Pandeemiamõtted II. Majandusest ja piiridest

Branko Milanovič, Ringa Raudla, Daniele Monticelli

BRANKO MILANOVIC
PANDEEMIA TÕELINE OHT ON ÜHISKONNA KOLLAPS

2020. aasta märtsi seisuga mõjutab kogu maailma üks nuhtlus, millega see pole suuteline efektiivselt toime tulema ja mille kestuse kohta ei oska keegi tõsiseid ennustusi teha. Koroonaviiruse pandeemia majanduslikke tagajärgi ei tuleks mõista tavalise probleemina, mida makroökonoomika saaks lahendada või kergendada. Pigem võib maailm olla tunnistajaks fundamentaalsele nihkele globaalses majanduses.

Lühikeses perspektiivis on tegu ühtaegu pakkumise ja nõudluse kriisiga. Pakkumine langeb, sest paljud ettevõtted lõpetavad tegevuse või vähendavad tööd, et kaitsta töötajaid COVID-19 nakkuse eest. Madalamad intressimäärad ei korva toodangu langust, mida põhjustab tööliste kõrvalejäämine – nii nagu tehase purukspommitamise puhul ei aita madalam intressimäär täita lünka kaubapakkumises järgmisel päeval, nädalal ega kuul.

Pakkumislanguse šoki teeb rängemaks nõudluse langus, mis tuleneb asjaolust, et inimesed püsivad kodus ning palju kaupu ja teenuseid, mida nad on harjunud tarbima, pole enam saada. Kui panna riigipiirid kinni ning peatada lennuliiklus, siis ei pane inimesi lendama ka mingisugune nõudluse ja hinna juhtimine. Kui inimesed kardavad minna restorani või avalikele üritustele või kui neile see nakkusohu tõttu keelatakse, siis saab nõudluse suunamisel olla parimal juhul ainult vähene mõju – ning avaliku tervise seisukohalt ei tarvitse see olla kõige soovitavamat laadi.

Maailma ees on sügava nihke väljavaade: tagasipöördumine naturaalmajanduse ehk isemajandamise poole. Selline nihe on globaliseerumise otsene vastand. Kui globaliseerumine toob kaasa tööjaotuse erinevate majanduste vahel, siis tagasipöördumine naturaalmajanduse poole tähendab, et riigid liiguvad eneseküllasuse poole. See liikumine pole vältimatu. Kui valitsused suudavad praegust kriisi kontrolli all hoida või seda lähema kuue kuu või aasta jooksul ületada, siis pöördub maailma tõenäoliselt globaliseerumisteele tagasi, isegi kui tuleb revideerida mõningaid selle aluseeldusi (näiteks väga täpselt häälestatud tootmisahelaid koos täpselt ajastatud tarnetega).

Aga kui kriis jätkub, hargneb kogu globaliseerumine lahti. Mida kauem kestab kriis ja mida kauem kehtivad piirangud inimeste, kaupade ja kapitali vabale liikumisele, seda enam hakkab selline olukord paistma normaalsena. Tekivad huvigrupid, kes on sellise olukorra jätkumisest huvitatud, ning kestev hirm uue epideemia ees võib ajendada üleskutseid riiklikule autarkiale. Selles mõttes võivad majandushuvid ja õiguspärased tervisemured haakuda. Isegi selline näiliselt väike nõue, et iga riiki siseneja esitaks lisaks passile ja viisale ka tervisetõendi, tähendaks takistust vana globaliseerunud eluviisi poole tagasipöördumisel, arvestades kui paljud miljonid normaalselt reisivad.

Lahtihargnemisprotsess võib olemuselt sarnaneda selle globaalse oikumeeni lahtihargnemisega, mis toimus Lääne-Rooma impeeriumi lagunedes eneseküllasteks domeenideks 4. ja 6. sajandi vahel. Sellest sündinud majanduses kasutati kaubandust ainult kaubaülejääkide vahetamiseks teistes domeenides toodetud teist tüüpi ülejääkide vastu, mitte aga selleks, et kannustada spetsialiseerunud tootmist tundmatute ostjate jaoks. Nagu on kirjutanud F. W. Walbank raamatus „The Decline of the Roman Empire in the West‟: Üle terve [laguneva] impeeriumi toimus järkjärguline tagasiminek väikesemastaabilisele, peost-suhu käsitööndusele, mis tootis kohaliku turu jaoks ja lähiskondlike tellimuste täitmiseks.‟

Praeguses kriisis on eelis nendel, kes pole täielikult spetsialiseerunud. Kui sa oskad endale ise toitu toota, kui sa ei sõltu avalikult pakutavast elektrist ja veest, siis oled kaitstud mitte üksnes vapustuste eest, mis võivad tekkida toidutarneahelates või elektri- ja veevarustuses; sa oled ka paremini kaitstud nakkuste vastu, sest sa ei sõltu kellegi teise valmistatud toidust ega vaja oma kodus millegi parandamiseks remondimehi, kes võivad samuti nakkust kanda. Mida vähem sa teisi vajad, seda kaitstumas ja paremas olukorras sa oled. Kõik see, mis oli väga spetsialiseerunud majanduses eeliseks, muutub nüüd halvemuseks, ja vastupidi.

Liikumist naturaalmajanduse poole ei tõuka tagant harilikud majandusjõud, vaid palju fundamentaalsemad mured, nimelt nakkushaigused ja surmahirm. Seega saavad tavapärased majanduslikud abinõud olla loomult üksnes valuvaigistid: need võivad pakkuda ja peaksidki pakkuma kaitset inimestele, kes kaotavad töö ning kellel puuduvad varuvariandid ja sageli ka tervisekindlustus. Kui sellised inimesed ei suuda enam oma arveid maksta, vallandavad nad šokkide kaskaadi, alates väljatõstmistest kuni pangakriisideni.

Sellegipoolest on haiguse kõige tähtsamaks koormaks selle otsene mõju inimestele ning see võib viia ühiskonna lagunemisele. Need, kellelt võetakse lootus, töö ja varad, võivad kergesti pöörduda nende vastu, kes on paremal järjel. Juba praegu puuduvad 30 protsendil ameeriklastest varad või on nende varandus negatiivne (st võlad on suuremad). Kui praegune kriis tekitab veel rohkem inimesi, kellel pole raha, töökohta ega ligipääsu arstiabile, ja kui nad muutuvad meeleheitlikuks ja vihaseks, siis sellised stseenid nagu hiljutine vangide põgenemine Itaalias või 2005. aastal orkaan Katrinale järgnenud rüüstamised muutuvad tavalisteks. Kui valitsused peavad laastamiste ja omandivastaste rünnakute mahasurumiseks võtma appi paramilitaarsed või sõjalised jõud, võivad ühiskonnad hakata lagunema.

Seega peaks praeguse majanduspoliitika peamine (või isegi ainus) eesmärk olema ühiskonna kollapsi ärahoidmine. Arenenud ühiskonnad ei tohiks lasta majandusnäitajatel, eriti finantsturgude käekäigul ennast pimestada tõsiasja ees, et kõige tähtsam roll, mida majanduspoliitika praegu mängida saab, on hoida sotsiaalseid sidemeid tugevana erakordse surve all.

Tõlkinud M. V.

Branko Milanovic: The Real Pandemic Danger Is Social Collapse. Foreign Affairs, 19.03.2020 

RINGA RAUDLA
PANDEEMIA JA FISKAALPOLIITIKA

Tosin aastat pärast eelmise globaalse majanduskriisi lahvatamist on nii Eestil kui ka Euroopal ees olulised fiskaalpoliitilised valikud. Kui 2008–2010 valiti Eestis maksutulude vähenemisele reaktsiooniks eelarvekärpimise tee (erinevalt paljude Euroopa riikide sammudest majandusi stimuleerida), siis õnneks pandeemiaga seotud kriisi ajal fiskaalsest konservatiivsusest enam nii kramplikult kinni ei hoita ja seda sammu saab ainult tervitada. Samuti on selge, et majanduse (ja tegelikult ühiskonna kui terviku) toetamisel seekord traditsioonilistest rahapoliitilistest sammudest (nagu intressimäärade alandamine) ei piisa ja tuleb kasutada jõulisi eelarvepoliitilisi vahendeid, et raha võimalikult kiiresti ka sissetuleku kaotanud inimesteni ja ettevõteteni jõuaks.

Kuigi 19. märtsi seisuga on raske ennustada, kui kaua viiruse leviku piiramiseks aega läheb, nii Eestis, Euroopas kui globaalselt, võiks Eestis kaaluda järgnevaid lähenemisi.

Esiteks, testimise laiendamiseks ja haigete ravimiseks tuleks eraldada nii palju eelarveressurssi kui võimalik.

Teiseks, soodustamaks sotsiaalset distantseerimist situatsioonides, kus see valik veel on (nt restoranid, ilusalongid jne), tuleks ettevõtetele anda signaal, et kahjusid, mis selle ettevaatusabinõuga kaasnevad, on võimalik kompenseerida. See võimaldaks paljudel hapras olukorras olevatel ettevõtetel viirust piirava valiku teha. Restoranidele annaks see näiteks võimaluse piirata kohapeal söömist, aga kui veel lubatud, jätkata toidu kaasa ostmist ja kohale toimetamist.

Kolmandaks, kaalutavad sammud haigus- ja töötuskindlustushüvitiste tingimuste leevendamiseks ja asendusmäärade tõstmiseks on igati tervitatavad. Samas tuleks ka silmas pidada, et olulisel hulgal kriisist puudutatud elanikkonnast ei pruugi olla haigushüvitis- ja töötuskindlustuskatet (nt platvormitöötajad), mistõttu vajalik abi selle kanali kaudu ei pruugi nendeni jõuda. Üks võimalus tagada majanduslik ja sotsiaalne kate kõigile on kodanikupalk, mis tagataks nt järgneva kolme kuu jooksul kõigile elanikele. Arvestades, et märkimisväärsel osal elanikkonnast puuduvad arvestatavad säästud, aitaks see kindlustada esmavajaduste kulude katmise võimaluse kõigile.

Neljandaks, ettevõtetele tuleks vähemalt kolmeks kuuks (vajadusel pikemalt) anda moratoorium tööjõumaksude osas ja võimaldada laenugarantiisid.

Kust selleks kõigeks rahaks tuleb? Nii kujunenud olukorra lahendamiseks kui ka majanduse turgutamiseks pikemas perspektiivis peaks Eesti valitsus kasutama ära laenu võtmise võimalust nii palju kui võimalik. Praegune laenukoormus Eestis on 10% SKPst, mis on Euroopa kõige madalam. Ka eurotsooni fiskaalsed reeglid võimaldavad hädaolukorras ja majanduslanguse puhul suuremat eelarvedefitsiiti.

Arvestades aga vajadust viia raha kasutajateni nii kiiresti kui võimalik (ning ka situatsiooni, kus paljude ELi riikide võlatase on juba praegu väga kõrge), oleks eurotsooni tasemel mõttekas kasutada n-ö „helikopteriraha“ – otsesed rahalised ülekanded keskpangalt valitsustele, kel on seda vaja kriisi leevendamiseks. See võimaldaks raha kohale toimetamist kiiremini ja samuti vähendaks ka võlakoorma drastilist suurendamist liikmesriikide jaoks tulevikus (ja leevendaks kasvavat intressimaksekoormust eelarvele). Sellise lähenemise kasutamine on küll vastuolus valitseva majandusteadusliku paradigmaga EL-is, kuid käesolevas situatsioonis on õigustatud mõelda paradigmaväliselt.

Pikema perspektiivi osas sõltuvad vajalikud sammud sellest, kui sügavaks majanduslangus kujuneb. Kindel on aga see, et eurotsooni fiskaalreeglid tuleb ümber kirjutada. Eelmise kriisi õppetundideks on, et samal ajal kui USA stimuleeris majandust tugevamalt, kasutas Euroopa Liit fiskaalseid meetmeid piiratumalt ning maksis selle eest ka pikema majutussurutise hinda. Eesolev majanduslangus saab tõenäoliselt olema sügavam kui aastakümme tagasi, nii et vajadus fiskaalsete meetmete ulatuslikuma kasutamise järele on veelgi suurem. Oluline on silmas pidada, et puhtalt kvantitatiivne rahahulga suurendamine rahapoliitika instrumentide kaudu ei pruugi jõuda reaalmajandusse, kus seda kohe vaja on. Raha peab jõudma inimesteni, kes seda reaalselt kulutada saavad ja mitte viima vaid finantsvarade väärtuse suurenemiseni.

Võib hinnata, et viiruse piiramiseks vajalikud meetmed mõjutavad ulatuslikumalt just teenindussektori eesliini töötajaid, kus palgad madalamad. Seega viirus tabab haavatavat osa ühiskonnast esiteks füüsiliselt, kuna neil on suurem risk nakatuda, kui nad veel tööl on, ja siis rahaliselt, kui sissetulek piirangute tõttu kaob. Seega võib ennustada ebavõrdsuse olulist kasvu ja potentsiaalselt ka vajadust täiendavate sissetulekut ümberjaotavate meetmete järele, vältimaks olukorda, kus majanduslik ebavõrdsus hakkab tekitama sotsiaalset ebastabiilsust ja ohustama demokraatlike režiimide püsimajäämist.

DANIELE MONTICELLI
PANDEEMIA KUI EUROOPA POLIITILINE LAKMUSPABER

Ehkki COVID-19 epideemia pole esimene ega sugugi kõige rängem maailma tabanud pandeemia, teevad selle vastu võitlemiseks kasutusele võetud meetmed ja meie ajastu iseloomulikud jooned praegusest olukorrast üsna pretsedenditu globaalse ühiskondliku eksperimendi. Enam-vähem sünkroonis elab suur osa maailma elanikkonnast eriolukorra tingimustes pealesunnitud või vabatahtlikult valitud eri rangusega eraldatuses, olles samas meedia kaudu toimuvast üleküllaselt informeeritud.

Kas see kõik on põhjendatud või mitte, on praegu veel raske öelda. Selge on aga see, et toimuva mõistmine nõuaks tekkinud olukorrale sarnast globaalset haaret: viroloogiast psühholoogiani, antropoloogiast õigusteaduseni, politoloogiast filosoofiani, majandusteadusest demograafiani. Eks olemegi jõudnud juhtumini, mis seab meid tänase üliühendatud maailma protsesside ülikeerukuse ette otsesemalt ja vahetumalt kui selle sajandi teised globaalsed kriisid (terrorismi, finants-, põgenike kriis). Tulemuseks on ilmselge võimetuse tunne, hirm ja segadus nii inimeste kui ka riikide reaktsioonides.

Järgnevas keskendun paarile hädaolukorraga seotud poliitilisele küsimusele (veidi pikemalt kirjutasin kriisist Maalehes avaldatud artiklis).

Autoritaarne vs demokraatlik toimetulek globaalsete kriisidega

Praegu tundub ainsaks võimaluseks kriisile reageerida poliitiliste otsustusmehhanismide lihtsustamine ja tsentraliseerimine. Demokraatlike riikide puhul tähendab see eriolukorra väljakuulutamise vältimatust, kuid selged eelised situatsiooniga toimetulekul on siiski autoritaarsetel riikidel, mida iseloomustab poliitiline tsentralism ja ühiskondlik distsipliin. Nende riikide piiramatu võim elanikkonna biopoliitilisel haldamisel toimib tõhusamalt kui demokraatlike valitsuste üsna leebete eriolukorraliste sanktsioonidega tugevdatud üleskutsed kodanike vastutustundele. Nii on Hiina viirusevastast sõda võitmas, Itaalia aga seda kaotamas. Demokraatlike riikide vabade kodanike ebaadekvaatne reaktsioon hädaolukorrale võib kõva käe vajadust toetavatest jõududest niigi vaevatud Läänes oluliselt süvendada arusaama, et liberaaldemokraatia ei suuda vastu seista tänapäeva maailma globaalsetele väljakutsetele. Nii kaalubki näiteks Itaalia juba kõikide viirusesse nakatunute massilist jälitamist. Demokraatia toetajatele pole küsimus seega mitte niivõrd selles, milliseid ohvreid oleme valmis taluma oma vabaduste säilimise nimel, kuivõrd selles, kui valmis oleme hädaolukorras vastutama oma vabalt valitud käitumistega nii enda kui ka teiste turvalisuse ja tervise eest.

Euroopa varemed

Eriti kurba vaatemängu pakkuvad praeguses olukorras uue natsionalismi pantvangis virelevate Euroopa riikide reaktsioonid. Alustati valitsusjuhtide vastastikustest süüdistustest liiga leebete või liiga karmide meetmete rakendamise pärast ning seejärel jõuti paari päevaga igal pool samasugusele lahendusele: riigipiiride sulgemine. Selline otsus pole pelgalt kasutu olukorras, kus viirus levib igal pool juba kohalikult, vaid ka julm, kuna see aeglustab otsustavalt näiteks ülioluliste meditsiiniliste vahendite kohale jõudmist, valmistades meie endi riikide kodanikele lisakannatusi ning sundides muuhulgas neid viiruse levikuks ideaalsetesse tingimustesse (nagu nt laev, millega Eesti pidi oma Euroopas kinni jäänud kodanikud koju tooma). Selliste otsuste taga paistab tegelikult ainult paljude Euroopa riikide põgenikekriisi aegne soov taastada piirikontroll – pandeemia pakub sellele nüüd hea ja „vaieldamatu“ ettekäände.

Kohalikud lahendused globaalsetele probleemidele?

Euroopa tõesti ei soovi või ei suuda olla globaalne, kuigi hädaolukord, mis meie silme all suure kiirusega areneb, näitab veel kord, et globaalsetele probleemidele kohalikke lahendusi ei ole. Globaalsetele probleemidele saavad olla ainult globaalsed lahendused. Samal ajal kui mitmed Euroopa riigid kehtestasid meditsiiniliste vahendite ekspordikeeldu krahhi äärel olevale Itaaliale, hakkas kriisist alles väljuvast Hiinast Itaaliasse saabuma suurel hulgal respiraatoreid, kaitsevahendeid, ravimeid ja arste. Viimased lasid ennast lennujaamas pildistada suure punase loosungiga, millele olid kirjutatud itaaliakeelseid lauseid: „Maakera on üksainus maa. Oleme sama mere lained, sama puu lehed, sama aia lilled.“ Ehkki nende sõnade omistamine Vana-Rooma filosoofile Lucius Annaeus Senecale on üsna kahtlane, mõjusid need konkreetsete abivahenditega Itaaliasse saabunud hiinlaste taasesituses kohalikele märksa usutavamalt kui Euroopa Komisjoni president Ursula van der Leyeni distantsilt saadetud toetav videosõnum „Me oleme kõik itaallased“.

Hiinal on globaalne visioon ning teadmised, oskused, ressursid, et seda ellu viia. Me teame või vähemalt kahtlustame, mis sellega võib kaasas käia juhul, kui Euroopa ei suuda ühiselt oma alternatiivset globaalset visiooni arendada ja ellu viia – uhkelt „suveräänsete”, suletud piiridega ja „päästku igaüks end, nagu oskab“ loogikast lähtuvate Euroopa rahvusriikide saatus oleks usutavasti muutuda kriisist kriisi järjest autoritaarsemateks ning Hiina globaalse impeeriumi majanduslikeks ja peatselt ka poliitilisteks satelliitideks.

 

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht