Teatriblogi! NO99 “Revolutsioon” (II osa)

Keiu Virro, Linda Kaljundi

Loe esimest seeriat teatrimuljeid siit! Täna muljetavad kultuurikriitik Keiu Virro ja ajaloolane Linda Kaljundi.

Keiu:

Kui revolutsiooni tehtaks sama selgelt loetava ideega, kui NO99 lavastust “Revolutsioon”, siis jääks uus maailm ilmselt saabumata. Igaüks käiks ringi oma isikliku kandva mõttega. Eks lavastuse pealkiri ise on juba mõneti eksitav. Vabalt võiks olla ka “Elu on haud” või “Maailmalõpp”. Midagi sellist. Lavastusse on pikitud kuhjaga tugevaid kujundeid. Lajatatakse punasega, keerlevate dervišitega, ehitatakse pingsate pilkude all kaart (lagunemisele määratud sild tulevikku? laulukaar? midagi kolmandat?), muundutakse töölisteks, hallutsionatsioonipildiks lilledest, uputakse ühes senise maailmaga jne. Kõike on nii palju, et lõpuks võib vaataja lavastusse lugeda ükskõik, mis parajasti hingel on. Mitte, et selles iseenesest midagi hirmus halba oleks, sest kuidas ma ikka etendust vaatan, kui mitte läbi enda senise kogemuse, mälestuste, lugemuse jne. “Revolutsiooni” puhul tundub aga, et mitte tükkidest ei moodustu ühtse ideega tervikut, vaid pigem toimib iga tükk paremini eraldiseisvana.

Kunstnikutöö on maru efektne, punase kasutamine ei mõju klišeena. Erinevate ehitusel kohatavate objektide elama panemine näitlejate poolt mõjub terava ja terasena. Helitaust toob silme ette pildid Anne Teresa De Keersmaekeri koreograafiast Steve Reichi muusikale. Järgmisel hetkel ootan meditatiivse-šamanistliku helitausta najal küll juba seda, et ehk ilmuvad lavale eikuskilt ka Türnpu, Tooming ja Kaljuste. Seinal jooksevad tekstid, mis enamjaolt vist rõhutavad kohti laval retsiteeritavast Hasso Krulli “Meetrit ja demeetrist”. Aga ega lõpuks enam ei tea ka. Jacques Mallet du Pan võis omal ajal kirjutada, kuidas (Prantsuse) revolutsioon oma lapsi õgib, NO99 lavastus õgib aga iseennast. Tekst upub ümbritsevasse. No umbes nii nagu näitlejad – ja maailm ühes nendega – lõpuks vee alla vajuvad.

“Revolutsioonis” on võetud Krulli eeposest maailmalõpuga kulmineeruv osa, välja jäetud maailma ülesehitamine. Sünge värk. Või on meil ikka veel pisut lootust, kui lavastuse lõpus publik ükshaaval korraks välja valgustatakse? Et kui teater lammutab, siis äkki inimesed ehitavad selle maailma ikka ise jälle uuesti üles?

P.S Mis sellega on, et “Sajandi loo” esimeste lavastuste puhul keegi väga algse idee ehk koostööga hakkama ei ole saanud? Vanemuine ja STLi koostöö osa moodustab veebiplatvorm; Theatrumiga kokku loositud NO99 on täiesti isepäi. Kui välja arvata kavalehel mainitud välispartnerid. Natuke naljakas, tundub, et teatritel, mis tegelevad ju mõneti päevast päeva sõnumite edastamisega, ei tööta see kommunikatsioon selles mõttes kohe mitte?

P.S.2 …või kisub see kommunikatsiooni osa lihtsalt kuidagi kurjaks ja maailmalõpuhõnguliseks? Teatri dramaturg Eero Epner kirjutas küll enda, mitte teatri eest, kui kurjuse normaliseerumisest kõneles. Ent selle tekstiga vist natuke läks nii, et see asus hoopis kurjust kinnistama. Ja meenutagem, “Revolutsioonis” hukkub ikkagi ei midagi vähemat kui maailm.

Linda:

Etenduse alguses punaste plagude all istet võttes oleks põhimõtteliselt kõik veel võimalik. Heroiline ja efektne lugu 1917. aasta, 1905. aasta, mis iganes aasta revolutsioonist. Samas olen juba kuulnud, et selline see lavastus ei ole ja et revolutsiooniga on etendusel üldse vähe tegemist. On ka hoiatatud, et üleliia põnevaks ei lähe. Ei lähe vist tõesti, kui välja arvata, et umbes esimese kolmandiku lõpus hakkab saalist publikut järjest välja kõndima. Nii paljude pealtavatajate lahkumist ei olegi Eestis varem näinud. Kuna see toimub vaid nädal pärast Varro Vooglaiu ettekuulutust, et EKRE võimuletulek võtaks NO99-lt rahastuse, tõuseb õhku küsimus, kas ja kes just selle vaidluse tõttu püsti tõuseb, kes nimme paigale jääb. Intrigeerima hakkab ka mõte, kas võiks väljakõndimisi seostada ka EV100 teatrisarjaga „Sajandi lugu“, mille avatükiks „Revolutsioon“ on.

Just soovimatuses osaleda Eesti ajaloo viimase aastasaja suurejoonelises (taas)etendamises peitus minu jaoks etenduse peamine sõnum. Revolutsioone ei oleks tahtmise korral kuigi keeruline sobitada isegi rahvusliku ajaloo peavooluga: 1917. aasta veebruarirevolutsioonist on sel aastal sageli räägitud seoses panusega vabariigi loomisesse, 1905. aasta revolutsioon aga sümboliseeris 1920.–1930. aastatel lausa Eesti riigi rajamise esimest etappi. Et revolutsiooni teemast ei soovita vabaneda ka avalikus mälupoliitikas, võis veenduda igaüks, kes teatrisse tulles möödus Estonia tagusest platsist, kus nõukogudeaegset 1905. aasta monumenti küll kraanaga edasi-tagasi ja sügavamale puude varju tõsteti, kuid mingil juhul ei „teisaldatud“. Ning last but not least saaks revolutsioonidest teha ka valitsevale ajaloole suisa vastanduva etenduse, kui tuua lavale Eesti punased ja bolševikud.

Midagi sellist siiski ei juhtu, hüüatus „revolutsioon“ kõlab näitlejate suust üksnes haleda kiunatusena. Kuskile ei vii ka nende mässamine konstruktivistliku, Nõukogude Liidu algusaastate avangardi meenutava arhitektooniga. Õieti ei vii kogu etendus esmapilgul kuhugi – seda vähemalt Eesti ajaloo perspektiivist – ning see ajalukkujõudmatus muudabki ta omamoodi mõjusaks häppeningiks, mis ei lase rahvusliku ja riikliku mineviku etendamist võtta liiga enesestmõistetavana. Sest kuidas siis õieti peaksid Eesti riigiteatrid üksteise järel etendama EV100 aastapäeval Eesti ajalugu? Kas peaks pigem konstrueerima või siiski dekonstrueerima? Kuidas suhestuda ajaloo lavaletoomisesse ajal, kui jälle etenduvad vabaõhuetendused Lembitust ja muinas-Eesti „puhtusest“ ? Tõsi, rida väiksemaid teatrirühmitusi on ajaloo ümbermõtestamisega viimastel aastatel ka tegelenud (Must Kast jt) ning alternatiivseid vaatenurki lubavad ka mitmed EV100 sarja etendused. Siiski  mõjub jõuline ajaloost lahtiütlemine sarja alguses vähemalt sama vajaliku seisukohavõtuna. Selle hinnaks võib olla, et etendust on kerge tõlgendada „moodsa kunsti/teatri“ suutmatusena jutustada sidudat lugu. Nii võib pealtvaataja ka arvata, et ajaloo taasetendamisega ei saadud lihtsalt hakkama – aga puudu ei näi jäävat mitte oskustest, vaid põhimõttelisest tahtmisest.

Etendust võib mõista ka üleskutsena pöörata oma tähelepanu ajaloo asemel keskkonnale. Sõnum, et olukorras, kus kliimakriis on juba alanud, tasuks oma rahvuse (ajaloo) asemel mõelda suuremalt, kõlab isegi universaalsema seisukohavõtuna: teatavasti kasvatavad globaalsete probleemide kuhjudes äärmusparempoolsete jõudude populaarsust just lubadused, nagu võiks lahendus peituda kapseldumises kohalikkusesse. Retsiteerides Hasso Krulli eepose „Meeter ja Demeeter“ (2004) esimest osa, mis jutustab veeuputusest-keskkonnakatastroofist, on etenduse teine ja lõppkokkuvõttes kandvam osa tugevalt ökokriitiline. Eepose ettelugemist kuulates üllatas esmalt, kui pärimuslikult Krull kõlas – ning tekkis kerge võõrastus. Kas tõesti peab Eesti ajaloo etendamisel pöörduma lõpuks alati selle loodusega ühes hingava soomeurgiliku ürgsuse etendamise juurde, mis on nii tuttav igasuvistest Veljo Tormise ettemängimistest, pärimusteatritest ja mujalt? Sedalaadi etendused on sageli keskendunud „oma“ ja „autentse“ otsimisele. Krull aga läheb kiiresti universaalse juurde üle: tema kultuurikriitika on globaalne, suunatud kogu maailma supermarketite ja bensiijaamade vastu. See tasand on tegelikult olemas ka Tormise muusikas, Lennart Meri filmides, Kaljo Põllu piltidel jm – neis kõigis on üksjagu looduskaitselist paatost, empaatiat nii lokaalsete kui ka globalsete probleemide vastu, isegi kui viimane on hiljem tihti varju jäänud. Selle tahu esiletoomine on päris hea avatakt Eesti ajaloo etendamisele, selle üle mõtlemisele – sest „pilved on niikuinii kõrged / ja kasvavad kogu aeg“.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon