 aastat eesti nõukogude kirjandust. Vast. toim. E. Nirk. Tallinn, 1955.

 

[26]J. Semper, Kriitikast ja kirjandusteadusest. Looming, 1948, nr 6, lk 705–716.

 

[27]O. Urgart, Kosmopolitismi ja formalismi vastu kirjanduskriitikas ja kirjandusteaduses. Looming, 1949, nr 5, lk 596–611. Ülevaadet nõupidamisest vt: Rahva Hääl, 08.05.1949; lühemalt ka: Looming, 1949, nr 9, lk 634–637.

 

[28]M. Laosson, Mõningaist eesti kirjandusteaduse ja kirjanduskriitika küsimustest. Looming, 1949, nr 6, lk 739–757, nr 8, lk 988–1004.

 

[29]A. Kaal, Formalismi idealistlikud juured. Looming, 1950, nr 2, lk 245–253, nr 3, lk 352–373, nr 4, lk 464–749.

 

[30]M. Mälk, Lõpuni hävitada kodanlik natsionalism meie kultuurielus. Looming, 1950, nr 5, lk 529–534.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon