Jaanuarikuu lugemissoovitused

Märt:

Majandusajakirjanik Noah Smith korraldas Twitteris pisiküsitluse selle üle, kes on praegu Ameerika tähtsamad avalikud intellektuaalid. Seltskonnamäng tõi esile mitu konservatiivset, poliitkorrektsuse, sageli ka feminismi vastu kriitilist psühholoogi: Sam Harris (neuroteadlane ja võitlev ateist), Steven Pinker (darvinistlik kognitiivteadlane), Jonathan Haidt (kuue moraalivundamendi formuleerija, kellest siin ka varem juttu olnud), Scott Alexander (psühhiaater ja poliitblogija) ning Kanada jungiaan Jordan Peterson. Smith oletab, et sääraste konservatiivsete intellektuaalide esiletõus seostub kuidagi Ameerika kristluse kiire taandumisega viimastel aastakümnetel. Kui kristlus ei paku enam moraalset taustsüsteemi, tuleb hakata laiemalt ideid otsima. Inimesed tahavad, et institutsioonid või intellektuaalid ütleksid, kuidas õigesti elada. Kui piibel enam ei ütle, kuidas armastada Kristust ja mis sellest igapäevaelus peaks tulenema, siis Jordan Peterson ütleb vähemalt, et tee oma tuba korda. Viimasel poolel aastal on Jordan Petersonist kuulda igast torust. Hardo Pajula ja Peeter Espak on lahkelt tema jutlusi sotsiaalmeedias jaganud ja teda muul moel propageerinud. Petersonil on veebis hiigelsuur järgijaskond, mis nagu sellisel juhul ikka võtab juba kultuse kuju. Tema põhipublikuks paistavad olevat kasvuraskustega noored mehed, kellele ta siis annab nõu, kuidas oma elukaoses korda luua: seisa sirgelt, tee hommikul voodi ära, räägi selgelt ja püüa endast lugu pidada. Poleks kujutlenudki, et nii paljudel selliste lihtsate asjadega raskusi on või et nii paljusid poisse käib vagina dentata unedes hammustamas.

Peterson näib olevat peaaegu sümmeetriline vastand kunagisele juhtivale vasakintellektuaalile Slavoj Žižekile, kelle iseloomustuseks sobib ilus vene sõna распущенныйŽižek ei seisa kunagi sirgelt, vaid niheleb ja sügab ennast, otsib sõnu, viskab lolli nalja, hüppab teemalt teemale, paradoksleb ja provotseerib ega ütle kunagi, mida teha – maailmarevolutsioon pole ju hetkel perspektiivikas ning midagi vähemat pole jälle vaeva väärt. Žižeki teemad on poliitilised ja maailmaajaloolised, isegi ta psühholoogia on politiseeritud. Peterson seevastu lähtub eraelust ja tema jutt seostub poliitikaga peamiselt vaid poliitkorrektsuse kriitikas. Pean tunnistama, et pole siiani aru saanud, kas meie paremsõbrad peavad poliitikorrektsusega ainult preventiivset võitlust või on see tont nende silmis juba praegu kohal ka Eestis. Kui viimast, siis on oldud näidetega kitsi.

Võrreldes Žižeki sügavate filosoofiateadmistega, on Petersoni jutud sellest, kuidas nüüdishädades on süüdi postmodernism, mis on seesama mis marksism ja feminism, jahmatavad lihtsustused – seda isegi inimesele, kes ühestki nimetatud ismist palju ei hooli. Hea küll, üldistamine ja lihtsustamine, vaimuliikumiste mitmekesisuse taandamine paarile ismile võib mõnikord olla pedagoogiliselt kasulik. Aga selles on kaks suurt ohtu. Esiteks mitmesugused sügavamate, objektiivsete ja üksikisikust sõltumatute suurte arengute – kapitalismi, globaliseerumise, tehnoloogia – tagajärgi seletatakse lihtsalt ideedega käputäie professorite peas. See rakendab vankri hobuse ette. Saussure, Adorno, Marcuse, Derrida, Foucault või kes tahes on tänase maailma palet kujundanud vähe. (Tõsi, seda väidet on sama raske tõestada kui kummutada.) Märksa rohkem on moodne maailm kujundanud hoopis nende mõtlejate mõtteid. Muidugi, ka see on lihtsustus, mis sarnaneb Engelsi pedagoogilise formulatsiooniga filosoofia põhiprobleemist: kumb on primaarne, kas olemine või mõtlemine? Peterson kipub looma mulje, nagu selles, et mehed on eneseväärikuse kaotanud ega seisa sirgelt, on süüdi mingid postmodernistlike ja kultuurimarksistlike mõtlejate sepitsused. Siit järgnebki teine oht: selline mõtteviis viib konspiratsiooniteooriateni ja sealtkaudu võib-olla nõiajahini. (Ma ei väida, et Peterson veel sinna lähedale jõudnud oleks.)

Alternatiivne vaateviis seletab maailmasündmusi anonüümsete jõududega, olgu nendeks finantskapitalism, tehnoloogia, vabadus, neoliberalism vms. Seegi võib lõpuks nõiajahini viia (on ka viinud), aga suurema ringiga. Võib öelda, et vahe on selles, kas rääkida umbisikulistest ismidest või isikustatud istidest. Teine vahe on selles, kas otsida nüüdiskõlvatuste juuri inimeste materiaalsetes elutingimustes (ebavõrdsuses, tulevikuväljavaadete tumenemises, kasumimotiivides) või hoopis boheemlaslikes ideedes ja hoiakutes. Parempoolsuse suur vastuolu on alati olnud vastuolu sotsiaalse alalhoidluse ja majandusliku vabameelsuse vahel. Majanduslik vabameelsus on (seni) praktikas alati võitnud ja sotsiaalne alalhoidlus on teinud sellele kõigest suitsukatet. Nii ei tarvitse jääda. Teine vastuolu on majanduslik-tehnoloogilise optimismi ning kultuurilis-poliitilise pessimismi vahel. Vaadake ainult, kuidas Postimehe endise peatoimetaja silmis võivad ühiskonna paremaks muutmise püüdlused asju ainult halvemaks teha. Millest selline süngemeelsus?

Aga jäin nüüd lobisema. Allpool lingid lugemis- ja vaatamissoovitustele:

Jordan Peterson EBS-is loengut pidamas:

– Paar portreelugu ja arvustust Petersonist Guardianis, Chronicle of Higher Education‘is ja New York Times‘is. Neile, kes Petersoni äsjast bestsellerit “12 Rules of Life” tervikuna läbi lugeda ei jõua, pakub John Crace lahkesti lühikokkuvõtet.

John Ganzi essee sellest, kuidas konservatiivsed intellektuaalid kipuvad oma kõrgvaimsest snobismist plartsatama kõige vulgaarsemate jorsside, nagu James O’Keefe, Milo Yiannopoulos ja oranž mees, imetlemisse. Näiteks omaaegse elitaarse ajakirja New Criterion‘i toimetaja Roger Kimball.

– Sellele vastukaaluks American Conservative’i lugu suurest sotsioloogist Daniel Bellist (1919–2012). Temalt pärineb ka üks kaalumisväärne elujuhis: olla liberaal poliitikas, sotsialist majanduses ja konservatiiv kultuuris (antud loos seda küll ei mainita). Bell ei arvanud sugugi, nagu oleksid ebameeldivad kultuurimuutused tulnud mingite uusmarksistlike mõtlejate peadest, vaid pidas nende põhjuseks kapitalismi ennastõõnestavat toimeloogikat: tarbimise õhutamist, mis lõpuks murendab kapitalismi moraalsed alused.

– Vaimulikest asjadest ka. Septembris külastab Eestit paavst Franciscus (Jorge Mario Bergoglio). See Argentiina jesuiit on tugevalt eristunud oma eelkäijate rangest konservatismist. Tagurlased kirikus on seetõttu tihti tagajalgel ja hakanud kahtlema Jumala asemiku ilmeksimatuses. Seevastu vasakpoolsed on üllataval kombel üritanud temas näha vaat et kaasvõitlejat. Paavstilähedased intellektuaalid ajakirjas La Civiltà Cattolica on kritiseerinud USA katolitsismi poliitilist liitu ultrakonservatiivse evangelismiga. Sinoloog Francesco Sisci seletab nende sammude tagamõtte huvitavalt lahti: Vatikan taotleb konkordaati Hiina Kommunistliku parteiga ning kristluse seostumine mis tahes parteipoliitilise jõuga nurjaks selle. Siscil on huvitavalt lennukaid ideid ka Hiinale iseloomuliku revolutsioonide-restauratsioonide tsükli mõjust valgustusjärgsele Euroopale.

– Ja midagi hoopis teisest vallast: kunagi tõlkisin Loomingu Raamatukokku Edwin A. Abbotti feministliku ja geomeetriaalase ulmeromaani “Lapikmaa” (1884/2006) ning süvenesin järelsõna kirjutades seetõttu ka neljanda mõõtme kultuurilukku. Samast asjast teeb nüüd juttu Corey S. Powell Aeonis – sellest, kuidas eelmisel sajandivahetusel käisid käsikäes füüsika kriis, matemaatilised uuendused, okultism ja fantaasiakirjandus. Kui te oma sassis toast midagi üles ei leia, siis teadke, kuhu see on kadunud: neljandasse dimensiooni.

Aro:

Ei saa minagi ümber Jordan B. Petersonist, kelle tutvustamisega eesti auditooriumitele Hardo Pajula ränka vaeva on näinud. Toronto ülikooli kliinlise psühholoogia professorist saab üsna hea ülevaate Märdi pakutud linkidest, kes soovib “esmaste allikatega” tutvuda, siis Burke’i seltsi YouTube’i lehelt leiab valiku üsna lühildasi katkeid tema kõnedest-loengutest (või siis võib piirduda ka Märdi lingituga, on nagu kokkuvõtlikum).

Mõned Petersoni jt paremintellektuaalide meelisteemad omavad ka Eestis kandepinda, aga need argumendid tunduvad seetõttu veelgi rohkem kõverpeeglis paistvat, sest esiteks on sageli keeruline leida kokkupuutepunkti Petersoni jutu ja kritiseeritava objekti vahel, seejärel aga veelgi keerulisem saada aru, kuidas need argumendid täpselt meile üle kantavad on. Igal juhul ei soovita Petersoni loengute põhjal kirjandusteaduse või intellektuaalse ajaloo eksameid andma minna, sest et sellist Foucault’d ja Derridad, nagu Peterson neid näeb, pole kunagi olemas olnud. Uskumatult kannatlik Shula Haider on võtnud vaevaks lahti kirjutada selle, mida Peterson nende kahe prantslase kohta väidab ja kõrvutada seda nende tegelike arvamustega (Peterson, muide, ise tunnistab, et ta pole võtnud vaevaks härraseid endid lugeda). Nii palju siis filosoofilistest vaidlustest.

Teine teema, mis on hambus nii Petersonil, tema värvikamal kolleegil Milo Yiannopoulosel ja paljudel teistel, on poliitiline korrektsus ja ülikoolide muutumine autoritaarsuse kantsiks. Siin heidetakse ette vaba mõtte asendamist vasakradikaalse/ kultuurimarksistliku/ postmodernse dogmaga, millele allutatakse kõik tegevused, noorsugu radikaliseeritakse ja varsti ei või enam isegi Shakespeare‘i lugeda, sest too kirjutas oma tekstides mõningaid rassistlikke asju. Olles viimased kümme aastat USA ülikoolides õppinud ja õpetanud, tekib mul küsimus: millistes ülikoolides need härrased käivad? Vasakpoolse ajakirja The Current Affairs toimetaja Nathan J. Robinson võtab selle “poliitkorrektse ülikooli” argumendi üksipulgi lahti ja üldiselt tuleb temaga nõustuda: 1) protestid külalislektorite tsenseerimiseks on pigem haruldased kui tavapärased; 2) need kõnelejad, kelle vastu protestitakse, on oma vaadetelt mitmekülgsed, nende hulgas on nii konservatiive kui ka vasakpoolseid; 3) protestid reeglina kukuvad läbi, loengud lõpuks toimuvad; 4) tudengite vaated ei ole kuidagi eripärased, avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et igatsugu vaadetega ameeriklased leiavad, et teatud juhtudel on sõnavabadusel piirid.

Omaette küsimus on see, et kas inimesed, kes “akadeemilise arutelu” sildi all argumenteerimata pläma suust välja ajavad, on sobilikud ülikoolides esinema – ja siin tundub olevat täiesti kohane, et ülikooli kogukond saab selles küsimus oma sõna öelda. Üks taoline näide on “filosoof” Ben Shapiro, kes on New York Times’i esituses “konservatiivne mõtleja, meelelahutaja, lõuapoolik ja nõrkade argumentide hävitaja, keda on nimetatud y-põlvkonna konservatiivide hääleks”. Juba eelnevalt mainitud Nathan J. Robinson lükkab need väited põhjalikult ümber ja näitab, kuidas Shapiro täpsem kirjeldus oleks umbes “intellektuaalselt ebaaus provokaator, kes ütleb palestiinlaste kohta asju, mida juutide kohta ütlesid põhiliselt need kolmekümnendate saksa poisid.”

Muuseas, Robinson ei arva, et Shapiro-laadseid tüüpe tuleks kuidagi tsenseerida; pigem võiks keskenduda sellele, et seletada, miks temataolised pseudo-intellektuaalid kuulamist ei vääri. Siin muidugi sõltub palju kontekstist, üks asi on see, kui Shapirole esitab kutse selle või tolle ülikooli vabariiklaste ühendus; teine asi on, kui mõni ülikool peaks teda näiteks lõpetamisele kõnelema kutsuma ja talle audoktori kraadi andma. Siis on vast täiesti mõistlik arutada selle üle, kas akadeemiliste väärtuste hulka, mida kõneleja väljendama peaks, kuuluvad ka väited nagu “araablastele meeldib asju pommitada ja rentslis elada” või Palestiina araablaste “südameni mädanenud” “kurjuse teenimisele pühendunud” inimesteks nimetamine.

Lõpetuseks mõned artiklid teistest valdkondadest. Financial Times’i Alphaville’i blogis ilmus põnev artikkel, kus Izabella Kaminska intervjueerib transpordiekspert Jarrett Walkerit. Küsimuseks siis see, kas linnatranspordi tulevikuks on juhita autod ja Uberi-sõidud uksest ukseni ning vastuseks üsna ühemõtteline “ei”. Linnade geograafia – vajadus liigutada ühekorraga suuri inimhulki punktist A punkti B – seab autoliiklusele lihtsalt füüsilised barjäärid ning paratamatult osutub kõige efektiivsemaks ja kiiremaks liiklemisvahendiks suurlinnas ühistransport. Omaette probleemina näeb Walker seda, et üha rohkem määravad linnade tuleviku kergelt megalomaniakaalsed miljardärid (köhhköhhelonmuskköhhköhh), kellele tundub, et kui neil on imelik plebeide higilõhna nuusutada, siis peab kogu maailm nende tahte järgi painduma. Paraku ei ole nende elustiil ülejäänud maailmale laiendatav ja hea linnaruum peaks siiski teenima kõiki seal elavaid inimesi, mitte ainult ülirikkaid. Nii et ärge oma isesõitva Tesla tellimust veel sisse andke.

The Wall Street Journalis võib lugeda lühikest kokkuvõtet Jerry Z. Mulleri raamatust “Mõõdikute türannia”, mis ütleb seda, mida iga ETISega maadlema pidanud ülikoolitöötaja juba teab: asjade (tootmisüksuste, kaupade, majanduskasvu) mõõtmine on teinekord kasulik, inimeste mõõtmine on seda harva. Asjade ja inimeste erinevus (ma ei suuda uskuda, et seda peab seletama – aga paraku võib ilmselt üsna korraliku osa hiliskapitalismi vigadest kirjutada selle kaela, et kapitaliomanikud ei saa aru, et süsteem, mis reguleerib üsna hästi kaupade väärtustamist-vahetamist, ei tööta kaugeltki nii hästi inimeste peal…) seisneb selles, et inimesed saavad aru, kui neid mõõdetakse, muudavad oma käitumist vastavalt, inimeste töö ei ole sageli lihtsasti mõõdetavatele omadustele taandatav, sageli võib lõpptulemuseks olla see, et mõõtmise peale kulub suur hulk raha, inimesed hakkavad süsteemiga mängima, et mõõdikutele paremaid tulemusi näidata ja sisuline töö, mille parandamiseks mõõdikud üldse sisse seati, sootuks halveneb.

Nädala alguses saabus kurb uudis, et suri Ursula K. LeGuin, üks sajandi olulisemaid (ulme)kirjanikke. LeGuinist on räägitud kui anarhistlikust filosoofist või siis kui antropoloog-kirjanikust, kes ehitab oma lood üles mingile lihtsale konksule, näiteks kujutab ette maailma, kus pole sugusid, nagu oma romaanis “Pimeduse pahem käsi” (e.k. Varrak, 2002) ning siis vaatleb erinevate nurkade alt, milline selline maailm tegelikult võiks välja näha. Minu jaoks on LeGuin eeskätt võimsa kujutlusvõimega poliitiliste allegooriate looja (nagu paljud parimad ulmekirjanikud) ning tema loomingust võiks igaüks tutvuda vähemalt novelliga, mida peetakse tema üheks tippteoseks ning mis on paljude USA koolide kohustuslikus kirjanduses: “Nemad, kes lahkuvad Omelasest”.

Kellel Märdi linkidest suurem huvi katoliku kiriku siseelu vastu tekkis, soovitan vaadata Paolo Sorrentino sarja “Noor paavst” (HBO). Sürreaalne, täiesti kreisi ja ilmselt Vatikani elu suhteliselt võimsas kõverpeeglis näitav, aga midagi selles sarjas on – ning ammu pole näinud popkultuuri, mis usu- ja dogmaküsimusi niivõrd tõsiselt oleks võtnud. [Vt ka Thea Lenarduzzi arvustust. M. V.]

Ning viimaks kodumaale: ma olen üritanud viimased paar nädalat kohalikku meediat vältida, sest natuke jabur on lugeda, kuidas kiretult ja argumenteeritult sõnastatud 104 kirjale (full disclosure: kirjutasin alla) vastatakse emotsionaalsete vihapursetega stiilis “kirjaga on lolliks mindud”, ignoreeritakse sisulisi argumente ja lõpuks süüdistatakse kirja autoreid “heatahtlikus hüsteerias”. Üks kõige jaburamaid möödarääkimisi puudutas minu meelest kirja lähtepunkti. Nii kirjas eneses, kui ka näiteks Piret Karro Müürilehes ilmunud selgituses rõhutati, et küsimus ei ole ühe teatrijuhi karistamises. Minu enda jaoks hakkas arutluskäik sellest: kas ma tahaksin, et kogu eesti rahvale mõeldud peo ajal, peaks terve hulk inimesi seisma silmitsi ennast ehk üsnagi isiklikult puudutava lähisuhtevägivalla probleemiga. Ilmselt mitte. Kellegi karistamises pole siin küsimustki (eriti kuna EV100 komplunni lavastamine ei ole mingi sünnipärane õigus, mille äravõtmist saaks karistusena käsitleda). Ometi otsustas terve hulk kommentaatoreid, et selle asemel, et seletada, miks see raamistus ei päde või miks ühe teatrilavastaja privileeg kaalub üles terve hulga eesti inimeste ebamugavustunde, piisab sellest, kui karjuda “nõiajaht!” ja “karistamine!”. Isegi president rõhutas oma vastuses andestuse olulisusele.

Aga kui nüüd korraks, mõttemängu korras, öelda, et okei, mõtleme sellest juhtumist andestamise ja karistamise terminites, siis kerkib kohe üles küsimus, et mida tuleks teha selleks, et andestamine välja teenida. Siin on muidugi erinevaid vastuseid, aga üsna hea koht, kust vestlust alustada, on Vanessa A. Bee essee pealkirjaga “Kas kahetsevatele ahistajatele võib kunagi andeks anda?”. Bee käib välja üsna mitu hüpoteesi, arutleb kohtusüsteemi ja kristiliku maailmavaate andestamiskontseptsioonide üle ja jõuab nelja kriteeriumini, mis võiksid olla täidetud, selleks et ühiskond võiks öelda “jah, sellest me enam ei räägi”: 1) kahetsemine, mis sisaldab endas konkreetsete tegude tunnistamist ja nende eest vabandamist (pane tähele: mitte vabandamist, selle eest “kui keegi tundis ennast haavatuna” või selle eest, et vahele jäädi, vmt); 2) kaotus; 3) restitutsioon ohvrile ja; 4) järjepidev käitumine viisil, mis näitab, et juhtunut on tõsiselt võetud. Nende kriteeriumidega võib nõustuda ja mitte nõustuda, aga kui andestamis-diskurssi tõsiselt võtta, siis tuleb seda küsimust “mis tingimustel?” ikkagi esitada. Niisiis, mis tingimustel?

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi