Kas tõesti pole ilmas süüdlasi?
Aprill, 2022Lugedes vene kirjandust pärast Butša tapatalguid
„Miks?“ küsis minult üks saksa sõber, vaadates õudusega pilte Butša tapatalgutest. „Miks nad seda teevad?“
Nii nagu tillukese punga sees peitub suur puu, nii peitub selle küsimuse sees riiulitäite kaupa raamatuid. Need raamatud, mis pakuvad Euroopa ajaloo ümberhindamisi juurtest ladvatipuni, täidavad varsti raamatupoode. Ilma nendeta oleks võimatu mõista, kuidas võis Lääs kultuuriliselt suuna nii kapitaalselt käest kaotada, et eiras põikpäiselt enam kui kahekümne aasta vältel õpikunäidet uue totalitarismi kasvust ja küpsemisest Venemaal ning kordas neidsamu 1930ndate aastate käitumismustreid, mis innustasid Adolf Hitlerit. Isegi veel pärast Butšat reklaamib mu Facebooki uudisvoog John Mearsheimeri artiklit 19. märtsi Economistis sellest, „miks Ukraina kriisi eest on põhimõtteliselt vastutav Lääs“, koos uuendatud juhtnööridega meie aja füüreri lepitamiseks. Hoolimata kogu mu vastikusest Mearsheimeri vastu, kes kaugest Chicagost õpetab maailmale, miks mind ja veel 40 miljonit ukrainlast tuleks jätta sarimõrtsuka hirmu ja armu alla, ning kogu mu sümpaatiast mu saksa sõbra vastu, kes on laitmatu maitse ja peenekoelise vaimuga, pean ma tunnistama, et nad mõtlevad sarnaselt: nagu inimesed, kes on kasvanud üles ühe ja sama kultuuri toel, ühesuguste eeliste ja ühesuguste neist tulenevate pimetähnidega.
Mu sõber on oma ema käest kuulnud punaarmee sõdurite jõhkrustest Berliinis 1945. aastal. Ta teab tsiviilisikute sihipärastest mahalaskmistest, varastatud vaipadest ja käekelladest, mida rongitäite kaupa koju Venemaale saadeti; teab emadest, keda vägistati nende laste silme all, ning rebestatud tupega tüdrukutest – kõigest sellestsamast, millest otsekui mingi mõrvarliku kopi-peistina leitakse praegu tõendeid äsja venelaste käest vabastatud väikelinnades Kiievi ümbruses. Ent nagu kõigil sakslastel, nii on ka mu sõbral Venemaa ees süükompleks ja ta otsib seletusi sellele, mida venelased 1945. aastal Euroopas tegid. Ega meie neid paremini kohelnud, selline on see loogika. Aga millega saab Venemaa õigustada oma praegusi tegusid Ukrainas? Vähe sellest, et Ukraina ju Venemaad ei rünnanud, Venemaa enda õpikute sõnul on ta pealegi ühise ajalooga „vennasrahvas“. Nii et kust see sadismilaviin siis valla pääses? Mis on põhjused, mille pärast Vene komandör käsib ukrainlased „sitapuruks pommitada“, nagu võis kuulda ühes Ukraina julgeolekuteenistuse kinnipüütud käsus, või miks laps palub, et issi „kõik ukrainlased hästi ruttu maha tapaks“ ja siis koju tuleks?
Nagu Mearsheimeri kirjutises, nii ka mu sõbra reageeringus võib tabada üht Lääne inimestele ühist selget ja põhilist vajadust: nimelt vajadust kurjust ratsionaliseerida; püüdu võtta omaks roimari perspektiiv, mõista tema ajendeid ja eesmärke, võtta enda kanda „saatana advokaadi“ skolastiline roll (kartesiaanlike mõtlejate lõputud katsed dekodeerida, „mida Putin tahab“). Lõppude lõpuks tähendab see kõik kurjusega mingile kokkuleppele jõudmist, dialoogi astumist. Lõppeks on dialoog õhk, mida Lääne kultuur on 2500 aastat hinganud, ning neil, kes on kasvanud antiikse agoraa avatud õhkkonnas, on raske kujutleda, et kõrvalukse taga eksisteerib samuti iidne kultuur, milles inimesed hingavad ainult vett ning tunnevad labast viha nonde vastu, kel on lõpuste asemel kopsud.
Lisaks on läänlastel raske kujutleda, et see pole lihtsalt mingi hälve, mida saaks korrigeerida „demokraatlike reformide“ abil. Et selle veealuse hingamise küüsis võib olla terve maa. Et võimutipult dikteeritud monoloog võib saada nii domineerivaks, et hõlmab maastikku, arhitektuuri, keelt, ideoloogiat; toodab identseid linnu, tänavaid ja monumente, filme ja teleprogramme – kõik üksainus suur vangikong, mille üle valitseb jõhker hierarhia. Et Stalini NSV Liidu poolt Põhja-Koreasse munetud munast (ja samasuguseid väikesi mune on Vene Föderatsioon 30 aastat, NLiidu kokkuvarisemisest saadik takistamatult munenud Euroopasse, Transnistriast ja Abhaasiast kuni „Donbasi vabariikideni“) võis kolm põlve hiljem kooruda uue stalinismi televiseeritud virtuaalreaalsuse valmismudel, mis (vähemalt esialgu) hõlmab kogu Venemaad ning Valgevenet. Et Butša ei olnud ühekordne ekstsess, vaid möödapääsmatus.
Võiks tuua tosinaid põhjusi, miks Lääs on Vene totalitarismi suhtes pime olnud. Kõige ilmsemad on muidugi NSV Liidu õppimata jäetud tükid ning kõige enam Teist maailmasõda ümbritsev valelik diskursus, kus kõik inimsusevastased kuriteod pandi vaikiva konsensuse alusel alistatud totalitarismi süüks. Samal ajal veetis võidukas totalitarism peaaegu viiskümmend aastat end aina rohkem kindlustades ning üles puhitades, allumata ühelegi seaduslikule kohtuotsusele, nii et kui Venemaa viimaks oli määranud oma juhiks ühe KGB ohvitseri – mehe organisatsioonist, mis 1918. aastast saadik on olnud vastutav mõningate uusaja ajaloo kõige ulatuslikumate ja kõige kestvamate tagajärgedega inimsusevastaste kuritegude eest –, ei tundnud Läänes mitte keegi õudust, nagu nad kahtlemata oleksid tundnud, kui tegu oleks olnud endise Gestapo ohvitseriga. Mitte keegi, niipalju kui mina tean, ei kaalunud fakti, et pärast neli inimpõlve kestnud riigiterrorit võib Vene ühiskond olla valmis aktsepteerima seda kui normaalsust, sest neli põlvkonda on juba pikem aeg kui elava mälu ulatus („See on alati nii olnud!“).
Lääs ei olnud selliseks väljakutseks valmis ei moraalselt ega intellektuaalselt. Meil pole ikka veel täielikku uurimust sellest, kuidas Kreml aastakümnete jooksul süstemaatiliselt Läänt korrumpeeris, üsna samamoodi nagu Dmitri Nehljudov Tolstoi „Ülestõusmises“ rüvetab Katjuša Maslova. Ja siin ei pea ma silmas mitte ainult kollaboratsioonijuhtumeid, mille tõendeid talletatakse FSB suletud arhiivides, vaid ka midagi raskemini tabatavat – nimelt vastuvõetavuse piiride pikaajalist ähmastumist Lääne kultuuris, järkjärgulist nihet kurjuse ratsionaliseerimise juurest Euroopas selle normaliseerimise juurde Venemaal. Tolstoi täheldab muuhulgas, et inimteadvus on paindlik ja ülimalt osav ennast õigustama. Kui Katjušast saab prostituut, muutub tema maailmapilt niisugusel viisil, et oma keha raha eest andmine meestele vägistada on kui mitte just lausa auväärne, siis igatahes täiesti normaalne valik. See ongi tegelikult mudel kogu vene kirjanduse jaoks, mida sellele vaatamata peetakse euroopalikuks ja humanistlikuks: vene kirjandus on 200 aastat maalinud pilti niisugusest maailmast, kus kurjategijale tuleb kaasa tunda, mitte teda hukka mõista. Me peaksime talle kaasa tundma, sest „ei ole ilmas süüdlasi“ (jälle Tolstoi). Igaüks on valmis oma ligimese kõri läbi lõikama, kõik sõltub hinnast.
See on „vene humanism“. Ja kui te seda väidet aktsepteerite, siis palju õnne – te olete Vene armee avasüli oma koju kutsunud.
Mitmel moel oli just vene kirjandus see, mis kudus kamuflaaživõrku Vene tankidele. Mina käisin koolis Nõukogude Liidus, kus vene kirjandus oli kohustuslik aine, ja ma mäletan tänini oma lapselikku vapustust Turgenevi „Mumuu“ peale: tumm pärisori, hea hing, mõrvab oma proua ja emanda käsul ainsa olendi, keda ta armastab – oma ustava koerakese. Meie õpetajad lootsid, et see jutt äratab meis kaastunnet peategelase ja viha daami vastu. Nüüd tunnen ma selle koolituse poolt kujundatud inimesed ära nondes, kes vannuvad Putinit, kuid haletsevad samal ajal sõdureid, keda Putin saadab Ukrainasse mõrvama palju enamat kui koerakesi: vaesed poisid, kuidas nad küll kannatavad!
Ei ole selge, kuidas õnnestus vene kirjandusel Läänt ära võrgutada, esitades end julma režiimi käes vaevleva kauni printsessina, ega ka see, millal suutis ta Läänt veenda, et tema passiivselt infantiilne kurjuse talumine on voorus. (Kas mäletate, kuidas „Sõjas ja rahus“ oma peigmehesse pööraselt armunud Nataša Rostova kohe, kui peigmees lavalt lahkub, viskab end kaela esimesele sulile, kes talle naeratama juhtub, ning kuidas Tolstoil temast kohutavalt kahju on?) See küsimus jääb professionaalsetele vene-uurijatele vastata. Kahjuks on nemad üksikute eranditega toetanud müüti vene kultuuri euroopalikust karakterist – müüti, millesse see KGB alampolkovnik mugavasti sobitus kohe, kui oli tõestanud, et suudab rääkida ladusat saksa keelt, ning osalenud vestlussaates „Larry King Live“. Sellest piisas Lääne eliitidele, et nõustuda teda tunnistama „üheks meie seast“, selle asemel et näha tema taustsüsteemis rasedate naiste lõhkilõigatud kõhte Lvivi NKVD vanglas 1941. aastal või läbi kogu Nõukogude perioodi tapetud ukraina kunstnike ja mõtlejate purustatud kolpi. Ukraina intelligentsi esindajate hiljutised hukkamised okupeeritud linnades (nagu Tacituse tõlkija Oleksandr Kisljuki hukkamine Butšas) on loogiline jätk NKVD tegudele Ukrainas, mis püsivad elavas mälus.
Õigupoolest pandi alus Putini võidule Lääne üle palju varem. Kui New York Times Book Review avaldas 1985. aastal Milan Kundera essee „Sissejuhatus variatsiooni“, kus autor jättis vene kirjanduse Euroopa kultuurist välja ning seletas, miks ta ei suuda taluda Dostojevskit (tema emotsioonikultuse ning täieliku põlastuse pärast ratsionaalsuse vastu), viskus vene kirjanduse kaitsele Joseph Brodsky, selgitades meile Nõukogude Liidust pagendatud poeedi täie moraalse autoriteediga, „miks Milan Kundera Dostojevski asjus eksib“, ning sulges oma vastase suu nagu agressiivne bot sotsiaalmeedias. Samal ajal on vaevalt vaja esile tuua, et Putini 24. veebruari kallaletung Ukrainale on paljuski tänu võlgu dostojevskilikkusele nii, nagu Kundera seda mõistis, ja et ainult läbi selle prisma on võimalik sissetungist aru saada: kui puhta, selitatud kurjuse ja pikalt allasurutud viha ning kadeduse plahvatusest („Miks peaksite teie elama paremini kui meie?“ on Vene sõdurid ukrainlastelt nõudnud), korrutatuna täieliku karistamatuse tundega. See oli väga kaugel mitte ainult Descartes’ist ja Kantist, vaid ka Clausewitzist.
Jah, kõigest sellest oleks võidud saada aru märksa varem, kui ainult ei oleks tehtud vahet Vene riigi ja vene kirjanduse vahele (või, nagu kunagi väljendus üks mulle saadetud Brüsseli vene päevade pidustuse glamuurne kutse, „Venemaa ajaloo valusate hetkede“ ning „vene kirjanduse ilu“ vahele), ja kui oleks mõistetud, et kirjandus on liha selle ühiskonna lihast ja veri selle verest, mille jaoks ja millest ta kirjutab. Lääs oleks võinud taibata, et nood sõdurid, kes teadete kohaselt Butšas vägistasid 11-aastase poisi ja sidusid ta ema tooli külge kinni seda pealt vaatama, ongi just needsamad suure vene kirjanduse kangelased: tavalised venelased, ikka samasugused nagu 100 või 200 aastat tagasi. Nende inimeste kujunemise eest on vastutav ka vene kirjandus.
Kui Brodsky ja tema vene „tiim“ ei oleks Kunderat (ja teisi „mitte-venelasi“) slaavi keelte kultuuriliselt kaardilt välja trüginud, siis ei oleks Lääne eksperdid praegu võib-olla nii suures ummikus, olles alguses kinnitanud, et Putin on „liiga nutikas“, et Ukrainat rünnata, sest see oleks ju täiesti irratsionaalne, ning seejärel ennustanud, et Ukraina püsib kõige enam 96 tundi, enne kui täielikult kokku variseb – sest mida suudaks see „lapike Vene tagaõuest“ eluski teha säherduse hiiu vastu? Paljud slavistid on pärast Vene invasiooni tunnistanud vajadust oma eriala dekoloniseerida. Aga enne 24. veebruari olin ma kohtunud vaid üheainsa Euroopa slavistiga, kes 2014. aastal, sügavalt häiritud orwellilikust pöördest Moskvas, palus ukrainlastelt andeks, et oli terve oma elu vaadanud Kiievit „läbi vene prillide“ kui „Vene Impeeriumi kolmandat linna“ ega olnud õieti näinudki seda 1000-aastase kohaliku kultuuri pealinna – kultuuri, mille suhtes Vene Impeerium on käitunud üsna samamoodi, nagu Vene armee on käitunud Butšas: mida andis varastada, selle ta varastas, ja mida varastada ei andnud, selle ta hävitas. Nüüd võivad niisugused äratundmised muutuda sagedasemaks. Sest pommidele ja tankidele on alati teed sillutanud raamatud, ja meie oleme praegu otsesed tunnistajad sellele, kuidas meie lugemiseelistused võivad määrata miljonite inimeste saatuse. On aeg oma raamaturiiulid pika karmi pilguga üle vaadata.
Tõlkinud Triinu Pakk
Oksana Zabuzhko. No guilty people in the world? Times Literary Supplement. 22. aprill 2022.
Oksana Zabužko (sünd. 1960) on üks auhinnatumaid ja tõlgitumaid ukraina kirjanikke. Ta on kirjutanud romaane, luuletusi ja esseesid.
