20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste
20. sajandi eesti kirjandusteadus Euroopa kirjandusteaduse taustal
23. loeng: Stalinismist perestroikani II: 1960. aastate kirjanikulood

Stalini-järgse aja jagamine allperioodideks on keerukas. Minu arvates saab mingis mõttes ühtsena käsitada ajavahemikku 1950. aastate teisest poolest ligikaudu 60ndate lõpuni. See kattub suuresti sulaajaga ühiskonnas ning tähendab senisest suurema teoreetilise ja ideoloogilise vabaduse kättevõitmist kirjandusteaduses. Kümnendi lõpus asendub see vaikselt taas vabaduste vähendamisega. Samal ajal algab noorema põlvkonna kirjandusteadlaste seas hüpe strukturalismi poole ja seoses sellega hakatakse innukamalt tegelema poeetikaga.

Sulaperioodi keskmeks on tegelikult tagasipöördumine vanade väärtuste juurde. Suur osa Stalini ajal vaenatud autoritest tuuakse tagasi kirjanduslukku. Ka kirjandusuurimine liigub tagasi sõjaeelse deskriptiivse positivismi suunas. Viited mis tahes teooriatele on harvad. Peamisteks allikateks on uuemad nõukogude vene ja (ida)saksa uurijad. Seega jätkab eesti kirjandusteadus tegutsemist vene-saksa mõjuväljas nagu sõja eelgi. Vaid üksikutele autoritele pakuvad teoreetilised teemad omaette huvi (Nigol Andresen, Harald Peep, Heino Puhvel jt).

Ideoloogia on endiselt oluline, aga ta tähtsus väheneb. Ideoloogia kasutamise ja selle räiguse järgi võib visandada pika skaala, mille ühte otsa jääksid siis Sõgla-taolised stalinistid, kellele ideoloogia on keskne, ja teise hulk vabariigi-aegseid uurijaid, kes kirjutavad võimalikult ideoloogiavaba faktijuttu.

Haruharva viidatakse Leninile vms marksismi klassikutele. Meeles tuleb pidada, et suur osa kirjutajaid ei ole mingid marksistid. Marksism on neile peale sunnitud. Nii hakkab suur osa autoreid kasutama teatud kindlat tüüpi tekstiehitust, mis jääb oluliseks läbi kogu nõukogude aja. Teksti alguses ja lõpus tuuakse pisike andam marksismi-leninismi altarile, kõneldes sellest, kuidas kirjanik ei mõistnud marksismi vmt. Kogu vahepealne ala aga hoitakse ideoloogiast võimalikult vaba.

Tähtis on kirjanike vabastamine vulgaarmarksistliku käsituse kütkeist. Praktikas tähendab see, et järsud ideoloogilised hinnangud asenduvad pehmetega, mustvalge vastandus kaob ning autorite hukkamõistmise asemel püütakse neid maksimaalselt mõista.

Muutub ka uurijate keel. Osalt taastub sõja-eelne terminoloogia ja selle kaudu tollased arusaamad eesti kirjandusprotsessist. Samal ajal kaob suur osa stalinlikust keelepruugist ning mõnede autorite keel on sellest juba täiesti vaba, meenutades pigem 1920.–1930. aastate oma.

Selle perioodi konkurentsitult keskne aine on endiselt kirjaniku loomingulugu. Ilmub esmakordselt palju pikki kokkuvõtlikke käsitlusi eri kirjanikest, artiklimahus ka paljudest marginaalsetest autoritest. See on tähtis erinevus vabariigi ajast: eesmärgiks on kirjanike süstemaatiline läbitöötamine. Endiselt on peamine autori elu, päritolu, haridus, lugemus, vaated. Endiselt pakutakse sinna kõrvale pilti ühiskonnast, sotsiaalsest elust. Endiselt kõneldakse teoste saamislugudest, teoste tegelaste ja kohtade prototüüpidest, teiste autorite mõjudest ja laenudest. Endiselt refereeritakse teoste sisu ja analüüsitakse vormi. Osa uurimusi esitleb sarnaselt sõjaeelse ajaga allikaleide, uusi fakte ja faktide korrigeerimist.

Selle aja kirjanikukäsitlused jagunevad neljaks. Ühte nurka jäävad analüüsivad teadusmonograafiad, mille puhul kirjutaja eesmärgiks või teksti taustaks on enamasti kandidaadi- ja doktoritöö. Need sisaldavad dissertatsioonile vajalikke osi (senise uurimistöö kokkuvõte, teemakäsitluse alused, analüüs, süsteemne lähenemisviis, põhjalik viitestik jne). Teise nurga moodustavad lühemad ülevaatelood, mis esitavad uusi fakte ja võtavad kokku teadaolevat, eesmärgiks võimalikult ammendav pilt autori elust ja tööst. Neid eristab eelmisest rühmast eeskätt valitsev deskriptiivsus väheste ideoloogiliste hinnangutega. Taustaks on siin sageli ettevalmistustööd EKA jaoks, mis nõuavad ka seni vaatlemata autorite läbitöötamist. Kolmandasse nurka jäävad populaarsed elu- ja loomingulood, mis suuresti sarnanevad eelmise rühmaga, kuid tegelevad selliste autoritega, kellest on ka varem põhjalikke uurimusi avaldatud. Nii on nendes vaid vähe uusi andmeid. Neljas nurk on väheste esseistlike ja tekstikesksete käsitluste päralt. Siin keskendutakse eeskätt tekstide analüüsile ja poeetikale ning üldistusi tehakse loovamalt, ilma põhjalike faktiesitusteta. Juubelilugusid ilmub endiselt, kuid neil ei ole enam nii määravat rolli kirjaniku uurimises.

N-ö tavalugeja jaoks oli olulisim (lühi)biograafiate sari ”Eesti kirjamehi”, mida ilmub 1969. aastani 17 raamatut. Need on väga erineva tasemega, kuid enamasti klassikalised populaarsed ülevaated autorite elust ja loomingust. Ikka lapsepõlv ja kooliaastad, annete ilmnemine perekonnas, ärgas vaim, elu- ja koolikohad jne.

Selle aja uurimustest on juba samahästi kui võimatu täit ülevaadet anda, kuna nende hulk läheb liiga suureks. Näiteks Keel ja Kirjandus üksi avaldab sel perioodil 500 kirjandusartikli ümber, lisaks Looming, monograafiad jms. Ka on monograafilised käsitlused palju paksemad kui vabariigi ajal.

Kes uurivad keda? On näha, kuidas uurijad koonduvad rühmadesse uuritavate perioodide ja autorite kaupa, mis neile oma institutsioonis on teemaks määratud.

Sel ajal on kolm keskset uurimisperioodi. Esiteks vanem kirjavara ehk 18. ja 19. sajandi rahvakirjandus ning rahvusromantiline kirjandus eesotsas Kreutz-
waldi ja Koidulaga. Teiseks realism, eeskätt suured realistid Vilde, Kitzberg ja Tammsaare ning Juhan Liiv. Kolmanda keskme moodustavad 20. sajandi alguse modernsed autorid, keda ühendab ka nende suurem või väiksem vaenatus Stalini ajal.[1]

 

 

Vanem kirjandus

 

Vanema kirjanduse uurimises on olulisim Endel Nirgi, Aarne Vinkli ja ka Rudolf Põldmäe töö.

Endel Nirgi (1925) põhilised teemad on Kreutzwald ja Eduard Born-
höhe.[2] Nirk koostab Bornhöhe “Teosed” (1962–1964) koos järelsõnaga, avaldab temast artikleid ning kokkuvõttena lühimonograafia.[3] See on elavalt ja huvitavalt kirjutatud lugu, kus Bornhöhe seiklusrikkast elust jutustatakse kohati stiliseerituna mõjuvas keeles (“Tervenisti kümme aastat oli möödunud “Tasuja” ilmumisest. Palju oli Bornhöhe selle aja jooksul liikunud…”, lk 65).

Nirgi keskne teema aga on Kreutzwald.[4]Pärast asjakohaseid artikleid teeb ta esimese kokkuvõtte kandidaaditööga “Fr. R. Kreutzwald võitluses eesti rahvusliku kirjanduse loomise eest oma varasemal tegevusjärgul” (1959). Järgneb elulooraamat ”Friedrich Reinhold Kreutzwald” (1961) ja haripunktina rohkem kui 500-leheküljeline monograafia “Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus” (1968), mille põhjal ta kaitseb 1970. aastal doktoritöö.[5]

See on ühelt poolt põhjalik kirjanikulugu, kus on ühte seotud elu, looming, ühiskond ja ajastu. Teisalt on see põhjalik ajastulugu. Ja kolmandaks on see eesti rahvusliku kirjanduse tekkimise lugu.

Nirgi põhiskeem toetub leninliku kirjandusnägemise postulaatidele, samas neid kordagi tsiteerimata (Ühiskonna areng loob tingimused kultuuriliseks murranguks. Pidevalt võitlevad omavahel edasiviivad ja pidurdavad jõud. Kirjaniku ajalooline roll on määratud sellega, kui palju ta suudab p eegeldada ühiskonna poolt ette seatud ülesandeid. Kreutzwaldi vaadetes peegeldusid talurahva püüded võitluses feodaalkorra vastu, aga ta ei jõudnud selleni, et näha klasse. Jne.)

Selles töös on lisaks deskriptsioonile palju analüüsi. Olulisim on, et Nirk ei esita kindlaid ja klišeelikke järeldusi, vaid rõhutab kogu aeg vastuolusid, teadmatust, võimatust otsustada (nt lk 48–51 Kreutzwaldi kodu ja kirjanduse suhete kohta või teda lapsepõlves kujundanud tegurite kohta). Ta toob välja varasemate arusaamade allikaid ja näitab nende kohatist paikapidamatust või kaheldavust (lk 55).

Nirki huvitab laenude, mõjude ja originaalsuse vahekord. Lisaks otsestele mõjudele toob ta välja tüpoloogilised ühisjooned, mis seotud samade olemistingimustega. Mu arust on sealjuures oluline ta rõhuasetus, et laenudegi puhul pole laenaja pelgalt passiivne vastuvõtja, vaid ka aktiivne pool, kes valib ja töötleb talle kõige sobivamat (lk 15). Muuseas kasutab Nirk seda lähenemisviisi ka “Lembitu” kurikuulsa laenulisuse analüüsimisel.

Ühtlasi seob Nirk eesti rahvusliku kirjanduse tekkimise Kreutzwaldi loominguga, erinevalt varasematest arusaamadest, mis nägid algust kas Kr. J. Petersonis või hoopis eesti realismis.

Tulemuseks on erudeeritud ja põhjalik töö, mida nimetatakse tol ajal uueks sõnaks eesti nõukogude kirjandusteaduses.[6]

Aarne Vinkli (1918–2006)keskne teema on rahvalik lugemisvara.[7] 1958. aasta paiku hakkab ta avaldama artikleid 18. ja 19. sajandi vähem tuntud autoritest ja eestlastele kirjutatud rahvalikust lugemisvarast (F. G. Arvelius, J. W. L. Luce, Suve Jaan, Fr. W. Willmann, O. W. Masing jt). Selle töö vahekokkuvõtteks on vastavad osad EKA esimeses köites (1965) ja monograafia “Eesti rahvaraamat” (1966),[8] lõpptulemuseks aga nende ja artiklite põhjal koostatud doktoritöö (1970). Lisaks avaldab ta palju ajalehetekste (sh üleskutseid kirjanduslike materjalide kogumiseks), tegeleb arhiiviuuringutega jne.[9]

“Eesti rahvaraamat” on eesmärgipüstituselt lugejakeskne käsitus, mille lähtekohaks on arusaam, et lugeja sotsiaalne ja kultuuriline olukord ning huvid määravad oluliselt seda, mida kirjastatakse (lk 5). Autorit huvitab, mida luges rahvas, kellel kõrgkultuuri juurde asja ei olnud. Tema selline lähenemisviis toetub nõukogude ja saksa uurijate arusaamadele 1950. aastate lõpust.

Tegelikult lugejakeskset analüüsi selles töös siiski kuigivõrd ei ole. See on kohati teatmeteose tihedusega ja üsna deskriptiivne ülevaade rahvaraamatute tegemise algusest kuni 1880. aastateni. Vinkel kõneleb veidi autoritest ja nende taustast, aga põhiliselt loomingust, ilmumiskohtadest, teemadest, laenuallikatest, kompositsioonist, keelest, didaktilistest eesmärkidest ja klassilisest ideoloogiast. Rahvaraamatute arengu määrajana näeb Vinkel liikumist vaimuliku moraali juurest ilmalikuma poole ning pietismi ja valgustusliku kirjasõna vahelist võitlust.

Mis puutub lugejatesse, siis jõuab Vinkel lõpuks üldistuseni, et nood ei armastanud eriti puhtmõistuslikke (ratsionalistlikke) raamatuid, vaid pigem selliseid, mis pakkusid midagi tunnetele, esitasid põnevaid lugusid ning mille ainestik ja meeleolu seostusid nende elutunde ja eluringiga (lk 302–303). Ja ta lisab, et nendes raamatutes ilmnevate demokraatlike tendentside mõju rahva klassivõitlusele ei saa täheldada enne kui rahvusliku liikumise ajal (lk 303). Nende järeldustega vaieldakse vastu kirjanduse ja ühiskonna vulgaarmarksistlikult otsesele seostamisele, aga vaikimisi ka vabariigi-aegsele lähenemisviisile, mis oli esile tõstnud just ratsionalistlikku kirjandust.

Lisaks tegeles Vinkel Koidulaga, koostas tema “Luuletused” (1957), kirjutas neile järelsõna ning kommenteeris Koidula kirju Kreutzwaldile.

Kolmas oluline vanema kirjanduse uurija on Rudolf Põldmäe (1908–1988). Tema põhiteemaks on rahvusliku ärkamise ajastu kultuurilugu.[10] Ta kirjutab kultuuriorganisatsioonidest (teatritegemine Vanemuises) ja suursündmustest (laulupeod). Aga selle kõrval on tal ka artikleid niihästi olulistest kirjandus- ja kultuuritegelastest (Kreutzwald, Koidula, Jakobson jt) kui ka marginaalidest, kellest varem pole juttugi olnud (Victor Stein, Paul Blumberg jt).[11]Samuti koostab ta Carl Robert Jakobsoni “Valitud teosed” (1959).

Erinevalt Nirgist ja Vinklist on Põldmäe lähenemisviis puhtalt deskriptiivne ja faktikeskne. Selles tegelikult just nagu polekski mingeid märke nõukogude võimu olemasolust. Isegi ta tööde stiil meenutab enam sõjaeelset ja hakkab silma veidi arhailise keelekasutusega.

Lisaks kirjutavad vanemast kirjandusest mitmed autorid.

Aino Undla-Põldmäe (1910–1992) keskseks teemaks on Koidula ja ka teised 19. sajandi naiskirjanikud (Lilli Suburg, Elisabeth Aspe).[12] Ta uurib Koidula suhteid saksa luule ja proosaga ning toob käibele hulga uusi fakte. Kuid Koidula-monograafia jääbki temalt tulemata.

Karl Mihkla (1901–1980) kirjutab endiselt tekstide algupärast ja avaldab arhiivimaterjale kommentaaridega. Enim kirjutab ta Koidulast (nagu ka enne sõda). Selle töö kokkuvõtteks on 360-leheküljeline monograafia (1965).[13]See on Mihklale tüüpiline süstematiseeritud ja tohutu bibliograafiaga varustatud ülevaade autori elust, loomingust ja teoste geneesist, kus on väga vähe analüüsi ja ka väga vähe ideoloogiat.

Leo Anveldi (1908–1983) tööd kätkevad endas eeskätt allikakriitikat, pisitegelaste portreid, arhiivileidude, faktide ja faktikorrektuuride esitust. Tema põhiaineks onOtto Wilhelm Masing. Just Anvelt paneb aluse Masingu uueaegsele käsitlusele. Lisaks kirjutab ta ka Oldekopist, Suve Jaanist, Rosenplänterist.[14]

Sergei Issakov (1931) alustab oma pikka tööd vene ja eesti kultuurisuhete uurimisel eeskätt vene kirjanike Eesti-suhete käsitlemisega. 1960ndate keskelt saab alguse ta uurimustesari, mis toob käibele uusi materjale Venemaa (Leningradi) arhiividest. Aga tema selle perioodi olulisemad uurimused on seotud ajakirjanduse ajalooga.[15]

Lisaks tegeleb vanema kirjandusega veel hulk autoreid, keda ma siin eraldi ei käsitle (Richard Alekõrs, Villem Alttoa, Ingrid Loosme, Paul Rummo, Karl Taev jt).

Selle ajastu uurimustel on mitmeid olulisi ühisjooni.

Esiteks, valdava osa tööde puhul kehtib üsna täpselt Leo Anveldi iseloomustus oma artiklite kohta: “Autor on enamasti talitsenud oma tungi teadmiste lünki oletustega varjata ning piiratud andmestiku alusel hõlmavamaid üldistusi luua … Just viimaste [=faktide] päästmises unustusest nägi ta oma peamist ülesannet.”[16] Need käsitlused kujutavad endast puhtalt deskriptiivseid ülevaateid, kus esitatakse fakte, refereeritakse teoste sisu, tuuakse esile arhiivileide jne. Vaid harvad autorid toovad enam sisse analüüsi. Nii on Nirgi töö süntees kirjeldusest ja analüüsist, Vinklil on analüüsi juba oluliselt vähem.

Teiseks, Nirk, Vinkel ja Issakov tegelevad ka kirjandusideoloogiliste probleemidega, ülejäänud väldivad ideoloogiat niipalju kui võimalik. On näha, et seda liini veavad just n-ö eestiaegsed uurijad, kelle tööd on nõukogude ideoloogiast samahästi kui vabad.

Kolmandaks, selle teemaringi oluline probleem on laenude küsimus. Juba sõja ajal astus Karl Taev vastu sellele, et vanema kirjanduse uurimine oli muutunud põhiliselt plagiaadiküttimiseks.[17]Nüüd tullakse selle küsimuse juurde tagasi juba programmiliselt. Teoreetilisemat tausta pakuvad siin Issakov ja Peep, aga teemat arendavad ka Nirk ja Vinkel.[18] Toetavateks teoreetilisteks allikateks on eeskätt (nõukogude) vene autorid (Aleksandr Vesselovski, Viktor Žirmunski, Irina Neupokojeva). Keskseks teesiks on, et kõige taandamine laenudele on vale. Tähtis on võrdlemine ja kõrvutamine, erinevate kontaktitüüpide väljatoomine ja nende analüüsimine.

