Teatriblogi! “Sirgu Eesti”, teine vaatepunkt

INDREK HARGLA JA AARE TOIKKA. “SIRGU EESTI”. VAT Teater ja G9 Labürintteater. Esietendus 5. oktoobril 2017.

Linda Kaljundi:

Usun, et kui üldse, siis võiks „Sirgu Eesti“ jääda teatrilukku „ajaloo-ehmatuse“ või mingi sarnase märksõnaga seoses. Ilmselt jõudis vaatamise käigus paljudele kohale, et midagi on fundamentaalselt viga mitte üksnes konkreetsel lavastusel, vaid EV100 teatrisarjal tervikuna – sest Eesti ajaloo etendamisega seoses näikse teatritel tekkivat tõsiseid probleeme. Seda jahmatust väljendas üsna emotsionaalselt ka Heli Sibrits Postimehes. Tema artikkel tõukub, tõsi küll, EV100 eelmistest etendustest „Revolutsioon“ ja „Rännakud“.

„Sirgu Eesti“ ebaõnnestumise muudab intrigeerivaks projekti pompöössus. Rahvusraamatukogu hiigelhoones toimunud lavastuse eri osad on ette võetud suurejooneliselt – ja ometi on tulemus kooliteatri tasemel. Etenduse sisust on juba palju kirjutatud. Kõigepealt jagab Laburüntteater G9 rahva kaheks, mustaks ja valgeks grupiks. Hetkest, mil iga külastaja käele kinnitatakse nummerdatud pael, võib eeldada, et järgneva rongkäigu teemaks on totalitarismi kogemine ja kriitika. Ja nii ka läheb, inimesed marsivad hanereas, sulanduvad massilavastuse osaks, teadvustavad, kui kerge on indiviidi allutada võimule ja selle etendustele. Ebaselgeks jääb, millist võimu silmas peetakse: kas jutt käib Nõukogude taagast (kõrvad seintel ja punane valgus), Eesti Vabariigist (mängud sini-must-valge sümboolikaga) – või on sihtmärgiks ka EV100 kui suurejooneline etendus? Kas lõpuks leiab aset rühmasid juhtinud musta ja valge sümbolkuju (ajalootõlgenduse, maailmavaate?) leppimine – või siiski mitte? Publikut kutsutakse kaasa tundma Rahvusraamatukogu halvale seisukorrale, aga kas pragudele tähelepanu juhtimise kõrval peaks teekond, mis viib rahva mäluasutuse keldrist katuseni, tähendama ka üleskutset süüvida ajaloo arhiividesse – või võib selle taga aimata hoopis raamatukogude-arhiivide ja võimu seoste kriitikat?

Võimu etendamine on ka jalutuskäigule järgneva VAT teatri lavastuse teemaks. Kõigepealt näeme täiesti vaimukat alternatiivajaloolist näitust fiktiivse vabadusvõitleja Ernst Meeli elust. Ning siis saab vaadata „teater teatris“ võtmes lavastust, mille tegelased on ametis järjekordse „suure etenduse“ proovidega. Otsad jäävad siingi lahti: „suur etendus“ võiks seostuda Eesti riigi ja rahva kui sellisega, EV100 tähistamisega, aga näiteks ka laulupeoga – arvestades etendusse kaasatud naiskoori, kelle rolliks on enamasti laval toimuvale kaasa kiita ja publikutki ühes laulma (hingama) kaasata. Mitmetitõlgendatavus võiks muidugi olla hea etenduse üks eeldusi. Segaseks muudab tulemuse logisev lavastus, aga ka „suure etenduse“ sisu – vapside juhi Artur Sirgu lugu, mis kõigest irooniast hoolimata kaldub vapse heroiseerima. Tõenäoliselt jääbki paljudele etendusest meelde hoopis harglalik-alternatiivajalooline uskumus, et võimule pääsedes ei oleks Artur Sirk lasknud Eestil 1939.–1940. aastal venelastele „hääletult“ alistuda.

Andrei Hvostov on arvanud, et etenduse laadapalaganlik vorm on teadlik kriitika EV100 programmi vastu, Jaak Allik aga pakkunud, et segaduse tekitas siiski segane kontseptsioon. Olgu irooniaga, kuidas on, aga igal juhul näikse EV100 etendusi iseloomustavat mingi ajalootõrge. Mitmes mõttes on see ju ootuspärane – kampaania korras enamasti huvitavat kunsti ei sünni. Samas on ka metatasandi kriitikat riiklike (ajaloo)tellimuste vastu üsna raske huvitavaks etenduseks vormida.

Et ajalooga tegelemiseks leidub veel alternatiivseid viise, näitas hästi kadrinoormetsa lavastus „Rännakud. Tõotatud maa“. See jätkas autori eksperimente installatsiooniteatriga ning võttis ühtlasi fookusesse ühe vähetuntud rühma, 1920. aastatel Brasiiliasse väljarännanud eestlased. Ja suhestas selle ainese ka migratsiooni ja rände teemaga laiemalt. Teises võtmes kasutas sama lähenemist Musta Kasti lavastus „Kangelased“, mis valmis EV100 sarjast sõltumatult, kuid mille viimaseid etendusi mängiti oktoobrirevolutsiooni aastapäeva ümber. Siingi eksperimenteeriti teatrietenduse vormiga, uuriti unustatud tegelasi (Eesti kommunistid) ning tõstati laiemaid kui vaid rahvuslikku ajalukku puutuvaid küsimusi (utopism ja idealism minevikus ja tänapäeval). Mõlemad etendused näitasid, et teatris ei pea ajalukku suhtuma mitte üksnes kas paatose või irooniga, vaid selle suhtes võib täiesti vabalt võtta ka uudishimuliku hoiaku, kasutada ajaloolist ainest vormilisteks ja sisulisteks eksperimentideks. Viimastel aastatel on Eesti ajaloo seni kaardistamata või unustusse vajunud territoorimite kaardistamine olnud ennekõike kunstnike pärusmaa, kes on katsetanud kõnelemist queer-ajaloost, aga näiteks ka eestivenelaste ja naiste ajaloost jmt. Jääb näha, kas EV100 sarja järgmistel lavastustel õnnestub kaasata ka teatrit aktiivsemalt aruteludesse selle üle, keda ja mida Eesti ajaloost mäletada ning kuidas seda teha.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon