Toimetajalt: Tehnovisioonid

Ave Taaveti pilt

Me elame endiselt progressiusku ajastul. „Inimkonda on võimalik täiustada tõepoolest lõpmatult, ja selle täiustamise kulgu, hoolimata nende inimeste sõnadest, kes tahaksid seda peatada, ei takista ükski piir peale selle maakera eluea, millele loodus meid saatnud on.“ Need 18. sajandi lõpu valgustusfilosoof markii de Condorcet’ kirjutatud read sobiksid sama hästi ka Elon Muski või Bill Gatesi suhu. Tehnoloogia areng ja inimkonna heaolu kasv on nende silmis peaaegu et sünonüümid.

Võiks ju arvata, et kaks sajandit kogemusi tööstusühiskonnaga oleks pidanud suutma tehnoutopistide indu natukene vaigistada. Näiteid innovatsioonidest, mis on tootnud vähemalt sama palju ootamatuid kahjusid kui uusi hüvesid, on ju nüüdseks kuhjaga. Sotsiaalvõrgustikud, mis võimaldavad enneolematult tihedat suhtlust ning samas tekitavad noortes ärevushäireid ja muudavad maailmapoliitika käredamaks ja vihasemaks. Fossiilkütustel töötavad sõidukid, mis kuuluvad iga keskklassi pere standardvarustusse ning mille kasutamine on viinud planeedi kuuenda suure liikide väljasuremislaine äärele. Sellest nurgast vaadates tundub, et tööstusühiskonna olemust ei kirjeldanud kõige paremini mitte progressiutopist Condorcet, vaid hoopis ulmekirjanik Mary Shelley, kelle „Frankenstein“ kirjeldas tehnoutopistlikku teadlast kui romantilist kangelast, keda ei kannusta mitte mõistus, vaid kirg, ning kelle loodud koletised hakkavad paratamatult elama oma elu.

Tõepoolest, kriiside ajastu ei ole innovatsioonijutlustajate tiibu kärpinud. Vastupidi: kaalukas hulk mõtlejaid leiab, et väljapääs inimkonna loodud probleemide küüsist käib üha uute ja uute innovatsioonide kaudu. Fossiilkütuste põletamisest õhku paisatud süsihappegaasi võiks suurte tehaste abil uuesti kinni püüda ja maa alla suunata. Kliima soojenemisest põhjustatud veetasemetõusu võiks kompenseerida vee tagasi Antarktika mandrile pumpamisega. Sotsiaalvõrgustike algoritmide kaasabil toimuva valeuudiste levikuga võiks võidelda paremate algoritmide loomise teel. Tehnoloogilises ühiskonnas toimuv probleemide paljunemine on inimeste kujutlusvõimet ainult sütitanud – mis ei ole kunagi halb asi. Ainult et Mary Shelley vaim kummitab neidki kauneid kujutelmi.

Muidugi on tehnomodernistide kõrval veel palju kriitilisi mõtlejaid, kes rõhutavad, et tehnoloogia ei eksisteeri kunagi väljaspool ühiskonda. See, kuidas ühte või teist uut vidinat kasutatakse, sõltub nii selle vidina disainerite kui ka kasutajate kontekstist. Kas isesõitev auto ohverdab liiklusõnnetusse sattudes pigem juhi või jalakäija, on küsimus, mis ei nõua vastamiseks mitte filosoofilise rongiprobleemi lahendamist, vaid baasteadmisi kasumit taotlevate ettevõtete toimimisloogikast tänapäeva maailmas. Uute tehnoloogiate väljatöötamisel tuleb inseneriprobleemide kõrval pöörata tähelepanu ka juriidikale, poliitökonoomiale, sotsioloogiale ja kultuuriuuringutele. Vaid eri distsipliinide koostöös võib saada mingit aimu sellest, kuidas bioloogilised ravimid, isesõitvad autod või fusioonenergia maailma muuta võivad.

See ülesanne ei ole kergete killast: uute tehnoloogiate mõistmine nõuab aina spetsiifilisemaid ekspertteadmisi ja ega meid ümbritsev maailmgi aastatega lihtsamaks muutunud pole. Siiski tuleb katsuda seda teha, sest kogemused on näidanud, et kui uute tehnoloogiate üle arutlemine jätta selleks hetkeks, kui need juba meie ümber on, on nende toimimise loogikat väga raske väärata.

Sestap palusime eri valdkonnas tegutsevatel ekspertidel valida üks praegu veel imikueas olev tulevikutehnoloogia ja mõtiskleda selle üle, kuidas see võiks järgmise kahekümne aasta jooksul areneda ja mil moel ühiskonda mõjutada. Nende kaetud teemad ulatuvad energeetikast sõjanduseni, bioloogiast infotehnoloogiani. Vikerkaare lehekülgedelt leiategi nende tehnovisioonid.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi