Lugemissoovitused pühadeperioodiks

Pühadeajaks veidi rahulikumat, ent siiski väga aktuaalset lugemismaterjali: intellektuaalidest eile ja täna; majandusest, justkui toimiks see osana ühiskonnast ja poliitikast; Itaalia referendumist ja paljust muust.

Aro:

2016. aasta pole veel läbigi, aga seda on juba korduvalt nimetatud epohhi lõpetavaks. Teate küll, Brexit, Trump, Süüria ja muud sündmused, mis kuulutaksid justkui Läänemaailma valitsenud liberaaldemokraatliku konsensuse surma. Columbia ülikooli ajaloolane Adam Tooze dateerib kadunukese sünniaastaks 1917 ning seda mitte Vene revolutsiooni tõttu, millest lähikuudel ilmselt piisavalt tagasivaateid kirjutatakse. Tooze väidab, et Ameerika sisenemine I maailmasõtta mängis radikaalselt ümber majandussuhted Euroopa ja Jaapani vahel ning pani aluse Ameerika juhitud maailmakorrale. Tooze tuletab meelde, kuivõrd läbipõimunult toimivad geopoliitilised ja majanduslikud suhted. Seda asjaolu on põlvkonnad neoklassikalisi ökonomiste küll vägisi üritanud unustada, aga praegu on vist õige aeg seda ajaloolist tõsiasja uuesti meelde tuletada.

Muide, üha rohkem intellektuaalsest tegevusest toimub tänapäeval sotsiaalmeedias, olgu näiteks sellesama Adam Tooze’i Facebooki lehekülg, kuhu ta kirjutab pea iga päev lühikesi ja ülihuvitavaid vinjette USA ja Euroopa poliitökonoomiast, globaalsest majandusest ja teistest teemadest, kus nähtamatut kätt liigutavaid mehikesi põhjalikumalt valgustama peaks.

Arvestades, et Poolas on praegu ärevad ajad, siis tasub silma peal hoida ka kahe õppejõu hallataval Facebooki-lehel “Notes from Poland”. Sealt leiab häid refereeringuid Poola meedias toimuvale, ülevaateid uutest raamatutest ja kokkuvõtteid materjalidest, millega Poola keelt oskamata kokku ei puutukski.

Marek:

Emotsioonide ajastul on kosutav lugeda möödaniku intellektuaalsetest heerostest. Selles seoses soovitan kahte harivat lugu sõjaeelse- ja aegse Oxbridge’i filosoofilistest kuluaaridest ja varasurnud geeniustest: Ray Monki artiklit Frank Ramseyst ja Nakul Krishna artiklit J. L. Austinist . Täienduseks võib lugeda Adrian Nathan Westi head ülevaadet vene geeniusest Viktor Šklovskist.

Kes tahab intellektuaalselt läbi seedida vastse Itaalia referendumi tulemusi, võib tööd alustada sellelt LSE lehelt. Masha Gessen jätkab endise entusiasmiga Putini seletamist lääne avalikkusele, sedapuhku Trumpi foonil:  Ivan Krastev on kirjutanud järjekordse vaimuka ja läbinägeliku analüüsi, sedapuhku migratsioonkriisist.

Märt:

Vaimsete asjadega saab nüüdisajal tegeleda laias laastus kolme moodi: ülikoolis õppides, õpetades ja teadust tehes; üritades kultuuri- või kirikusfääris endale rakendust leida; ning ükskõik millise ametitöö välisel vabal ajal. Aga see olukord võib muutuda.

Jama protsent produtseeritavast ülikooliteadusest tõenäoliselt ainult kasvab. Seda kinnitab intuitiivne kogemus ning majandusajakirjanik (endine teadlane) Noah Smith on seda USA näitel püüdnud ka seletada: “Pole garantiid, et huvitavate tulemuste pakkumine on lõpmatu. Paljudel aladel võib olla veel palju avastada, aga mujal on madalamal rippuvad õunad praeguseks nopitud. Kui teadustöö sisendi tasuvus langeb, siis avaldatavate tulemuste möödupuud langevad samuti.” Smith oletab, et see on üks põhjusi, miks nt humanitaarias vohavad banaalsed žargoonirikkad ebaoriginaalsed tööd. “Peaaegu iga dokrorant ja abiprofessor, kellega ma olen rääkinud, kurdab jama hulga üle, mida tema alal avaldatakse ja populariseeritakse.”

Ma ei usu, et see avastus oleks Eesti konteksti otse üle kantav, aga keegi ei saa ju ka ausalt eitada, et doktorikraad saadakse praegu tihti kätte uurimustega, mis 1960ndatel oleksid käinud diplomitöö ette. Samas ei saa küll kuidagi öelda, et Eesti kirjanduse, keele, ajaloo, majanduse või ühiskonna uurimisel oleksid kõik madalamad õunad juba nopitud, pigem vastupidi. Aga teaduse hindamisel peetakse õunte noppimist vananenud positivismiks ning väärtustatakse tühja kargamist õhuliste kõrguste poole (lugege ainult grantiprojekte – nii palju tühje sõnu ja mõttetut žargooni!)

Niisiis mulje on sarnane, aga põhjused tõenäoliselt erinevad. See on tegelikult üks pidev äratundmine võrgus surfates ning muude maade kogemuste võrdlemisel kohalikega: pealismulje on tihti sarnane, põhjused aga arvatavasti hoopis teisted. Näiteks kirjutas kuu aja eest Evan R. Goldstein ajakirjas The Chronicle of Higher Education sellest kuidas akadeemiliste töökohtade nappus ning nõmedad hindamis- ja avaldamiskriteeriumid on pannud nii mõnegi paljulubava humanitaari ennast teostama hoopis kultuuriajakirjanduse vallas.

Kas sedagi sissevaadet annaks meie oludesse üle kanda? Võib-olla on ka Eesti noored humanitaarteadlased avastamas, et kusagile artiklikalmistutele ETIS-e punktide nimel kirjutamise asemel tasub oma ideid arendada ja tutvustada hoopis kultuuriajakirjanduses – ilma žargooni ja viidetekuhjata?

Lõpuks, Adam Tooze’i mõtetega haakuvalt tõstaksin esile Branko Milanovici arutluse “Kas 20. sajand oli pikk või lühike?” Serbia majandusteadlane pooldab teise majandusteadlase Brad DeLongiga väideldes teist vastust: eelmine sajand ei kestnud ca 1870–2010, vaid 1914–1989 (nagu Hobsbawmil). Nüüdisaeg meenutab 1914. aasta eelset, selle vahega, et majanduse ja ühiskonnakorra vallas usuvad kõik üht ja sama. Ja need, kes ei usu, on kas võimutud (ilmselt mõeldakse vasakpoolseid) või usuvad siis mitut vastuolulist asja (ilmselt peab Milanovic silmas parempopuliste).

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon