Aga ükskord ei alga aega (Andrus Kivirähk, “Mees, kes teadis ussisõnu)

Linda Kaljundi

Linda Kaljundi
Aga ükskord ei alga aega (Andrus Kivirähk, “Mees, kes teadis ussisõnu)

ANDRUS KIVIRÄHK. MEES, KES TEADIS USSISÕNU. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2007. 381 lk. Hind 199 kr.

“Olen juba vana mees ning elus palju näi­nud. Üha vähemaks jääb minusuguseid. Kas ei ole seega lausa mu püha kohus sulg pihku haarata, et panna kirja seda, mis tänaseks unustusehõlma vajumas? Õpetuseks noortele ning meenutuseks vanadele.” Ehkki need klassikalised avaread võiksid üsna hästi võtta kokku Andrus Kiviräha uusima romaani “Mees, kes teadis ussisõnu” kaks olulist teemat, kadumise ja unustamise, ei alga nõnda mitte tema trükivärskeim teos, vaid “Ivan Orava mälestused, ehk, Minevik kui helesinised mäed” (1995). Ussisõnade sisinal näikse olevat ühe täisringiga lõpule jõudnud ka Kiviräha Eesti ajaloo tsükkel, mille hulka võib arvata veel samuti “Rehepapi” (2000). Kuigi Kivirähk on oma nüüdseks juba pea hõlmamatuks paisunud loomingus käsitlenud läbisegi mitmeid tuumikperioode – Kalevipojast ärkamisajani ning nõukogude argi­poeetikast tänapäevani –, moodustavad just need kolm romaani omalaadse triloogia, mis katab eesti ajaloomälu olulisimad tugipunktid: kaks kuldajastut ja kaks nende vahel haigutavat “katkestust”.

See tinglik triloogia algas “tagantpoolt”, seigeldes esmalt Ivan Orava juhtimisel läbi “Pätsi aja”, selle katkemise ja taassünni kuni 1990ndateni, süüvis siis koos Rehepapiga ajaliselt märksa hägusamalt dateeritavasse orjaöösse – ning on nüüd koos “Ussisõnadega” jõudnud eesti ajalooteadvuse alguspunkti ehk muistse priiuse ja selle kaotamise aegadesse. Tundub, et “Ussisõnu” ongi raske, kui mitte võimatu vaadelda eraldi “triloogia” varasematest osadest, nagu ka nende menust ja mõjust – ehkki autor ise on üritanud seda seost ennakult tühistada, väites romaani ilmudes, et sellest ei saa uut “Rehepappi” ega “Ivan Oravat”. Praeguseks näikse ettekuulutused olevat üsna paradoksaalsel moel tõeks läinud: “Ussisõnadest” on saanud teos, mis troonib varakevadest saadik müügiedetabelite tipus ning mis ühtaegu on eelmiste “osadega” võrreldes pea olematu vastukaja tõttu vähemalt esialgu muutumas “raamatuks, mida polnud”.

Lugejate ootusi vaigistati esmajoones hoiatustega, et ajaloo hämarustesse süüvinud Kivirähk on ka ise muutunud hämaraks. Ent kui selle üpris isepäise, neljasajaleheküljelise, eesti ajaloomälu ja “mütoloogia” tuumelementidest tiine jutustusega lõpule jõuda, siis selgub, et loo taga peitub üsna arhetüüpne ja lihtne moraal: oma algse loomuse ja terve mõistuse hülgamine ning võõraste kommete järeleahvimine toob kaasa paratamatu allakäigu. Nagu juba avalause kuulutab, jutustab “Ussisõnad” loo sellest, kuidas “Mets on tühjaks jäänud” (lk 5). Need ammused ajad, mil meie esiisad, maod ja kelmikad karud elasid metsas nagu vennad, lahingusse sõi­deti huntide seljas ja kümne tuhande mehe suust kajavate ussisõnade toel appikutsutud Põhja Konna abil saadi jagu kõigist vaenlastest, on mööda saamas. Noorem rahvas kolib metsast küladesse, võtab õhinal üle uued kombed ja usu, asub vaimustunult mõisapõllul kündma ja külvama ning käi­ma kirikus ja õppima saksa keelt, et raudmeeste käest “veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa” (lk 15). Olles unustanud ussisõnad, mille abil pandi endale kuuletuma kõik loomad ja hangiti nõnda kerge vaevaga ka toidupoolist, on külaelanik “nagu inimene, kes on endal käed otsast hammustanud ja vedeleb nüüd maas, abitu nagu pamp” (lk 173). Tulemata ei jää ka füüsiline allakäik: “Hoopis hõlpsam on elada neil, kes on kasvus kän­gu jäänud ning ebaloomulikult jässakad. Nii tekivadki külaeluks sobilikud värdjad” (lk 182).

Ühesõnaga, “maailm on alla käinud ja isegi allikavesi maitseb mõrult” (lk 16). Seda lugu jutustab meile Leemet, viimane metsas sündinud ja ussisõnad selgeks õppinud mees. Ilmselt ei ole sel kurvameelsel peategelasel tõesti potentsiaali kujuneda Rehepapi või Ivan Orava sarnaseks eestlase tüüpkujuks. Ehkki Cornelius Hasselblatt on “Ussisõnasid” tõlgendanud ka eesti esimese ökoromaanina (Looming 2007, nr 8), on valdav osa senistest vastukajadest aga haaranud innukalt kinni romaani põhimetafoorist, ununevates ussisõnades peituvast võimalusest kõnelda kaduvast keelest ja omakultuurist, ning ka Põhja Konna ja tema esilekutsumise rituaali on tõlgitsetud (paratamatult moodsa) rahvusliku identiteedi ja rahvuskehandi allegooriana (nii näiteks on Martin Ehala tõlgendanud seda jagatud keele- ja kultuurikoodi ning rühmasisese organiseerituse sümbolina – Postimees, 18.03.07).

See küll põgus, aga kirglik vastukaja osutabki ühtlasi ühele “Ussisõnade” olulisele erinevusele Kiviräha “ajalootriloogia” kahest esimesest romaanist, mis toimisid eelkõige omalaadi pingelõdvendajatena. Ivan Orav liialdas naeruväärsuseni Pätsu aja nostalgiaga – mil kase otsas kasvasid õunad ja öösiti kostis kuu pealt viiulihelisid –, ning “Rehepapp” pööras pahupidi musta orjaöö kuvandi, lastes kavalatel talupoegadel abitut ja heatahtlikku mõisarahvast lõputult lollitada ja ära kasutada. Seega, küll erinevate võtete abil, pakkusid mõlemad võimalust suhestuda senini (rahvusliku) tragöödia võtmes käsitletud perioodidega mänglevamalt ja kutsusid esile senitundmatu vabastava naeru nii käestlibisenud kuldse eesti aja kui siiani alateadvuses õudusunenäona kummitava orjapõlve suhtes. Hävingupoeetikast kantud “Ussisõnade” puhul aga näikse seevastu olevat tegemist pigem potentsiaalse pingekruvijaga, mida on hõlbus oma vankri ette rakendada hoopiski mitmesugustel (rahvusliku) häda ja huku kuulutajatel.

Kahtlemata leiame ka “Ussisõnadest” ajaloomälu pahupidipööramist ehk äraspidise vallutusloo, kus me sukeldume ise oma alpuses sakste meelevalda. Nii et soovi korral võib ka “Rehepapi” novembrimudas ja -lörtsis ringi rassivaid, kratte lennutavaid ja “härmas hingega” tegelasi tõlgendada sellesama metsast külla kolinud ning mõisateo ja ebausu kütkesse jäänud rahva poolemeelsete järeltulijatena. Esmapilgul võibki näida, et siin on tegemist variatsiooniga teemal “iga tragöödia kordub farsina” ehk sama tehtega, mida kohtasime “Rehepapis” või hiljuti näiteks ka filmis “Malev” (2005; viimase puhul on huviväärselt sarnane isegi orjaöö “uustõlgendus”: eestlased asuvad mõisnikke orjama ainult oma lolluse ja ülearuse agaruse tõttu). Kuid sellega asi siiski ei piirdu ning selgub, et võlts pole olnud mitte ainult meie ettekujutus toonasest tragöödiast, vaid ka seeläbi kadumaläinud hiiehaldjate muinasmaast. “Mind kurvastas väga, et kõige selle hea ja ilusa asemel, mis kunagi olemas oli, kleepus inimeste mällu just hiietarga kuju; miks ei võinuks nad mäletada hoopis ussisõnu ja Põhja Konna?” (lk 304). Ning selles jutustuse eesmärk suuresti seisnebki: näidata, et selle käo­munana oma ajaloopessa võetud ja kuldseks poleeritud hiieajastu asemel või eel oli olemas veel üks tõepoolest heleroheline minevik – ning et just selle (unustusse) kadumises seisnebki tõeline (unustatud) tragöödia.

Selline romaan, mis nõnda isepäiselt, kuid teadlikult ja tundlikult mängib eesti ajaloomäluga (ja tema jutustusega “muinasaja loojangust Eestis”), võimaldab seda ent ühtlasi võrdlemisi vaheda noaga analüüsida. Nagu Kiviräha tekstid enamasti, toituvad ka “Ussisõnad” erinevate tüvitekstide, narratiivide ja motiivide “töötlemisest”, luues uusi, vaimukaid ja ootamatuid seoseid, tähendusi ja suhes­tumis­või­malusi. Esmajoones illustreerib see teos hiilgavalt juba üht eesti ajalookirjutuse ja -romaanide igipõlist probleemi: kuidas kirjutada kangelasromaani allakäigust ja langusest, kaotatud lahingutest ja juba ette hukule määratud võitlusest – olgu siis tegemist “muistse vabadusvõitluse”, Jüriöö, Mahtra või Teise maailmasõjaga. Ajalooromaanide voolusängis vormunud eesti ajaloo baasnarratiivis lahendab paradoksi nii selle jutustuse tulevikkusuunatus, mis annab tähenduse ka mineviku kaotatud võitlustele (ükskord me võidame niikuinii!), kui tsüklilisus (vabadusvõitlus jääb läbi ajaloo igavesti korduma). Minevik ja kaotatud kuldajastu (mälestus) oma­vad seega eelkõige rahvust tulevikku edasi tõukava katalüsaatori rolli. “Ussisõnad” katkestab aga otsustavalt kõik sidemed tuleviku ja mineviku vahel: kõik, mis ku­nagi oli, on päästmatult kadunud, terve vana maailm on surnud ja Põhja Konn ei tõuse enam kunagi lendu. Miski pole enam endine, ehk “piltlikult öeldes: seal, kus varem oli kuiv maa, lainetas nüüd meri” (lk 316), ning rahvas ei võta endaga minevikust kaasa ei keelt, ei kombeid, ei muistiseid. Tasujates igavesti taaskehastuva Lembitu asemel viimaseks kangelasajastu esindajaks tõusnud nukker Leemet võtab koos vanaisaga ette viimase verise sõjaretke – “mida meil polnud vähimatki lootust võita” (lk 344) – ning jääb seejärel risustunud metsas viimaks küll üles leitud, aga oma koopas juba igaveseks uinunud Põhja Konna valvama nagu Kalevipoeg oma sarvikut. Ja ehkki ilmselt ka “Ussisõnade” poolest võivad pirrud kunagi lüüa lõkendama kas või kolmest otsast, algab siis juba üks täiesti teine aeg. Hüljates seega teesi igavesest vabadusvõitlusest – mis andis sisu Ivan Orava elule ning lubas isegi “Rehepapi” toapoiss Intsul kuulutada: “Mina olen kõigest hoolimata eestlaste kuninga Lembitu järeltulija, ning järelikult kuuluvad paruni aluspüksid mulle!” (lk 76) – ning sõlmitsedes mineviku tulevikust lahti, tühistab “Ussisõnad” seeläbi ajalooteadvuse ühe olulisema eelduse: järjepidevuse oleviku ja mineviku vahel. Minevik kuulub ainult minevikule ja minajutustajale: “Ma rändasin ajas ja jõudsin minevikku just enne ukse lõplikku sulgemist” (lk 197).

“Ussisõnades” pole ent ainult tulevik minevikust eraldatud, vaid ka ajalookulg ise ei kehasta mitte progressi, vaid regressi – ehkki Leemeti sõprade, viimaste inimahvide Pirre ja Räägu  pajatused toovad tsiviliseerumisprotsessi kriitikasse ka elutervet kõrvalpilku. Sest nende väitel “ei alanud meie rahva allakäik mitte külasse kolimise ja leiva söömisega, vaid sellega, et aeti selga võõraste loomade nahad ja võeti kasutusele laevadelt röövitud rauast riistad” (lk 56). Kummatigi jääb “Ussisõnades” tervikuna valitsema kaotusvalu, mis seob selle omakorda tihedalt eesti ajaloomälu suurte konservatiivsete teemadega: ihalusega algupärase omakultuuri järele ning murega selle kadumise ja võõra kultuuri pealetungi pärast – ehk mäletamise iha ja unustamise hirmuga. Oma ja võõra, vana ja uue vahekorra vaagimine seostub aga veel teisegi suure – ning ka eesti ajalooromaanis ärevalt keskseks ku­junenud – küsimusega: kas lootusetus võitluses tuleb kohaneda ja alla anda või mitte? Nagu nii paljud armastatud kangelased, peab ka Leemet, kelle Bildungs­roman’i see teos endast ühtlasi kujutab, valima vana ja uue maailma vahel. Alles üsna romaani lõpus jõuab ta selgusele, “kuidas tuleb elada”, leides endas üles “magusa himu kellegagi võidelda, elavat ihu tükeldada ning oma vaenlase verd juua” (lk 256). Nii vormub ta valuliselt kangelaseks, et seista üksi (ja mõneks ülevaks hetkeks ka koos vanaisaga) kogu maailma vastu – ning seejärel kaotada mitte ainult oma lootusetu võitlus, vaid näha pealt ka kõigi oma sugulaste ja sõprade surma.

Klassikalisele romaanile kohaselt tuleb siin esitlemisele veel terve rida erinevaid tegelastüüpe, kel kõigil on oma vastus valikule oma ja võõra vahel varnast võtta. Kaduva metsakultuuri kandjad on “oma päevad täitnud kasutute meelelahutustega – nii kasvatasid Tambet ja Mall huntide armeed, mida keegi tegelikult ei vajanud, Ülgas jahmerdas hiies ning tõi ohvreid väljamõeldud haldjatele. Inimahvid aretasid täisid ning üritasid pressida end tagasi kõige ürgsemasse minevikku” (lk 196). Kui tige Tambet esindab pimedat klammerdumist “iidsetesse kommetesse”, siis külavanem Johannes (kes on oma rännakutel jõudnud isegi paavsti voodist läbi käia) kujutab endast meisterkohanejat. Leemeti hüljanud ja külla elama asunud, Pärtlist Peetruseks hakanud sõber esindab uuele ajale tüüpilist reeturi kuju; vanaisa aga, surnuks peetud pöörane ussi­ham­mastega mees, kes ehitab oma mahalõigatud jalgade asenduseks inimluudest tiivad ja tuleb unele suikunud Põhja Konna asemel ise vaenlastele kätte tasuma, veel viimast vana aja ürgkangelast. Ning nais­tegelasedki sooritavad oma rollid kaunis klassikalises võtmes: vana aja naised uinuvad mõmmikute kaisus, uue aja neiud kaovad rüütlite voodisse.

Eesti ajalooromaanile omaselt on aga suhe edasipüüdlikkuse ja õpihimuga ambivalentne ja pingeline. Võõrad moodsad ajad hukutavad isegi muistse vägeva sõjamehe Meeme, kes on ennast uudisjoogist veinist sõna otseses mõttes “samblaks joonud”; kuna aga sünkretismipüüded, mida esindab Johannese tütre Magdaleena lootus, et kasuisa Leemeti käe all õpib tema poeg “võrdselt tundma nii uut kui ka vana maailma” (lk 302), jooksevad liiva ja utoopiaks nende abielu jääbki. Nõnda jääb “Ussisõnades” tervikuna valitsema isolatsionismi-poliitika ideaal ning kriitika “arenenud maailma” järeleahvimise, nagu ka rahvavalgustamise ja eurooplaseks saamise pihta, mida kuulutab külavanem: “Rumal on ju elada veel meie sajandil kusagil pimedas padrikus ja loobuda kõigist hüvedest, mida pakub tänapäeva teadus. (…) Miks peab meie rahvas see viimane olema?” (lk 24). Ebalevat uut identiteeti naeruvääristavad ka mitmed ootamatultki triviaalsed paralleelid tänapäevaga muinasaegsete rullnokkade kehastuses. Nende voodi kohal ripub Jeesuse pilt (lk 228), kellest on saanud “kõigi noorte suur iidol” (lk 233); veelgi enam aga meeldib neile koraalilaul ning munade mahalõikamine, kuna just “munkadel on ropult nai­si, neil pruugib ainult laulma hakata, kui kõik eided viskavad silda” (lk 184). Ehk nagu üks neist unistavalt pihib: “Mulle meeldiks kõige rohkem nii, et hommikul künnan, aga õhtul laulan koraale ja pärast panen eitesid” (lk 185).

Veinist ja laulust kurjemgi on aga samuti koos võõramaalastega siiamaile jõudnud – ning Kiviräha poolt korduvalt nõnda hiilgavalt karikeeritud – kujutelm eestlaste igipõlisest töökusest, mille omaksvõtmisest koidab siin rahvale taaskord tõeline eesti matus. Kolides metsast väljadele ja kaotades oskuse ussisõnade abil endale toidupoolist hankida, omandades aga püüd­likult arusaama, et “igal pool arenenud maailmas on inimestel kombeks endale palehigis oma igapäevast leiba teenida” (lk 303), teevad nad ise lõpu oma paradiisile, kus tööd ei tuntud ega tehtud. Et tööd hakatakse rabama alles ratsionaalset argitarkust hüljates ja maagiat omaks võttes, siis võib “Ussisõnades” ühtlasi näha omalaadset antiweberlikku sotsiaalajaloo uustõlgendust, mis väidab, et kujutelm inimese töösipelga-s(t)aatusest ei ole mitte “lummusest vabanemise”, vaid ülepea kristlikku lummusesse sattumise tulemus. Kuid enamgi veel, sellega seoses on romaanis tagurpidi pööratud ka siinse kultuuri sümbolmaastikud: põliseestlastest on saanud metsarahvas in extremis, seevastu külad ja talutared, põllumaad ja väljadel lainetav rukis tähistavad allakäiku ja langust – ning leibki maitseb nagu põdra pask (lk 102). Nõnda võib “Ussisõnu” lugeda ka kui just nagu äraspidist “Nukitsameest”, kus õel külarahvas veab vaesed metsalapsed puude sumedast varjust päikese kätte tööd rügama ja sunnib neid põdrapraadide asemel sööma odrakörti.

Samavõrd huvitava tehte sooritab romaan veel teisegi, eesti rahvusmaastikus talutarega võrdselt olulise elemendiga – hiiega, mis on andnud eestlaste kui metsarahva kuvandile nii tuuma kui tähenduse. Sest “Ussisõnad” ei vastanda mitte ainult klassikaliselt loodust ja tsivilisatsiooni, vaid kangekaelselt ka utilitaristlikku ja maagilist lähenemist loodusele, teadmisi loodusest endast ja loodusvaimude kohta käivat ebausku. Kangelaste ja kuldajastu hukk ei tähenda siin niisiis mitte jumalate hukku, Götterdämmerung’i, vaid hoopis inimese ja tema terve mõistuse hukku. Teisisõnu, jumalad mitte ei lahku maalt, vaid saabuvad maale suisa karjakaupa – ning mitte ainult kristlik jumal, vaid ka hiiehaldjad, maaemakesed jne. Ning kui mungad on oma tavapärasest negatiivsest kuvandist säilitanud vaid peenehäälse ja liiderliku naeruväärsuse, kaotanud aga oma kurjakuulutava jõu (iga rästik ja lapski võib neid abituid pakse olevusi teepervel surmata), siis on seevastu romaani üks halvaendelisemaid tegelasi “põlevate silmadega ja vihast värisevate vurrudega” (lk 64) hiietark Ülgas. Temas pole jälgegi nendest ajaloomälus kodunenud tarkadest vanakestest – ning sama ilge on ka kogu maajumalate ja allikahaldjate kultus, mida markeerivad jäneseveri, huntide piinamine ja laste hirmutamine. Ühelt poolt annab sellele uut hoogu kibestunud Tambet, teisalt aga toidab usku metsavaimudesse, nõidusesse ja nüüd juba ka libahuntidesse külasse kolimine: vanast keskkonnast ja keelest võõrandununa hakkavad need saamatukesed metsa kartma ning otsima seletust ja abi maagiast.

Kui ristiusu demoniseerimine on eesti ajalooromaanis üldiselt tavaline, siis siin on hiiekultus sellega võrdselt negatiivne: “Hiietark on tavaline petis, kes oma pühade pärnade all vigurit teeb – samasugune suli nagu need mungad, kes Johannesele ja külarahvale igasuguseid lollusi õpetasid” (lk 304). Ja vaevalt on siinsetes ajalooromaanides varem kohatud peakangelast, kelle elu kõige õnnelikum hetk on tema pulm hiiesalus, mis äsja on liha küpsetamiseks maha raiutud ja põletatud – ning kelle lootustele on antud luhtuda kahel korral, kummagi (eba)usu poolt käivitatud vägivallas, kui ta langeb esmalt Tambeti ja Ülgase hiiekoerte ning seejärel kristlike talupoegade poolt korraldatud tõelise nõiasabati ohvriks. Koos oma lähikondlastega esindab ta aga seda tervet mõistust, mis paneb onu Vootelet alatasa Ülgasega vaidlema: “On hoopis põnevam mööda metsa kõndida, kui sa võid endale ette kujutada, et iga puu sees elab väike puuhaldjas ning terve metsa eest kannab hoolt metsaema. See hoiab tagasi lapsi, kes mui­du lihtsalt koerusest oksi murraks ning puid vigastaks. Aga me ei saa nende vana­­­de lugude pärast lolliks minna ja hakata ­hunte noaga tükeldama” (lk 73–74). Seades selle justkui eelreligioosse maailma (“Oled sa elu sees mõnda haldjat näinud?”) oma ideaaliks, saab “Ussisõnadest” suuresti just ateistlik kirjavara, mis võiks olla heaks jätkuks Ervin Õunapuu eesti gootikale, aga ka reale Kiviräha enda kirjutistele.

Kummatigi on tähelepanek, et hiied ja haldjad – vähemalt sel kujul, nagu me neid praegu tunneme – jõudsid siiamaile koos ristiusuga, üpriski teravmeelne; sest mida muud nad oma algsel, keskajal kirjapandud kujul olidki kui oluline osa toona käibinud stereotüüpsest barbaritest paganate teise kuvandist. Ehk nagu veidi lihtsustades täheldab Leemetile ka Pärtel-Peetrus: “mujal maailmas peetakse neid, kes metsas elavad ja loomadega räägivad, püsti lollideks” (lk 125). Ning kui ühes rahvuse sünni ja moderniseerumisega hakati siinmailgi ihalema algupärast, siis ei jäänud üle muud kui otsida selle muistse kombestiku “juuri” nendestsamadest teise-kirjeldustest – ning rajada oma rahvuslik identiteet ja ajaloomälu lugudele metsas vaime kummardanud rahvast. Nii võib “Ussisõnu”, mis uljalt loobub senisest enesekuvandist ja võtab rahvuslik-kultuuriliste normide asemel omaks tabud, pidada ka üsna erakordseks postkoloniaalseks romaaniks, kus üritatakse omapoolset alternatiivajalugu esitades üle saada ka meie “topeldatud” enesekolonisatsioonist, mis õhinal algupära poole püüeldes on haaranud kinni keskajal just vallutatud vaenlase primitiivsust ja “looduslähedust” tähistanud märksõnade romantiseerimisest. Ent väärib märkimist, et samavõrd erakordset kannapööret kujutab see ka Kiviräha loomingus, mille tegelased – nagu Tiit Hen­noste on varem tabavalt osutanud (Vi­kerkaar 2003, nr 4/5) –  on siiani olnud vältimatult kammitsetud “pa­rodiseerunud mimikrisuhtesse”, kus koloniseeritav ise ei suuda enam eristada matkimist ja paroodiat.

Siit võib aga astuda veel ühe sammu edasi ja küsida ka rahvusliku ajaloomälu “teis(t)e” järele. Kivirähk pole rahvuslikke vaenlasekujusid varemgi üksüheselt üle võtnud: kui Ivan Orava mahitusel oli venelaste kurjus äärmuseni liialdatud, ehkki ajuti ka suisa saamatuks karikeeritud, siis “Rehepapi” abitud poolpimedad saksad pöörasid kurjade parunite kuvandi sootumaks tagurpidi. “Ussisõnade” eneseküllases maailmas ei anta aga vaenlasele õieti ei väge ega eetriaega – ning siiski on raudmehed abitud nagu siilid. Siin peitub aga ka loo moraal – me oleme ise oma lollusega ennast vaenlasele kätte mänginud: “rahvas tungleb vabatahtlikult nendesamade raudmeeste uste taga, et osta endale väike maalapp, ajada perse päikese poole uppi ja lõigata käpuli maas sirbiga vilja” (lk 50). Seega tõlgivad “Ussisõnad” sõjalise vallutuse kultuurikolonisatsiooniks, kus külarahvas võtab varmalt omaks nii innuka õpipoisi rolli (“me peame kuulama hoopis neid, kes on meist targemad”, lk 167) kui ka uue alandliku enesekuvandi: “Inimene peab oma kohta teadma: meie oleme väike ja vaene rahvas!” (lk 174). Seegi võib keskaegse laiapõhjalise kolonisatsiooni konteksti silmas pidades osutuda märksa viljakamaks tõlgenduseks kui jäigast meie–nemad vastandusest kinnihoidmine; ent, mis veelgi olulisem, eemaldub – küll mõningase masohhismi hinnaga – tervitatavalt eesti ajaloomälus nõnda eminentsest võõra-süüdistamisest, ohvripositsioonist ja “omasüülisest alaealisusest”.

Lisaks neile suurtele teemadele sooritab Kivirähk väga mitmekesiseid tehteid terve hulga eesti ajaloomälu ja muinasjuttude tuumikmotiividega, nii et nõnda võiks neid arvukaid paralleele välja tuua veel ridamisi. Ühelt poolt võikski omakorda just kordust pidada ka selle romaani peavõtteks, milles kõik olulisemad teemad ja toposed korduvad nii kirjelduste kui monoloogide vahendusel vähemalt kolmel-neljal korral. Ent nagu enne osutatud, ei piirdu “Ussisõnad” mitte ainult erinevate motiivide kordamisega, vaid suhestub üsnagi elavalt ka erinevate žanri- ja narratiivitüüpidega. Lisaks eesti ajaloomälu baasnarratiivi lammutamisele tuletab see oma meisterlikul ja heatahtlikul moel meelde sedagi, et eesti ajaloonarratiivi ilukirjanduslikud baastekstid on sündinud omaaegse populaarse ja rämpskirjanduse piiril triiviva ajalooromaani traditsioonist, mille hiilgavaks näiteks on Andres Saali romaanid. Samu vormivõtteid jälgib ka rohkete ootamatute süžeepöörete ja deus ex machina’tega halearmas ja sentimentaalne “Ussisõnad”. Teisalt aga tühistab see romaan järjepidevalt üleskruvitud lootusi, triivib vääramatult hävingu poole ning keeldub esitamast õnnelikku lõppu, millele rohked katsumused on teed valmistanud. Nõnda kujutaks see endast justkui üsna verdtarretavat segu Saali romaanikestest ja “eesti gootikast”: siin on rohkem kurje jumalaid kui Õunapuul ja enam vereklompe kui Vildel. Võib aga muidugi ka küsida, kas pole gootika eesti ajalooromaanile ürgomane – kehastugu see siis Bornhöhe “Tasuja” mõisakeldris mädanevate talupoegade kirjeldustes või Metsanurga “Ümera jõel” alguses, kus hundid veeretavad teele lapsekolba. “Ussisõnad” lisavad siia üpriski omapärase väljasuremise poeetikat kand­­va “lagunemise sõnavara”, mis kõneleb puude murdumisest ja kuivamisest, hallitamisest, metsa lagunemisest ja jää­minekust – eelkõige aga laibalõhnast. See raipe- ja kõdulehk pärineb keldrist, kuhu peategelane päevadeks oma onu laibaga kinni jäi, ning muutub tegevustiku edenedes tema sõõrmetes üha valdavamaks, kuni “kogu maailm näis mädanemist täis olevat” (lk 167) ning kuni Meeme “oli öelnud välja selle, mida ma ise ammu olin kartnud – et piinav mädanemislehk lähtus minust endast” (lk 195).

Hävingupoeetikast kantud “Ussisõnad” kujutab endast tervikuna niisiis üsnagi emotsionaalset teost. Kui aga kokkuvõtteks küsida, mille nimel siin nii kirglikult sõna võetakse, pole sugugi põhjust eeldada, et see romaan kõneleb pelgalt või eelkõige rahvuse hävingust. Pangem tähele, et “eesti rahva” nimel võtavad sõna vaid negatiivsed tegelased, kes üritavad seda moel või teisel oma vankri ette rakendada. Olgu selleks siis Ülgas (“Kui sa oled õige eestlane, siis pead sa ju käima pühas hiies!”, lk 75), “tõelistest eestlastest” (lk 259) soniv poolsõge Tambet või Johannes, kes kuulutab: “Kõik eestlased peavad pimedast metsast välja tulema, päikese ja taevatuulte kätte, sest need tuuled kannavad meie juurde kaugete maade tarkust” (lk 24–25). Nõnda võiks väita, et see teos kujutab endast pigem selle argitarkuse ülistust, mida esindavad peategelane ja tema kaaskondlased – ning mille puudumine viib nende vastased varem või hiljem kas huku või vägivallani. Elada peab oskama – ning see argitarkus ei esinda praktilisust mitte kitsalt pragmaatilises, vaid avaramas elutarkuse tähenduses.

Kummatigi ei maksaks lasta Kivirähal ennast ka siin haneks tõmmata: argitarkuski pole pelgalt universaalne “elu lühikokkuvõte”. Ehk nagu on osutanud antropoloog Clifford Geertz oma kirjutises “Argitarkus kui kultuurisüsteem” (kogumikus “Omakandi tarkus”, e.k 2003), sisaldab see endas tervet rida kujutelmi ja aksioome “normaalsest”, “loomulikust” ja “praktilisest”. Geertz märgib aga ka, et “nagu vagaduse, nii kõlab terve mõistusegi hääl ikka üsna ühtemoodi, mida ta siis ka parajasti ei ütleks; kõikjal on lihtsale arukusele omane see hulluksajav lihtsa arukuse ilme, mille saatel tema maksiime lausutakse” (lk 114). Ning just seda tonaalsust kohtame “Ussisõnade” kangelaste juures, kelle hulgas seda jalad maas tervemõistuslikkust par excellence, mis väidab end tungivat läbi illusioonide asjade tuumani,esindab Leemeti rästikust sõber Ints – kes on alati valmis kuulutama, et “kõik on just selline, millisena ta paistab, ja ei midagi enamat”, ning vajadusel peategelast korrale kutsuma: “See on ju naeruväärne. Kuidas sa saad sellist jama uskuda?” Paraku kehtivad nendegi primitiividest pragmaatikute puhul, kelle vaimne autoriteet on kogemuslik ja nähtav maailm, Geertzi hoiatused, et “argitarkus pole mit­te see, mida kirjatarkusest puhtaks roogitud aru spontaanselt järeldab, vaid mida eelarvamustest kubisev aru järeldab” – ning et lõppkokkuvõttes “ei ole ükski religioon temast dogmaatilisem, teadus ambitsioonikam ega filosoofia üldisem” (lk 113). Nõnda esindavad “Ussisõnadki” tervet rida arusaamu sellest, mis on loomulik ja tervemõistuslik (metsas jõudeelu elamine) ning mis mitte (töötamine ja leivasöömine), nagu sellestki, mis on maagiline (jumal ja haldjad) ja mis mitte (Põhja Konn ja ussisõnad) – ennekõike kuulutab aga nende argitarkus seda lihtsat moraali, millest arvustuse alguses juba juttu oli: pea au sees oma “algset loomust” ning ära usalda pimesi võõraid kombeid. Kindlasti re­so­neerib see nii mitmelgi moel Kiviräha teisteski teostes nõnda sageli pjedestaalile tõstetud ning ilmselt üsna koha- ja ajaspetsiifilise argitarkusega, mille lähem kaardistamine oleks juba omaette huvitav ülesanne. Mis aga puudutab eesti ajalooromaani arengukaart, siis igatahes on see “Ussisõnadega” sooritanud veel mõned vaimustavalt virged, kuid ka samavõrd refleksiivsed hüpped oma tavapärasest voolusängist väljapoole.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi