Teatriblogi! NO99 “NO34 Revolutsioon” (I osa)

Aro Velmet, Raili Nugin

Alustab teatriblogi! Järgnevatel päevadel lühimõtisklused NO99 väidetavalt 1910ndaid käsitlevast “NO34 Revolutsioonist”.  Alustuseks võib lugeda Mareki arvustust Postimehele.

Aro:

Suur kiusatus on vaadelda NO99 “Revolutsiooni” kui suurt keskmist näppu EV100 teatriprojekti lähteülesandele, milleks mäletatavasti oli kujutada 1910ndate aastate sündmusi Eesti ajaloos. Kui 1917. aasta revolutsiooni tehti kõigi inimeste vabastamise nimel, vankumatus progressiusus, utoopiaihaluses ja soovis heita endalt ajaloo ahelad, siis Semper ja Ojasoo on toonud lavale maailmalõpuloo, mis näitab tehnika ja progressiusu haprust, looduse võidutsemist inimese üle, ning erinevate kultuuride pärimuskihistuste tõe kumamist läbi mehhaanilisele arengule pühendunud inimkonna pealisehituse. Iseenesest sümpaatne lähenemine, sest et lähteülesanne ise on suunatud nii otseselt rahvusromantilis-nostalgiliste tükkide tootmisele, et millegi kunstiliselt huvitava loomiseks ongi vaja seda kuidagi kõverpeeglis vaadata. Ning teisalt: NO99 katsetust võib vaadelda ka kui peegeldust revolutsiooni-idee arenemisest saja aasta jooksul – kui illustratsiooni Slavoj Žižeki tõdemusele, et „meil on lihtsam kujutada ette maailmalõppu, kui kapitalismi lõppu“. 20. sajandi algusel nähti ühiskondlikust kriisist väljapääsuna revolutsiooni, praeguseks aga oleme jõudnud sellisesse ummikusse, et kõige paeluvam, tõenäolisem ja kujutlusvõimet ergutavam kulminatsioon tundub olevat veeuputus.

Aga et mida siis õieti laval tehti? Kaks tundi Hasso Krulli „Meetrit ja Demeetrit“, pöörlevaid dervišeid, didgeridoosid, narkolillede house-pidu ja muud rituaalset šamanistikat. Aplausi ajal publikusse vaadates pole ammu nii palju wtf-nägusid näinud. Paljud stseenid olid visuaalselt ja dramaatiliselt nauditavad, aga kui küsida, et kas ma etenduse lõpuks jõudsin mingisuguse sügavama tunnetuseni meie ökokatastroofi-kesksest ajastust, siis vastus on ilmselt „ei“. Hilisindustriaalse maailma mütoloogilis-pärimusliku maailmaga vibreerima panemine ei ole midagi uut (Peeter Jalaka ja Veljo Tormise ühistööd on selle žanri suhteliselt tühjaks immutanud). Hasso Krulli eepose radikaalne sünkretism, eri kultuuride pärimuste kokkumiksimine, nende omavaheliste kooskõlade otsimine ajal kui me kipume maailma nägema pigem Samuel Huntingtoni „Tsivilisatsioonide kokkupõrke“ võtmes, jäi NO99 esteetikas pigem tahaplaanile. Samal ajal häiris terve hulk kujundeid, millest osa võib lahterdada žanrisse NO99 eneseparoodia (punastes hõlstides näitlejad hüüavad „revolutsioon“) ning millest ühte on keeruline tõlgendada teistmoodi, kui ironiseerivat kommentaari NO99t viimase aasta jooksul kummitanud skandaalile. Siin oleks olnud mõistlik valida võimalus vaikida.

Raili: 

NO34 lavateos on mõeldud kujutama Eesti 100 ajateljel kõige esimest aastakümmet – 1910-1920. Olgu kohe öeldud, et ajalistesse kammitsatesse nad ülemäära ei takerdu. Nagu ei takerdu ka esimesel kahekümnel minutil laval vurridena tiireldes oma punastesse derviš-kostüümidesse näitlejad. Nad keerutavad ja keerutavad ja keerutavad ja oeh… Kui esimestel minutitel vaadatakse ja oodatakse ehk mingit näpuga osundatavat tähendust, eesmärki või lahendust, siis peagi (kes kui palju niheledes) saab saal aru, et see keerutamine kestab ülemäära kaua. Ja muutub omaette mantraks. See tiirlemine on nagu Mark Rothko punased maalid, mis ikka ja jälle kujutavad punast, iga kord veidi ehk erinedes (kuigi kes see ikka täpselt mäletab), ja lubavad vaatajal sellesse uppuda täpselt sel määral, kui ta selleks valmis on või kui palju tal selleks tahtmist või fantaasiat on. Etenduse pealkirja, ajalise raami, dervišitantsu ja punase värvi taha võib koondada mugavalt palju sümbolismi (ning seda on kahtlemata juba minutagi tehtud piisavalt). Pöörlemise kestel võib siiski ka mõelda poolelijäänud tööasjadest või nädalavahetusel ootavast väljasõidust – usun, et saalisistujad tegid nii üht kui teist.

Kuigi keerlemisele järgnev on mõnevõrra vähem monotoonne, kehtib kogu etenduse kohta minu meelest sama  Rothko maali metafoor: iga vaataja võib kleepida laval toimuva külge nii palju sümbolismi, kui hing ihkab ning lavastajad näivad ootavat põnevusega kultuuritoimetajate lennukaid mõtteid. Ehitatakse puujuppidest silda, mis korduvalt küll ka laguneb ja kukub kokku, ent etenduse teise tunni jooksul püsib (kuni lõpuks taas mürinaga kokku variseb). On see siis tsaaririik või revolutsioon või illusioonid või… Etendusel tsiteeritavad Hasso Krulli eeposeread lisavad küll laia pintsliga erinevaid toone ja sümboolseid vihjeid (antiikmütoloogia kahurvägi ja apokalüpsisenoodid), ent need on pillutatud mugavalt erinevatesse kohtadesse ning jätavad siiski piisavalt ruumi soovi korral leida viiteid nii sajandialguse Noor-Eestile (V. Valme) kui murena tänapäeva Eesti tuleviku kohta (M. Tamm). Niisiis – revolutsioon. Näitleja hõigub taskulambivalgel, et tuleks luua kultuuri, mis vastanduks valitsevale kultuurile, ja saalist lahkuvad sahinal mõned pealtvaatajad. Kas neile ei meeldi vastandumine või ei näe nad Rothko maalis rohkem kui punast värvi, ei teagi. Igal juhul on see etendus, mis muutub pärast aplausi hoopis huvitavamaks kui see tundus saalisistumise ajal.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon