Lugemissoovitused: Tere, perestroika

Marek: 

Trumpi ametisse vannutamise sõiduvees on lugemisdieet olnud kaldu Ameerikas toimuva poole, nii et jagan üht portsu lugusid, mis on aidanud viimastel päevadel veidi paremini mõista, mis lombi taga toimub.

Trumpi valimisvõidu üks suuremaid mõistatusi on olnud tema võrdlemisi suur populaarsus naisvalijate seas. The New York Times avaldas hiljuti kimbu seisukohti tosinalt naiselt, kes Trumpi valisid – oma kirevuses päris õpetlik lugemine. Kontrapunktina soovitan kõrvale lugeda Rebecca Solniti teravat esseed värskest London Review of Books’i numbrist, kus ta mh kirjutab Trumpi naistoetuse seletuseks: “Et USAs on palju naisi, kes pole feministid ei üllata mind. Et olla feminist, peab uskuma iseenese võrdsusesse ja õigustesse, mis võivad teha su elu ebameeldivaks ja ohtlikuks, kui sa elad abielus, perekonnas, kogukonnas, kirikus, riigis, mis sinuga neis küsimustes ei nõustu. Paljude naiste jaoks on ohutum mitte mõelda taolisi mõtteid selles riigis, kus iga üheteist sekundi tagant lüüakse ühte naist ja peamised süüdlased naistevastases vägivallas on naiste elukaaslased.”

Ameerika kriitikute suurim probleem tundub olevat see, kuidas toime tulla Trumpi kultiveeritud vassimise, valetamise ja vastuoksustega. Los Angeles Review of Books’i blogis kirjutab Jonathan Kirschner, et mõistagi on Ameerika poliitikas alati valetatud, ent mitte sellises ulatuses: “Asi ei ole igapäevases valetamises – need on totalitaarsed valed: valed, mida räägitakse korduvalt, valjusti ja nõudlikult, olgugi vastas ümberlükkamatu tõde. Need on valed, mis on taotluslikult loodud õõnestama tõerääkimist kui sellist. Orwell hoiatas meid õigusega selle eest. Ja ometi, siin me nüüd oleme.”

Vastne The Chronicle of Higher Education on pühendanud the post-truth teemale terve eraldi artikliseeria, mille seast võib esile tõsta Daniel T. Rodgersi esseed tõe kaubastumisest ja klikiloogikale allutamisest tänapäeva maailmas.

Üks tänapäeva Ameerika huvitavamaid poliitilisi mõtlejaid, Columbia ülikooli humanitaarteaduste professor Mark Lilla üllitas hiljuti lühikese, ent sisuka raamatu The Shipwrecked Mind: On Politcal Reaction, mis eritleb reaktsionäärse mõtlemise ajalugu poliitikas ja selle tähelendu viimastel aastatel. Kes raamatut ei viitsi lugeda, võib tutvuda Chris Karki sisuka arvustusega või lugeda tema esseed Vikerkaare veergudelt.

Aro:

Trumpist kiputakse rääkima kui enneolematust katkestusest Ameerika ajaloos. Midagi temalaadset pole varem olnud, oleme sisenenud uude ajastusse, vanad mängureeglid enam ei kehti jne. jne. jne. Mõistagi on neis hoiatustest paljugi tõtt, aga kui tahta mõelda “mida teha?” ja “kuidas edasi?”, siis tasuks mõelda hoolikalt ka sellele, mida on Trumpi maailmas tuttavat, millised tema ekstsessid kujutavad Ameerikat (ja arenenud Läänt) vaevanud haiguste progresseerumist või reljeefsemalt avaldumist. Nagu Chris Schaefergi Vikerkaare veergudel on kirjutanud, on Trumpi spetsiifilisel populismibrändil Ameerikas tegelikult rohkem kui sajandipikkune ajalugu, mis läheb tagasi William Jennings Bryani populistliku parteini, kes nõudis maapiirkondade elanike õiguste tagamist kosmopoliitsete eliitide vastu ning täielikku isolatsionismi (välja arvatud siis, kui ta nõudis kolonialismi).

Üks kriitik, kes on valimiskampaaniast saadik tuletanud meelde, kuivõrd vähe on Trumpi fenomenis tõeliselt uut, on CUNY poliitikateooria professor Corey Robin. Ajal kui enamik liberaalseid ja progressiivseid kommentaatoreid heidavad meelt, küsib Robin ajakirjas n+1, kas Trumpi administratsiooni ei pruugi ees oodata Jimmy Carteri valitsuse saatus. Robin rõhutab, et ligi 40 aastat kestnud ja Ronald Reagani valimistega alanud vabariiklik neoliberaalne konsensus on selgelt murdumas. Trump võib küll väita, et ta on kõige populaarsem, kõige suurema IQ-ga ja kõige suuremate sõrmedega president ajaloos, aga faktid ei valeta: praktiliselt kogu vabariiklik eliit üritas tema nominatsiooni väärata, enamik ameeriklasi hääletas tema vastu ning ta alustab oma valitsemisaega madalaima toetusreitinguga USA presidentide ajaloos. Trumpi pealtnäha täielik võim võib osutuda palju hapramaks, kui ta arvatagi oskab.

Teine teema, mis on Trumpi võiduga aina kesksemaks saanud, on USA rassisuhete ajalugu. Nüüdseks on üha selgem, et lihtlabane rassism mängis majandusliku ebavõrdsuse kõrval valimistulemuste määramisel olulist rolli. Praegu on hea meenutada New York Times’i ühe säravama reporteri Nikole Hannah-Jonesi ülevaadet Trumpi toetajatest USA siseosariikides, kus ta näitab, et rassism on muutlik ja voolav nähtus, mis on kõigest hoolimata juurdunud sügavalt ameeriklaste kultuuri: kui ühel hetkel võidakse luua konkreetse eesmärkide nimel mitmerassilisi koalitsioone, siis pettumushetkel on populistlikel poliitikutel liigagi lihtne vajutada neid nuppe, mis saadavad sõnumi, et süüdi on mingid värvilised. Trump muidugi on neid nuppe vajutanud mõnuga, alustades “seaduse ja korra” retoorikast, mis võiks ajalooliselt madala kuritegevuse ajastul õõnsalt kõlada, kui tegemist poleks otsese viitega Richard Nixoni kampaanialubadusele, mis tõi kaasa pretsendenditu diskrimineerimislaine mustanahaliste vastu. Ning Trumpi lubadus teha asju nii, nagu need olid “vanadel headel aegadel”, on ju suunatud väga spetsiifilisele inimrühmale, sest näiteks Zadie Smith ei saanuks veel mõnekümne aasta eest “ei valimas käia, oma abikaasaga abielluda, oma lapsi kasvatada, töötada oma ülikoolis ega elada oma linnaosas.”

Kui Trumpi valimisvõidust ka midagi head on tulnud, siis on see ehk liberaalse eliidi natukene suurenenud eneserefleksioonivõime. Kuigi Hillary Clintonit toetav demokraatliku partei tiib on peaasjalikult veetnud viimased kuud süüdistades valimiskaotuses Venemaad, võltsuudiseid, lolle maakaid ja põhimõtteliselt keda iganes peale iseenda, siis on samal ajal võimendunud ka nende kriitikute hääled, kelle meelest tuleb kõigepeal omaenese majas asjad korda saada, kui naabri aeda klähvima minnakse. Samuel Moyn kirjutab ajakirjas Dissent, et viimane aeg on lõpetada USA välispoliitikat juhtinud “liberaalne internatsionalism”. Ilusate lubaduste taustal – väärtuspõhine poliitika, demokraatia kaitse – on USA sõjamasinal lastud aina kasvada, pidev interventsionism on demokraatiat rohkem kahjustanud kui tugevdanud, ning sellega on käinud kaasas paras annus silmakirjalikkust, kui “strateegiliste huvide” nimel on toetatud režiime (näiteks Saudi Araabiat), mis oma demokraatlikkuse ja humaansusega sugugi mitte ei hiilga. “Lõpuks, ja kõige tähtsamalt,” kirjutab Moyn, “ei tohi progressiivid unustada, et liberaalsed internatsionalistid on alati toetanud globaliseerumist, mis teenib vabasid turgusid paremini kui poliitilisi vabadusi, ning majanduslikust võrdsusest on saanud selle kõige suurem pimetähn ja ohver.”

Lõpetuseks USA ühe andekaima kriitiku Emily Nussbaumi mõtisklus naljade poliitikast: kuidas Trumpi ja tema paremäärmuslike toetajate kinnitused “et nad teevad lihtsalt nalja” on teinud Trumpi kritiseerimise eriti keeruliseks; ning kuidas Trumpi enese huumorimeel tundub olevat võimu saavutamise järel kahtlaselt tuhmunud.

Märt:

Kõige intrigeerivam loetud tulevikustsenaarium pärineb Branko Milanovičilt. Serbia majandusteadlane ennustab, et Trumpist saab Lääne demokraatia Gorbatšov. Ideelises plaanis pole neil küll vähimatki ühisosa, aga sarnasus on struktuurne. Kui Gorbatšov tuli võimule ning lubas sotsmaadel toimida oma äranägemise järgi, kaotasid satelliitriikide juhid pea, seljataguse ja jalgealuse ning kommunismiblokk kukkus kokku. Sama võib ees oodata USA juhitud “vaba maailma” ehk demokraatlike riikide blokki – loodetavasti küll pehmemal kujul. See blokk pole sama hierarhiline kui sotsialismileer ning demokraatiad on jõukamad ja võib-olla kriisidele vastupidavamad. Aga oodatavasti jätab Trump nendegi riikide juhid ja eliidid nüüd Gorbatšovi kombel külma kätte. Igaüks peab ise hakkama saama ja sotsleeri saatus võib oodata ees Euroopa Liitu, NATO-t ja WTO-d ning Teise maailmasõja järgne kord asendub millegi muuga.

Trumpi edukäik on aktualiseerinud ühe passuse Richard Rorty (1931–2007) paarikümne aasta tagusest poliitilisest raamatukesest “Achieving Our Country”. 1998. a kirjutas ta: “Ametiühingute liikmed ning organiseerimata ja oskusteta töölised mõistavad varem või hiljem, et valitsus isegi ei püüa peatada nende palkade langust või nende töökohtade viimist välismaale. Samal ajal nad mõistavad samuti, et äärelinnade valgekraed – kes ise meeleheitlikult pelgavad koondamisi – ei lase end maksustada, et tagada sotsiaalhüvesid kellelegi teisele. Sel hetkel miski murdub. See osa valijaskonnast, kes äärelinnamajades ei ela, otsustab, et süsteem on nurjunud ja hakkab otsima tugeva käega juhti, kelle poolt hääletada – kedagi, kes oleks valmis neile kinnitama, et valituks osutumise korral ei telli enam muusikat üleolevad bürokraadid, kavalad juristid, ülemakstud võlakirjamüüjad ja postmodernistlikud professorid … Kui see kõva käe mees kord võimule tuleb, siis on võimatu toimuvat ette näha. … Naljatlev naistepõlgus läheb jälle moodi. Kogu vimm, mida väheharitud ameeriklased tunnevad selle vastu, et ülikooliharidusega inimesed neile kombeid dikteerivad, leiab väljapääsu.”

Neid prohvetlikke ridu on nüüd paljud ikka ja jälle tsiteerinud, viimati näiteks Stephen Metcalf The New Yorkeris, kus ta selgitab täpsemalt, mis vasakliberaalset natsionalisti Rortyt akadeemilise, n-ö foucault’liku radikalismi juures häiris: küünilisus, pessimism inimloomuse suhtes, vulgaar-nietzscheaanlus.

Rorty seostub ka ühe teise nüüdisaja kuuma teemaga, “tõejärgsusega”. Rorty nimelt oli kurikuulus oma arvamusega, et tõe olemuse kohta pole midagi huvitavat öelda ja see, mida inimesed elulistes asjades tõeks peavad, sõltub peamiselt nende eelsoodumusest ja kaaslaste konsensusest. Avalikus sfääris on tõe otsimisest tähtsam üksmeele, kaastunde ja solidaarsuse leidmine. Säärane kerglane suhtumine tõesse ärritas Rorty kolleege (isegi neid, kelle tõeteooriad tema omast väga palju ei erinenudki, nagu Davidson ja Putnam). Kuid Rorty nentis mitut puhku ka seda, et filosoofiliste või metafüüsiliste teooriate mõju avalikele asjadele on aladetermineeritud (ja enamasti ka väike). Nii me võimegi tänapäeval näha, kuidas kerglus tõe ja teaduse suhtes on poliitilises spektris kolinud hoopis vasakult paremale. Tõe- ja väärtustealane relativism, mida on armastatud nina peale visata akadeemilisele vasakpoolsusele, on samuti kolinud paremale ning parempoolsetest on saanud ka kõige vingemad universalismi ja üldkehtivate väärtuste kriitikud. (Kes enam mäletabki globaliseerumisvastaseid vasakmässe?) Aastatuhande algul see veel nii ei olnud. Seega on toimunud huvitav perestroika: 1990-ndate kultuurisõdadest tuntud konspiratsiooniteooriad, sotsiaalne konstruktivism, väärtusrelativism, tõe samastamine hegemooniaga jne on üle võetud poliitika paremtiival.

Kaitsekõne Rorty “postmodernistlikule ironismile”, õpetusele või pigem hoiakule, mis näib nüüdisilmas küll juba järjest kohatumana, esitas hiljuti Ana Sandoiu. “Liberaalsele ironistile ei tähenda progress lähenemist Tõele, vaid lähenemist üksteisele”, kirjutab ta.

“Tõejärgsusega” seotud probleemide ja legitiimsuse (usalduse) taasrajamise raskuste üle arutlevad Microsofti leheküljel Duncan Watts ja David Rothschild.  Nende essee avalõik väärib tervikuna tsiteerimist: “Avalik ja poliitiline kõnekasutus on segi paisatud. Poliitikud valetavad karistamatult. Traditsioonilised uudisorganisatsioonid võimendavad faktivabu väiteid, samal ajal kui otsesed võltsuudised ringlevad sotsiaalmeedias. Avalikkuse usaldus meedia, teaduse ja ekspertarvamuste vastu on langenud, samal ajal on kasvanud eraldumine ühtmoodi mõtlevatesse kogukondadesse. Miljonid kodanikud panevad oma majandusolukorra pigem karikatuursete eliitide kui konkreetsete majandusjõudude ja -poliitikate süüks. Äärmiselt keerukad teemad nagu kliimamuutuse pehmendamine või majanduskasvu ja ebavõrdsuse tasakaalustamine taandatakse loosungitele. Vohab maagiline mõtlemine (nt et miljoneid töötleva tööstuse töökohti on võimalik luua kaubanduspiirangutega, et igaüks võib saada taskukohase, kvaliteetse tervishoiu ilma kindlustuse ostmise kohustuse või subsiidiumideta; et vaktsiinid põhjustavad autismi.)”

Kaks aastat tagasi võidi veel arvata, justkui oleks venelastel mingi erisuhe tõega või selle väänamisega. Ajaloolane Walter Laqueur avaldas tollal provokatiivse loo vene mentaliteedile väidetavalt iseloomulikust mütomaaniast või konfabulismist, tuues selle kasuks ka argumente sajanditagusest psühhiaatriast. Nimelt tuvastanud Sergei Korsakov juba 1889 nn leiutatud mälu ja ausate valetajate sündroomi, mille põhjuseks olevat vitamiin B1 vaegus. Ei tea, kas B vitamiini puudulikkusest on saanud ülemaailmne probleem?

Trumpi Gorbatšovi tsiteerides: “Elame murrangulisel ajal, seltsimehed!”

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon