Toimetajalt: “‘Pea meeles mind,’ sosistab tolm.”

Oktoober, 2018

Kui vana hiina needus, “et elaksite huvitaval ajal” tundub täide minevat, siis võib parim vastus olla igavlemine. Sügisene Vikerkaar vaatleb igavuse poeetilist ja poliitilist potentsiaali. Alustame Jossif Brodski kõnega Dartmouthi ülikooli lõpetajatele 1989. aastal, mis ka just sündmustevaene ei olnud. Ometi soovitab poeet tegeleda vähem televisiooniga, uudistega, töökoha, elukoha või abikaasa vahetamisega ja muuga, mis kõik lõppkokkuvõttes taandub uute kogemuste otsimisele ja kogemuste kogunedes sisemuses tärkava tüdimuse ja igavustunde vaigistamisele. Selle asemel tuleks igavus vastu võtta ja selle kogemisega põhjani minna. “Parim tee millestki välja läheb alati läbi selle,” tsiteerib Brodski Robert Frosti.

Kuidas minnakse läbi igavuse? Terje Toomistu kirjeldab Nõukogude hipide kulgemist mööda impeeriumi maanteid, ühe kamraadi köögist teise, ühest suvisest põõsast teise vabameelsesse parki. Kui palju oli hipide vaimses väljumises nõukogude argipäevast teadlikku poliitilist protesti? Kas hipindus võis üldse olla mittepoliitiline, kui sellega võis kaasneda arreteerimine ja edasised takistused karjääriteel?

Berit Renser kirjutab hulkuritest minevikus ja tänapäeval, diginomaadide ajastul. Miks põhjustas üks Müürilehes ilmunud artikkel nii palju pahameelt ja vastulauseid? Miks on ajaloos rändureid, kodutuid ja hulkureid nähtud reeglina ühiskonnale ohtlike elementidena? Kui paiksus, piirid ja produktiivsusetaotlus on ajaloos pigem uued nähtused ja rändamine, kulgemine ja sihipäratus pigem reeglid, kuidas siis on need viimased tegevused muutunud taunituks?

Eik Hermann arutleb, kuidas ülestimuleerimisele, tähelepanu võitmisele ja aina kiiremale liikumisele suunatud ühiskonnas võib igavus muutuda poliitilise vastupanu vormiks. Pealtnäha paradoksaalselt, sel hetkel, kui meie tähelepanu juhitakse ühelt huvitavalt uudiselt teisele, võib võimu teostada just igavate asjade kaudu. Paberimajandus, infrastruktuur, aruanded – need on vahendid, mille kaudu kinnistatakse hierarhiaid ja seatakse uusi, sageli põhjendamatuid piire. Kas ei peaks just igavate asjade analüüsimine, tähelepanu nõudvatest pealispindsustest taandumine ja alternatiivide leiutamiselt tüütult igavale katsetamisele ja läbiproovimisele keskendumine olema hüperaktiivsusele vastupanemise keskmes?

Katre Pärn vaatleb igavuse kultuurilisi avaldumisvorme läbi aegade. Mille poolest erineb harilik igavus (teinekord tuntud ka kui molutamine) eksistentsiaalsest igavusest? Aga tappev igavus sotsiaalsest igavusest? Miks üldse on igavusest saanud halb nähtus? Tuul Sepp ja Elin Sild ei ütle küll, kas mesilased igavlevad, aga arutlevad, miks tegelevad loomad pealtnäha tarbetute tegevustega, olgu selleks seks tühja õllepurgiga või siis võõra putuka laste eest hoolitsemine.

Lugeja ei pea ilmselt liigselt igavlema Amaranta Heredia Jaéni seksitöö-teemalist artiklit lugedes, ega ka Karl Lembit Laane visiooni demokraatlikumast Eestist vaagides. Eelajaloo ajalugu uuriv Emily Kern vastab David Graeberi ja David Wengrow artiklile inimtsivilisatsiooni algusaegadest (artikkel ise ilmus suvises Vikerkaare topeltnumbris), aga arvustusi on teisigi. Maia Tammjärv loeb Urmo Jaanimägi olmevesteid, Ave Taavet Taavet Kase düstoopilist romaani surma maksustamisest, Andrus Kasemaa kirjutab Kaur Riismaa viimasest luulekogust ja Mariliin Vassenin Triin Paja samasugusest. Berk Vaher uurib, kuidas tehti kalambuure enne sotsiaalmeediaajastut.

Ilukirjanduses Sei Shōnagoni “Padjamärkmed”,  Sandra Jõgeva joovad naabrid, Tõnis Tootseni, Ervin Õunapuu ja Kristjan Haljaku proosa, Carolina Pihelgase, Jüri Kolgi ja Joosep Vesselovi luule. Margus Ott mõtiskleb kasu ja kasutuse teemadel. Lõppsõna aga jätame poeedile: “Muidugi ei tarvitse see kõlada teie kõrvus muusikana; kuid asjatuse tunne, tunne, et isegi teie parimatel, kõige tulihingelisematel tegudel on ainult piiratud tähtsus, on parem kui illusioon nende tagajärjekusest ning sellega kaasnev enesetähtsustamine.”