Maailm on pöördumas paremale ja Vikerkaar koos temaga. Me näeme, kuidas maailmarevolutsiooni jutlustanud trotskistid pooldavad nüüd piiramatut kapitalismi – põhimõttel “mida halvem, seda parem”. Me näeme, kuidas endised libertaarid, kes kunagi kurtsid, et riik ei lase neil ennast teostada, pooldavad nüüd monarhiat ja feodalismi – lihtsameelses lootuses jääda seisusühiskonnas ülemisele pulgale. Ja me näeme, kuidas need, kes sotsiaalriigist kõige enam kasu saavad, tahaksid selle ära koristada. Vastupidiselt sotsiaal-liberaalsele konsensusele on näha, et inimesi ei pane liikuma lihtsalt majandushuvid. Nad tahavad tunnustust oma identiteedile. Õhus on poliitilise muutuse nõue, ootus või hirm. Parteid ja voolud, mis on seni valitsenud, ei tule toime. Need, kes on rahulolematud, ei oska või ei soovi formuleerida detailseid tegevuskavu. Tüdinud ollakse nii globaliseerumisest, rahvarändest kui korruptsioonist.
Topeltnumber vaatab reaktsionäärsust ja parempoolsust nii selle esoteerilis-elitaarsel kui ka tänavakirgede kandilisel kujul. Üle tüki aja saab eesti keeles tutvuda Joseph de Maistre’i kütkestavalt sünge ilmavaatega ning Julius Evola mõtetega pühast sõjast. Saame teada, mida arvas Lev Trotski fašismist. Cas Mudde ja Jan-Werner Müller aitavad selgust tuua juba äraleierdatud mõistetesse populism, paremäärmuslus ja paremradikalism. Christopher Schaefer kirjeldab Donald Trumpi varal, mida tähendaks populism rahvusvaheliste suhete sfääris. Ulrike Guérot aga põhjendab, miks Euroopa Liidu keskpõrandapoliitika on suurem probleem kui parempopulism iganes. Tema pakutav lahendus – Euroopa vabariik ja kodakondsus – kõlab aga pigem utoopiliselt kui lootustandvalt.
Teema toovad kodutanumale Marek Tamm, Aro Velmet ja Jaanus Vogelberg. Esimene annab kliinilise ülevaate reaktsionäärse mõtte põhiallikatest ja -komponentidest; teine tutvustab üht eksootilist võõrliiki: katoliiklikku võitlust “sooideoloogia” vastu; kolmas annab ülevaate välisuudistest paremmeedias. Paavo Piigi vestlused ekrelase, odinlase ja sinise äratajaga aitavad avada “peavoolulugeja” silmi. Rainer Kattel arvustab häälekat hääbujat Hardo Pajulat.
Kui peavoolupoliitika kriis ka muud head ei tee, siis avardab see mõttemaailma. Kriis tuleb mõtlemisele kasuks. Neile aga, kellele sügiskaksiknumbri lugemismaterjali väheks jääb, olgu teejuhiks väikene, mitte päris ammendav loend varem Vikerkaares neil teemadel ilmunust:
Alain de Benoist “Kodanlik vaim”, Sergei Stadnikov “Alain de Benoist – traditsionalistlik Euroopa mõtleja” (1992, nr 2);
Jürgen Habermas “Uuskonservatiivne kultuurikriitika USA-s ja Saksamaa Liitvabariigis” (1992, nr 5);
Henn Käärik “Natsionaalsotsialismi enesetunnetusest, I. Alfred Rosenberg” (1992, nr 9); “Natsionaalsotsialismi enesetunnetusest, II–III. Joseph Goebbels” (1993, nr 2); “Adolf Hitler” (1993. nr 9);
Julius Evola “Esseid”, Sergei Stadnikov “Julius Evola – viimne gibelliin”, Haljand Udam “Julius Evola ja traditsiooni mõiste” (1994, nr 4);
Andrei Hvostov “Silmitsi Thomas Manni, Saksa uusparempoolsete ja Euroopa ajalooga” (1994, nr 5–6);
Haljand Udam “Evola, Lenin ja teised” (1994, nr 7);
Jaan Kaplinski “Mõõt sai täis” (1995, nr 3);
Carl Schmitt “Suveräänsuse definitsioon” (1994, nr 5)
Eduard Parhomenko “Igavlevatele humanistidele: Situatsioone ja kompilatsioone Carl Schmittiga” (1994, nr 5);
Umberto Eco “Igikestev fašism” (1995, nr 10/11);
Andrei Hvostov “Fašismikriitika kriitikast” (1996, nr 3);
Märt Väljataga “Obskurantistlikud meele- ja maailmaparandusunelmad: väljavaade Eesti kojast” (1996, nr 7);
Leo Strauss “Tagakiusamine ja kirjutamiskunst” (2000, nr 11–12);
Pierre Manent “Moodne individualism” (2000, nr 7); “Poliitikafilosoofia naasmine” (2002, nr 8–9);
Mark Lilla “Jumala poliitika” (2007, nr 9); “Jakobiinide teejoomine” (2010, nr 6); “Meie libertaarne ajastu” (2015, nr 10–11);
Karin Priester “Berlusconist paremal. Itaalia fašistid, huligaanid ja radikaalsed katoliiklased” (2009, nr 3);
Edmund Griffiths “Stalini teine tulemine. Uus Vene “patriotism” ja salatõdede otsing” (2009, nr 6);
Roger Griffin “Limaseenest risoomini: sissejuhatus grupuskulaarsesse parempoolsusse; Järelmõtted” (2011, nr 9);
Cas Mudde „Populistlik paremradikaalsus: patoloogiline normaalsus“ (2011, nr 9);
Timothy Snyder “Ukraina – vastulöök Euroopa fašistidele?” (2014, nr 6); “Hitleri maailm” (2015, nr 9);
Mihkel Kaevats „Miks leiutada fašisme?“ (2015, nr 10/11);
Peter Pomerantsev, Anton Šehhovtsov „Uus natsionalism: Ida-Euroopa pöörab paremale“ (2016, nr 3).