Neljandaks on oluline kõrgkirjanduse ja rahvakirjanduse suhe. Ka selles osas astutakse vastu traditsioonile, mis oli näinud väärtuslikku ainult kõrgkirjanduses ja vaadelnud rahvakirjandust  alaväärtuslikuna. Eeskätt saksa autoritele toetudes tehakse tüpoloogiline vahe kõrgkirjanduse ja rahvale mõeldud kirjanduse (Volksliteratur) vahel ning asutakse seisukohale, et viimane väärib ja ja nõuab omaette vaatlust.

 

Suured realistid

 

Järgmise keskme moodustab realism. Siin on uuritavateks on eeskätt suured realistid, kellest oli kirjutatud töid juba vabariigi ja stalinismi ajal. Endiselt kirjutatakse palju Vildest (Villem Alttoa, Karl Mihkla, Abel Nagelmaa, August Palm, Elem Treier jt).[19]Suurt tähelepanu saab Tammsaare (Heino Puhvel, Leenu Siimisker, Eerik Teder, August Palm jt). Ka ilmuvad mahukad käsitlused Kitzbergist (Alttoa) ja Juhan Liivist (Tuglas, Vinkel). Lisaks avaldatakse hulk artikleid ja lühimonograafiaid pisemate realistide kohta, mis üldjuhul on seotud EKA vastavate peatükkide kirjutamisega. Mitmesuguseid faktileide, eluloopilte, publikatsioonide kommentaare, ka mälestusi ilmub väga palju.

Juhan Liivi kaanoni oli loonud Tuglas, kelle monograafia “Juhan Liiv” ilmus ümbertöötatuna uuesti 1956.[20]Veidi enne seda alustas Liivi uurimisega Aar-ne Vinkel. Tema üheks tööks sai Liivi tekstoloogia edasiarendamine võrreldes Suitsu ja Tuglase redaktsioonidega. Selle kõrval kirjutas ta Liivist artikleid ja kandidaaditöö “Juhan Liivi realism” (1954), koostas Liivi “Teosed” (1954) ja kirjutas neile eessõna ning lõpetas sel perioodil lühimonograafiaga “Juhan Liiv” (1964).[21]

Vinkli monograafia on kaine ja ülevaatlik klassikaline elu- loominguloo raamat, mis ei peida Liivi probleeme ega tee temast imetlusobjekti (vrd Siimiskeri suhet Tammsaaresse). Vinkel toob ka veidi uusi fakte ja täpsustusi, aga see on väheoluline. Erinevalt Tuglasest esitleb ta hoopis suuremas proportsioonis loomingut ja selles omakorda n-ö teoste ideelist poolt vastavalt marksismi-leninismi nõuetele. Samuti käsitleb ta enam Liivi ümbrust ja ühiskonda.

Vinkel tõlgendab Liivi realistliku kirjanikuna, keda lisaks iseloomustab “isikupärane läbitunnetus”, astudes sellega vastu Tuglase käsitlusele ja Liivi sidumisele Noor-Eestiga. Sealjuures teeb ta vahet realistlikul meetodil, mida saab siduda eeskätt proosa ja draamaga, ning realismil kui filosoofilis-maailmavaatelisel kategoorial, mis sobib ka Liivi luule puhul. Samuti vaidleb ta Tuglasega Liivi loominguloo tõlgendamise üle. Eriti kritiseerib Vinkel Tuglase seisukohta, et Liivi luules saabus kvalitatiivne murrang ta haiguse ajal.[22]

August Kitzberg on Villem Alttoa (1898–1975) teema.[23] Ta avaldab paksu monograafia “August Kitzberg” (1960) ja kaitseb selle põhjal doktoritöö (1961) ning kirjutab lisaks lühimonograafia “August Kitzberg” (1960, tegelikult 1961), mida omal ajal kõrgelt hinnatakse. Sealjuures kiidetakse tema näidendianalüüse.

Need monograafiad on tüüpilised kirjanikulood, kus on kesksel kohal autori elu ja arengulugu, mõjutajad, lugude allikad ja taustad, süžeed, tööde saamislood ja vastuvõtt jms. Pidevalt märgib Alttoa ka sotsiaalseid vastuolusid (nt hallparunite kujunemine oma klassi esindajateks jne), aga need on esitatud sordiini alla ja rahulikult. Mõlemas raamatus suhtub autor kirjanikku selge sümpaatiaga.

Oluline uurimisobjekt on endiselt Eduard Vilde. Alttoa avaldab lühimonograafia “Eduard Vilde” (1965) ja arendab selle 400-leheküljeliseks tööks “Eduard Vilde sõnameistrina” (1973).[24] Aga mõlemad saavad tugeva kriitika osaliseks. Lisaks on mu arvates Alttoa Vilde-analüüsid marksismiga tembitud püüdliku koolitöö nägu.

Karl Mihkla avaldab rohkem kui 500-leheküljelise töö “Eduard Vilde elu ja looming” (1972). See on tohutu bibliograafiaga süstematiseeritud materjalikogum elu- ja loominguloost. Mihklale omaselt on siin võimalikult vähe ühiskonnatausta ja ideoloogiat. Tagantjärele osutub see töö kõige väärtuslikumaks, aegumatuks andmepangaks.

Kolmas Vildest kirjutaja on Abel Nagelmaa (1926), kelle töö keskmes on Vilde teatrilooming ning ka ideoloogia.[25] Ta toob ära Vilde näidendite eeskujusid, kirjeldab nende loomise protsessi ja sisu ning pakub ka (üsna lihtsat) tegelaste ja sisu analüüsi.

Muuseas tuleb Nagelmaa jälle tagasi vana küsimuse juurde Vilde maailmavaatelisest pöördest, millega olid sõja järel maadelnud juba Tuglas ja Semper.[26] Ta otsib seni teadmata või kasutamata allikaid ja refereerib pikalt Vilde kõnet aastast 1895, mille allikana tuvastab Franz Mehringi populaarse ülevaate “Ajaloolisest materialismist” (ilmunud 1893). Aga midagi uut ta analüüsi ei lisa.

Tolle ajajärgu tähtsaim teema on Tammsaare vabastamine vulgaarsotsioloogilise vaaba alt.

Läbimurde tegijaks on siin Leenu (Helene) Siimisker (1924), kes kirjutab sarja artikleid Tammsaarest ning kaitseb nende põhjal 1963 kandidaadiväitekirja.[27]Töö kokkuvõtteks saab 240-leheküljeline monograafia “A. H. Tammsaare” (1962), esimene avaldatud monograafia, milles on käsitletud kogu Tammsaare elu ja loomingut.[28] Sellel tööl oli omas ajas tugev vabastav mõju, mida on palju märgitud. Ühtlasi sai sellest uus kaanon, mis tõlgiti ka vene keelde. Siimisker toob veidi uusi fakte, kuid olulisem on muutus suhtumises.

Siimisker annab pildi Tammsaarest kui mõtlejast, psühholoogist, karakterite loojast. Enim analüüsibki ta tegelasi ja nende käitumise motiive. Ta toob välja Tammsaare sotsiaalse konservatismi ja filosoofilise idealismi (lk 170). Oluline märksõna on humanism (mis Stalini ajal oli veel teravalt negatiivne mõiste). Ühtlasi kordab ja arendab see käsitlus edasi legendi suurest töömehest, tema raskest majanduslikust olukorrast ja seltskonnapõlgusest. Stiilist jms puhtkirjanduslikust on vähe juttu.

Samuti pakub Siimisker viiteid teoste elulisele taustale ja seostab Tammsaare loomingu oma aja ühiskondliku ja kultuurilise võitlusega. Ka suur osa nn reaktsiooniga seotud märksõnu on alles (Stolõpini reaktsiooniaastad, tagurlik-klerikaalne Postimees jms), kuid neil pole enam erilist tähtsust.

Kokkuvõttes on “A. H. Tammsaare” üsna imetlev kiidulaul Tammsaarele, kuhu aeg-ajalt sekkuvad ka lühemad kriitilised lõigud.

Teine oluline Tammsaarest kirjutaja on Heino Puhvel (1926–2001).[29] Tema tolle perioodi põhitööks on 1963. aastal kandidaaditööna kaitstud monograafia “A. H. Tammsaare elu ja loomingu varasem periood (1878–1922)” (1966, 400 tihedat lehekülge).[30]

Erinevalt Siimiskeri emotsionaalsest käsitlusest on see raamat range, objektiivne ja ideoloogiliselt üsna neutraalne teaduslik ülevaade Tammsaare tööst, elust ja temaaegsest ühiskonnast, milles on palju detaile ja fakte.

See monograafia on selgelt analüüsikeskne. Puhvel analüüsib karaktereid, nende loomust ja motiive, aga ka prototüüpe, tekstide kompositsiooni, ehitusvõtteid jms. Olulisim on siiski rõhuasetus Tammsaare kui kirjaniku tööle. Teoseid vaadatakse läbi selle, milliseid võtteid Tammsaare kasutab ja millised on töö tulemused.

Puhveli jaoks on oluline siduda Tammsaare Euroopa kirjandusvoolude ja -mõttega (eriti toob ta esile seoseid naturalismi ja impressionismiga).

Puhvel kirjutas ka pikema arvustuse Siimiskeri Tammsaare-käsitluse kohta ja püüdis selle puudusi oma töös ületada. Siimisker omakorda arvustab Puhvlit. Talle ei meeldi teoste selged seostamised vooludega ega liigne tekstis kinniolemine analüüsimisel. Ta oodanuks enam laiemaid üldistusi. Samuti heidab Siimisker Puhvlile ette, et too tuletab Tammsaare tegelased liiga otseselt ühiskonnast.[31]

 

Modernsed autorid

 

Kolmanda teemaringi moodustavad Noor-Eesti ja Siuruga seotud 20. sajandi alguse modernsed autorid. Kui vaadata bibliograafiaid, siis midagi leiab väga paljude kirjanike kohta, kuid suurem osa sellest on lehelood, juubelikirjutised, mälestused, mõne seni vaenatud autori elu ja loomingut siluvad saatesõnad jms.

Üldistades joonistub välja seltskond, kellest kirjutatakse pikemalt ja süsteemsemalt: Tuglas, Suits, Under, Visnapuu, Semper, Alle ja Barbarus. Ja teisalt ilmneb kindel autorkond, kes nende loominguga põhjalikumalt tegeleb. Need on Nigol Andresen (Tuglas, Suits jt), Harald Peep (Visnapuu, Barbarus jt), Paul Rummo (Visnapuu jt), Heino Puhvel (Tuglas), Erna Siirak (Semper, Under), Ralf Parve (Alle).

Nende töö tulemusena kujuneb põhjalikum pilt Semperist, Tuglasest, Allest ja Barbarusest. Ülejäänute puhul jääb see pigem poolikuks ja veenvama tervikuni jõutakse järgmistel kümnenditel.

Olulisim modernistidega tegeleja on Nigol Andresen (1899–1985), kes alustab taas avaldamist 1957. aastal ja jõuab suuremate töödeni 1960. aastate alguses. Vabakutselisena on Andresen vaba valima endale huvitavaid teemasid ega sõltu uurimisasutuse plaanidest ja tööjaotusest. Ta kirjutab väga palju arvustusi, tegeleb Lenini ja Marxiga, kirjutab mitmetest 20. sajandi alguse väliskirjanikest jms. Eesti autoritest on tema vaatluse all eeskätt Vilde, Suits ja Tuglas.[32]

Andreseni tolle perioodi uurimiskeskmeks on Tuglas, kellest ta avaldab rea artikleid.[33] Tema tolle perioodi Tuglase-töö kokkuvõtteks on lühimonograafia “Friedebert Tuglas” (1968).[34]

Andreseni lähenemisviis erineb elukesksest positivismist. Tema ideaaliks on “loov kirjandusuurija”, kes mõistab teoseid ja nende ühiskondlikku väärtust (nii ütleb ta ise nimetatud lühimonograafias ka Tuglase kohta, lk 93). Teda huvitab kirjaniku vaimsuse kujunemise, teoste ja stiili analüüs. Ta püüab sisse elada uuritava looja psühholoogiasse ning esitada tulemustena eeskätt sünteesivaid järeldusi ja üldistusi. Nii on tema lähenemisviis väga sarnane sõjaeelse tekstikeskse analüüsiga, kuigi ta ei sõnasta oma meetodi aluseid ega ole selles ka järjekindel.

Andresen ei harrasta faktograafilist peentööd. Pigem võib öelda, et ta valib allikaid. Osalt jääb isegi mulje, et ta teeb teleoloogilist kirjandusteadust, mille eesmärgiks on vedada autor kindlasse paika ja esitada oma lähenemisnurka ainuõigena. Nii eitab ta Tuglasest kirjutades estetismi olemasolu ning seab oma sihiks vabastada Tuglas sümbolismist. Sellega käib kaasas programmiline tees, et kirjaniku ja tema loomingu paigutamine “kirjanduslikku voolu ei ole ta teoste ideelise sisu ning esteetilise väärtuse mõistmiseks mitte alati vajalik” (lk 123).

Sel ajal alustab Andresen ka Suitsu uurimist, mis saab keskseks järgmisel perioodil.[35] Aga kõigepealt avaldab Endel Sõgel oma kohati faktivigased tööd, mille kokkuvõtteks saab Suitsu “Luuletuste” saatesõna, mis on esimene pikem ülevaade Suitsu elust ja loomingust.[36]

Teine oluline Tuglasest kirjutaja on Heino Puhvel. Teda huvitab Tuglase kirjanikunatuur, kujutamislaad, kompositsioon, stiil, ainestik.[37] Muuhulgas kritiseerib ta Andreseni Tuglase-pilti,[38] vaieldes temaga eriti voolude küsimuses. Ta nõustub Andreseniga, et Tuglase sümbolism ei ole liikumine “müstilisse tunnetamatusse”, vaid reaalsuse avamise vahend. Kuid samas leiab, et sümbolismi mõju on siiski suurem, ning eriti tähtis on karakterite kujundamine süsteemseteks sümboliteks, mis on Tuglase oluline erijoon.

Harald Peebu (1931–1998) teema on eesti luule moderniseerumine.[39] Selle kokkuvõtteks saab masinakirjas üle 900-leheküljeline doktoriväitekiri “Eesti lüürika kujunemislugu 1917–29” (kaitstud 1970).

Kuid eeskätt huvitavad Peepu kirjanduse teoreetilised probleemid, üldistused, voolud ja suunad. Ka tema konkreetsetest autoritest kirjutatud tööd on suuresti üldistavad ja teooriakesksed. Detailsemalt räägib ta lahti just poeetikat.[40]

Õieti ongi ta üksikautoritest kirjutanud võrdlemisi vähe. Peebu esimene suur töö on lühimonograafia “Johannes Vares-Barbarus” (1959), samal teemal valmib ka kandidaaditöö (1961). See on klassikaline elu- ja loomingulugu, milles mainitakse ka modernsust, ekspressionismi jms, neisse küll leebelt väljendatud negatiivsusega suhtudes. Lisaks ilmutab ta Barbarusest mõned artiklid.[41]

Teine Peebule oluline autor on Henrik Visnapuu, kellest ta 60ndatel kirjutab artikli “Henrik Visnapuu teed ja tööd”. See on üsna üldisel tasandil liikuv ülevaade elust ja loomingust, kus iseloomustatakse lühidalt autori kõiki vabariigi ajal ilmunud luulekogusid, nende teemasid, ideid, tundeid, lõhestatust.[42] Tema keskne eesmärk on rehabiliteerida Visnapuu kui luuletaja.

Enim kirjutab Henrik Visnapuust sel ajal luuletaja, antoloogiate koostaja ja kriitik Paul Rummo (1909–1981).Ta avaldab ja kommenteerib Visnapuu ja Ingi kirjavahetuse ning kirjutab Visnapuu seni teadmata luuletustest, esmajoones nende taustast, versioonidest jms, aga ka ideoloogiast.[43]

Erna Siiraku (1911–1987) üheks teemaks on Marie Under, kellest ta avaldab mõned artiklid, mh refereerides pikalt Underi vaateid tema esseede põhjal.[44]Siiraku keskseks uurimisaineks sel perioodil saab aga Johannes Semperi elu ja looming. Töö päädib 250-leheküljelise monograafiaga “Johannes Semper” (1969).[45] See raamat on hea näide nõukogude aja ideoloogilistest tõketest läbipugemise stiili kohta. Siirak tõstab esile Semperi neid külgi, mis võiksid olla tollasele nõukogude sotsialismile sümpaatsed. Ta mõistab hukka isikukultuse-aegset lihtsustamist, vulgariseerimist jms. Rõhutab, et Semper ei taotle “vormi vormi pärast” jms. Toob välja Semperi liikumise realismi poole. Rõhutab ta fašismivastasust 1930. aastatel. Lõpus aga libiseb viisaka lühidusega üle Semperi nõukogude aja nõrkadest teostest.

Peale selle avaldab hea lühimonograafia August Allest luuletaja ja kriitik Ralf Parve. See sisaldab küll üsna otsest sõimu mittemarksistide suhtes, aga on hästi ja detailselt kirjutatud.[46]


[1]  Mis puutub nõukogude kirjandusse, siis tollane pilt sellest koosneb põhiosas retsensioonidest, lisaks juubelijutte jms. Teaduse poolelt omab teatavat tähtsust see, et Eduard Ertis, Eduard Päll ja ka Aarne Vinkel uurivad eesti kirjandust Nõukogude Venes 1920.–1930. aastatel. Nende käsitlused on ülevaateartiklid, mis keskenduvad eri autorite loomingule, ja nendegi oluline roll on tuua rambivalgusse just Stalini ajal represseeritud ja vaenatud autoreid. E. Päll, Eesti nõukogude kirjanduse noorusmailt. Rmt-s: E. Päll, Eesti nõukogude kirjanduse noorusmailt. Tallinn, 1973, lk 60–121 (esmavariant 1958); E. Ertis, Eesti Proletaarsete Kirjanikkude Assotsiatsioon Leningradis. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7, lk 385–396, nr 8, lk 466–475; E. Ertis, Ain Rannaleet. Looming, 1967, nr 6, lk 926–939; A. Vinkel, Vähetuntud peatükk eesti luule ajaloost. Rmt-s: A. Vinkel, Kirjandus. Aeg. Inimene. Tallinn, 1970, lk 194–206 (esmavariant 1958).

[2] Endel Nirk on eesti nõukogude aja olulisim kirjandusteadlane. Ta õppis TRÜ-s 1944–1949 ja töötas seejärel kultuuriajakirjanikuna. Ta uurijakarjääris on kaks selgesti eristuvat perioodi: töötamine KKI-s 1953–1972 ja 1976–1983, mil ta oli TPedI professori kt (vahepeal ja pärast seda vabakutseline). Need perioodid erinevad ka teemade ja uurimismeetodite poolest.

[3] E. Nirk, Eduard Bornhöhe. Kirjanik ja inimene. Tallinn, 1961.

 

[4] Kreutzwaldist kirjutatakse palju. Lisaks Nirgile nt kodu-uurija Oskar Kuningas, Rudolf Põldmäe seoses kultuuriüritustega, Aar-ne Vinkel seoses rahvaraamatuga, Eduard Laugaste seoses rahvaluulega jt. Vt ka: Fr. R. Kreutzwaldi bibliograafia, 1833–1969. Koost. H. Laidvee. Tallinn, 1978.

[5] E. Nirk, Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu. Tallinn, 1961; E. Nirk, Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus. Tallinn, 1968. Nii sel kui mõnelgi järgmisel puhul on doktori- ja kandidaaditööd dateeritud eri allikates erinevalt. Põhjuseks on ilmselt see, et töö valmimine, kaitsmine ja kinnitamine Moskvas jäävad eri aastatesse.

[6]  “Friedrich Reinhold Kreutzwald. Lauluisa elulugu” on paksu monograafia populaarne variant, mis kohati varieerib isegi samu lauseid. Selles on peaaegu üksnes faktilugu koos hinnangutega, mitte analüüs.

[7] Aarne Vinkel õppis TÜ-s kirjandust 1938–1946 (vaheaegadega). Ta alustas õpinguid Gustav Suitsu käe all. 1946–1949 oli TRÜ aspirant ning 1950–1954 õpetaja Muhus ja Orissaares. Kaitses kandidaadikraadi 1954. aastal. 1954–1958 töötas Kirjandusmuuseumis ja 1958–1992 eri ametipostidel KKI-s.

[8] A. Vinkel, Eesti rahvaraamat. Ülevaade XVIII ja XIX sajandi lugemisvarast. Tallinn, 1966.

 

[9] Osa artikleist leidub kogumikus: A. Vinkel, Kirjandus. Aeg. Inimene.

[10] Vt R. Põldmäe, Esimene Eesti Üldlaulupidu 1869. Tallinn, 1969; Kaks laulupidu 1879–1880. Tallinn, 1976; Koidula teater. Tallinn, 1963; Vanemuise Selts ja teater 1865–1880. Tallinn, 1978; “Vanemuise” teater 1881–1906. Tallinn, 1985; C. R. Ja-kobsoni teedest ja töödest. Tallinn, 1985 (põhiosas 1960. aastate artiklid); Noor Jakob Hurt. Tallinn, 1988.

[11] Tähtsamad artiklid aastatest 1960–1971 leiduvad kogumikus: R. Põldmäe, Kirjamehi mitmes mõõdus. Tallinn, 1973.

[12] Ta töö võtab kokku põhiliselt 1960. aastatel avaldatud artikleid sisaldav artiklikogu: A. Undla-Põldmäe, Koidulauliku valgel. Tallinn, 1981.

 

[13] K. Mihkla, Lydia Koidula elu ja looming. Tallinn, 1965.

[14] Leo Anvelt õppis Tartu ülikoolis filosoofiat, oli kirjanik, tõlkija ja toimetaja; 1963–1969 teadur Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas. Tema olulisemad artiklid on koondatud kogumikku: L. Anvelt, O. W. Masing ja kaasaegsed. Tallinn, 1979.

[15] S. Issakov, Arhiivide peidikuist. Tallinn, 1983 (põhiliselt 1960. aastate artiklid). Kirjanduse kohta näiteks: S. Issakov, Dekabristid ja eesti ajalooline jutustus XIX sajandi lõpul. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 11, lk 648–662.

[16] L. Anvelt, O. W. Masing ja kaasaegsed, lk 5.

[17] K. Taev, Meie kirjandusteadusliku uurimistöö põhiülesanded. Rmt-s: Sõjasarv 6. Leningrad, 1944, lk 48–49.

[18] H. Peep, Jooni kirjanduste võrdlev-ajaloolisest käsitlusest. Keel ja Kirjandus, 1961, nr 1, lk 1–10 (kohendatud variant: H. Peep, Kirjandus võrdlev-ajaloolise käsitluse peeglis. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha. Tallinn, 1967, lk 23–38); S. Issakov, Mõningaid kirjanduslike suhete uurimise probleeme. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 1, lk 1–12.

[19] Nt: Vaateid Vilde elusse. Lühiuurimusi Eduard Vilde 100 aasta sünnipäeva puhul. Tallinn, 1965.

[20] F. Tuglas, Teosed. Kuues köide. Juhan Liiv. Tallinn, 1956.

[21] A. Vinkel, Juhan Liiv. Tallinn, 1964.

[22] Vt ka: A. Vinkel, Friedebert Tuglas: Juhan Liiv. Looming, 1959, nr 4, lk 626–630; A. Vinkel, Juhan Liiv ja tema aja kirjanduslik mõte. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 4, lk 193–203.

[23] V. Alttoa, August Kitzberg. Tallinn, 1960; V. Alttoa, August Kitzberg. Tallinn, 1961.

Villem Alttoa õppis Tartu ülikoolis 1924–1929 ja sai magistrikraadi 1931. Seejärel töötas ta õpetaja ja haridusametnikuna ning kirjutas kooli tarbeks õppevahendeid (Petersonist, Kitzbergist, Vildest). 1945. aastast oli ta TRÜ õppejõud, 1963. aastast väliskirjanduse professor. Tema viimasteks töödeks jäid koos keeleteadlase Aino Valmetiga avaldatud kommenteeritud antoloogia “17. sajandi ja 18. sajandi alguse eestikeelne juhuluule” (Tallinn, 1973) ja deskriptiivne ülevaade “Eesti kriitika 19. sajandil” (Tallinn, 1977), mille algusosad ilmusid artiklitena 1950.–1960. aastail ja lõpp oli kirjutatud 1974.

[24] V. Alttoa, Eduard Vilde. Tallinn, 1965; V. Alttoa, Eduard Vilde sõnameistrina. Tallinn, 1973.

[25] A. Nagelmaa,  E. Vilde  “Pisuhänd”;  Eduard Vilde “Side”; Eduard Vilde “Tabamata ime”. Kõik rmt-s: Paar sammukest… I, lk 171–212; II, lk 75–106; III, lk 170–205. Tallinn, 1958, 1961, 1964.

Abel Nagelmaa lõpetas 1953 TRÜ ja oli seejärel samas aspirant. 1956–1972 oli ta Kirjandusmuuseumis teadustöötaja.

[26] A. Nagelmaa, E. Vilde maailmavaatelisest pöördest 1895.–1896. a. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 8, lk 457–466.

[27] H. Siimisker, Pilk A. H. Tammsaare “Tõele ja õigusele” ja selle järelsõnale. Looming, 1958, nr 1, lk 120–131, nr 2, lk 288–302; A. H. Tammsaare viimased loominguaastad. Looming, 1958, nr 11, lk 1713–1731, nr 12, lk 1889–1917; A. H. Tammsaare “Juuditist”, tema saatusest kriitikas ja laval. Keel ja Kirjandus, 1959, nr 7, lk 385–398; Mõningatest probleemidest ühenduses “Kõrb-oja peremehega” ja tema kriitikaga. Keel ja Kirjandus, 1958, nr 9, lk 528–542; Koomilisest A. H. Tammsaare varasemas loomingus. Rmt-s: Paar sammukest… II. Tallinn, 1961, lk 107–234.

Helene Siimisker oli 1958–1963 Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna teadur ja 1963–1968 osakonna juhataja.

[28] L. Siimisker, A. H. Tammsaare. Tallinn, 1962. Hiljem ilmub Tammsaare juubeli puhul ka album: L. Siimisker, A. Palm, A. H. Tammsaare. Pildikroonika elust ja tööst. Tallinn, 1978.

 

[29] Heino Puhvel(1926–2001)õppis TRÜ-s 1945–1950. Oli seejärel Elva keskkoolis õpetaja 1950–1958, siis KKI aspirant ja hiljem samas (eri ametinimetustega) teadur 1960–1992.

[30] Ta muudest erisuunalistest töödest annab ülevaate kogumik: H. Puhvel, Sõnad sõelaga sülessa. Tallinn, 1971.

[31] H. Puhvel, Järjekordsest lühimonograafiast ja Tammsaare uurimise praegusest tasemest. Keel ja Kirjandus, 1963, nr 4, lk 236–241; H. Siimisker, Pidagem pisut aru Tammsaare uurimise üle. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 7, lk 433–440.

[32] Vt Nigol Andresen. Bibliograafia 1919–1979. Koost. V. Kabur. Tallinn, 1979.

 

[33] N. Andresen, Friedebert Tuglase kirjandusliku täisealisuse algusest. Keel ja Kirjandus, 1960, nr 8, lk 461–470; Noore Tuglase kunstiline täisealisus. Looming, 1960, nr 9, lk 1415–1428; Eduard Vilde ja Friedebert Tuglas. Looming, 1962, nr 7, lk 1095–1107; Friedebert Tuglase olevikutaju. Keel ja Kirjandus, 1965, nr 12, lk 713–724.

[34] N. Andresen, Friedebert Tuglas. Tallinn, 1968.

[35] N. Andresen, Maailma vari üle rohtaia. Gustav Suitsu luulest 1913–1916. Looming, 1963, nr 11, lk 1717–1731; N. Andresen, Häitsmemees ja hämariklased. Gustav Suitsu luulest 1920-ndate aastate algul. Keel ja Kirjandus, 1964, nr 9, lk 527–542.

[36] E. Sõgel, Gustav Suitsu elu- ja luuletajateest. Rmt-s: G. Suits, Luuletused. Tallinn, 1959, lk 5–73.

[37] H. Puhvel, Friedebert Tuglase novellistika põhisuunad. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 3, lk 137–146.

[38] H. Puhvel, Esimene Tuglase monograafia. Keel ja Kirjandus, 1968, nr 9, lk 570–572.

[39] Harald Peep(1931–1998) õppis TRÜ-s 1950–1955 ja oli aspirant 1955–1957. Seejärel oli 1996. a-ni TRÜ kirjanduse ja kirjandusteooria õppejõud, sh 1974. a-st professor, mitmel korral kateedrijuhataja (mis vastas töö poolest vabariigi aja professorikohale) ja ka teaduskonna dekaan.

[40]  Suurem osa tema selle aja olulisi tekste on ilmunud kogumikus: H. Peep, Pilk peegli taha ehk arupidamisi sõnakunsti teooria ja praktika üle. Tallinn, 1967.

 

[41] H. Peep, J. V. Barbarus. Tallinn, 1959; H. Peep, Mõnda Barbarusest ja “Tarapitast”. Keel ja Kirjandus, 1958, nr 11, lk 641–649; H. Peep, Johannes Barbarus luulenovaatorina. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 191–221.

[42] H. Peep, Henrik Visnapuu teed ja tööd. Rmt-s: H. Peep, Pilk peegli taha, lk 271–306 (algvariant: Visnapuust ja tema pärandist. Looming, 1965, nr 1, lk 121–141)

[43] P. Rummo, Henrik Visnapuu kolme isamaalaulu jälgedel. Keel ja Kirjandus, 1966, nr 7, lk 403–415; P. Rummo, Sii ja prohveti romaan. Henrik Visnapuu senitundmatuid luuletusi. Looming, 1967, nr 1, lk 127–147; P. Rummo, Kirjadest Ingile. Veel H. Visnapuu senitundmatuid luuletusi. Looming, 1967, nr 12, lk 1903–1909.

[44] E. Siirak, Ühe kirjandusliku motiivi underlik variatsioon. Looming, 1968, nr 3, lk 459–462; E. Siirak, Marie Underi mõttemaailmast tema esseedes ja artiklites. Keel ja Kirjandus, 1969, nr 9, lk 513–528.

Erna Siirak oli 1959–1962 KKI bibliograaf ja 1962–1981 teadur.

[45]  E. Siirak, Semper “Murrangu” ja “Tarapita” päevil. Looming, 1967, nr 3, lk 426–437; E. Siirak, Johannes Semper kolmekümnendail aastail. Keel ja Kirjandus, 1967, nr 3, lk 129–142; E. Siirak, Johannes Semper. Tallinn, 1969.

[46] R. Parve, August Alle. Tallinn, 1960.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon