Kesk-Euroopa Ülikool Eestist vaadatuna

Iivi Anna Masso, Katrin Kivimaa, Kristina Kallas, Marko Uibu, Uku Lember

Kesk-Euroopa Ülikoolist (CEU) on viimaste nädalate jooksul palju räägitud. Kelle jaoks on tegu vaba mõtte kantsiga, kelle jaoks sotsiaal- ja humanitaarteaduste ühe maailma tippkeskusega, kelle jaoks George Sorose maailmavallutusplaanide keskusega. Vähem on teadvustatud CEU keskset rolli Eesti intellektuaalses elus. Budapestist on läbi käinud vähemalt kahe põlvkonna jagu humanitaare. Eesti kunstiteadust, sotsioloogiat, medievistikat, politoloogiat, soouuringuid oleks raske ette kujutada ilma CEUst rääkimata. Vikerkaar palus mõnel CEU vilistlasel meenutada ülikooli rolli oma intellektuaalses kujunemisloos.

Iivi Anna Masso, politoloog

Minu alma mater on Helsingi Ülikool. Seal olen saanud peaasjalikult oma kõrghariduse, seal olen kaitsnud magistri- ja doktrorikraadi. Kesk-Euroopa Ülikool oli sellele oluline täiendus jätkuõppe aegu – sooritasin seal nende doktoriõppe kaheaastase kursustesarja politoloogias, millest formaalselt sain rahvusvaheliselt M.A. ja Ph.D. vahele asetuva M.Phil. kraadi. Kui Helsingis õppisin eelkõige filosoofiat, siis CEUs õppisin ka politoloogiks. Kui Soomes sain Euroopa hariduse, siis CEUs lisandus sellele Ameerika oma. Samuti tõi CEU haridusse kaasaja mõõtme.

CEU õpe oli äärmiselt töötihe ja nõudlik, koormus äärmiselt suur – keegi ameeriklane võrdles seda Harvard Law Schooli omaga. Iga päev intensiivsed “kodutööd”, palju lugemist, millest pidi jätma ka tõenduseks jälje, ülevaadete, analüüside ja kokkuvõtete kirjutamise näol. Arutelurühmad olid nii väikesed, et teksti lugemata poleks seal midagi teha olnud. Rahvusvahelises mõõdus olid näiteks meile, poliitikateooria jätkuõppureile, korraldatud seminarid, milles tuntud filosoofi ja endise liberaalse poliitiku János Kisi juhtimisel arutasime kaasaegse angloameerika poliitfilosoofia võtmetekste vaid 4-6 osaleja rühmas, suur luksus. Eriti nüüd, mil isiklikku ja kohalolevat õpet asendatakse üha enam veebiloengutega, kus vastastikune side loengupidajaga puudub. Kisil oli aega kuulata, vastata, küsida, provotseerida ja lõpuks elegantselt paika panna, kuidas teksti keskseid argumente õieti mõista.

Kui Helsingis oli doktoriõppeni jõudnud noore teaduri õppetöö sisuliselt läbi – ta keskendus seminarides oma doktoritöö teemale –, siis CEU andis jätkuõppe raames veel põhjaliku uue hariduse. Just CEUs said selgeks kaasaegse liberaalse mõtte klassikud, John Rawls, Ronald Dworkin, õigusteooriad, konstitutsionalistid, lepinguteooriad jne. Seal oli põhimõte, et enne 1970ndaid kirjutatut oma uuringuteemaks valida ei saanud. Mitte kõik, mida pakuti, polnud mullegi meeltmööda. Poliitikat matemaatilisse mustrisse suruv ratsionaalse valiku teooria oli seal au sees, ise jäin skeptiliseks. Aga angloameerika, analüütilise poliitilise mõttega lähedase tutvumise eest olen igati tänulik.

CEU oli rahvusvaheline ja inglisekeelne, riik riigis ja enklaav keeleruumis, millega tutvumine meil välismaalastel õnnestus katsetest hoolimata vaid põgusalt. Sain seal palju kontakte naaberpiirkondade, Balkanimaade, Rumeenia ja Bulgaaria, ja muidugi ka Ungari inimestega, milleks ei Eestis-Soomes ega ka kaugemal läänes samasugust võimalust pole olnud.

Õpetajatest jäi enim meelde lisaks Kisile Nenad Dimitrijevic, minu kursusetöö juhataja, Serbiast sõja ja Milosevici hullumeelsuse eest põgenenud filosoof, rahulik ja tasakaalukas tõeline intellektuaal. Õpetajaid oli nii koha pealt Ungarist kui läänest ja koolis käisid esinemas sellised rahvusvahelised tähed nagu Agnes Heller, Seyla Benhabib, Jeffrey Isaac, Vladimir Tismaneanu ja palju teisi. Seal avanes esimene aken maailma, mida nägin hiljem külalisteadurina New Yorgis viibides.

CEUd on veebiavarustes püütud näha poliitilisemana kui ta tegelikult on, kohana, kus õpitakse teatud viisil mõtlema, õigesti arvama. Minu jaoks oli CEU pigem intellektuaalne kui poliitiline kogemus. Koht, mis on rohkem kui lihtsalt ülikool, rohkem kui Ungari või Budapest, rohkem kui Euroopat külastav Ameerika. Selline lävepakk Euroopast maailma, mida nii ungarlastel kui teistel tuleks hinnata ja hoida.

Kristina Kallas, Tartu Ülikooli Narva kolledži direktori kt

Minu jaoks saab akadeemiline karjäär olla ainult rahvusvaheline. Tõe tagaotsimine ja elu seaduspärasuste selgitamine ei tunne rahvusriikide ja rahvuskeelte piire. Vastupidi, piirates teadust vaid oma kultuuriruumiga, piirame ka oma teadmist, sest kasutame vaid ühte selgitusraamistikku. Ega ma 2001. aastal Kesk-Euroopa Ülikoolis magistriõpinguid alustades sellest veel aru ei saanud. See on nüüd tagantjärele tarkus. Kuid just selle rahvusriikide ja rahvuskeelte ülese maailmatunnetuse lõi mulle CEU.

Olles õppinud Tartu Ülikoolis üsna rahvuslikku ajalugu 1990ndatel, oli CEU-s alguses päris raske leppida sealsete õppejõudude seisukohaga, et see ei ole kogu tõde, vaid ainult üks võimalikest tõlgendustest ajaloosündmustele. CEUs õppisin ma esmakordselt aru saama ajaloost kui teadusdistsipliinist ja eemaldusin ajaloost kui rahvuslikust narratiivist. Kõik minu kursusekaaslased tegid läbi selle raske paradigmamuutuse oma maailmatunnetuses. Liikusid rahvuslikult rahvusvaheliseks. Rahvuslike piiride lammutamine oli raske, emotsionaalselt ja kognitiivselt, kuid CEU sai sellega minu ja minu kursusekaaslaste puhul hakkama vaid 10 kuuga.

Ma õppisin CEU-s kriitilist mõtlemist, küsimuste esitamist kõige kohta, mida mulle väideti olevat tõde, analüüsivat mõtlemist, oskust ehitada argumentatsiooni, akadeemilist diskusisooni ja akadeemilist eneseväljendusoskust. CEU teadis, et demokraatia konsolideerumiseks endises sotsialismiblokis on vaja noorele põlvkonnale õpetada just seda. Mitte teoreetilisi teadmisi demokraatia toimimisest, vaid oskusi ja väärtusi, mis selle toimimise ensestmõistetavaks muudavad.

Nii nagu iga ülikool, andis CEU mulle ka minu sotsiaalse suhtlusvõrgustiku. Ainult et CEU tõttu on see mul rahvusvaheline. Ma suhtlen tööalaselt aktiivselt Peterburi Euroopa Ülikooliga (millel on samuti täna tõsised konfliktid Vene võimudega), mille välissuhete dekaan on minu CEU ülikoolikaaslane, väga lähedane tuttav Maria. Ma olen OSCE lepinguline nõustaja Kõrgõstani presidendi administratsiooni juures, aidates neil suunata integratsioonipoliitikat – selle nõustamistöö pakkumise tegi mulle Andrei, minu CEU õpingukaaslane, kellega oleme Budapestis mitu liitrit head Ungari veini ära joonud. Minu lähedased sõbrad on paljud just CEU lõpetanud ja minu ametiaalased kolleegid paljudes Euroopa ülikoolides on just CEU lõpetanud. CEU periood on andnud mulle ka minu pere – kohtasin oma elukaaslast just Budapestis õppimise ajal.

Uku Lember, ajaloolane

Õppisin Kesk-Euroopa ülikooli magistri- ja doktoriõppes ajalugu. CEU ajaloo osakonna peamiseks tööriistaks oli ja on võrdleva perspektiivi pakkumine – rahvuslike ajalugude asetamine regionaalsesse, Kesk- ja Ida-Euroopa, vahel ka Euroopa või maailma konteksti. Kõige inspireerivamateks või silmiavavateks kursusteks olid minu jaoks ilmselt magistriõppe omad, näiteks arutelud sotsiaalsetest muutustest nõukogude perioodil nn altpoolt perspektiivist, kaasaegsuse saabumise paradoksidest 20. sajandil ja totalitaarsete režiimide kummastavast järelelust.

Vastupidiselt levinud kuvandile ei ütleks ma, et CEU ajaloo õppejõud oleks ärgitanud rahvuslikku ajalookirjutust hülgama või suuri narratiive laiali lammutama, pigem suunati siduma kohalikku ajalookirjutust rahvusülese vaatega ja seda eelkõige seminarivormis õppimise ja ingliskeelse teaduskirjanduse lugemise kaudu. Enamik ajalooõppejõude olid pigem liberaalid kui vasakpoolsed. Väga tähtsaid rolle mängisid minu jaoks aga kindlasti ka asukoht ja üliõpilaskoosseis: lisaks ungarlastele ka inimesed endise Jugoslaavia aladelt, Venemaalt-Ukrainast jm. Näiteks õppisin tohutult Jugoslaavia dilemmade kohta nii II maailmasõjas kui ka 1990ndatel, kuid veelgi enam – vastuoludest nende tänapäevasel kajastamisel. Säärasel taustal ei tundunud Eesti teemad just vähem olulised, küll aga pidi järele mõtlema, millises mõistekeeles end arusaadavaks teha.

CEU doktoriõpe järgib klassikalist mudelit, milles julgustatati oma esialgseid eeldusi, tööplaane ja teematki ümber mõtlema, ja seega mitte minema algselt plaanitud suunas; ajaloos ei pidanud tegelema „sama“ teemaga nii magistris kui ka doktorantuuris, ja soodustati ka muude erialade tudengite astumist magistriprogrammi. Säärane lähenemine on kindlasti privileeg ning samas sümboliseerib mu arvates hästi praegu löögi all olevat akadeemilist vabadust ja uurimistöö läbiviimise loogikat. Minu arvates pakkus CEU Põhja-Ameerika parimate ülikoolide laadset doktoriõpet veidi kokkupressitud moel; suur osa tudengeid lõpetab heade teadmistega ingliskeelse akadeemilise maailma toimimisreeglite kohta.

Katrin Kivimaa, kunstiteadlane

CEU algusaastatel tegutsesid nii Budapesti ja Praha kolledžid ning kunstiajaloo osakond oli üks neist neljast, mis 1990ndate esimesel poolel Prahas tegutsesid. Kunstiajaloo programmist mis algul kestis 4 kuud ja hiljem juba 9 kuud, on läbi käinud palju meie 1990ndatel aktiivselt kunstimõtte arendamise ja kureerimisega tegelenud kunstiteadlasi (Heie Treier, Ants Juske, Johannes Saar, Vappu Vabar jt).

Mina õppisin Kesk-Euroopa Ülikoolis kahel korral: 1994-95 läbisin 9-kuuse kursuse kunstiajaloos ning 1997-1999 magistriprogrammi soouuringutes, mille lõpetasin MPhil-kraadiga. Niivõrd heal tasemel ning uuenduslikku haridust neil erialadel 1990ndatel Eestis ei saanud. Interdistsiplinaarne soo- ja kultuuriuuringute progamm (Program on Gender and Culture) on midagi, mida siiani ükski kohalik ülikool ei paku.

Rahvusvahelised kontaktid, mis Prahas ja Budapestis õppimise ajal tekkisid, ei piirdunud akadeemilise keskkonnaga. Budapestis elades suhtlesin aktiivselt sealsete kunstikriitikute ja kuraatoritega, mille üheks tulemuseks oli näituse “Private Views” viimine Dunaujvarosi Kaasaegse Kunsti Muuseumisse 1999. aastal. Praha aegadel oli mu kursusekaaslane ja üks lähimaid sõpru Adam Budak, kellest sai rahvusvaheliselt tegutsev kuraator; tema kureeris ka Veneetsia biennaalil Eesti paviljoni Denes Farkasi töödega. Minuga ühel ajal Budapestis õppinud ning hiljem Eesti avalikus elus olulist rolli mänginud eestlastest võiks nimetada Iivi Anna Massot, Margit Sarve, Mailis Repsi jt.

Võimalus õppida Kesk-Euroopa ülikoolis mõjutas kogu minu professionaalset ja loomingulist tegevust, mille põhiliseks väljundiks on õpetamine ja teadustegevus Eesti Kunstiakadeemias aga ka kunsti- ja kultuurikriitika avaldamine erinevates Eesti väljaannetes. Olen pühendanud palju energiat ja tähelepanu ka tõlkimis- ja populariseerimistegevusele. Tänapäeval pakub visuaalne sfäär lõputult võimalusi inimeste mõjutamiseks ja nende hoiakute vormimiseks, mistõttu visuaalse nö lugemisoskuse arendamine on kõigi kujutava kunstiga tegelevate erialade üks peamisi ülesandeid. Kultuuriajaloo parem mõistmine annab ehk lootust, et mineviku vigasid niisama lihtsalt ei korrata. Ilma nimetatud eetiliste põhimõteteta, mille olen kaasa saanud oma õpingutelt Kesk-Euroopa ülikoolist, jääks kunstiteadus ja visuaalkultuuri uurimine elitistlikuks ja ühiskonnast eraldatud mängumaaks.

Marko Uibu, antropoloog

Usun, et Kesk-Euroopa ülikoolile nekroloogi kirjutamiseks ei ole põhjust. Aga see, et CEU jätkamine Budapestis on ideoloogilistel põhjusel väga suure kahtluse all, on midagi, mida 2017. aastal Euroopa südames juhtuda ei tohiks. Võitlus Sorose vastu on järjekordne näide Orbáni loodud populistlikust vastandusest ja vaenlasekuju loomisest. Selle seosega ei tohiks kaasa minna: CEU ei tähenda Sorost, ülikool on ideoloogiliselt heterogeenne. Näiteks ei ole ma Eestis kohanud ligilähedaseltki nii jõuliselt kapitalismikriitilisi neo-marksistlikke õppejõude. See ongi ehk ka akadeemiline vabadus, mis üha sügavamale autoritaarsusesse vajuvat Ungari võimu häirib ja hirmutab.

CEUs õppimine oli kahtlemata avardav. Tingimustega, mida kool pakkuda suutis, ei suuda sotsiaal-humanitaaraladel konkureerida ükski teine selle regiooni ülikool. Mu kursusekaaslased olid väga erinevatest riikidest ja taustadega, paljuski eelnevalt juba magistrikraadide ja mingi töökogemusega. CEU omakorda lõi meile ideaalse intellektuaalse kasvulava: inspireerivad õppejõud, nõudlik tööplaan ja ühiselamuks kohandatud tornhotelli üleventileeritud toad, kus seda plaani täita. Kõige eest hoolitsetakse, sina ainult loe, kuula, arutle ja kirjuta. Sellele mitte väheoluliseks lisaks ka Budapesti baarid ja suurlinlik melu.

Üldjuhul vist baarid olidki kõige otsesem puutepunkt Budapestiga, CEU lõi üliõpilaste jaoks omalaadse mulli, kust väljumiseks ei olnud otsest vajadust. CEU ja Ungari suhestumine tundus mulle pisut veider juba 6 aastat tagasi. Ühes visuaalantropoloogia kodutöös dokumenteerisime kooli ja ungarlaste kooseksistentsi hämaras südalinna kortermajas, mille esimestel korrustel asusid korterid, viimastel meie teaduskond. Sisehoovist levis seminariruumi tihti praelõhn ning kostis laste nuttu ja naabrite vestlusi. See oli omamoodi kummaline kooslus, sest paljud elanikud olid pärit veel vanast ajast, elades neile plaanikomitee poolt eraldatud ja aastakümneid remontimata korterites. Meenub regulaarselt trepil või liftis kohatud musta koeraga vanadaam, kellega aga kontakti ei tekkinud, sest meie ei osanud ungari ega tema inglise keelt. Ja millest meil rääkida oleks olnudki? Mulle tundub, et samamoodi jäi CEU ja kogu sealne väärtuste kompott ka Ungari ühiskonnale pisut võõraks. Valijad ilmselt ei karista Fideszit CEU vaenamise pärast, vaid pigem kiidavad Orbáni karmi kätt globaalkapitalismi ja liberaalse allakäigu peatamisel.

Mul ongi eriti kahju just Ungarist ja laiemalt avatuse, liberaalsuse kui väärtuste murenemisest. Need tugipunktid, mille järele näiteks ungarlased ebakindlas maailmas haaravad – kapseldav nn uus-konservatiivne rahvuslus ja autokraatia – on viinud riigi ideoloogiliselt hirmutavale rajale. CEU taolise tugeva akadeemilise asutuse kõrvaldamine sümboliseerib totalitariseerumise jõulisust. See on hoiatav näide meile kõigile. CEU ei väsi õpetamast.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon