kitsukesest ja hämarast Kopli baarist väljudes ning meie teed läksid peatselt lahku. Kopli baarid sarnanevad Lasnamäe omadega, tihti võib neis kohata kitsaid räpaseid peldikuid, kus WC prill-laud puudub, paberirulli pole olnud juba teab mis ajast, uks käib kinni roostetanud haagiga ning loputuskasti küljes tilbendab narmendava otsaga nöör. Viiekümnendates aastates, mõnd lähedast sugulast meenutav baaridaam tahab halba kohvi ulatades näiteks öelda, et mu koht ei ole siin. Naeratan talle kaastundlikult.
Lae all räägib televiisor venekeelseid uudiseid, ja mehed baaris vaatavad mind justkui muuseas, olendit, keda esialgu keegi ei kõneta, mis ei tähenda, et nad ei loegi mu mõtteid ega kavatsusi. Kõik on hästi nähtav. Nad ei uuri ammu enam iseennast, vaid iga fragmenti ja pudet, mis triivib nende ahtasse baarimaailma, millel pole siinses heaoluriigis pikka tulevikku; ja ollakse juba kohutavalt tüdinud, sellest riigist on kõigil lõplikult siiber, seinad on kirjatud mustuseplekkidega, mille korrapära meenutab peent tapeedimustrit, igal pool ühesugust universaalset struktuuri, mis on moodustunud pikkade aastate jooksul ega tunnista aja möödumist siin riigis, ja jumal tänatud.
Ilmunud 2005, nr 12
