Andrei Ivanov ja meie aja antikangelane

Tarmo Jüristo

“Kellel ei ole kodumaad, võib kirjutamine isegi elupaigaks saada.”[1]

Andrei Ivanov on Eesti kirjanduses omapärane nähtus. Õieti pole sugugi üheselt selge, kas – ja kui, siis mil moel täpselt – ta üldse selle määratluse alla mahub. Eesti lugeja tähelepanuhorisondile kerkis Ivanov 2010. aastal, kui tema romaan “Hanumani teekond Lollandile” jõudis ühtaegu nii Vene Bookeri finaali kui pälvis Eesti Kultuurkapitali venekeelse autori kirjandusauhinna proosa kategoorias. Samal aastal ilmus Loomingu Raamatukogus Ivanovilt ka vihik kahe jutustusega, “Minu Taani onuke” ja “Tuhk”. Kui kõik need mainitud tekstid olid varem venekeelsetena ilmunud, siis 2011. aastal Varrakus välja antud “Peotäis põrmu” oli tõlgitud otse käsikirjast. See iseenesest väike ja triviaalne detail osutus aga ootamatult tülikaks, kui suuresti selle asjaolu tõttu kukkus romaan, Eneken Laanese sõnu kasutades, “kulka auhindade jagamisel toolide vahele”,[2] mahtumata ühessegi olemasolevasse auhinnakategooriasse.

Ivanov ise on tema isiku ja loomingu ümber käivate kirjandus- ja kultuuritaksonoomiliste segaduste osas korduvalt oma ükskõiksust väljendanud, öeldes, et ta “lihtsalt kirjutab” selleks, et “südant kergendada”.[3] Ühelt poolt olekski ju ahvatlev kogu see temaatika kõrvale jätta ning lugeda Ivanovi “lihtsalt kirjandusena”, pööramata tähelepanu ei tema isikule ega lugude ja romaanide ajalistele või lokaalsetele kontekstidele. Teisalt osutub sedalaadi “süütu lugemine” Ivanovi puhul siiski mitmel põhjusel keeruliseks.

Ivanovi seni eesti keeles ilmunud teosed on küll kõik eraldiseisvad ning autonoomsed tekstid, mis aga ometigi asetuvad ühisesse, nii ruumiliselt kui ajaliselt suhteliselt selgelt piiritletud narratiivsesse maailma. Ajaline raam algab 1970. aastatest ning ulatub tänaseni, kuid selle fookus on ühel või teisel moel 90ndate muutusterohketel aegadel ja nende tagajärgedel. Ruumilises mõttes leiab “Minu Taani onukese” ning “Hanumani teekonna” tegevus (pigem oleks vist küll kohane öelda tegevusetus) suuremalt jaolt aset Taanis, “Tuha” ning “Peotäie põrmu” oma enamasti Tallinnas. Õigemini linnas, mille nimi on Tallinn, kus on tuttavaid paiku, nagu Lasnamäe, Pääsküla ja Kalamaja, kus on Schnelli tiik ja Toompea, Viru väljak, Coca Cola Plaza ning Kaubamaja – millel on äratuntavalt Tallinna jooni, aga mis siiski päriselt ei ole Tallinn. See on Tallinn, kus midagi on nihkes ja valesti, kus midagi on nii, nagu see päriselt olla ei saaks. Eriti selgelt tuleb see esile “Tuhas”, kus Pääsküla sooäärses tänavas libisevad majad sentimeeterhaaval nõlvakust alla ja kus piirdeaia taga elutseb vanamees, keda saadab kohutav karje.[4]

Selle kummalise ja nihkes maailma taustal joonistub ka tema teoste keskse minategelase puhul välja ühtne kontuur – ja kuigi Ivanov on hoidunud seda ühtsust ise kuidagi eksplitsiitselt rõhutamast, on siduvaid motiive liiga palju, et need saaksid märkamata jääda. Niisamuti on raske mitte märgata sarnasusi Ivanovi enda elulooliste seikadega, mida on tunnistanud ka kirjanik ise – tõdedes, et “autobiograafia on pinnas, millele ma rajan oma väljamõeldiste aedu”.[5] Ivanovi jutud ja romaanid on nii oma vormilt kui sisult sügavalt isiklikud, nende jutustav minategelane on oma identiteedilt samamoodi “toolide vahele kukkunud” – Tallinnas sündinud vene rahvusest kodakondsuseta mees, kes lahkub üheksakümnendatel Eestist ning veedab seejärel hulga aastaid Skandinaavias, suutmata kuskil endale kohta leida. Selliselt on Ivanovi looming puhtakujuline littérature mineure, mille individuaalne aines muutub “mikroskoobis suurendatuks, kuna tema sees hargneb üks hoopis teine lugu”.[6] Läbi selle teise loo tõuseb lugeja silme ette maailm, mida varem ei eksisteerinud, üheskoos inimestega, kelle olemasolu oli seni nähtamatu – ja kõige keskel baltivenelasest minakangelane, “kelle kaelus on kinni nööbitud ja kelle süda ajab põlgusest üle ääre”.[7] See maailm on viljatu ja kõle, tinaselt halli taevaga, ta lehkab ja ajab öökima, rusub ja muserdab, see on maailm, kus minevik on kaotatud ning milles lapsed jäävad sündimata – ja mille suhet endaga kirjeldab “Tuha” minategelane nii:

“Olen maailma vaadanud selle inimese silmadega, kes on fööniksina tõusnud tulest ja tuhast, enne seda fekaalide kujul vasktorudest läbi käinud. Olen näinud maailma, kus mind aeti koertega taga, peibutati litside ja rahaga, süstiti trepikodades ja tualettruumides. Maailma, kus mind on tulistatud, surnuks püütud külmetada, taga aetud, pekstud, reedetud – mis on minu vastupidavuse proovile pannud. Maailma, mida mina pole välja mõtelnud, maailma, mis pole välja mõeldud minule; maailma, kus ma olen võõras.”[8]

Võõraks olemine ja võõrandumine on Ivanovi jaoks kesksed teemad, mis läbivad kõiki ta teoseid. Tema minakangelane ei ole kuskil kodus: Skandinaavias on ta illegaalne immigrant, kodulinna tagasi jõudes ei suuda ta seda ära tunda – talle näib, et “kõik on nihkes, nagu oleks … mingid riuklikud illusionistid linna kõverpeegleid täis riputanud”.[9] Ta suhted ei püsi koos, vanad tuttavad tekitavad temas võõristust, inimesed tänaval piidlevad teda kahtlustavate pilkudega, valmis taskust mobiiltelefoni võtma ja helistama, kuhu vaja. Kuid tal pole väljapääsu, sest “nad on ju kogu maailma ära jaotanud, enam pole kuhugi pugeda, kõikjal on firmad, tütarettevõtted, bürokraadid”.[10] Kõikjal on inimesed, kellel on omad mõistetamatud elud ja toimetamised, ja Ivanovi minakangelane on seal üleliigne.

Võõrandumisega on seotud ka teine Ivanovi tekste läbiv motiiv, milleks on kannatus. “Kannatamine – see on ju teadvuse ainus põhjus,” ütleb Dostojevski “Ülestähendustes põranda alt”, romaanis, mille vari jookseb läbi kogu Ivanovi loomingu – ja “Hanumani teekonna” ning “Peotäie põrmu” minategelane kannatab lausa füüsiliselt. Ta pea valutab, tal on maohaavandid ja sapikivid, ta jalad mädanevad odavates Poola kingades ja ta süda läigib. Kuid kannatusel on Ivanovi raamatutes ka sügavam, dostojevskilik mõõde. See ei ole pelgalt sümptom või reaktsioon väliskeskkonnale – see on seesama eespool viidatud olemuslik ebakõla ja võõrandumine, mida ei saa ravida või leevendada, mille eest ei saa põgeneda ja millele ei saa isegi vastu hakata – selline vastuhakk oleks iseenesest farss. See on miski, mis on Ivanovi maailma sisse kootud ja mis moodustab ta tekstide kontseptuaalse lähtekoha.

Ivanovi vähemalt rahvusvaheliselt kuulsaim ning tunnustatuim raamat, “Hanumani teekond Lollandile”, räägib pealtnäha kelmiromaani formaadis loo kahe luuseri seiklustest Taani riigis, kus miski on kogu aeg mäda. Juba ainuüksi see pealkiri vihjab “Rāmājanale”, eeposele eksiili saadetud printsist ja tema aastatepikkusest rännakust koos oma truu ahvjumalast kaaslasega. Hindu mütoloogias on aga Rāma n-ö “ideaalne inimene”, jumal Višnu avataara, kes võttis sureliku kuju selleks, et demonstreerida dharma’t, õiget ja vooruslikku elu. See on äraspidiselt sama küsimus, millega Ivanovi kõikide teoste kangelased igapäevaselt vastamisi seisavad: kuidas jääda inimeseks liigestest lahti maailmas, mis on kõike muud kui inimlik – maailmas, mis ei võimalda neile inimlikkust.

Ivanovi kangelase fundamentaalse probleemi võtab tabavalt kokku Theodor Adorno kuulus remark “Minima moralia” 18. fragmendis: “Es gibt kein richtiges Leben im falschen.” Nii nagu Adorno, vihjab ka Ivanov moraalse elu võimatusele nüüdisaegses maailmas. Tema jutustuste tegelased triivivad läbi elu, “liiguvad vastuvoolu, püüdes maailma peatada”,[11] nad üritavad meeleheitlikult leida mingitki pidepunkti, mis aga libiseb neil kogu aeg käest. Nende parimad kavatsused lähevad luhta, nende püüdlused osutuvad mõttetuks, nad tammuvad ühe koha peal, ilma kuskile jõudmata. Selle tagajärjeks olev lootusetus ei ole õilistav, see ei vii Sartre’i või Camus’ romaanide intellektuaalse emantsipatsiooni ja absurditunnetuseni – see on Bardamu äng Céline’i romaanis “Reis öö lõppu”.

“Meie aja kangelase” eessõnas ütleb Lermontov järgmist:

“Meie Aja Kangelane, mu armulised härrad, on tõepoolest portree, kuid mitte ühest inimesest: see portree on koostatud kogu meie sugupõlve pahedest nende täies arengus … Teie ütlete, et moraal ei võida sellest? Palun väga. Küllalt on inimesi toidetud maiustustega; neil on seedimine korrast ära: on vaja kibedaid arstimeid, teravat tõde.”[12]

Ivanov pakub lugejale just nimelt neid kibedaid arstimeid ja teravat tõde. Tema minategelase kangelaslikkus ei avaldu võitudes ja saavutustes, vaid allajäämises, isiklikus meeleheites ning mõistmatuses. Ta on määratud Ahasveeruse kombel sihitult ja rahu leidmata ekslema, kuid tema kannatustel pole midagi pistmist millegagi, mida ta ise oleks teinud, neis pole muud “süüd”, kui et ta on see, kes ta on – “mitteinimene, poolfabrikaat”.[13] Ta kannatab meie eest ja asemel, kõndides oma lõputut teed keset igapäevast nüristavat nõmedust. Tema teejuhiks on Hanuman ja põrguks teised inimesed. Nagu Petšorin, on ka tema portree – või õigemini peegelpilt – meie sugupõlve pahedest nende täies arengus.

Nõnda räägib Ivanov oma teostes aga muidugi millestki märksa laiemast ja üldinimlikumast kui illegaalse immigrandi katsumused Taanis või Eestimaa venelase probleemid Tallinnas. Ta ei moraliseeri, ei näita näpuga, ei vali pooli, kuid just seetõttu peitub tema raamatutes kriitika, mis puudutab meid kõiki. “Peotäies põrmus” on Leonidil töö rahvusvahelises telemarketingifirmas, kuid see on sama tühi ja sisutu kui “Hanumani teekonna” Potapovi ponnistused prügimäelt koju veetud kola mahamüümiseks. Nad mõlemad rabelevad selle nimel, et hinges püsida, kuid nende elu on kõle ja sihitu. Nad on “vähid, kes roomavad tagurpidikäigul tulevikku”,[14] kuid nad vähemalt tunnevad ebamugavust, nad kannatavad. Nad on elus moel, mil head ja turvalist elu elavad skandinaavlased seda ei ole.

Vaatamata läbivale pessimismile ja trööstitusele ei ole Ivanovi narratiivne maailm siiski päästmatult kaotatud. See ilmneb kõige selgemalt “Peotäies põrmus”, mille lõpustseenis heliseb samasugune ebamaine rahu nagu romaani inspiratsiooniks olnud T. S. Elioti “Ahermaa” viimastes sõnades. Laenates veel kord Adornolt võib öelda, et Ivanovi romaanid on “katse vaadelda kõiki asju nõnda, nagu nad avalduvad lunastuse seisukohast”:

“Tunnetusel ei ole muud valgust kui see, mis lunastusest maailma peale paistab: kõik muu ammendub kui järelkonstruktsioon ja jääb üheks tehnika osaks. Tuleb luua perspektiivid, millesse maailm asetub, võõritab, ilmutab oma mõrasid ja rebendeid, nii nagu ta ükskord viletsana ja moonutatuna Messia valguses lebab. Omavoli ja vägivallata jõuda asjade kompimisest sääraste perspektiivideni – ainult see on mõtlemise eesmärgiks.”[15]

Selline perspektiiv, jätkab Adorno, “eeldab asukohta, mis oleks kasvõi pisut kõrval olemise valdkonnast, samal ajal kui iga võimalik tunnetus tuleb olemasolult ometi välja võidelda, et see ka siduvana kehtiks”. Just nimelt see ongi unikaalne positsioon, millelt Ivanovi jutustuste kangelane meiega räägib – ja vaatepunkt, mida ta meile pakub. Tema tunnetus on “olemasolult välja võideldud,” ja see on võitlus, kus on palju kaotusi. Tal ei ole mugavustsooni, ei ole rahulikku väikekodanlikku elu, mida ta paljusid teisi enda ümber näeb elavat. Tema eksistents on läbi imbunud ebaõnnestumise tundest, selles ei ole midagi kindlat ja turvalist, seal on väga vähe meeldivat – aga just seetõttu näeme tema läbi seda, mida me enda juures sageli märgata ei oska ega suuda. Sedalaadi võõrandumine, kõrvalejäetus ja juurtetus, millest Ivanov räägib, ei ole Eestis juba ammu enam ainult venelaste probleem – ja see pole probleem, millega oldaks vastamisi ainult Eestis.

Ivanov ei ole kindlasti kerge ega helge lugemine. Tema tekstid on küll elegantsed ja iroonilised, nad võivad olla kohati isegi naljakad, kuid kokkuvõttes jäävad nad alati torkivaks ja ebamugavaks – nad on “kirves meis jäätunud mere jaoks” (Kafka). Ühes oma intervjuus on Andrei Ivanov märkinud, et tema enda jaoks ei ole tähtis niivõrd see, et tal oleks palju lugejaid praegu, kuivõrd see, et teda jäädaks lugema pikaks ajaks.[16] Tema senise loomingu põhjal võib kindlasti öelda, et ta väärib mõlemat.

 



[1] T. W. Adorno, Minima moralia. Tlk M. Tarvas. Akadeemia, 1993, nr 6, lk 1183.
[2] E. Laanes, Andrei Ivanov ja rahvusülene (eestivene) kirjandus. Sirp, 08.03.2012.
[3] Vt nt intervjuud: Андрей Иванов: Мне не нужны ключи квартиры в Париже! Новые облака, 2010, nr 1/2. http://tvz.org.ee/index.php?page=430.
[4] Käesoleva essee valmimise ja trükki jõudmise vahele jäänud ajal jõudis eesti keeles ilmuda Andrei Ivanovi uus romaan “Harbini ööliblikad” (tlk Veronika Einberg), mille keskmes on tema juba varasematest teostest tuttavad teemad. Ometi on “Harbini ööliblikad” mõnes olulises aspektis Ivanovi senisest loomingust erinev ning väärib sellisena omaette käsitlust.
[5] A. Ivanov, Minu Taani onuke. Tuhk. Tlk I. Martson, J. Ross. Tallinn, 2010, lk 123.
[6] G. Deleuze, F. Guattari, Kafka: väikese kirjanduse poole. Tlk H. Krull. Tallinn, 1998, lk 58.
[7] A. Ivanov, Minu Taani onuke. Tuhk, lk 99.
[8] Sealsamas, lk 121.
[9] A. Ivanov, Peotäis põrmu. Tlk I. Martson. Tallinn, 2011, lk 7.
[10] Sealsamas, lk 201.
[11] A. Ivanov, Hanumani teekond Lollandile. Tlk V. Einberg. Tallinn, 2012, lk 374.
[12] M. Lermontov, Meie aja kangelane. Tlk V. Linask. Tallinn, 1967, lk 3–4.
[13] A. Ivanov, Peotäis põrmu, lk 65.
[14] Sealsamas, lk 92.
[15] T. W. Adorno, Minima moralia, lk 1188.
[16] Vt A. Laasik, Andrei Ivanov: olen emigratsioonis oma mineviku suhtes. Eesti Päevaleht, 07.01.2012.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon