Veebruari lugemissoovitused

Märt:

Mille sümbol sinimustvalge õieti on? Kas riigi, maa, kodanikkonna või etnose? Ja kas etnilise kuuluvuse määravad isendi kaasasündinud või hoopis elu jooksul omandatud tunnused? Ametlik-avalik vastus on justkui ikka olnud see, et sinimustvalge on Eesti riigi sümbol. Samas tahab riik olla rahvuse säilitaja. Aga mis on rahvus? Selle üle arutleb taas kord Keele ja Kirjanduse topeltnumber, kus artiklist artiklisse (näiteks ka Marekil) kordub seisukoht, et rahvused tekkisid alles 18.–19. sajandil. Ma pole selle akadeemilises kirjasõnas üldlevinud väite mõttekuses päris kindel. Muidugi, moodsad rahvused – sellised, nagu me neid praegu tunneme – tekkisid moodsal ajal. Nad ei tekkinud eimillestki tühjale kohale, vaid neil oli mingi substraat või pinnas. See on suurel määral kokkuleppe küsimus, kas nimetada seda substraati samuti rahvuseks või hoopis etnoseks, etniliseks rühmaks, rahvaks, hõimuliiduks, tõuks, populatsiooniks või kuidagi muudmoodi. Nii et rahvuste hilisaegne teke ei ole mingi empiiriline avastus, vaid lihtsalt sõna defineerimise küsimus.

Moodsate rahvusriikide liberaalne ideestik möönab seda etnilist – olgu keelelis-kultuuriliselt või bioloogiliselt tõlgendatud – substraati, kuid ei oska sellega suurt peale hakata, sest seda ei anna üldkehtivatesse juriidilistesse terminitesse valada ega ammendavalt defineerida. Nii kordaski president 11. septembril 2017 riigikogu hooaega avades mõningaid põhiseaduslikke enesestmõistetavusi: “Mitte keegi ei tohi pidada vähem sinimustvalge lipu alla kuuluvaks neid kaaskodanikke, kes pärinevad teisest keelest või kultuurist. Kultuuriruum ja komberuum on omandatav, õpitav. Seda saab omandada kodus, aga saab ka lasteaias ja koolis. Sinimustvalget genofondi ei ole olemas.”

See vallandas Postimehes üllatava poleemika. Bioloog Mart Viikmaa süüdistas Kersti Kaljulaidu alistumises poliitkorrektsusele (jälle see hirmus poliitkorrektsus!), sest “sinimustvalge genofond” olevat ikkagi olemas. Selle all pidas Viikmaa arvatavasti silmas mingit etniliste eestlaste populatsioonile omast geneetilist klastrit või kliini. Aga muidugi ei too temagi välja ühtki geneetilist iseärasust, millega saaks inimese sinimustvalgsust tuvastada. Ja miks üldse nimetada mingit genofondi või genotüüpi – olgu kui tahes kujundlikult – sinimustvalgeks? See värvikombinatsioon peaks ju sümboliseerima riiki, ka selle kodanikke, aga mitte populatsiooni veresidemeid.

Mait Metspalu osutas oma vastuses Viikmaale, et eestlaste populatsioon on geneetiliselt liiga hägusate piiridega. “Üldiselt jooksebki peamine geneetilise erinevuse piir Eestis Lõuna- (…) ja Põhja-Eesti vahel.” Kõige üllatavama arvamusega tuli aga seejärel välja Raik-Hiio Mikelsaar, kelle meelest ikkagi geno-fenotüüp määrab ära kultuuri omandatavuse! “Feno-genotüübilt lähedased inimesed omandaksid hõlpsasti siinset keelt ja kultuuri ning nende lõimimine võimaldaks olulisel määral tugevdada meie “sinimustvalget” riiki ja elanikkonda.” Mhm, mida see võiks tähendada? See, et fenotüübilt, st välistunnustelt eestlasesarnasel inimesel õnnestub keele ja kultuuri omandamine hõlpsamini, võib ehk tuleneda sellest, et väliselt sarnaseid inimesi võetakse – paraku – kergemini omaks. Aga mis puutub siia genotüüp? Kas teadlased on juba avastanud geeni, mis aitab kolme väldet omandada ja verivorsti süüa?

Vaidlus tõi meelde psühholoog Jüri Alliku kunagise hämara üleskutse Eesti poliitikutele: “Juba rohkem kui pool sajandit tagasi esitas Juhan Tork küsimuse IQ ja inimese rassikuuluvuse vahelisest sõltuvusest. Teatavasti jaguneb Eesti rahvastik kaheks, antropoloogiliselt erinevaks lääne- ja idapoolseks tõuks. [Metspalu järgi jookseb nüüd piir küll hoopis põhja ja lõuna vahel. M. V.] Tork leidis, et rassi füüsilised tunnused (näiteks pikkus) korreleeruvad väga kõrgelt vaimse võimekusega: läänebalti rass on vaimselt arenenum kui idabalti rass. Ka paljud teised H&M-i raamatus [Richard Herrnstein ja Charles Murray “The Bell Curve”, 1994. M. V.] kirjeldatud seaduspärasused olid Torkile hästi teada. Kas või näiteks see, et ühiskonna kõige sigivam osa on madala IQ-ga, milles peitub oht rahva üldisele vaimsele tasemele. Eestil pole kuigi palju maavarasid ja muid looduslikke rikkusi. Meie ainus arvestatav vara on inimeste mõistus. H&Mi raamatu kõmuline kuulsus võiks panna Eesti poliitikuid ja neid, kelles personifitseerub Eesti riik, mõtlema, kuidas seda praktiliselt ainsat rahvuslikku vara kaitsta ja kasvatada.” (“Mida vaimueliit ei taha endale tunnistada”, Vikerkaar 1997, 4-5). Üleskutse hämarus tuleneb just nimelt sellest, et loodusteaduslikest faktidest ja (antud juhul pigem vist) libafaktidest jääb tegevuse orienteerimisel väheks.

Kui kogu see (eba)teaduslik segadus on ükskord settinud, jõuame tagasi fundamentaalse tõdemuseni, et faktist ei anna tuletada väärtust või normi. Tsiteerigem filosoof Cornelia Klingeri esseed, mis pühendatud natuke teistsugusele trikoloorile kui sinimustvalge: “Kuigi pole kahtlust tunnetusteoreetilises arusaamas, et “teaduslikest teooriatest järelduvad küll tehniliselt kasutatavad, kuid mitte normatiivsed, tegevust orienteerivad teadmised”, ei ole tänini hüljatud taotlusi tuletada inimestevaheliste suvaliste ja juhuslike empiiriliste erinevuste lõpmatust küllusest ebavõrdsust. Aga “erinevus ei ole see, millest järelduks rassism [seksism], vaid rassism [seksism] on see, mis erinevust ära kasutab”. Kuigi juba ammu valena ära tuntud, käiakse seda eksiteed ikka edasi, kuivõrd ühiskondliku ebavõrdsuse põhjendamine teenib teatavat ühiskondlikku huvi.”

Herrnsteini ja Murray raamat ilmus veel enne inimgenoomi kaardistamist. See väitis, et on olemas IQ testidega mõõdetav üldintelligentsus, millest moodsas demokraatias sõltub inimeste edu, ja see jaguneb eri rassigruppide vahel erinevalt, olles 60% päritav ja 40% keskkonnast sõltuv, ning seetõttu ei saa valitsus vähemusrühmade olukorda parandada ega võrdsustada, vaid Ameerika neegrid peaksid arendama välja oma subkultuuri ja oma väärikuse mõõdupuud. Mu meelest kõige veenvama vastuse H&M-i aluseeldustele esitas tollal filosoof Ned Block artiklis “Kuidas päritavus viib rassi osas eksiteele ” (vt ka selle populaarsemat versiooni). Block argumenteerib, et mingi tunnuse päritavus ja geneetiline tingitus on kaks ise asja. Tehniliselt on päritavus geneetiliselt põhjustatud muutlikkuse suhe kogumuutlikkusse (nii keskkondlikku kui geneetilisse). Seevastu geneetiline tingitus on intuitiivne mõiste, mida mõõta ei anna, sest see sõltub normaalse keskkonna ideest. Minu varvaste arv on geneetiliselt tingitud, kuid varvaste arvu päritavus on inimestel üsna madal: variatsioonid nagu nelja- ja kuuevarbalisus sõltuvad peamiselt keskkonnast (saeõnnetustest, suusatamisest, talidoomi manustamisest), vähem geenidest. Seevastu selline tunnus, nagu kõrvarõngaste kandmine oli vanasti suhteliselt kõrge päritavusega, sõltudes kromosoomide erinevusest, olemata aga geneetiliselt tingitud. Nüüdseks on selle tunnuse päritavus langenud. Block oletab niisiis, et ka IQ võib olla küll päritav, aga selle geneetiline determineeritus on kahtlane. Geneetiline determineeritus sõltub sellest, millist keskkonda pidada “normaalseks”.

Herrnsteini ja Murray käivitatud ja vahepeal vaibunud poleemika sai uue hoo sisse, kui kaardistati genoom ja ilmus teadusajakirjaniku Nicholas Wade‘i populaarne raamat “A Troublesome Inheritance. Genes, Race and Human History” (Tülikas pärand. Geenid, rass ja inimese ajalugu. 2014). NYRB-s seda arvustanud H. Allen Orr tõdeb, et Wade’i ülevaade populatsioonigeneetikast, inimkonna evolutsioonist ja rassierinevuste kujunemisest on pädev, kuid tema järeldused sealt inimajaloo, rahvaste jõukuse ning institutsioonide seletamisse on täiesti spekulatiivsed ja tendentslikud. Samas on arusaadav, et loodusteadlasi häirib see sotsiaalkonstruktivistlik dogma, mille Steven Pinker jt psühholoogid on ristinud SSSM-iks (sotsiaalteaduste standardmudeliks) ja mis välistab inimkäitumise loodusliku determineerituse. Praktilises poliitikas pole aga suurt vahet, kas mingit gruppi peetakse alaväärseks ja tõrjutakse kultuurilistel või bioloogilistel põhjustel – eriti veel tulevikus, kus inimese bioloogiline varustus võib muutuda hõlpsaminigi teisendatavaks kui tema kultuur.

Paraku pole ma pädev hindama kõiki neid peeni, sageli statistilisi poolt- ja vastuargumente käitumislike tunnuste päritavuse ja geneetilise determineerituse üle. Inimpopulatsioonigeneetika on kindlasti huvitav ja tähtis teadussuund. Sellealastel arengutel, eriti seisukohtadel rasside ja IQ seostest, hoiavad teraselt silma peal ka blogijad ja aktivistid võrguvälja paremservadel. Diskussioonid “inimkonna biodiversiteedi” üle ja hüpped populatsioonigeneetilistelt avastustelt või hüpoteesidelt poliitiliste ettepanekuteni, kuidas eri rasse segregeerida ja diskrimineerida, on USA-s kasvav mood. Seejuures on hüppeid enamasti kaks. Esiteks mingi populatsiooni genoomi ja füüsiliste tunnuste juurest käitumuslike tunnusteni ja sealt juba edasi hüpe poliitiliste ettepanekuteni. Arvatavasti on see suund seletatav “valge mehe allakäiguga“, hirmuga, et praeguste demograafiliste tendentside jätkudes kaotab valge rass 21. sajandi keskpaigaks oma absoluutse enamuse USA elanikkonnast.

Portaalis Undark kirjutab Michael Schulson teadusajakirjanikust ja blogijast Razib Khanist, kelle populatsioonigeneetilisel blogil tasub asjahuvilisel täitsa silma peal hoida. Kuigi Schulsoni vaatluse all on peamiselt Khani populaarteadusliku tegevuse seosed uusrassistliku paremäärega, annab ta muuhulgas üldisemagi ülevaade tundlikest sidemetest populatsioonigeneetika ja poliitika vahel ning rassi mõiste populatsioonigeneetilisest ja sotsioloogilisest kasutusväärsusest. Autor küsib paradokslevalt: “Kas teadus saabki ennast nii kergesti poliitikast lahutada? Khani kaasus, milles ilmneb finantsiline ja ideoloogiline läbipõimumine alternatiivparempoolsusega, paistab tõendavat, justkui ei saaks. Usk hüper-ratsionaalsusse, mis on lahutatud igasugusest tendentslikkusest ja eelarvamusest, võib osutuda omaette poliitiliseks fantaasiaks.” Mõistagi on see nii eriti “rassiteaduse” puhul.

Ja kui (väär)teaduste lainel jätkata, siis soovitan väga Carol Tavrise esseed TLS-s kõigist neist naeruväärsustest, millesse nn teadus on end viimasel paaril aastakümnel mässinud, püüdes sotsiaalseid sooerinevusi põhjendada ja õigustada. Science’is ilmus pikk lugu tandemist Nick Brown ja James Heathers, kes on võtnud oma südameasjaks rämpspsühholoogia paljastamise. Tööpõld näib olevat määratu. Ja selle juurde juba üks vanem artikkel Atlanticus sellest, kuidas John Ioannidis on võtnud ette samasuguse ristiretke rämpsmeditsiiniteaduse vastu. Lõpuks veel TLS-ist Oliver Moody arvustus Rob Iliffe biograafiale, mille kangelaseks kõige aegade suurim “hull teadlane” Isaac Newton, kelle hüperratsionaalne mõistus uuris väsimatult Egiptuse salatarkusi ja võitles kolmainsuse õpetuse vastu.

Marek:

Masha Gessen, üks tänapäeva tähelepanelikumaid Putini ja Trumpi kriitikuid, on avaldanud NYRB-is liigutavaid vinjette oma senisest elust, Moskvast pagemisest, naasmisest, uuest lahkumisest, soolistest eneseotsingutest jms.

Ilan Moscovitz on kirjutanud The Motley Fooli veebilehel põneva ja hariva neljaosalise artiklisarja tehisintellekti rakendustest ja tulevikustsenaariumitest (osad üks, kaks, kolm ja neli).

Florent Coste kirjutab hiljutise Franco Moretti koostatud kogumiku “Kirjandus laboratooriumis” põhjal huvitavalt kirjanduse digitaalse analüüsimise võimalustest.

Adam Gopnik (üks mu lemmikajakirjanikke) on kirjutanud New Yorkeris hea loo prantsuse kirjanikust Romain Garyst (üks mu lemmikkirjanikke) ja hea kommentaari Emmanuel Macroni isiksusest.

Steven Nadler arvustab Books & Ideas veebilehel Maxime Rovere’i suurepärast belletriseeritud Spinoza elulugu Le clan Spinoza (2017), mis uuematele uurimustele tuginedes revideerib mitmeid legende Spinoza eluga seoses.

Sarah Banet-Weiser on kirjutanud LARB-is sümpaatselt tasakaalustatud kommentaari feminismi uuest populaarsusest ja #metoo liikumisest.

Vene keele oskajatele: Nikolai Koposov, Venemaalt Ameerikasse pagendusse läinud mitmekülgne ajaloolane on kirjutanud hea võrdleva analüüsi Poola uuest “mäluseadusest” ehk katsest vabastada Poola igasugusest vastutusest seoses juutide hävitamisega. (Koposovi sulest pärineb ka hiljuti Cambridge’i ülikooli kirjastuses ilmunud hea uurimus Euroopa ja Venemaa mäluseadustest ja -konfliktidest.)

Prantsuse keele oskajatele: ajakirja Esprit viimases, jaanuari-veebruari numbris (mis on pühendatud ökoloogia teemale ja tervenisti väga sisukas) leidub hea intervjuu Bruno Latouriga – planeedi tulevikust (intervjuu on inglise keeles loetav Eurozine kodulehel).

Aro:

Tahaks esimese sajaaastaku tähistamiseks midagi ajatut ja ilusat pakkuda, aga mõtted käivad ikka mööda päevakajalisi teemasid. Midagi suurt tundub olevat horisondil, sest et tehnoloogiahiiglased on viimaks hakanud tunnistama, et nende loodud platvormid polegi võib-olla maailma kõigi hädade lahenduseks ja võivad neist mõningaid isegi põhjustada. Üks Facebooki loojatest ütleb, et “Jumal teab, mis see meie laste ajudega teeb,” teine promob kodanikupalka. Mõistmaks, kuidas kõik asjad, mis siis, kui Facebook oli veel ühe Harvardi nohiku eneseupitamisplaan, tundusid heade mõtetena, on muutunud korralikeks veskikivideks, tasub lugeda ajakirjas the Wired ilmunud pikka reportaaži pealkirjaga Mark Zuckerbergi kaks põrgulikku aastat”. Sinna kõrvale tasub lugeda ka ajakirjas Logic Magazine ilmunud intervjuud tehnoajaloolase Fred Turneriga, kes seletab, kust Ränioru pea religioosne tehnooptimism pärit on ja miks seda karta maksab. (tänud Mariliis Treile nende viidete eest).

Külgnevatel teemadel: Kas robotid jätavad meid kõiki ilma tööta? Siin on üks optimistlik vaade automatiseerimisele ja sinna otsa kohe üks pessimistlik vaade. Mõlemad on natuke laiema ja üldistavama haardega kui tavalised ökonomistlikud ja tehnofiilsed käsitlused.

#MeToo pole maailmas vaibunud – LRB’s annab Jacqueline Rose suurepärase ülevaate nii mõningatest pingekohtadest feminismi sees kui ka konkreetsetest probleemidest mis tekivad ahistamise reguleerimisega ülikoolilinnakutes ja töökohtadel. Kohustuslik lugemine, eriti neile, kes tahavad, et feministid seletaksid “mida nad täpselt tahavad” või neile, kellele tundub, et probleemist “ahistamisel pole reeglina tunnistajaid” saab jõuda ainult järelduseni “kahtleme igaks juhuks igas ohvri sõnas”. Siia kõrvale tasub lugeda veel eelmise aasta lõpu Atlanticust pärit Angela Nagle’i reportaaži “beetameestest”, kes 4chani-laadsetes foorumites hängides sattusid märkamatult natside hulka. See on harvaesinevalt empaatiline ja nüansirohke lugu, kus saab selgeks, miks Jordan Petersoni eneseabiõpikuid on nii paljudele meestele vaja, milline sügavik lahutab isiklikku vastutust ja sirgeselgsust õpetavat Petersoni neonatsidest nagu Richard Spencer ning kus jälgitakse ühesuguselt läbinägeliku pilguga nii turufundamentalismi kui ka liberalismi läbikukkumist tervele põlvkonnale eneseteostusvõimaluste pakkumisel (võtmelause: “Liberalism lubas, et ka küla võib last kasvatada, aga ei jõudnud kunagi küla ehitamiseni.”

Majandusest. Esimese kursuse makroökonoomiaõpik võib USAs maksta sadu dollareid (majandusteadlased on hästi aru saanud, kuidas monopolid töötavad ja kuigi nad neid väidetavalt vihkavad, siis oma valdkonnas ei tundu neil suuremat kammi olevat). Seda toredam on asjaolu, et Austraalia majandusteadlane John Quiggin laseb oma uut üldhariduslikku majandusraamatut “Majandusteaduse kaks õppetundi” retsenseerida avalikus blogis nimega Crooked Timber. Sissejuhatuse mustand on kenasti saadaval – loetagu ja kommenteeritagu! Lisaks tasub lugeda ka Boston Review’s ilmunud arvustust Kreeka endise finantsministri (ja majandusteadlase) Ioannis Varoufakise viimastest raamatutest.

Demokraatiast: Majandusajaloolane Adam Tooze on kolinud Facebookist oma veebilehele, sest isegi Facebook jäi tema ambitsioonidele väikeseks. Ta kodulehelt võib leida hea essee (õigemini, taaskord mustandi) sellest, kuidas ajalooline mõtlemine võib aidata meil mõista praegust demokraatia kriisi.

Aga ikkagi on saabumas pühad, nii et midagi ilusat ja head ka lõpetuseks: New Yorkeri toimetaja Adam Gopniku essee kuritegevuse hämmastavast vähenemisest, mille õppetund on, et alati polegi vaja saada täpselt aru, mida me õigesti tegime ja miks mingi asi toimub, tuleb vaid selle tegevusega järjekindlalt jätkata. Ning päris lõppu Current Affairsi toimetaja Nathan J. Robinsoni mõtisklus sellest, mida ta oma korteriaknast näeb ning miks see vaatepilt on ühtaegu heidutav ja loodustandev inimväärse tuleviku seisukohalt

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi