Leina viis etappi: Kiri valimistejärgsest Ameerikast

ARO VELMET

Eitamine

Esimesed närvilised hetked algasid siis, kui kella üheksa paiku ei olnud veel selgunud, kas Clinton võidab Floridas või mitte. Hommikul oli ülikoolilinnaku juurde kõnniteele ilmunud grafiti, mis teatas: “Welcome, Mrs. President”. Osal tudengitel olid seljas särgid kirjaga “Nasty Women Vote”. 538.com näitas Clintonile neljaprotsendist edumaad. Kella üheksaks oleksid valimised pidanud läbi olema. CNNi valimistabloo näitas aga, et Trumpil oli Floridas napp edumaa. Põhjaosariikide tulemusi hakati alles lugema.

Üks külaline hakkas käima üha sagedasematel suitsupausidel. Teine spekuleeris, et linnades, kus on rohkem demokraatide valijaid, võtab valimissedelite ülelugemine ilmselt kauem. Hakkasid laekuma esimesed sõnumid: “Kas sa Wisconsini tulemusi nägid?”, “Mul on rohkem viskit vaja”, “Kaua see jama veel kestab???” Laua ümber – nii nagu ka teleekraanil – hakati arvutama, milliste kombinatsioonidega võiks Clinton veel võita. Kui ta kaotab Wisconsini, aga võidab Pennsylvania…? kaotab Michigani aga võidab Maine’i ja Nevada? Üks saatejuht unustas ennast korraks ja hüüdis: “Kas on veel mingit lootust…” ja lisas alles pärast mitmesekundilist pausi poliitkorrektse: “Clintoni meeskonna jaoks.”

Keskööks oli selge, et Trump on võitnud. Osa seltskonnast ei tahtnud kandidaatide lõpukõnesid ära oodata (Trump pidas oma võidukõne kell 2:40 öösel, Clinton oma loobumiskõne järgmisel hommikul). Nemad suundusid baari – seal olla baaripidaja kõigile tasuta pitsat tellinud. Valimistulemustest ei rääkinud keegi. Telekas mängis taustaks, ilma helita.

Sotsiaalmeedias levis valimisjärgsetel tundidel kaart, mis näitas, milline oleks valijameestekogu näinud välja kui vaid alla 25-aastased saanuks hääletada.

Sotsiaalmeedias levis valimisjärgsetel tundidel kaart, mis näitas, milline oleks valijameestekogu näinud välja, kui vaid alla 25-aastased saanuks hääletada.

Depressioon

Järgmisel hommikul sadas vihma, metroos oli niiske ja palav. Inimesed olid vait või võis nende jutust tabada iga paari sekundi järel Clintoni või Trumpi nime. Keegi ei naeratanud. Õhtuks harjus selle fooniga niivõrd ära, et kui restorani kõrvallauas arutles seltskond selle üle, millist vaatamisväärsust järgmisel päeval külastada, siis tundus see kohatu ja veider. Kas nad ei olnud uudiseid lugenud? Või üritasid nad lihtsalt oma tähelepanu kõrvale juhtida?

Metroost väljudes kohtasin kolleegi, jalutasime koos ülikooli suunas. Esimesed kaks kvartalit hauavaikuses. Siis ütlesime korraga: “Ei teagi, millest alustada…” Ta olla hommikul tund aega voodis lakke vaadanud ja mõelnud, mille üle kõigepealt muretseda. Kas kliimamuutuste? Moslemite olukorra? Tervishoiu? Pärastlõunal jutustas üks teine kolleeg: “Ma helistasin hommikul oma 93-aastasele vanaemale ning ka teda teeb Trumpi võit murelikuks. Ning 93-aastast juudimutti tasub neis küsimustes usaldada.”

Õhtul kogunes suurem osa ülikooli ajaloolastest Larry Wolffi uue raamatu esitlusele kriitvalges, heledalt valgustatud peeglitega saalis, mida muidu kasutatakse balletitundideks. Äsja Istanbulist tulnud õppejõud kirjeldas, kuidas riigipöörde järel tunnevad Boğaziçi ja teiste Türgi ülikoolide töötajad aina rohkem president Erdoğani karmi kätt. Teine professor meenutas, et India populistist peaminister Narendra Modi oli üks esimesi, kes Trumpi valimisvõidu puhul õnnitles. Siis võeti istet, lõpetati vestlused, keskenduti kaheks tunniks 18. ja 19. sajandi ooperimaailmale ja kuulati elavas esituses valitud palu Mozarti ja Rossini ooperitest. Vastuvõtul kõlasid päeva esimesed naerupahvakud. Räägiti juba hoopis teistest teemadest. Raamat, muide, käsitles seda, kuidas klassitsitlikud heliloojad mõtisklesid uute vormimängude abil Euroopa ja islamimaailma erinevuste üle ja kritiseerisid valitsejaid, kes oma emotsioone ja libiidot talitseda ei suuda. Freud oleks meie üle uhke olnud.

Viha

Facebookis kirjeldas üks sõber, kuidas teda ja tema samasoolist partnerit Poolas rünnati. Ta tundis muret, et USAs võib Trumpi võit samamoodi rusikamehi innustada. Keegi kirjutas vastu: “Dude, keegi ei anna sulle Texases peksa”. Ühel teisel seinal rõhutas Michigani ülikooli kliimamuutusi uuriv professor, et “Trumpi võit on globaalse keskkonna jaoks täielik katastroof”. Talle vastati: “Paul, meist mõne jaoks VÕIDETI EILE MEIE RIIK TAGASI.”

Mu sõbra mure oli mõistagi õigustatud. Neljapäeval hakkasid laekuma esimesed uudised vihakuritegudest – San Jose riiklikus ülikoolis tõukas keegi moslemist tudengit ja üritas talt pearätti ära rebida. Philadelphias joonistati mahajäetud poe vaateakendele haakriste. See kõik ei olnud väga üllatav. Brexiti järel oli Facebook täis kirjeldusi sellest, kuidas ühele või teisele aktsendiga inimesele oli poes hüütud: “Poolakas, mine koju.” Ma mõtlesin, kuidas võib end tunda mu moslemist tuttav, kes pandi mõne aasta kogemata terrorist watch list’i, kuna tema nimi ühtis juhuslikult mingi äärmuslase omaga. Ta on päästetöötaja, kes 11. septembril oli ühena esimestest sündmuskohal kannatanuid aitamas.

Ülikooli administratsioon saatis välja e-kirju, kus anti ülevaade tulevastest solidaarsuskogunemistest, jagati LGBTQ-keskuse, ülikooli moslemiühingu ja oikumeenilise hingehoiukeskuse koordinaate. Õppejõud said eraldi kirja, kus teavitati, et vaimse tervise keskuses teevad psühholoogid ületunde ja vajadusel võib ärevil tudengeid sinna suunata. Tavaliselt saadetakse selliseid kirju välja pärast loodusõnnetusi või terrorirünnakuid.

Ajalooosakond organiseeris pärastlõunal neljatunnise teach-in’i – kodanikuprotesti, mille juured ulatuvad Vietnami sõja aegadesse. Õppejõud, doktorandid ja tudengid esitasid viieminutilisi lühianalüüse valimistulemustest ja arutlesid, kuidas edasi liikuda. Auditooriumis oli nii palju rahvast, et raske oli hingata. Hiljem mööda ülikooli koridore jalutades oli raske leida arvutit, mille ümber ei oleks kogunenud inimesed ürituse live-stream’i vaatama.

Teach-ini jälgiti koridorides,  kohviruumides, kõikjal kus leidus arvuteid.

Teach-in’i jälgiti koridorides, kohviruumides, kõikjal, kus leidus arvuteid.

Üks õppejõud kirjeldas, kuidas tema kabineti ukse taga oli hommikul pikk järjekord. Tudeng, kes tundis muret oma dokumentideta vanemate pärast. Tudeng, kelle kroonilise haiguse ravi kattis Obamacare’i-turul ostetud tervisekindlustus. Mustanahaline tudeng, kellel on juba kuid olnud õudusunenäod hukkumisest politsei käe läbi. Tudengid, kes tunnevad ennast füüsiliselt ohustatult, sest Trump on terve aasta lubanud neid välja saata või piiril kinni pidada, nimetanud neid “kriminaalideks ja vägistajateks”. “Teie sotsiaalmeedias leidub kindlasti inimesi, kes ütlevad, et me peame andma Trumpile võimaluse tööd teha, et lõpuks tahab ka tema meie riigile parimat, et me peame austama valijate tahet ja olema presidendi vastu aupaklikud, justkui ei oleks Trump lubanud kõiki neid asju, mida ta kampaania jooksul lubas,” lõpetas see õppejõud oma sõnavõtu. “Ma pean selliseid nõudmisi vägivallaks nende vastu, kes praegu põhjendatult oma tuleviku pärast muret tunnevad. Saatke need inimesed perse.”

Tingimine

Esimesed protestid toimusid kolmapäeva õhtul, Berkeleys ja New Yorgis (kindlasti veel paljude teisteski kohtades). Union Square’il kogunenud tuhanded meeleavaldajad marssisid kell kaheksa õhtul Trump Toweri juurde ja skandeerisid “mitte meie president”. Tulevane president Trump vastas päev hiljem Twitteris: “Ma lõpetasin just väga avaliku ja eduka presidendikampaania. Nüüd meedia poolt õhutatud professionaalsed protesteerijad protesteerivad. Väga ebaaus!”

Facebookis, telefonivestlustes, kohvikutes ja koridorides jagati nõuandeid, mida edasi teha. Erinevad portaalid jagasid linke, mille kaudu annetada pereplaneerimist toetavale Planned Parenthoodile, või tsiviilõigusi kaitsvale ACLU-le. Üks nõuandenimekiri, mis Googledocsis populaarsust kogub, annab esmaseid nõuandeid kõigile gruppidele, keda Trump ohustab. Kuidas planeerida soovahetusoperatsiooni, kui Trump peaks nendele ligipääsu piirama; kuidas saada dokumente korda, pikendada viisasid ja otsida juriidilist abi dokumentideta immigrantide jaoks; kuidas võtta ühendust oma kohaliku tsiviilõigusi kaitsva eestkosteorganisatsiooniga.

Esimesed meeleavaldused Trumpi vastu toimusid vähem kui 24 tundi pärast valimistulemuste selgumist.

Esimesed meeleavaldused Trumpi vastu toimusid vähem kui 24 tundi pärast valimistulemuste selgumist.

Teach-in’il tuletas keskkonnaajaloolasest õppejõud – kes üldiselt optimismiga ei hiilga – meelde, et viimase paari aasta jooksul tekkinud rohujuureliikumised annavad põhjust lootuseks. “On raske kujutada ette probleemi, mis kujutaks endast kogu inimkonnale suuremat ohtu ja mille lahendamiseks oleks Trumpil vähem kompetentsi kui kliimamuutused. Ja ometi olen ma lootusrikas, sest paari aasta jooksul on aktivistid ehitanud üles liikumised, millel on reaalne jõud. Need on inimesed, kes takistavad praegu naftatoru ehitamist Põhja-Dakotas ja kes nõuavad fossiilkütustest divesteerimist siin ülikoolis. Ma loodan, et kui te olete tulnud täna sellele kogunemisele, siis te lähete homme ja ülehomme ka nende liikumiste kokkusaamistele”.

Leppimine

Täna hommikul andis Putini Venemaalt põgenenud Masha Gessen NY Review of Booksis kuus soovitust, kuidas autokraatias ellu jääda: 1) Usu autokraati. Ta mõtleb, mida ütleb. 2) Ära lase väikestel normaalsusemärkidel oma valvsust uinutada. 3) Institutsioonid ei päästa sind. 4) Ole vihane. 5) Ära tee kompromisse. 6) Pea meeles, et tulevik on veel ees. Miski ei kesta igavesti.

Huvitav, mis meeleolu praegu Michiganis on?

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon