Hümn „närbujatele“

ILMAR TRULL

sajandisoustisel paakunud pannil
kuivame – kurbade härgade silmad
tulevad sügise sajused ilmad
aasta saab ümber ja sajand on küps
aegade aedades närbuvad lehed
aegade keldrites koltuvad kaaned
piibliteks paisuvad päevalehed
madalaiks parkideks manduvad laaned
aegade aednik – see ainus ja üks
härmatis habemes
sussikott seljas
sätib end lahkuma – ise teab kuhu
minema pühib kui vesipüks
tarbetu küsimus tardugu suhu
suurtest kolonnidest
hektareist tonnidest
raudkivist onnidest
astume murule
ja oma õele
hüljatud Tõele
lahkumissuudluse laubale surume
naljapärast
veel lootsikupärastki
viipame kinnastet kätt
viisakalt
vihata
valuta
toimub see hüvastijätt
eemale uduse ilmega jõele
sõuame närbuma mõteteks mõrkjateks
pikkadeks palveteks mida ei paluta
tusasteks tahtmisteks mida ei taluta
kaldale kuhjume kõrkideks kõrkjateks
põleme sosinal ainsagi haluta
jalad on all kuid ei jaluta
süda on sees kuid ei valuta

                 1989, nr 11

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon