Korruptsioon või konservatism: CEU ja Ungari poliitika

Martin Mölder

Milline valitsus on see, mis on valmis sundima sadu või tuhandeid oma kodanikke eksiili? Milline valitsus on see, mis tahab karistada ja sundida seadusekuulekaid kodanikke teise riiki kolima, oma kodusid maha jätma, oma lapsi nende koolidest ja oma klassikaaslastest eraldama ja uusi koole mõnes teises riigis, mõnes teises keeles leidma? Uut elu mõnes teises riigis alustama? Seda ei juhtu. […] On aeg see hullumeelsus lõpetada.” – Liviu Matei, CEU prorektor.

Ungari valitsus Viktor Orbániga eesotsas tahab Kesk-Euroopa Ülikooli (CEU) riigist lahkuma sundida. Muuhulgas on selline survestamine osa algavast 2018. aasta parlamendivalimiste kampaaniast ning uus samm seitse aastat kestnud pikas ühiskondlikke ja poliitilisi vabadusi piiravate otsuste reas. Ükskõik mis CEU-ga juhtub – kas ta saab riiki jääda või kolib mõnda poliitiliselt paremini toimivamasse riiki – on ebatõenäoline, et Ungari poliitilisel maastikul midagi nii pea muutuks. Lootus aga peab püsima.

Ungari viimase aja sündmustest kõneldes on tihti keskendutud ideoloogiate vahelisele konfliktile, kus Orbáni konservatiivne rahvuslus vastandub euroopalikult kosmopoliitsele ja liberaalsele poliitikale. See vastasseis on mõistagi olemas, kuid praegune probleem on palju sügavam ning lõikab niisugustest ideoloogilistest lõhedest läbi. Orbáni valitsuse suurim oht tuleneb poliitilise maastiku, sealhulgas meedia, ümberkorraldamisest oma erakonna võimupositsiooni kaitseks. Orbáni partei Fidesz kirjutab ümber riigi toimimise aluseid nii, et keegi teine peale nende nii pea võimule ei pääseks. Valitsus vaigistab ja piirab kohtute efektiivsust ja meedia tegevust selleks, et takistusteta suunata avalikke ressursse enda ja endale lojaalsete oligarhide taskutesse. Lühidalt, eesmärgiks on luua riik, kus kogu poliitika, avaliku võimu ja avalike ressursside kasutamine on ühe erakonna kontrolli all. Seda kõike võimaldab üleüldine ning Ungarist palju kaugemale ulatuv rahulolematus erakondade ja esindusdemokraatia institutsioonide toimimisega. Kesk-Euroopa Ülikooli ümber toimuv on väike, kuid suure sümboolse tähtsusega osa palju laiemast suundumusest.1

Praeguse olukorra ristiisaks on suuresti Ungari eelmine peaminister Ferenc Gyurcsány. Vahetult pärast 2006. aasta valimisi, mille võitis napilt sotsiaaldemokraatlik MSZP, sai selle juht Gyurcsány hakkama võib-olla ühe suurima poliitilise lollusega Ungari lähiajaloos. See eepiliselt rumal vahejuhtum sai nimeks „Őszödi kõne“. 2006. aasta kevadel, vahetult pärast valimisi pidas peaminister oma erakonna parlamendisaadikutele kõne, mis pidi jääma konfidentsiaalseks ja milles ta oli ebatavaliselt otsekohene oma erakonna strateegia ja tegemiste osas valimiskampaania eel ja selle ajal.2 Muuhulgas kirjeldas ta, kuidas tema juhitud valitsus oli enne valimisi oma tegemiste ja edusammude kohta avalikkusele süstemaatiliselt valetanud, kuidas nad valitsuses olles mitte midagi sisulist ei teinud ja lõppkokkuvõttes lihtsalt läbi kukkusid. Kõik need väljaütlemised olid pikitud väga mahlakate roppustega. Kindlasti peaksid paljud valitsused mitmetes Euroopa riikides endale ausalt näkku vaadates midagi sarnast ütlema, kuid enamikul riigijuhtidest jätkub strateegilist oidu suu kinni hoida. Eriti siis, kui on väikseimgi võimalus, et keegi sinu sõnad lindistab ja hiljem avalikustab.

2006. aasta sügisel tuli see kõne avalikuks ning algas sündmuste ahel, mis viis Viktor Orbáni ülekaaluka võiduni 2010. aasta parlamendivalimistel. Kõne läks raadioeetrisse pühapäeval ning juba esmaspäeval toimus parlamendi ees üle 40 000 osalejaga meeleavaldus, kus nõuti peaministri tagasiastumist. Õhtuks olid demonstratsioonid väljunud kontrolli alt ning levisid järgnevatel päevadel üle kogu riigi. Meeleavaldused kestsid aasta lõpuni, mille jooksul opositsioonipartei Fidesz asetus selgelt meeleavaldajate poolele ning vastandas ennast rahvast ja riiki häbistanud valitsusele. Gyurcsány püsis aga ametis kuni 2009. aastani, mil ta uutele valimistele vastu minnes tagasi astus. Jõujooned parteisüsteemis ja valijate eelistustes olid aga selgelt ja sügavalt muutunud ning opositsioon ei ole kuni tänaseni sellest katastroofist taastunud.

MSZP toetus kukkus 43.2%-lt 2006. aastal 19.3%-ni 2010. aastal ning Fidesz suurendas oma toetust 52.7%-ni. Sellest piisas, et saada 68% parlamendikohtadest. Niisugune enamus andis neile praktiliselt täieliku tegutsemisvabaduse – lisaks tavaliste seaduste vastuvõtmisele andis rohkem kui kahe-kolmandikuline enamus neile vaba voli muuta põhiseadust ilma, et nad pidanuks kellegi teise seisukohtadega arvestama.

Viktor Orbán oli Ungari valitsusjuht ka enne, aastatel 1998 kuni 2002, ning tema poliitikukarjäär ulatub tagasi raudse eesriide kukkumise aegadesse, mil ta oli kommunismivastase ja siis veel selgelt liberaalse erakonna Fidesz (Noorte Demokraatide Liit) üks loojatest. Kuigi alustati liberaalidena, tegi Fidesz pärast pettumust valmistanud tulemust 1994. aasta valimistel oma poliitilises profiilis kannapöörde ning esitas ennast uutele valmistele vastu minnes konservatiivse erakonnana. Paljud ideoloogiliselt paindumatud liikmed lahkusid, kuid samas kolmekordistati oma teotus 1998. aasta valimisteks. Kuigi sellega näidati, et erakond omab poliitilist profiili üksnes häälte võitmise eesmärgil, ei olnud see nende valijatele probleemiks. Konservatiivset joont oma retoorikas on hoitud seni ning see on taganud neile stabiilse populaarsuse.

Oma erakordse võipositsiooni ärakasutamises pärast 2010. aasta valimisi on Fidesz olnud niihästi agar kui ka oskuslik. 2012. aastal hakkas kehtima uus põhiseadus, mida hiljem on korduvalt muudetud ja mis on pälvinud laiemat rahvusvahelist tähelepanu. Ülemkohus on täidetud põhiosas valitsusele lojaalsete kohtunikega ja selle võimu on piiratud. Valimisseadust (valimisringkonnad, väljaspool Ungarit hääletamine, „üleliigsete“ häälte ümberjagamine) ja valimiskampaaniate korraldamise tingimusi (poliitilise reklaami piiramine erameedias) on muudetud nii, et see annaks eelise Orbáni erakonnale. Valitsus kontrollib mitte ainult riigimeediat, vaid kaudselt ka märkimisväärset osa erameediast. Eelmise aasta lõpus äratas näiteks tähelepanu juhtum, kus üleriigiline ja valitsusest veel sõltumatu päevaleht Népszabadság pandi pärast seda, kui ajalehte väljaandja läks Fideszile lojaalsete ettevõtjate omandusse, lihtsalt kinni. Avalikkuse tähelepanu piirile, nii palju kui kallutatud meediamaastik võimaldab, on kerkinud lugematul arvul kõrgetasemelisi korruptsioonikahtlusi, millest kohtusse pole jõudnud ükski. Hinnanguliselt kuni 70% riigihangetest on olnud korruptiivsed ning nõnda tekitatud rahaline kahju Ungari majandusele on olnud ligikaudu 1% sisemajanduse kogutoodangust.3 2017. aasta aprilli alguses Freedom House’i poolt avaldatud ülevaade demokraatia olukorrast post-kommunistlikes riikides toob välja Ungari trajektoori viimase kümne aasta jooksul – ühest kõige paremini toimivast demokraatlikust poliitilisest süsteemist piirkonnas kõige halvemini toimivamaks.4

Orbánile poliitiliselt ebamugavate tegevustega seotud valitsusväliste organisatsioonide piiramine algas juba 2014. aastal ettekäändega piirata välisriikidest pärinevate ressursside suunamist valitsusvastasesse sisepoliitilisesse tegevusse.5 Esimesed avalikud signaalid, et Orbán, olles saanud innustust Donald Trumpi valimisest USA presidendiks, valmistab ette lööki Ungari päritolu USA miljardäri ja filantroobi George Sorosega seotud organisatsioonide vastu, hakkasid tulema juba 2016. aasta lõpus. Samal ajal sai Kesk-Euroopa Ülikooli juhtkond mitteametlikke kanaleid pidi hoiatuse, et ülikooli vastu plaanitakse samme. Sorosest on saanud siin piirkonnas patuoinas, keda on võimalik serveerida oma valijaskonnale kui kõige halvaga seotud sümbolit. Riigipropaganda järgi olevat ta muuhulgas ka viimastel aastatel palju konflikte ja pahameelt tekitanud Euroopa immigratsioonitulva organiseerimise taga ning kehastab endas kõike, mis on kaasaja ühiskondades halvasti.

Kesk-Euroopa Ülikool rahastab oma tegevust fondist, mille Soros asutas 1990. aastate alguses. Ülikool tegutseb iseseisvalt sellest fondist saadavatest tuludest ega ole Sorose poliitilise tegevusega olnud kuidagi seotud. Natuke enam kui 25 tegutsemisaasta jooksul on ülikool olnud äärmiselt edukas – näiteks Times Higher Education hindab ta 40 parima noore ülikooli hulka maailmas (kellel vanust vähem kui 50 aastat).6 Märtsi lõpus alustas Orbáni valitsus seadusemuudatuste menetlust, mis puudutaksid kõikidest Ungaris toimivatest välisülikoolidest eriliselt just CEU-d, mille edasine tegevus riigis hakkaks olema võimalik üksnes siis, kui ülikool muuhulgas avaks oma haru ka Ameerika Ühendriikides, kus paljud tema programmid on akrediteeritud, ning kui sõlmitaks riikidevaheline kokkulepe Ungari ja USA vahel.

See seadus polnudki mõeldud täitmiseks, vaid ülikooli riigist välja sundimiseks. Muudatused võeti parlamendi poolt vastu erakorralise protseduuri käigus kõigest nädalaga, et piirata laiemat debatti, ning Ungari president kuulutas seadusemuudatused välja esmaspäeval.7 Rahvusvahelise akadeemilise kogukonna toetus Kesk-Euroopa Ülikoolile on olnud peaaegu üleüldine, sest Orbáni valitsuse sammud kujutavad endast selget ohtu akadeemilisele vabadusele ning ületavad piire, millest ükski riik ei tohiks üle astuda. Mõni päev enne seaduse vastu võtmist ning samuti selle vastuvõtmise päeval toimusid ülikooli toetuseks Budapestis suured meeleavaldused. Pühapäeval, just enne kui president János Áder pidi otsustama, mida seadusega teha, kogunes Budapesti tänavatele ja lõpuks parlamendi ette CEU-le toetust avaldama hinnanguliselt kuni 80 000 inimest. Arvestades, et CEU on väike ülikool, millest keskmine ungarlane ilmselt midagi kuulnud ei ole, on see väga suur arv ning enam kui kaks korda rohkem, kui algselt oodati. Orbánile lojaalne meedia sellest kas ei rääkinud või valetas (nt. et Soros tarnis protestijaid spetsiaalselt lennukitega kohale ja et meeleavaldus oli kohale tulnute arvu poolest läbikukkunud). Esmaspäeva õhtul jätkusid tuhandete osalejatega spontaansed meeleavaldused üle kogu linna ning kolmapäevaks on planeeritud edasisi demonstratsioone. Isegi kui see seadus, ükskõik mis kanaleid pidi, peaks jõudma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtusse ja ükskõik kui suurt avalikku toetust ülikoolile ka väljendataks, pole kindel, mis lõpuks saab. Nüüd on kõigile teada, kui väga Orbáni valitsus tahab ülikooli riigist välja süüa ning isegi parimal juhul peaks ülikool edasi tegustema selle teadmise üha hämaramas varjus. Ning on vähe lootust, et järgmise viie aasta jooksul Ungaris midagi poliitiliselt muutuks.

Uued valimised toimuvad vähem kui aasta pärast. CEU-ga seotu on vaid väike osa Orbáni laiemast kampaaniast veenmaks valijaid Lääne halvas mõjus ning enda rollis Ungari riigi ja rahvuse vabaduse kaitsjana. On raske näha, et valimised võiksid tuua suuri muutusi. Toetus valitsusele on kõigele vaatamata kõrge ning valitsuse kujundatud meediamaastikul on seda lihtne hoida. Fideszist poliitilise spektri vastaspiirkondadesse jäävad opositsioonijõud on äärmiselt killustunud ning ei tundu tõenäoline, et nad järgmisteks valimisteks uue hoo ja ühtsuse leiavad.

Kõige selgem ja tugevam opositsioon Fideszile tuleb Jobbikult – erakonnalt, mis veel hiljuti meenutas pigem 1930ndate Euroopa fašistlikke erakondi kui midagi kaasaegsest maailmast. Jobbik kasvas välja 1990. lõpu rahvus-radikaalsete tudengite ühendusest, kes vastandasid ennast väga teravalt demokraatlikule ning lääne-euroopalikule ühiskonnakorraldusele. Poliitilisele maastikule läbimurdmise järel 2010. aastal ning eriti pärast viimaseid valimisi on nad oma teravamaid nurki küll ümaramaks viilinud, kuid veel 2000. aastate lõpus tegutses erakonna juures näiteks paramilitaarne organisatsioon Magyar Gárda, mis keelustati, kuna ta kujutas endast ohtu siseriiklikule julgeolekule. See organisatsioon loodi eraviisiliseks võitluseks mustlastega seotud kuritegevuse vastu ning selle kunagine looja Gábor Vona on senini Jobbiku esimees. Hetkel üritab Jobbik vormida endale „rahvaerakonna“ kuvandit. See on teinud ehk paljude teravalt juutide ja mustalaste vastaste liikmetega erakonna avalikkusele vastuvõetavamaks. Kuid tegemist on rohkem stiili kui sisuga. Erakonnal on väga soojad sidemed Venemaaga (ehk soojemadki kui Fideszil) ning ta vastandab ennast USA-le ja Euroopa Liidule (veel enamgi kui Fidesz). Ollakse globaalse kapitalismi vastased, pooldatakse homoseksuaalsuse kriminaliseerimist ja surmanuhtluse taastamist. Nende poliitilised seisukohad on üldjoontes samasse suunda, kuhu Fideszil, suurimaks erinevuseks ehk nende radikaalsem eneseväljendusviis. Tegemist on Fideszi kurja kaksikvennaga.

Fideszil ja Jobbikul on ühtekokku on kuni kolm korda rohkem toetust kui kõigil ülejäänud erakondadel. Üldise kursi osas pole Ungaris seega muutusi oodata. Ehk tekib aga riigis taas piisavalt poliitilist konkurentsi, mis ei lubaks ühel – ükskõik millisel – poliitilisel jõul tegutseda piiramatult. Sellest kaotab lõpuks terve ühiskond.

1 Pikema ülevaate Ungari poliitilisest maastikust ja selle viimase aja arengust võib saada siit: https://theorangefiles.hu/ ; jooksvat valikulist ülevaadet Ungari poliitikas toimuvast näeb siit http://hungarianspectrum.org/ .

2 Kõne mainitud osa ingliskeelne tõlge on saadaval siit: https://en.wikipedia.org/wiki/%C5%90sz%C3%B6d_speech

3 Freedom House, „Nations in Transit 2017. Hungary Country Profile“, https://freedomhouse.org/report/nations-transit/2017/hungary

4 Freedom House, „Nations in Transit 2017. The False Promise of Populism“, https://freedomhouse.org/report/nations-transit/nations-transit-2017

6 Times Higher Education, „Young University Rankings 2017“, https://www.timeshighereducation.com/world-university-rankings/2017/young-university-rankings

7 Ülikooli positsioon on, et vastavad seadusemuudatused ja nende vastuvõtmise protseduur rikkusid põhiseadust mitmes punktis. Vaata: https://www.ceu.edu/article/2017-04-05/ceu-sends-memo-president-hungary-outlining-unconstitutional-nature-legislation

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon