20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
22. loeng: stalinismist perestroikani I. Üldpilt

talini-järgse nõukogude aja kogupikkus on üle 30 aasta ning ühiskonnakäsitlustes jagatakse see harilikult kolme perioodi. Kõigepealt oli sula, mis algas umbes 1956–1958 ja tähendas vabaduse suurenemist, maailmakesksust ja optimismi. Siis tuli stagnatsioon, mille algus paigutatakse 1960.–1970. aastate vahetuse ümber. See väljendub kruvide kinnikeeramises, optimismi asendumises pessimismiga ja rahvuslikkuse tõusus. Ajastu lõpetab perestroika, mis algas 1986–1987 ja lammutas viie aastaga nõukogude süsteemi.

Selle aja kirjandusteaduses kuigi selgepiirilisi perioode välja tuua ei saa. Siiski peegeldub ühiskonna ideoloogiline muutumine kirjandusteaduse võimalustes. Väga üldiselt öeldes lähevad piirid umbes kümnendite keskelt. Selles loengus püüan anda üldpildi kogu ajajärgust, järgmistes loengutes vaatlen eri teemasid detailsemalt.

 

Institutsioonid ja inimesed

Üldistatuna võib öelda, et sel ajal eesti kirjandusteadus professionaliseerus ja institutsionaliseerus. Põhiosa tööst tegid inimesed, kellele kirjanduse uurimine oli leivateenimine kirjandusuurimisele pühendatud institutsioonis.

Kirjandusteaduse põhikeskus on Keele ja Kirjanduse Instituut (KKI). Selle direktoriks saab 1968. aastal Endel Sõgel, kelle stalinistlikud vaated ja tahe kõike kontrollida põhjustavad töös üha süveneva kriisi.

Instituudi kesksed teadurid on romaaniuurija ja projektide vedaja Endel Nirk (instituudis 1953–1972) ning Juhan Liivi ja rahvaraamatu uurija Aarne Vinkel (1958–1982). Vanemast ja keskmisest põlvkonnast töötavad seal pikka aega Tammsaare uurija Heino Puhvel (1960–1992), kriitika ja kirjandusteaduse ajaloo uurija Maie Kalda (1960–1994), Semperi ja Tammsaare uurija Erna Siirak (1962–1981) ja Smuuli uurija Ülo Tonts (1966–1994). Veidi lühemalt on tööl ärkamisaja kultuuri uurija Rudolf Põldmäe (1962–1979) ja igal teemal kirjutaja Oskar Kruus (1956–1973). Värsiteoreetik ja luuleuurija Mart Mäger on KKI murdesektoris alates 1962. aastast, 1969–1971 kirjandusajaloo ja 1971–1975 kirjandusteooria sektoris. Noorematest on olulised nõukogude eesti romaani uurija Pärt Lias (1968–1989) ja novelliuurija Toomas Liiv (1975–1987).

Instituudi töös on 1960. aastad suhteliselt edukas aeg. Tehakse suuri plaane (kirjandusloole lisaks kirjanike leksikon ja teooria) ja ka ilmub mõndagi (kolm köidet kirjanduslugu). Samas käivad teravad vaidlused Sõgla ja tema järgijate ning vabama suuna pooldajate vahel. Sõkla süüdistatakse diktaadis ning avaldatakse otseselt arvamust, et KKI ei tule kirjandusloo kirjutamisega toime või sellest saab midagi väga kesist. Teisalt proovivad KKI juhtivad uurijad istuda kahe tooli vahel, astuda Sõglale veidi vastu ja samas kaitsta oma tööd.[1]

  1. aastatel jäävad suurtööd venima. 1973. aastal kõneleb Vinkel, et asi on katastroofiline, kuna töötajad ei täida oma plaanilise töö ülesandeid.[2]Nirk, Mäger, Kruus lahkuvad 1970. aastate keskel. Kogu aeg tuleb välja, et autoreilt laekuvad käsikirjad küll enam-vähem graafikus, aga toimetamine jääb venima. Sõgel keerab kruvisid järjest enam kinni ja ideoloogilised tülid paisuvad. Tulemuseks on aeglane vindumine.

Tartu Riiklikus Ülikoolis (TRÜ) õpetavad veel 1960. aastate keskpaigani dotsendid Liis Raud ja Karl Taev, kelle uurijaroll on pisike. Uute kesksete nimedena asuvad tööle Harald Peep (1957–1996) ja Karl Muru (1962–1992). Peep huvitub kirjandusprotsessist ja teoreetilistest küsimustest ja tegeleb eesti lüürika ajalooga aastatel 1917–1929 (Siuru, Tarapita). Muru läbivaks teemaks kujuneb arbujate luule. Nooremad olulised õppejõud olid teatri- ja lastekirjanduseuurija Ants Järv (1968–1996), värsiteoreetik Jaak Põldmäe (1970–1979), eesti-soome kirjanduskontaktide uurija Toivo Kuldsepp (1972–1982) ja teatriuurija Luule Epner (1978). 1984–1990 on õpetajaks ka tekstoloogiaga tegelenud Peeter Olesk. Villem Alttoa kirjutas küll 1960. aastatel Kitzbergist ja Vildest, kuid ametikoha poolest sai temast 1963. aastal väliskirjanduse professor. Lisaks on meie teema seisukohast oluline vene-eesti kirjandussuhete uurimine. Sellega tegeles juba 1950. aastatel Valmar Adams, kuid keskseks tegijaks sai vene kirjanduse kateedri õppejõud 1955–1997 Sergei Issakov, kes avaldas töid nii vene kui eesti keeles.

Ülikooli vabaduse tippajad paistavad olevat 1960. aastate lõpupoolel. Koos stagnatsiooniga saab 1970. aastal rektoriks vanameelne ajaloolane Arnold Koop, keda tagaselja kutsutakse Kroonlinna madruseks. Sellega algas ka ülikoolis kruvide kinnikeeramise ajastu, mis kirjandusteaduses viib samuti käteväänamisteni ning juhtivate õppejõudude pessimismi ja tüdimuseni.[3]

Ülikooli kirjandusuurijate panus teadusesse on ambivalentne. Mida aeg ja põlvkond edasi, seda pisemaks muutus produktsioon. Selle taustaks oli kogu ülikoolisüsteem, mis jättis õpetamise kõrvalt teaduseks vähe aega. Teisalt ei soosinudki süsteem oma tööde maksimaalset avaldamist, sest kasulik oli lugeda aastaid samu loenguid ja avaldada ainult kildhaaval.

Samas ei tekkinud ülikoolis tollal ka ühtegi koolkonda. Ainus, kes seda tekitada proovis, oli Jaak Põldmäe. Tema asutas ka 1977. aastal Emakeele Seltsi juurde lingvistilise poeetika ja stilistika sektsiooni, mis figureeris seal 1992. aastani.

Õpetamises asendus suletus 1960. aastatel avatusega, otsingutega, võimalustega näiteks luua andekatele eriprogramme jms. See omakorda muutus taas standardiseeritud suletuseks stagnatsiooniajal.[4]

Tallinna Pedagoogilisest Instituudist oli pikka aega oluline vaid teooriast kirjutanud Bernard Sööt. Pedast sai kirjandusteaduse jaoks olulisem koht 1970. aastate keskel, kui õppejõududeks asusid Endel Nirk (1976–1983) ja Mart Mäger (1975–1987). KKI kõrval töötas 1977–1993 õppejõuna ka Toomas Liiv.

Kirjandusmuuseumi (KM) direktoriks on 1954–1990 Venemaa eestlane Eduard Ertis, kes ise uurib eesti kirjandust 1920.–1930. aastate Venemaal. Muuseumis töötas peale vangistust taas Mart Lepik (1950–1961), põhitööks Eesti vanema kirjanduse materjalide kogumine ja uurimine ning Kreutzwaldi kirjavahetus. KM-is olid Rudolf Põldmäe (1958–1962), Tammsaare uurija Leenu Siimisker (1958–1967) ja Ülo Tonts (1963–1966). Nii paistab, kuidas 1960. aastate keskpaigast jääb KM uurijatest üsna tühjaks. Nooremad ja hiljem oluliseks saanud teadlased tulevad tööle hiljem, Rutt Hinrikus (1972), Sirje Olesk (1980) ja Peeter Olesk (1980–1987).

Omaette rühma tuleb panna institutsiooniväliseduurijad. Siin on olulisim nimi Nigol Andresen, kellest pärast vangistusest vabanemist 1955 sai kutseline literaat Tallinnas ning kes kirjutab põhiliselt nooreestlastest, siurulastest ja ekspressionismist.

Mitme uurija institutsionaalne staatus oli eriti 1970. aastatest eri põhjustel hüplik, vähemalt üheks põhjuseks soov pääseda Sõgla tsensuurist. Nii olid Oskar Kruus ja Endel Nirk 1970. aastatel osalt vabakutselised. Kriitikauurija Rein Veidemann oli 1977–1983 KM-is ja KKI-s, 1983–1990 aga Loomingu ja Vikerkaare toimetaja. Noorima põlvkonna tulijatest töötas Siuru ja Tarapita uurija Toomas Haug 1978–1983 Tuglase muuseumis, seejärel Loomingu toimetuses. Vene filoloogi haridusega avangardiuurija Rein Kruus töötas raamatukogudes, kirjastuskomitees, Loomingus jm.

Kirjanikud kirjutavad tollal kriitikat ja programmilisi sõnavõtte, kuid harva saab nende esseistlikke töid paigutada ka kirjandusteaduse alla. Nii avaldab Ralf Parve lühimonograafia ja hiljem artiklikogumiku August Allest. Ain Kaalep tegeleb poeetikaga. Paul Rummo publitseerib ja kommenteerib kirjavahetusi. Ene Mihkelson uurib Tuglast ja Visnapuud. Jne.

Kes võiksid olla aja olulisemad uurijad? Mille alusel määrata tolle aja uurijate olulisust?

Üks võimalus on teaduslik kraad. Praegusele doktorikraadile vastab nõukogude ajal kandidaadikraad. See oli paljudel. Samas sai sellega taotleda ülikoolis üksnes dotsendi kohta ja kutset, professuuri tarvis oli vajalik doktoriväitekiri, mis tähendas suure ja olulise teema monograafilist läbikirjutamist. Doktorikraadini jõudsid Peep, Vinkel ja Nirk 1970, Muru ja Issakov 1974. Skandaaliks kujunes Jaak Põldmäe kaitsmine, kelle väga tugev kandidaadiväitekiri otsustati 1971 ülikoolis suunata doktoriväitekirjaks, mis aga siiski Moskvast kinnitust ei saanud, väidetavasti nii Moskva bürokraatia kui “kodumaiste intriigide” tõttu.[5] Põldmäe läks doktorantuuri 1978, kuid sooritas 1979 enesetapu. Ainus hiljem doktorikraadi kaitsnud uurija oli Naftoli Bassel (1982), kelle stalinismimaigulised tööd jäävad eesti kirjandusteaduses kõrvaliseks. Hiljem doktorikraadiga uurijaid ei lisandunudki, kuigi KKI-s oli aastal 1984 planeeritud, et veel enne 1991. aastat kaitsevad doktoriväitekirja Puhvel, Kalda, Tonts ja Lias.[6]

Teine võimalus on positsioon. Tolle perioodi mõjukaim isik oli kahtlemata KKI direktor Endel Sõgel. Alguses on KKI-s üks kirjandussektor, mida juhtis aastast 1953 Sõgel ise. 1962 jagatakse uurijad sektoritesse uuritavate ajalooperioodide kaupa, piiriks Oktoobrirevolutsioon. Oktoobri-eelse kirjanduse sektori juhatajaks on 1962–1968 Endel Nirk. Oktoobri-järgse kirjanduse sektorit juhib 1963–1965 Sõgel, tema järel Aarne Vinkel. 1968 luuakse nende asemel kirjandusteooria ja kirjandusloo sektor, mida hakkavad juhatama Nirk ja Vinkel. Pärast nende lahkumist on teooriasektori juhataja Puhvel (1973–1989) ja ajaloosektori juhataja Maie Kalda (1984–1989).

Ülikoolis oli praegusest erinev süsteem. Nõukogude aja professor oli korraga kutse ja amet. Professoriks ei valitud mitme kandidaadi seast, vaid selle saamise eelduseks oli doktorikraad. Peep kandis professori tiitlit 1974–1996, Muru 1978–1992, Issakov 1978–1997, Nirk oli 1976–1983 professori kt.

Määrav tegelane ülikoolis ei olnud professor, vaid kateedri juhataja, kes võis olla ka dotsent. Tartu ülikoolis juhatas eesti kirjanduse kateedrit 1944–1966 dotsent Karl Taev. Siis sai juhatajaks tollane dotsent Harald Peep, kelle vahetas 1980 välja Karl Muru, kes oli ametis kuni 1992. aastani. Pedagoogilise instituudi keele ja kirjanduse kateedri juhataja oli 1954–1970 Bernard Sööt.

Kolmas võimalus on vaadelda inimeste rolli suurte tööde juhtimisel. “Eesti kirjanduse ajaloo” (EKA) peatoimetaja on Sõgel, eri osade toimetajateks ka Vinkel, Puhvel, Peep, Nirk, Muru ja Kalda. Kirjandusteooria ja kirjanike leksikoni koostamist vedas Endel Nirk.

Nii võime näha, kuidas joonistub välja tollane institutsionaalselt juhtiv seltskond: Sõgel, Nirk, Peep, Muru, Puhvel, Vinkel, Kalda.

Vaadates teaduslikku tööd, võib öelda, et samad autorid on ka kesksed uurijad. Aga neile lisanduvad kindlasti Andresen, Mäger, Jaak Põldmäe. Kui aga proovida leida olulisimat nime, siis tõuseb esile Endel Nirk, kes kirjutab ainsa tollase ühemehekirjandusloo, Kreutzwaldi monograafia ja olulised romaanikäsitlused.

Teistpidi saab välja üldistada uurijate põlvkonnad. Vanim seltskond alustas enne Stalini aja lõppu (Andresen, Vinkel, Nirk, Sõgel jt). Sulaaja algupoolel asub tööle esimene nõukogude ülikoolis õppinud uurijate põlvkond (Peep, Muru, Kalda, Puhvel jt). Just neist põlvkondadest tulevad kesksed juhid ja mõjuisikud. Järgmine seltskond tuleb kirjandusteadusesse 1960. aastate lõpus või 1970. aastate alguses (veidi vanem Mäger, Jaak Põldmäe jt). Põhiosa neist saab hariduse nõukogude aja kõige vabamas ülikoolis, on mõjutatud 1960. aastate kirjanduse vaimust ning Juri Lotmani strukturalismist ja semiootikast. Veidi hiljem järgneb veel üks, seekord üsna pisike seltskond (Haug, Rein Kruus).

Kokkuvõttes: mida aeg edasi, seda vähem tuleb kirjandusteadusesse noori uurijaid. 1982 arvutatakse KKI-s kokku, et 1978–1982 on sinna tulnud 40 noort inimest, neist kaks kirjanduse alale. 1987 kuulutab Toomas Liiv, et aastaks 2000 tabab eesti kirjandusteadust krahh, kuna alla neljakümneaastasi kirjandusuurijaid on instituudis üks inimene, Jaan Undusk.[7]

Avaldamiskohadmuutuvad. 1958. aastal hakkab taas ilmuma ajakiri Keel ja Kirjandus, millest saab keskne kirjandusteaduse avaldamise koht. Samal aastal alustab ka Kirjandusmuuseumi aastaraamat “Paar sammukest eesti kirjanduse ja rahvaluule uurimise teed. Uurimusi ja materjale”, mida ilmub aastani 1989 kaksteist köidet. TRÜ toimetiste alamsari “Töid eesti filoloogia alalt” hakkab ilmuma 1962, kuid selles ilmub kirjandusalaseid uurimusi väga vähe. Ülikooli kateedrite sildi all ilmuvad aga rotaprindiväljaannetena mitmed õppevahendite nime kandvad pisimonograafiad. Muud avaldamiskohad jäävad kõrvaliseks. Ajakiri Looming avaldab palju üldideoloogilisi artikleid ja töid nõukogude kirjanduse tegemise alustest, kuid vähe kirjandusteadust. Nõukogude Kool ja ajalehed jäävad kõrvaliseks; neist enam väärib mainimist 1946. aastal asutatud noorteajakiri Noorus, eriti sulaperioodil.

Olulisteks avaldamiskohtadeks saavad konverentside teesivihikud, milles ilmunud materjal on mõnikord leheküljepikkune, mõnikord aga annab kokku artikli konspekti. Ka on konverentsidel võimalik tihti kõnelda teemadel, mis trükitsensuurist läbi ei pääse. Olulised konverentsisarjad toimuvad Kirjandusmuuseumis. 1957. aastal saavad alguse detsembrikuised Kreutzwaldi päevad.[8]1960. aastast algavad aprillis-mais toimuvad Tartu kirjanduspäevad, mis saavad mh oluliste põhimõtteliste probleemide käsitlemise kohaks.[9] 1978. aastal lisandub noorteadlaste Kevadsessioon, millel esinevad nooremad uurijad.

Teooria muutumine

Teooriamuutused algavad vaikselt sula alguses, kuid tegelik pööre paistab tulevat 1960. aastate keskel. Vaidluste taustaks on põhimõttelised marksistlik-leninliku esteetika küsimused. Väga üldiselt võib öelda, et kunsti nähakse endiselt ühiskonnast sõltuvana, aga terav kultuuri klassi-iseloomu, parteilisuse ja kahe kultuuri rõhutamine jääb vaid stalinistide pärisosaks. Siin oli juhtivaks jõuks Endel Sõgel, kes näeb pidevalt vaeva, et takistada uurijate kõrvalekaldumist “klassipositsioonilt” ja kodanliku ideoloogia mõjude sissetungi kirjandusuurimisse.

Esimene oluline muutus on suurema tähelepanu pööramine kirjanduse kunstilisele poolele reaktsioonina stalinlikule vulgarismile ja vormisõimule. Eriti 1960. aastatel kirjutatakse palju kirjandusest kui sõnakunstist ja refereeritakse tollaseid vene nõukogude esteetikavaidlusi. Eesti poolelt on aktiivseim ehk filosoof Leonid Stolovitš, kes kirjutab palju maitsest, ilust, stiilist.[10]

Oluline murdeaeg on 1960. aastate keskpaik, kui toimuvad teravad vaidlused eri leeride vahel, mis koonduvad paljus realismi (sh sotsialistliku realismi) ja modernsete voolude suhete ümber. Olulised nimed on siin Harald Peep, Ain Kaalep, Nigol Andresen, Heino Puhvel.[11]

Siin toimub realismimõiste laiendamine ja teisalt tagasiminek 1930. aastate eesti terminoloogia juurde modernsete kirjandusvoolude tõlgendamisel.[12]Dekadentsi ja formalismi kui “nõukogude kirjanduse leppimatute vaenlaste” asemele tuuakse taas uusromantism.

Nii astub Harald Peep vastu tema sõnul naiivsele hoiakule, milles ühele poole asetatakse realism kui universaalne ja muutumatu üldskeem ja teisele poole kõik muu, mis viiakse antirealismi üldnimetaja alla. Teiseks rõhutavad uuendajad, et kirjandusvoolud on hajuvate piiridega ning kõik autorid saavad mõjutusi eri suundadest. Suured autorid aga ei paigutu üldse eriti vooludesse. Selle asemel kõneldakse mõjudest, ühisjoontest, kallakust, põhihoiakust jms.

Tähtsaks mõisteks saab historism. See tähendab, et kirjandusvoole tuleb analüüsida ja hinnata omas ajas, ajaloolises arengus kui katseid peegeldada oma aja uusi jooni. Tuleb hinnata, mida uut andsid näiteks Noor-Eesti ja Siuru oma eelkäijatega võrreldes.

Tegemist on kindlasti kirjandusajaloolise päästeoperatsiooniga.[13]Aga sama kindlasti loob selline lähenemine ka nüansseerituma pildi kogu suunastikust.

Kokkuvõttes võime öelda, et 1960. aastate teiseks pooleks kujuneb välja mingil kombel uus kirjandusuurimise mudel. Kuidas seda iseloomustada?

Olulisim on endiselt kirjandusloo ja kirjanikubiograafiate kirjutamine. Mõlemas mängivad endiselt keskset rolli kirjanik ja tema päritolu, läbielatu, õpitu, loetu, ajastu, ühiskond, teose tegelaste prototüübid, seosed ühiskonnaga jms. Oluline on endiselt kirjanduslik protsess ja selle kui terviku vaatlus vooluloolisest seisukohast. Ainult sellist uurimist peeti kogu kirjandust katvaks. Teisi lähenemisi vaadeldi kui puudulikke tegelemisi ainult mõne kirjanduse aspektiga.

Nii meenutab see lähenemine tugevalt omaaegset positivismi, kuid mõne olulise piiranguga.

Esiteks on klassil ikkagi palju olulisem roll kui rassil (rahvusel). Teiseks aga oli väga oluline päästa võimalikult palju autoreid, töid või mõtteviise tsensuuri haardest. Seepärast vaikiti näiteks eksiilkirjanike puhul sellest, mis võinuks vähegi takistada nende tööde avaldamist, kirjutati juurde või mängiti suureks ühiskonnakriitilisi ja realistlikke jooni jne. See tähendas, et positivistlikel allikauuringutel, mille ideaaliks oleks tühjendav faktikogumine, polnud selles süsteemis kohta. Selle katsed tulid alles noore põlvkonnaga 1980. aastatel (Rein Kruus).

Teisalt kujuneb taas välja haru, mis saab oluliseks eeskätt luulest kirjutamisel (Muru, Andresen jt). See keskendub tekstile ja väldib kirjaniku elust kirjutamist. Aga ei põhjendata seda mitte uuskriitiliselt teksti isepiisavusega, vaid uusromantiliselt: kirjaniku elu on tema enese asi, see ei tohi varjutada tekste. Samuti ei kasuta see lähenemine kuigivõrd modernse kirjandusteaduse võtteid, vaid klassikalist filoloogilist analüüsiaparatuuri. Selle mõjutajateks on sõjaeelsed ja -järgsed tekstikesksed autorid.[14]Nii võib öelda, et see lähenemine jätkas sõjaeelse tekstikeskse suuna mõtteviisi, kuid ilma tollase teoreetilise programmita, vaikimisi.

Lisaks tegelesid sotsioloogid (Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja nende rühm) 1980. aastatel veidi ka kirjandussotsioloogiaga.

Nii on näha, et mingis mõttes kujunesid taas välja sõjaeelsete suundade analoogid. Aga need olid teineteisele palju lähedasemad kui tollal ja püüdsid suuresti lausa vältida teoreetilisi ideid. Tulemuseks on paljuski ateoreetiline deskriptiivne tegevus, mida vajalikes kohtades kaunistatakse marksismiklassikute tsitaatide vms deklaratsioonidega.

Samas on tagantjärele näha, kuidas kogu kirjandusteaduse keel oli läbi imbunud leninlikust, parteilisest kantseliidist. See pole leninlik meetod, vaid otsekui kõver klaas. Mõne puhul saab seda pidada ehk kaitsekihiks, mõne puhul aga on see märk kogu mõtlemise läbiimbumisest marksismi-leninismiga.

Oma teoreetiliste mudelite arendamine jäi täiesti juhuslikuks. Ainus eestlase kirjutatud teooriaülevaade oli Bernard Söödi vulgaarne “Kirjandusteooria lühi­kur­sus”.[15] Ehk vaid Harald Peepu huvitas tõsisemalt oma meetodi loomine, mida Peeter Olesk on nimetanud sotsioloogiliseks historismiks.[16] Aga pikemat teooriakäsitlust temalt ei ilmunud.

Endel Nirgi eestvedamisel tehti KKI-s alates 1968. aastast eesti oma kirjandusteooriaraamatut. Selle projekt näitab sisukorda, mis on peaaegu üks-ühele kopeeritud René Welleki ja Austin Warreni “Kirjandusteooriast”. Kaaskirjas aga rõhutatakse vajadust leida süntees uusimate ja traditsiooniliste suundade vahel ning mitte alavääristada teistmoodi mõtlejaid. Selle töö käsikiri sai väidetavalt valmis 1973. Seejärel antakse seda autoritele pidevalt viimistlemiseks tagasi. Aga raamat ei ilmu kunagi.[17]

 

Modernismihüpe: strukturalism ja poeetika

Maailma kirjandusteaduses toimuvad sel pikal perioodil mitmed suured murrangud. 1950. aastatest tõuseb valitseva uuskriitika kõrvale prantsuse-keskne strukturalism. 1960.–1970. aastatel järgnevad poststrukturalism, dekonstruktsioon, lugejakesksed suunad, feminism, uus psühhoanalüüs.

Eesti kirjandusteadus jääb neist peaaegu puutumata. Ainus põhjalikum eestikeelne ülevaade Lääne teooriatest ja meetoditest oli Harald Peebu “Metodoloogilisi marginaale” ajakirjas Keel ja Kir­jan­dus (1972–1976) – saksakeelsetel allikatel põhinev referaadisari ühes visandiga eesti kirjandusteaduse ajaloost.[18]

Niisiis võime öelda, et kui sõjaeelne kirjandusteadus oli oma aja Euroopa teadusega korralikult kursis, kuigi need suunad ei saanud erilist mõjuvõimu, siis nüüd jääb sealne areng meie uurijatele silmanähtavalt võõraks. Samas lahkneb eesti kirjandusteadus sel perioodil ka nõukogude vene omast. Ka vene kirjandusteaduses on põhiliseks paradigmaks n-ö kõikekattev biograafia- ja voolukeskne kirjandusteadus ning ka seal käib võitlus stalinistide ja mõõdukate vahel. Aga kui veel 1960. aastatel refereeritakse meil tollaseid vene vaidlusi üsna hoolega, siis hiljem jäävad need üha kaugemaks.

Lisaks toodi Venemaal 1960. aastatel taas avalikku käibesse oma kirjandusteaduse formalistlikud suunad ning avaldati uuesti Mihhail Bahtini sõjaeelsed tööd. 1960. aastate algul hakkab kujunema Tartu-Moskva strukturalismi- ja semiootikakoolkond, mille keskseks teoreetikuks on Juri Lotman. See oli venekeelne ja eeskätt vene kirjandust uuriv seltskond.

Lotmani ja tema Tartu kolleegide suhted eesti kirjandusteadusega olid keerukad ja vastuolulised. Ühelt poolt takistasid võimud ja vanameelsed igati strukturalismi levimist ja levitamist. Teisalt tekkisid ülikooli sees juba varem mitmed lahkhelid rahvuslikul pinnal.[19]Kokkuvõttes võib öelda, et eesti kirjandusteaduse mõjukaimad nimed, sh ülikoolis Peep ja Muru, suhtusid strukturalismi skeptilise tõrjuvusega. Alles 1960. aastate eesti kirjanduspõlvkond huvitus Lotmani ideedest. Mitmed 1960. aastatel ja 1970ndate alguses ülikoolis õppinud võtsid strukturalistlikud ideed omaks (Pärt Lias, Jaak Põldmäe, Rein Veidemann). Aga see haru jäi siiski pisikeseks ja kõrvaliseks. Pealegi, vaid üksikud Lotmani semiootikat tutvustavad tööd ilmusid ka eesti keeles.[20] Aga kogu terminoloogia ja sellega vaateviis jäi süste­maatiliselt eesti keel­de ja käibesse tollal üle toomata.

Hüpe strukturalismi poole seostub tol perioodil tugevalt poeetikaga. 1950. aastate lõpupoole algab värsiteooria uurimine, eriti seoses vabavärsi taastulemisega (Ain Kaalepi artiklid). Arutlused värsi üle kestavad läbi kümnendi ja saavad suure hoo siis, kui 1960. aastate lõpus alustab Jaak Põldmäe ja 1970. aastate alguses Mart Mäger. Nende töödes olid vene formalistide, strukturalismi, kvantitatiivse värsianalüüsi mõjud kesksel kohal. Selle suuna kulminatsiooniks on 1970. aastate esimene pool ja tipuks Jaak Põldmäe “Eesti värsiõpetus” (1978). Hoog lahtub pärast Põldmäe enesetappu ja päädib inetute verbaalsete kaklustega Loomingus Mart Mägra eestvõttel 1980. aastatel.

 

Kirjandusteaduse programm ja suurtööd

Sel perioodil proovitakse edasi realiseerida sõja ajal koostatud kirjandusteaduse põhiplaani. Kogu perioodi keskseks tööks on seitsme raamatuni paisunud EKA tegemine, mida juhib Endel Sõgel.

See on plaanis lõpetada 1972. aastaks. Esimesed kolm osa (kirjandus kuni 1917. aastani) tehakse valmis 1960. aastate esimesel poolel ja need ilmuvad 1965, 1966, 1969. Järgmised osad jäävad aga venima. Neljanda köite (vabariigi-aegne kirjandus) kaks raamatut ilmuvad 1981 ja 1984, viienda köite (nõukogude aja kirjandus) raamatud alles 1987 ja 1991. Venimisel on mitu olulist põhjust.

Esiteks on vabariigi ja nõukogude aja kirjandus osalt uurimata ja uurijate vahel esineb mitmeid erimeelsusi.

Teiseks, ideoloogiline olukord muutub 1960. aastate lõpust peale üha suletumaks ning vastuolud Sõgla stalinismi ja kirjutajate-toimetajate arusaamade vahel üha süvenevad. Ilusasti ütleb Vinkel aastal 1981: peatoimetamisel on esile tõusnud sotsiaal-pedagoogiline moment, sektoris oleme lähtunud teaduslik-esteetiliselt seisukohalt.[21]Kaks olulist vaidlusküsimust on stalinism ja pagulased. 1967–1968 kõneldakse näiteks sellest, et “emigrantliku” kirjanduse osa tuleb viiendas (sõjajärgse kirjanduse) osas ja et uurijatel puudub võimalus seda kirjandust kätte saada. Aga 1970. aastatel hakkab Sõgel üha enam kõnelema sellest, et on vaja anda emigrantlikele kirjanikele õige hinnang jms.[22] Tulemuseks on pagulaskirjanduse täielik väljajäämine EKA-st. Samasugune ideoloogiline kätemurdmine käib nõukogude aja kirjanduse üle. Nii kõneleb Sõgel 1978. aastal olulistest nõukogude aja kirjanduse puhul ähvardavatest karidest: 1940. aasta revolutsioon ei viinud alla kirjanduse taset, isikukultuse aeg ei tähendanud n-ö musta maad, 1960. aastad ei olnud ainult õitsenguaeg.

Kolmandaks, võib-olla on asi KKI üldises õhkkonnas, kuid kroonikast paistab pidevalt läbi see, kuidas uurijate plaanilised tööd venivad, samal ajal kui neilt ilmub üpris palju plaaniväliseid asju.

Ja lõpuks, Sõgel soovib kõike ise ja lõppversioonis kontrollida. Nii teatab ta neljanda köite puhul: teen käsikirja valmis, nagu ta tulema peab, mitte ei kirjuta märkusi autoritele.[23]Aga kroonikast hakkab silma, et Sõgel ei tule tihti lihtsalt endale võetud töödega toime, sest aega ei jätku.

Suure kirjandusloo lõpetamise järel on KKI-l plaanis ühine üheköiteline kirjanduslugu, mis jääbki koostamata. 1970. aastal Tallinnas toimuvaks fennougristika-kongressiks kirjutab Endel Nirk ühemehekirjandusloo. See oli alguses mõeldud saksakeelsena, muuhulgas näitamaks välismaalastele, et “me pole eile puu otsast alla tulnud”. [24] Tegelikult ilmus ingliskeelne ülevaade “Estonian Literature”. Kuna muid lühikirjanduslugusid ei ilmu, saab sellest standardteos, mis ilmub ka eesti (1983) ja soome keeles (1986).

Kooli kirjandusõpikutes toimuvad aegamisi muutused. 1960. aastatel on endiselt käibel Sõgla toimetatud koolikirjanduslugu, millesse tasapisi lisandub vaenatud kirjanikke ja muutub toon. 1960. aastate lõpus tuleb “Eesti kirjandus üheksandale ja kümnendale klassile”, milles Sõkla enam ei ole. Samal ajal suureneb õpikute tegijate hulgas üha pedagoogide roll ja raamat ise muutub endisest kirjandusloost üha enam kirjandusõpikuks selle sõna kitsas mõttes.

  1. aastal saab alguse lühibiograafiate sari “Eesti kirjamehi”, mille köidete mahuks on esialgu planeeritud veidi alla saja lehekülje. Selle ilmumishoog on suur kuni uue kümnendi keskpaigani (14 raamatut) ja siis langeb. 1968–1993 ilmub 10 raamatut.[25] Sarja keskmeks on olulised romantikud ja sotsiaalsed realistid, õigele poolele jäänud uusromantikud ja nõukogude klassikud. Alles perestroika ajal pääsevad ilmuma muud autorid. Selle sarja autorid ja raamatud on väga erineva tasemega, kuid oma põhiloomuselt on need üldjuhul klassikalised kirjanikubiograafiad. Olulisemad kirjutajad on Nirk (Bornhöhe, Kreutzwald), Peep (Barbarus, Visnapuu), Andresen (Tuglas, Kuusberg), Tonts (Smuul, Sirge), Vinkel (Liiv, Mälk), Alttoa (Kitzberg, Vilde) ja Siimisker (Tammsaare).
  2. aastate alguses hakatakse tegema eesti kirjanduse biograafilist leksikoni, mis jääb aga pooleli, kui kirjastus leiab, et raamat tooks kahjumit. 1966. aastast tegeldakse Nirgi eestvedamisel asjaga edasi. Artiklid laekuvad äärmiselt aeglaselt ja suur osa inimesi ei tee oma tööd tähtajaks valmis. Sõgel teeb asju ümber ja lisaks lahvatavad teravad ideoloogilised tülid Sõgla ja Nirgi vahel. Taas tõusevad esile samad vastuolud: Sõgla arvates ei tohi isikukultuse aega ala- ega 1960. aastaid ülehinnata. Aga lõpuks siiski raamat 1975. aastal ilmub.[26]

1974 esitab Vinkel plaani eesti kriitika ja kirjandusteaduse ajaloo kirjutamiseks, mis ei saa aga kunagi teoks.[27]

Suurtöödeks kujunevad klassikute tekstikriitilised ja teostesarjad (mille seas on kolm hierarhilist kihti: kogutud teosed, teosed ja valitud teosed): Kitzberg, Koidula, Kreutzwald, Luts, Metsanurk, Semper, Tammsaare, Tuglas, Vilde jt. Väljaannetel on põhjalikud järelsõnad, nii et nad moodustavad kokku allikakriitilise ja biografistliku monograafia. See toob kaasa rea tekstoloogilisi ja ideoloogilisi probleeme, kus keskseks on küsimus autori viimasest tahtest ning mille tulemuseks on omaenese loomingu ideoloogiahirmus ärasolkimine või toimetajate väljajätted.

 

Lõpp: perestroika

Perestroika toob kaasa murrangu ka kirjandusteaduses. 15. märtsil 1987. aastal avaldavad Maie Kalda, Pärt Lias, Toomas Liiv ja Rein Veidemann Rahva Hääles artikli “Kuidas edasi?”, mis kõneleb kirjandusteaduse probleemidest. Selle peale tehakse instituudis suu puhtaks rääkimise parteikoosolek.[28]Keele ja Kirjanduse aprillinumbris algab pikk diskussioon kirjandusteaduse edasiste teede üle. Olulisteks teemadeks ja probleemideks saavad kirjan­dus­­uurimise vabastamine partei eestkostest, rahvusliku ideoloogia pri­maat ja praktilised prob­lee­mid (pub­li­katsioonid, kirjandusajalood jms).

  1. aasta lõpus toimub Karl Ristikivi 75. sünnipäeva konverents, 1988. aastal esimene laiem pagulaskirjanduse konverents. Samal aastal lahkub Sõgel KKI direktori kohalt. Ja otsekui sümboolselt sureb 1988 TRÜ rektor Arnold Koop.

Esimene praktiline murrang on seni keelatud teoste (väliseesti kirjandus jm) väljatoomine erifondidest ja neist kirjutamine. Teoreetilisest seisukohast on esmane murrang aga marksistliku sõnakasutuse kohustuse kadumine. Sellega koos tuuakse uurimisse seni keelatud ideoloogilised taustad (näiteks kristlus). Kuid üldiselt moodustasid suurema osa tollastest töödest deskriptiiv-memuaarilised ja rahvuslik-ideo­loogilised, mit­te kirjandusteaduslikud tekstid. Meetodikindlamates uurimustes jätkati põhiliselt vana deskriptiivset paradigmat.

Samal ajal ja veidi hiljem hakkab eesti kirjandusteadusesse tulema täiesti uus teoreetiline maailm. Ilmuvad Mihhail Bahtini (1987) ja Juri Lotmani (1990) kogumikud. 1986. aasta keskel hakkab ilmuma kultuuriajakiri Vikerkaar ja 1989. aastal filosoofilise kallakuga teadusajakiri Akadeemia. Neist saavad eesti kirjandusteaduse uuenemise kesksed väljaanded, kus ilmuvad oluliste modernsete kirjandusteoreetiliste artiklite tõlked ja moodsate suundade tutvustused.

  1. aastal peetakse teoreetiline konverents “Rahvus­kir­janduse mõis­te ja kriteeriumid”. Ja samal ajal hakkavad eesti nooremad autorid tooma käibesse omi kirjan­dus­teoreetilisi kontseptsioone ning proovima neid eesti kirjan­duse peal. Siit algab juba uue aja kirjandusteadus.

[1]E. Ahven, Pilk paberpeeglisse. Keele ja Kirjanduse Instituudi kroonika 1947–1993. Tallinn, 2007, lk 401–405. Vt ka sealseid viiteid ajakirjanduses ilmunud tekstidele.

[2] Sealsamas, lk 558.

[3] Vt nt P. Olesk, Autori mõistmiseks. Rmt-s: H. Peep, Nii et suled lendavad. Tartu, 2001, lk 153–160.

[4] Olen 1986. aastal arvutanud välja eesti filoloogias 1980. aastate algul kehtinud õppekava tundide jaotuse: keeleained (keele­teadus, grammatika jm.) – 860 tundi, kirjandusained (k.a vene ja väliskirjandus) – 980, erialased erikursused – 300, võõrkeeled (ladina, sak­sa, vene, soome) – 900, pedagoogilised ja psühholoogilised ained – 500, marksism (k.a 40 tundi filosoofia ajalugu) – 630. Lisaks 70 tundi ajalugu, sissejuhatus erialasse, kehaline kasvatus, sõjaline õpetus (ca 900) ning töökaitse.

[5]S. Olesk, Jaak Põldmäed meenutades. Eesti Päevaleht, 12.11.1999.

[6]E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 890.

[7] Sealsamas, lk 842, 999.

[8] Vt ettekannete loendit rmt-s: XXV Kreutzwaldi päevade konverentsi ettekannete teesid. Tartu, 1981, lk 30–41.

[9] Vt: Tartu kirjanduspäevad. Ettekannete nimestik 1960–1983. Tartu, 1984.

[10] Vt nt L. Stolovitš, Kaasaegne ja igavene kunstis. Looming, 1960, nr 1, lk 137–150; J. Kangilaski, Vaidlustest marksistlikus esteetikas. Looming, 1965, nr 11, lk 1707–1718.

[11] Vt nt A. Kaalep, Muretsemisi värske kirjandusteooria käsiraamatu puhul. Sirp ja Vasar, 10.06.1966; N. Andresen, Mineviku vooludest ja nende ratsionaalsest tuumast. Sirp ja Vasar, 05.08.1966; H. Peep, “Siuru” poolt ja vastu. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 160–188; H. Puhvel, Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Rmt-s: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971, lk 212–229 (esmatr 1966).

[12] Vt pikemalt: T. Hennoste, Kirjanduse moderniseerumisest I: sõnad ja ideed (II). Looming, 2009, nr 2, lk 247–263.

[13] Vt ka M. Velsker, Kolmekümnendate aastate luule kuuekümnendate aastate kriitikas ja kirjandusteaduses. Keel ja Kirjandus, 2007, nr 6, lk 433–448.

[14] Nt Karl Muru on maininud Tomaševskit, Kayserit, Staigerit, Wellek-Warrenit: K. Muru, Teel. Rmt-s: K. Muru, Luuleseletamine. Tartu, 2001, lk 5–7.

[15]B. Sööt, Kirjandusteooria lühi­kur­sus. Tallinn, 1959, 1966.

[16]P. Olesk, Autori mõistmiseks, lk 159.

[17]E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 447, 557.

[18] Kordustrükk rmt-s: H. Peep, Tähtraamat, Tallinn, 1978, lk 129–248.

[19] Vt nt B. Jegorov, Tartu koolkonna lätteil: Mälestusi 1950. aastatest. Tlk J. Ojamaa. Vikerkaar, 1995, nr 1, lk 66–79; J. Lotman, Valik kirju. Tlk J. Ojamaa, M. Varik. Tallinn, 2007, lk 24.

[20] Nt J. Lotman, Semiootika ja kirjandusteadus. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 1, lk 1–5.

[21]E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 792.

[22] Sealsamas, lk 431–432, 445, 688.

[23] Sealsamas, lk 688–689.

[24] Sealsamas, lk 432.

[25] Barbarus 1959, Kunder 1959, Kitzberg 1960, Alle 1960, Kreutzwald 1961, Tamm 1961, Koidula 1961, Bornhöhe 1961, Mändmets 1961, Tammsaare 1962, Särgava 1963, Liiv 1964, Vilde 1965, Reinvald 1965, Tuglas 1968, C. R. Jakobson 1968, Semper 1969, Sirge 1974, Hint 1975, Kuusberg 1976, Smuul 1979, Visnapuu 1989, Merilaas 1989, Mälk 1993. Esialgu plaanis olnud autoritest jäävad ilmumata Haava, Luts, Pöögelmann, Sütiste, Tammlaan, Veske.

[26]E. Ahven, Pilk paberpeeglisse, lk 428–429, 459, 590.

[27] Sealsamas, lk 580.

[28] Sealsamas, lk 997.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon