Venemaa majanduslikud väljavaated
Märts, 2022Käsitlen oma nägemust Vene majanduse väljavaadetest kahes osas, lühikeses ja pikas perspektiivis. Alustan lühikesest perspektiivist, lähtudes eeldusest, et lahingutegevus Ukrainas lõpeb mõne kuu pärast (st et ei jätku praeguse intensiivsusega veel aastaid) ja et Venemaal ei toimu drastilisi sisemisi muutusi, nagu riigipööre, revolutsioon vms.
Lühike perspektiiv
Vastamaks küsimusele lühiajaliste tagajärgede kohta, on kasulik korrata natuke ajalugu, mille kohta Venemaa tänu oma majandusajaloo tsirkulaarsusele pakub paraku mitmeid näiteid. Viimase saja aasta kõige kohutavamad sissetulekulangused toimusid Esimese maailmasõja viimastel aastatel ja sealt välja kasvanud kodusõjas ning 1990ndatel üleminekus kapitalismile. (Tohutu langus SKT-s ja eriti just tarbimises toimus samuti Teise maailmasõja ajal, kuid seda on tõlgendada keerulisem.)
1917. ja 1922. aasta vahel kahanes Venemaa SKT poole võrra (kõik arvud on antud reaalterminites, st kohandatud inflatsiooni järgi); tööstustoodng oli 1921. aastaks langenud 18%-le sõjaeelsest tasemest; põllumajandustoodang 62%-le sõjaeelsest tasemest. Üleminekuajal 1987. ja 1995. aasta vahel kahanes Vene SKT inimese kohta peaaegu 40% (märksa suurem langus kui suure surutise ajal Ühendriikides). Suurim langus ühe aasta jooksul leidis aset aastal 1992 (16%), millele järgnevad kaks järgmist aastat, kui majandus kahanes vastavalt 8% ja 13%.
Kolmandaks näiteks võime võtta 1998.–1999. aasta finantskriisi ja riigi maksejõuetuks kuulutamise. 1998.–1999. aasta finantskriis ja üldine korralagedus viis Jeltsini tõenäoliselt arusaamisele, et ta ei suuda Vene ühiskonda ja majandust enam kontrollida: ta nimetas kiiresti üksteise järel ametisse mitu peaministrit (kes olid kõik ühel või teisel viisil seotud KGB-ga – ilmselt mõistes, et keegi teine ei suuda olukorda päästa) ja see ringtants lõppes Putini ametisse nimetamisega 31. detsembril 1999. See avas Putinile tee presidendiks valimisele pärast Jeltsini ennetähtaegset tagasiastumist (Jeltsini ametiaeg oleks normaalselt pidanud lõppema 2000. aasta juunis).
1920ndate kodusõda (enesestmõistetavalt) ning 1990ndate üleminekuaeg olid mõlemad suuremad majandusšokid kui praegune. 1990ndate algus tõi täieliku muutuse ettevõtete funktsioneerimisse, katkesid peaaegu kõik majandussidemed teiste Nõukogude liiduvabariikidega, toimus privatiseerimine, valitsus ei suutnud oma poliitikaid ellu viia ja korruptsioon võttis eepilised mõõtmed. Tänased sanktsioonid on küll majandustegevusele koormavad, kuid tõenäoliselt pole nendel lühiperspektiivis sama mõju. Kuid kindlasti on neil suurem mõju, kui oli 1998.–1999. aasta finantskriisil. Seega võiks oodatav majanduslangus 2022–2023 olla mingi ühekohaline või väike kahekohaline protsent: see ei saa olema sama järsk nagu 1992. ega (suhteliselt) sama leebe nagu 1998. aastal.
Mõistagi pole veel selge, kuidas languse kulud jagunema hakkavad. Vene valitsus viis hiljuti sisse uue, soodsama süsteemi pensionide indekseerimiseks (30% Venemaa elanikkonnast on pensionärid), kuid on kaheldav, kas ta suudab uutes tingimustes seda poliitikat ellu viia. Sama käib ka vajaduspõhiste lastetoetuste suurendamise kohta, mille otsustas riigiduuma. Paljude välisfirmade väljatõmbumine, de facto embargo suurele hulgale importkaupadele ning välis- ja sisemaiste investeeringute kindel langus suurendab tööpuudust. Praegu on tööpuudus Venemaal madal, kuid see võib tõusta jälle 7–8%-ni või enamani, nii nagu 1990ndatel. Venemaa sotsiaalne turvavõrk ei ole institutsionaalselt ega finantsiliselt piisavalt tugev, et hoida nende inimeste sissetulekud mõistlikul tasemel. Institutsionaalsed nõrkused ilmnesid Covidi ajal: registreeritud Covidi-surmade koguarv oli 360 000 ja n-ö lisandunud surmade arv oli mõningate hinnangute järgi suurimaid maailmas. Võrreldagu neid tulemusi Hiinaga, kus on registreeritud 4600 Covidiga seotud surma, s.o ca 1% Venemaa arvust peaeagu kümme korda suurema elanikkonna juures.
Rubla langusega kaasnev inflatsioon puudutab kõige rohkem vaeseid. Kuigi Venemaa toiduhinnad ei tarvitse tõusta nii palju nagu toitu importivates maades, lähevad need üles (mõnes piirkonnas ei suuda kohapealne tootmine korvata kahanevat importi ning välismaiste kaupade hinnatõusu rubla odavnedes). Siin-seal võib esineda kaubadefitsiiti. Juba praegu räägitakse uudistes järjekordadest mõningatele olulistele kaupadele, näiteks suhkrule. Seistes silmitsi niisuguste ebastabiilsete ja volatiivsete suhteliste hindadega ja kõrge inflatsiooni tagasitulekuga, oleks mõistlik poliitika elutähtsatele kaupadele normide kehtestamine. Nõukogude Liidus kaotati normid 1952 ja 1990ndate alguses toodi need lühikeseks ajaks mõnedele kaupadele tagasi. Need tuleb uuesti sisse viia, võib-olla laialdasemalt. Normide mõte on muidugi kaitsta vaesemate klasside heaolu (või isegi ellujäämist), kuid mõistagi kahandavad need tootjate stiimuleid. Nõukogude Liidus see palju ei lugenud, sest tootmine põhines niikuinii planeerimisel, kuid tänapäeva Venemaal omavad stiimulid tähtsust.
Valitsuse seni teatavaks tehtud poliitikad, mille eesmärk on kahandada sanktsioonide mõju, on väga nõrgad. Ajutise maksuvabastuse kehtestamine väikestele ja keskmistele ettevõtetele on mõttekas, et vältida suuri koondamisi, aga see ei saa olla kestev poliitika keskmises perspektiivis. Mõistagi mõjutab see riigieelarvet ning avab tee sellele, mis paistab möödapääsmatu: nimelt rahatrükile, millele järgneb inflatsioon. Nagu juba öeldud, inflatsioon oli erakordselt kõrge 1990ndate alguses (1992–1995 märkis aastainflatsiooni protsenti kolmekohaline number) ja samuti 1999, mil see ulatus 90%-ni. Raske uskuda, et selline olukorda tagasi ei tule: juba veebruaris oli inflatsioon aastatagusega võrreldes 10%. Märtsi numbrid on kindlasti kõrgemad.
Valitsuse teiseks meetmeks on õhutada välisinvesteeringute kojutoomist. Aga miks peaksid inimesed tooma Venemaale tagasi raha, mida juba kehtiva ja rangemaks muutuva kapitalikontrolli režiimi korral on võimatu vajaduse korral tagasi välismaale viia?
Probleem pole selles, et valitsus teeks valesid poliitikavalikuid; probleem on selles, et praeguses olukorras häid poliitikavalikuid peaaegu polegi. Valitsuse abinõude ulatus on väga piiratud ning määratud ära Putini välispoliitilise otsusega (mille tegemisel majandusministeeriumidega tõenäoliselt ei arvestatud) ja välissanktsioonidega. Nende kahe vahel on väga vähe ruumi mingile muule majanduspoliitikale kui sündmustele reageerimine üha uute piirangutega. Tähtis on märkida, et piiravuse sunnivad majanduspoliitikatele peale peamiselt sündmused ise. Ideoloogiliselt on Vene valitsus tehnokraatlik ja neoliberaalne. Putinil endal on alati olnud neoliberaalne lähenemine majandusele. Esimesel päeval pärast Ukraina invasiooni kutsus ta kokku suurettevõtjate koosoleku ja lubas „täielikult liberaliseeritud majandust“ (praktiliselt soovides, et nad teeksid seda, mida ise tahavad). Putin ja võimalik et ka ärimehed ei tarvitsenud sel ajal veel olla täielikult teadlikud sanktsioonide halvavast mõjust. Mida selgemaks see aga saab, seda drastilisemalt tõmbub kokku majanduspoliitilise otsustamise ruum. Küsimus pole enam selles, kas hindade reguleerimine kellelegi meeldib või mitte: küsimus on massirahutustes, mis puhkeksid ilma selleta. Piiravaid poliitikaid hakkavad dikteerima sündmused. Aga kui need on kord juba kehtestatud, siis muutub nende muutmine juba raskeks.
Tuleks märkida veel ühte aspekti. Sanktsioonid ja mitmesugused piirangud kutsuvad alati esile katseid neist kõrvale hiilida. Kõrvalehiilimisteid tõepoolest leidub: näiteks saab kaupu importida Armeeniast ja Venemaale edasi müüa; venelased välismaal võivad jagada oma krediitkaarte sugulastega kodumaal jne. Aga säärased „loomingulised lahendused“ on kallid. Nendega tegelejad võtavad riske, mille eest tuleb neile kompenseerida. Vene ajalehed ongi juba teatanud „spekulantide“ esilekerkimisest ning see termin toob meelde möödunud aegu. Sanktsioonidest ja piirangutest kavala kõrvelehiilimise tagajärjeks pole üksnes hindade tõus. Sotsiaalselt hukatuslikum on salakaubanduslike ja kuritegelike võrgustike esiletõus, mis hakkavad neid skeeme kontrollima. See on samamoodi nagu uimastitega. Kui mingi kaup on illegaalne või kunstlikult madala hinnaga ja seetõttu raskesti hangitav, tuuakse see turule kõrge hinnaga ja seda teevad need, kes on valmis trotsima seadust. Vene ühiskonna kriminaliseerumine, mis on jätkunud 1990ndatest peale ja lahvatas eriti Jeltsini ajal, tuleb jõuliselt tagasi.
Seega paistavad Putini võimu eesootavad aastad väga sarnased Jeltsini valitsemise halvimate aastatega. Putin toodi sügavalt varjust välja arusaamises, et ta hakkab kaitsema Jeltsini perekonna ja oligarhide saaki, kehtestades samas mõningase siseriikliku stabiilsuse. Oma esimesel kahel ametiajal saatis teda selles ka edu. Kuid oma valitsemise lõpul (või milline praegune hetk ka poleks) on ta toonud tagasi kõik need algsed haigused ning muutnud need mõnes suhtes hullemakski, sest tema poliitikad on ajanud riigi ummikusse ning lõiganud läbi kõik väljapääsuteed.
Pikk perspektiiv: impordiasenduse ja ittakolimise raskused
Kui vaadata Venemaa majanduslikke väljavaateid pikas perspektiivis, siis tasub samuti lähtuda mõnest eeldusest ja otsida ajaloolisi näiteid. Võime võtta eelduseks kaks oletust. Esiteks, et praegune Vene režiim võib ühel või teisel kujul jätkuda veel 10 kuni 20 aastat.
Teiseks võime eeldada, et Ameerika ja Lääne sanktsioonid jätkuvad läbi kogu siin käsitletava 50-aastase perioodi. Argument selle kasuks on järgmine. USA sanktsioonid, mis on kord juba kehtestatud, on äärmiselt raskesti kaotatavad. Praeguse seisuga kehtib Venemaale juba 6000 mitmesugust sanktsiooni, mis on rohkem kui Iraani, Süüria ja Põhja-Korea vastased sanktsioonid kokku. Ajalugu on näidanud, et USA sanktsioonid võivad kesta peaaegu ilma ajalise piiranguta: sanktsioonid Kuuba vastu on rohkem kui 60 aastat vanad ja Iraani vastu rohkem kui 40 aastat, ning isegi sanktsioonid NSVL-i vastu (nn Jackson-Vaniku seadusemuudatus), mis kehtestati ühel põhjusel (juutide väljarände võimaldamiseks), jäid alles 20 aastaks pärast NSVL-i lõppu, kui nende kehtestamise algne põhjus oli täielikult kadunud.
Kui Putini-järgne valitsus hakkab taotlema sanktsioonide kõrvaldamist, kohtab ta säärast nimekirja nõutavatest järeleandmistest, millist on poliitiliselt võimatu rahuldada. Seega võib oodata, et sanktsioonid, võib-olla küll mitte täpsel samal kujul, jäävad kehtima kogu siin vaadeldava pika perspektiivi (50 aasta) vältel.
Näib selge, et Venemaa pikaajalisem majanduspoliitika peab järgima kahte eesmärki: impordi asendamine ning majandustegevuse nihutamine Euroopast Aasiasse. Kuigi need eesmärgid on minu meelest selged, on nende täideviimine äärmiselt keeruline.
Vaadelgem taas ajaloolisi pretsedente. Nõukogude industrialiseerimist saab näha suure püüdlusena asendada importi ja luua selleks riigile tugev tööstuslik baas. Kuid see protsess põhines kahel elemendil, mis jäävad Venemaal tulevikus puuduma.
Esiteks, Nõukogude ligipääs Lääne tehnoloogiale pani alguse suurtele Nõukogude kompleksidele nagu Krõvõi Rih ja maailma suurimale traktoritehasele Tsaritsõnis (hilisemas Stalingradis). Kollektiviseerimise ja miljonite nälja ja surmaga välja kurnatud lisaväärtust, nagu ka õigeusu kirikute kullast saadud tulusid kasutati Lääne tehnoloogia soetamiseks. Bolševike seas Leninist Trotskini ja Stalinist Buhharinini ei kahelnud keegi, et NSV Liidu arenguks on vajalik industrialiseerimine ja selleks on tarvis importida tehnoloogiat arenenumatest maadest. (Teadlikkus Venemaa suhtelisest mahajäämusest oli väga tugev just Vene marksistide seas, kes olid kõik moderniseerijad.) Sanktsioonide režiim aga võtab ära võimalused importida sama eesrindlikku Lääne tehnoloogiat, mis suudaks anda baasi tootmisahelas impordiasendustele. Seega tuleb hakata leiutama säärast tehnoloogiat koha peal.
Kuid paraku haigutab siin suur ajaauk. Kui keegi oleks 1990ndatel välja pakkunud impordi asendamise politiika, siis seda oleks olnud ellu viia raske, kuid mitte võimatu: NSVL-il (ja Venemaal) oli tollal lai tööstusbaas (toodeti lennukeid, autosid, kodumasinaid; oldi suurim terasetootja jne). See sektor ei olnud rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline, kuid seda oleks saanud täiustada ning muuta õigete investeeringute abil konkurentsivõimeliseks. Kuid enamik neist tööstuskompleksidest on vahepeal privatiseeritud ja likvideeritud või siis tehnoloogiliselt aegunud. Kolmekümne aastaga pärast „ülemineku“ algust ei ole Venemaa suutnud välja arendada mingit tehnoloogiliselt eesrindlikku tööstust väljaspool sõjandust.
Võtkem reisilennukid. 1970ndatel edestas NSVL kindlasti Brasiiliat ja isegi Euroopat, mis hakkas Airbusi arendama alles 1972. Kuid see tööstus lammutati üleminekuperioodil ja selle ainus jäänuk on Suhhoi reaktiivlennuk, mida praegu kasutavad mitmed Vene lennufirmad, kuid mida pole müüdud peaaegu mitte kusagile mujale maailmas. Seevastu Brasiilia Embraer on kasutusel 60 riigis.
Impordi asendamine olukorras, kus säärase asenduse baas tuleb uuesti üles ehitada ning seejärel luua uued tööstusharud peaaegu ilma investeeringuteta maailma arenenumatest osadest, on peaaegu võimatu. See on probleem, mille suutis lahendada Hiina üksnes pärast dramaatilist nihet välispoliitikas 1970ndate keskel. Kuid see variant on juba definitsiooni poolest Venemaale kättesaamatu.
Teine tegur, millele Nõukogude industrialiseerimine tugines, oli tööjõu kasv. See kasvas tänu töökäte ülejäägile põllumajanduses, tänu üldisele rahvastikukasvule ning, mis eriti tähtis, tänu haridustaseme paranemisele. 1930ndatel tootis NSVL aastas sadu tuhandeid insenere, teadlasi, arste jne. Ühtegi neist elementidest pole järgmise poole sajandi sees võtta. Vene rahvastik on juba linnastunud ja haritud ning kahaneb. Seega, neist kolmest allikast, mida kasutati 1930ndatel, ei ole midagi ammutada.
Muidugi on kõrgelt haritud tööjõud plussiks. Aga et säärane tööjõud saaks anda maksimaalselt toodangut, peab see töötama ka tipptehnoloogiaga. Kui tipptehnoloogia pole kättesaadav (eelpool selgitatud põhjustel), siis läheb kõrgelt haritud tööjõud raisku. Kahaneva rahvastiku tõttu muutub säärase tööjõu varu iga aastaga väiksemaks. Kuna see ei leia Venemaal adekvaatset kasutamist ega adekvaatset tasustamist, kaldub see emigreeruma, kahandades nõnda veelgi saadaoleva oskustööjõu hulka. Pole võimatu, et Venemaa võib tagasi pöörduda Nõukogude-aegse politiika poole, mis keelas vaba väljarände – nüüd juba majandustegurite survel. Justnimelt kõrgelt kvalifitseeritud töötajate väljavool sundis Ida-Saksamaad püstitama Berliini müüri.
Seega võib järeldada, et tegurid, mis tegid impordi asendamise võimalikuks 1930ndatel ja 1950ndatel Nõukogude Liidus, homsel Venemaal enam ei toimi.
Milline on aga väljavaade nihutada majanduselu raskuskese läänest itta? Tehniliselt on võimalik ette kujutada uut tüüpi Peeter Suure sammu, millega Venemaa ei ava akent mitte Euroopasse (milleks pidi saama Peterburg), vaid Kaug-Itta, näiteks viies pealinna Vladivostokki ning püüdes kolida itta võimalikult palju majandus- ja ametkondlikku elu, nagu ka elanikkonda. Kui seda saaks teostada dekreediga, paistaks säärane nihe võib-olla üsna mõistlikuna. Kaug-Ida on ja jääb maailma kõige kiiremini arenevaks piirkonnaks. Lahkumist Euroopast, mis on mitmes suhtes languses maailmajagu, võidakse näha õige sammuna. Venemaa on USA kõrval ainuke riik maailmas, mis suudaks säärase radikaalse sammu astuda; ülejäänute jaoks on geograafia märksa rohkem saatus. Ka poliitiliselt on ebatõenäolisem, et Hiina, India, Vietnam või Indoneesia hakkaksid Venemaale samamoodi sanktsioone kehtestama ja poliitilist survet avaldama, nagu Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Saksamaa. Lõpuks saaks Vaikse ookeani kutset näha kui katset uuesti läbi mängida pooleteise sajandi tagust Ameerika tungi läände. Ka võib kliimamuutus aidata Põhja-Venemaa territooriume elamiskõlblikumaks muuta.
Kuivõrd teostatav säärane muutus oleks? See nõuaks massiivset investeeringut infrastruktuuri, sealhulgas palju paremat kommunikatsiooni Venemaa kahe kauge otsa vahel: lennureis Moskvast Vladivostokki kestab peaaegu 10 tundi ja rongisõit rohkem kui nädala. Uute linnade rajamine teede äärde, olemasolevate laiendamine jne nõuab mitte ainult investeeringuid, mida Venemaa kahanev majandus ei saa endale lubada. See nõuab ka uute töökohtade loomist säärastes linnades, sest ainult see suudaks meelitada inimesi kolima Venemaa Euroopa osast Aasiasse. Nõukogude Liit püüdis seda teha, avades eelposte Põhja-Siberis, makstes töölistele sinna kolimise eest kõrgemat palka, ja seda saatis mõningane edu. Need linnad ja asundused on aga viimase 30 aastaga peaaegu välja surnud. On raske näha, kuidas saavutada säärast massiivset aktiivsusnihet ilma suurte investeeringuteta ja ilma linnade ja tööstuse laialdase planeerimiseta.
Seega põrkavad mõlemad poliitikad, nii impordiasendus kui ka nihe itta, peaaegu ületamatutele takistustele. See ei tähenda, et neid ei saaks ette võtta; mõndagi sellest tehakse ära paratamatuse sunnil: tuleb hakata tootma Vene enda tarkvara, et asendada välismaa päritolu tarkvara, mida automatiseeritud Vene firmad praegu 95% ulatuses kasutavad. Tihedamad majandussidemed Hiinaga toovad samuti kaasa mõningate firmade ja inimeste kolimise itta. Mõni Siberi või Vaikse ookeani äärne linn võib saada teiseks pealinnaks (nagu Ankara Türgis). Kuid märkimisväärne edu ühes neist kahest valdkonnast jääb – kui lähtuda tänasest perspektiivist – lihtsalt saavutamatuks.
Mis siis päriselt juhtuma hakkab? Nagu ma juba aastate eest märkisin eessõnas oma raamatu „Globaalne ebavõrdsus“ vene tõlkele, näeb Euraasia kontinendi tulevik välja üldjoontes samasugune nagu selle minevik: merelised piirkonnad Atlandi ja Vaikse ookeani rannikul on kaunis rikkad, palju paremal järjel kui hiiglaslikud kontinentaalsed piirkonnad Euraasia keskosas. See tõstatab küsimuse, kas majandustegevuse nii ebaühtlane jagunemine saab poliitiliselt jätkuda: kas selliseid tasakaalutusi hakkavad „lahendama“ uued migratsioonid ja poliitilised ümberjoondumised?
Inglise keelest tõlkinud M.V.
https://glineq.blogspot.com/2022/03/russias-economic-prospects-short-run_11.html
https://glineq.blogspot.com/2022/03/long-term-difficulties-of-import.html
