Kelle laipa ja millist retoorikat otsitakse?

Maarja Kangro

Maarja Kangro
Kelle laipa ja millist retoorikat otsitakse?

Vikipeediasse – postmodernselt pluralistlikku ja digimodernselt interaktiivsesse infokeskkonda – ilmus artikli “Post-postmodernism” esmaversioon mais 2006. Selles on tsiteeritud Tom Turneri sõnu 1986. aastast: “Postmodernistlik “kõik-kõlbab”-ajastu on kadumas.” Selgema kuju on uus retoorika võtnud hiljem; selle visandamisel on räägitud metafüüsilisest optimismist, naiivsest pragmatismist, armastusest, õhus on hõljunud kvaasiteistlikud meeleolud, ent ka hirm tehnoloogia peentele võimalustele allajääva inimese lamestumuse ees.

Muidugi tekib küsimus, kelle laipa me otsime. Kadunuke või see, kelle surma oodatakse, erineb vastavalt käsitlejale, seda nii määratluse (kas postmodernism on elutunne, esteetiline formatsioon jne) kui ka oma moraalse palge poolest. Vastustajad süüdistavad postmodernismi eetilises seisukohavõtmatuses või künismis. Vaapo Vaheri tundepuhangulises sõnavõtus on “post” stiilivõtteid võrdsustav saatanlik karneval, “kus põrgulikus ringmängus karglevad käsikäes elushinged ja zombid. … Eetose kadu oli totaalne”.[1]Sedalaadi moraalikriitika järgi nõrgendab postmodernism kogukonnatunnet ja küllap ka lihtsamate orientiiride ihkajate turvatunnet, mida postpost peaks hakkama taaslooma. Alvar Loog seevastu leiab naljakalt uusfuturistlikus võtmes, et postmodernismi kõikelubavus nullib ära sõja ja spordi, mida kunst peaks tema arvates endast kujutama, ning leiab, et elu on kunstile 20. sajandil ära teinud (millest võib järeldada, nagu oleks kunsti ülesanne emotsionaalse vapustavuse poolest ajaloosündmustega konkureerida).[2]

Ometi oli postmodernism nii teooriate kui kunsti tasandil (ideaalis) demokraatlik, detotaliseeriv, antifondatsionalistlik, hierarhiaid lammutav, võimalusi avav. Kui postmodernismiga viidatakse reflekteerivale, egalitaarsele, modernismidest terasema eritlus- ja sünteesivõimega mõtlemisele või elutundele, tahaks talle küll hea järelehüüde kirjutada. Less is a bore on ju ka poliitiliselt ilus seisukoht. Kuna humanitaarinimesed armastavad fülo- ja ontogeneesi võrdlusi, võib siin naljapärast välja pakkuda ühe sellise, mille järgi post ei ole mitte (saabumata jäänud) ajaloo lõpp ega soojussurm, vaid iseendast teadlikuks saava vaimu nihilistlikult mänguline ja irooniline tudengiiga, millest võib välja kasvada nii teiste suhtes respekteerivam ja leplikum kraadiõppetudeng kui ka väsinud vaimuga reaktsionäär, kes paljusust koormana tajub ja uut normeeritust ihkab. Alan Kirby, kelle käsitluses paistab postpost – interaktiivne pseudo/digimodernism – haritud ema nüri ja autistliku lapsena, leiab, et postmodernismi aeg võib hakata tunduma intelligentsuse kuldajastuna.[3]

Postmodernistidele on vahel ette heidetud selle salgamist, et looduslik maailm eksisteerib sõltumata meie uskumustest tema kohta, ent postmodernistlikud teooriad võivad mõneski küsimuses kog-nitiivsete evolutsionistide arusaamadega ühtida. Žižek osutab sellele, kuidas Daniel Dennett raamatus “Äraseletatud teadvus” möönab, et enne kui ta jõudis oma arusaama “ise” kui narratiivse gravitatsioonikeskme puudumisest publitseerida, oli seda oma satiirilises romaanis juba käsitlenud David Lodge: tegu oli dekonstruktsionistide seas kuuma teemaga.[4] Siiski on “ise” funktsioon, mille kaudu me suhestume kõige muuga. Ebaturvatunne, mida subjekti hajususe pidev rõhutamine tekitab, on mõistetav. Ehkki ilma tuumata, ei taha “ise” muudkui mureneda. Sama häirivaks võib minna paranoiline elu fiktsionaalsuse tunnetus. Nii pole imestada, et Raoul Eshelman tuli välja performatismiteooria läbipaistmatu ja holistliku subjektiga, kes esitab end märkides, millesse ta usub[5]. (Samas: eesti kirjanduse keskmest pole “terviklik subjekt” palju ära käinudki.)

Postmodernismi on tajutud nii pideva edasilükkamise kui ka totaalse minevikulise olevikuna, muudkui kordub sõna “fragmenteeritus”. Zygmunt Bauman kirjeldab vedelat modernsust, milles tuleb pidevalt ühelt projektilt teisele ümber lülituda. Cross-over-avangardi helilooja John Zorn peaaegu uhkustas 80ndail, et tal on äärmiselt lühike tähelepanu ulatus ja ta kirjutab muusikat omasugustele. Kirby kardab, et digimodernismi lühiajaliste tekstidega lähevad asjad ainult hullemaks. Kinnitatud on sedagi, et arvutisurfamine suurendab probleemilahendamise võimet, operatiivmälu mahtu, ning pikki romaane viitsiti kunagi lugeda vaid keskkonna infovaesuse tõttu. Tihke subjekti naasmine võib olla ühtlasi reaktsioon teabe kasvu- ja liikumiskiirusele: virtuaalselt kättesaadavale, ent ajaliselt läbinärimatule infohulgale alati alla jääv väike inimene tegeleb siis parem juba oma partikulaarsusega, loob kellegi iseendast. Performatiivse subjektiloome vaimuga võib siduda ka me praeguse kirjanduse minade-rohkust. Lootusrikkamad postpostmoderni kuulutajad paistavad koos subjektiga tahtvat tagasi ka tulevikku. Kui Fredric Jameson kirjeldab postmodernset tulevikutuse tunnet, kus tulevikuga seostub ainult hirm – ühiskondlikul tasandil terrori, isiklikul vähi ees –, siis niisuguse mõtlemise asemele on püütud nihutada uut retoorikat.

Hollandi doktorandid Robin van den Akker ja Timotheus Vermeulen toovad oma artiklis “Märkmeid meta-modernismist”[6]ära lõigu Obama valimiskõnest, kus ta räägib valikust mineviku ja tuleviku vahel ning lausub loosungisõnad: “Yes, we can.”  Hollandlaste jaoks märgib loosung lootust “kõigele vaatamata”, informeeritud naiivsuse kujul. Metamodernismi olemuslik joon olevatki ostsillatsioon kahe pooluse, skepsise ja lootuse, modernse entusiasmi ja postmodernse iroonia vahel, kusjuures need poolused toimivat vastastikku kontrollmehhanismina. Iroonia ei lase lootusel fanatismiks ega entusiasm iroonial apaatiaks muutuda. Siin toimib “justkui”-loogika: inimesed käituvad, justkui oleks nende elul eesmärk. Miski hollandlaste elutundes loob kujutluse noorenenud Sisyphosest.

Kunstis vastandavad metamodernistid Jeff Koonsi ja Cindy Shermani kaalutletud kontseptualismile Tacita Deani, Didier Courbot’ ja Mona Hatoumi afektiivseid ja sentimentaalseid abstraktsioone. Iseäranis mõjusalt on postmoderni järglasi kontseptualiseerinud Nicolas Bourriaud. Tema postproduction’i esteetika raamistab ja kasutab DJ-likult olemasolevat kultuuritoodangut (muide, ka Eshelman kirjutab olemasoleva raamistamisest ja mitte autentsusest, nii et postpost opereerib ikka ka valmis sisudega); ent postmoderni võib-olla üks siiramaid võsusid on suhestuv esteetika. Seda ühiskondliku sideme taasloomise esteetikat hoiab pioneerlikku fanatismi langemast pigem kunstniku karge kriitikupositsioon kui iroonia. Hiljuti Hiina võimude poolt arreteeritud Ai Weiwei Tate Gallery projekti, kus ta valas põrandale 100 miljonit Hiina käsitööliste valmistatud portselanpäevalilleseemet, saab tõlgendada irooniavabalt: meenutage Hiina odavtööjõudu! Samuti meie Johnsoni & Johnsoni “Meistri kutsumise” projekti, kuhu kunstnikud kaasasid Paldiski linna isetegevuslasi: ka selles linnas on elu! Jacques Rancière peab suhestuvat esteetikat viimase aja kunstis toimunud “eetilise pöörde” pehmeks eetikaks; kõva eetikat esindab tagurpidi ajavooluga, traumaatiliste ajaloosündmuste poole pööratud kunst (vt Herta Müller ja teised kõrgelt premeeritud).

Metamodernismi strateegiate, st siiruse-iroonia vahelise võnkumise, performatismi, romantilise kontseptualismi abil annab mu meelest hästi tõlgendada Urmas Vadi loomingut. Teatris laseb autor näitlejal (Volkonskil, Rein Pakul, Helena Merzinil) end omanimelise tegelasena esitada, loob nende isikuandmeid kasutades groteskseid, ent “redutseerimatuid” ja tundepõhiseid fantaasiasubjekte.[7]Fakti ja fiktsiooni miksides luuakse lineaarne lugu, millega sobib performatistlik arusaam autori loodud raamist, mille sees meid pannakse millegi uskumatuga (nt koletislikuna kujutatud Rein Pakuga) samastuma. Siia sobivad ka kõik ilusad armastuse, lootuse, teise poole suunatuse jne märksõnad, lugu lõpetatakse helge luhtumisega. Proosas on Vadi samuti toiminud iseenda isikuga.

Eric Gans räägib kodanlase-kunstniku kultuurisõja ning kõrgkultuuri lõppemisest koos bobode (bourgeois Bohemians) esiletulekuga[8]. Bobo-fenomeni, turu ja kunstnike konsensust käsitleb 20. sajandi lõpu ja millenniumivahetuse muusikas Richard Taruskin. Bobode sakraalsuse- ja eheduseiha on 80ndail tõstnud troonile “pühad minimalistid” (Pärt, Górecki, Tavener), sotsiaalse süüme lepitussoov aga sellised teosed nagu John Adamsi jõuluoratoorium “El Niňo” (2000). Taruskin ironiseerib Lääne muusika narratiivi üle, mis võiks alata sakraalmuusikaga, kuna see oli esimene, mis kirja pandi, ning lõppeda sakraalmuusikaga, kuna see on kõige paremini turustatav.[9]Kas pole tore, kui iha ja süümet saab rahuldada sama asjaga, mis on ligipääsetav, liigutab emotsionaalselt, tekitab ehk lausa psühhofüsioloogilise mõnutunde? Charles Rosen on küll ekstravagantselt väitnud, et “dissonantsid on kõrvale atraktiivsemad kui kooskõlad”,[10] ent mitu uuskompleksse Ferneyhough kuulajat me saame saja tuhande Pärdi kuulaja kohta? Kunstniku-tarbija konsensust märgib seegi, kuidas meie uuslihtne sotsiaalne luule on raamatukogutöötajate ja kooliõpetajate maitsega sõbralikult sünkroonis. Siiski on kahju mõelda, et avangard ja utoopiad on läbi kukkunud. Ega raskemini ligipääsetav kunst pea tähendama akommunikatiivsust. Ei pea tal olema ka distinktsiooniväärtust, mis eristaks haritud snoobe ja (maitse poolest) “lihtrahvast”. Lihtsalt võimalus “vähemuse häält” teha säilitab kunsti olemuslikult poliitilist mõõdet.

Võimalik, et uue retoorika raames pole loojal otstarbekas investeerida järjekordsesse “Piss Christi”, “American Psy-chosse” või “ENSV Kirjanike Liitu”. Aga võib-olla annaks neid postproduction’i käigus ka helguse diskursusse haarata. Pidev püüd endast ja elust kui “fiktsioonidest” irooniliselt üle olla mõjub muidugi koomiliselt. Aga metamodernistlikeks nimetatud strateegiad toimivad õnnestunult ikkagi siis, kui neis säilib irooniline või kriitiline, reflekteeriv poolus. Vastasel juhul võiks selle esteetikaga põhjendada ka suvalisi läminaid, diipi, nn vaimsust, piiretõmbavat rahvuslust jms. Ilusas valguses võib asja näha nii: post on võimaluse avamine, vabaduse ja seoste rohkuse tunnetamine, postpost aga otsuse langetamine, valmisolekuga otsust dialoogile allutada. Ideaaljuhul võiks postmodernismi intelligentne võsu tuua kaasa ironistliku empaatia laiema leviku, mitte aga nürilt välistavate normide iha. Aga skepsise kontrollmehhanism käivitub niisuguse lootuse juures kohe.

[1]V. Vaher, Etapp küll, kuid mitte epohh. Looming, 2009, nr 11, lk 1569–1570.

[2] Vt A. Loog, Postmodernism ja/kui kultuuri menopaus. Vikerkaar, 2010, nr 3, lk 63–64.

[3] Vt A. Kirby, Postmodernismi surm ja mis saab edasi. Vikerkaar, 2010, nr 3, lk 72.

[4] Vt S. Žižek, On Belief. London; New York, 2001, lk 25.

[5]R. Eshelman, Performatism ehk postmodernismi lõpp. Vikerkaar, 2010, nr 10/11, lk 109–129.

[6] Vt http://aestheticsandculture.net/index.php/jac/article/viewArticle/5677 

[7] Samalaadset võtet, ehkki märksa vähem fantastiliselt kasutatakse ka näiteks filmis “Jan Uuspõld läheb Tartusse”.

[8]E. Gans, Postmillenaarne ajastu. Vikerkaar, 2010, nr 10-11, lk 130 – 133.

[9] Vt R. Taruskin, Music in the Late Twentieth Century. Oxford, 2009, lk 525–527.

[10] Vt P. Ball, The Music Instinct. London, 2010, lk 175.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon