Ajalugu ja revolutsioon

EERO LOONE

19. sajandini kirjutati valitsuste, peamiselt kuningate ajalugu. Valitsused sõdivad ja valvavad korra järele. Euroopas andsid nad ka seadusi. Valitsuste ajalugu on sõdade, riikidevaheliste suhete ja natuke ka sisepoliitilistele probleemidele reageerimise, ühesõnaga sündmuste ajalugu.

Rahval puudub valitsuste ajaloos koht, kui just kõne all ei ole mässajate mahasurumine. Selle lähenemisviisi järgi puuduks eesti rahval ajaloos koht. Meie kandi ajalugu on valitsejate ajaloo mudeli järgi esmajoones Saksa Ordu ja selle eelkäijate vallutuste ajalugu. Seejärel on tegu provintsiajalooga, sellega, mida erinevad valitsused on siin oma võimuga korda saatnud.

Eesti Vabariigi asutamise järel tahtsid eesti uurijad kirjutada eestlaste ajalugu. See vajas teistsugust malli. Meil polnud kunagi oma valitsust olnud. Mõnikord me küll reageerisime valitsuse poliitikale. Meie minevikuelus polnud esikohal poliitika, sest me ei saanud poliitikas osaleda. Meie elu moodustasid talupidamine, aga ka linnaelu. Selle uurimiseks tuli väljuda sündmustest ja hakata vaatlema olusid. Meie elu koostisse kuulusid agraarsuhted, sotsiaalsed vahekorrad mitte-eestlastest maaomanikega; ka linnatsunftid, turud, linnaõigused. Hakkasime looma poliitökonoomilist, sotsioloogilist, sotsiaalantropoloogilist ajalugu, aga ka etnograafiat, kirjeldust asjadest, mida meie esivanemad kasutasid. Mõtlesime välja, kuidas kasutada suulist ajalugu: 1920. aastatel kogusid ajalooüliõpilased süstemaatiliselt mälestusi vana aja elust kogu Eestis. Ingliskeelses maailmas läksid oral history, sotsioloogiline ja poliitökonoomiline ajalugu moodi alles 20. sajandi lõpul.

Rahulolematus kuningate ja lahingute ajalooga tekkis tegelikult varem. Prantsusmaal toimus 18. sajandi lõpus revolutsioon, mida poleks saanud kirjeldada ainult kuninga ja tema valitsuse reaktsioonina rahvarahutustele. Tuli uurida ja kirjeldada rahutusi ja nende põhjusi, minna poliitökonoomilise, sotsioloogilise ja politoloogilise ajaloo juurde. Aga ega Euroopa keskaegagi saanud mõista, kirjeldamata maaelanike kategooriate vahekordade kujunemist ja muutumist. Hiljem muutus keskendumine kogu elanikkonnale ja mitte ainult sündmustele, vaid ka pikaajalistele protsessidele iseloomulikuks mitmele mõjukale ajalookirjutamise koolkonnale.

Valitsuste ajaloo paradigmat pole mõtet hukka mõista. Valitsusi tuleb uurida nagu valitsetavaidki. Revolutsiooni uurides tuleb uurida mõlemaid. Kuid ma mõistaksin hukka valitsuste ajaloo pidamise kogu ajalooks.

Valitsuste uurimise alusmudel on R. G. Collingwoodi „taasläbimängimine“ (re-enactment). Uurija küsib, milline oli valitseja ees seisnud situatsioon, milles valitseja nägi probleemi, kuidas ta probleemi lahendas. Nikolai II ees seisnud situatsioon oli 1905. aasta jaanuari esimestel päevadel pealinnas toimunud vabrikutööliste rahulik massidemonstratsioon, mis esitas ultimatiivseid nõudmisi. Demonstratsiooni juhtis riigikiriku vaimulik Gapon, demonstratsiooni organiseeris ühing, mille oli asutanud tsaari enda kaitsepolitsei („sandarmeeria“) ametnik Zubatov, kes aga oli juba mõni aeg tagasi tööliste organiseerimisest kõrvaldatud ning pealinnast minema käsutatud. Samal ajal oli riik kaotamas sõda Kaug-Idas Jaapani vastu. Ajaloolane peab kindlaks tegema, mida teadsid asjaoludest tsaari valitsusliikmed ja mis nõu nad andsid, millised olid nende ettepanekud olukorra ohjamiseks. Ajaloolane peab kindlaks tegema, kuidas põhjendasid valitsusliikmed ja teised ametnikud oma ettepanekuid, millistest eeldustest, arvamustest ja eelarvamustest nad lähtusid ettepanekute esitamisel. Ajaloolane peab kindlaks tegema tsaari mõtteviisi, mille piirides valitseja võttis vastu otsuse, kuidas tegutseda töölisdemonstratsiooni suhtes.

Tsaar otsustas demonstrante tulistada, tulistamine viis ohvriteni ja pealinna töölised reageerisid streigiga. Streigid olid Vene riigis keelatud. Paar päeva hiljem tegid sama ka töölised Tallinnas ja veel mitmel pool Vene impeeriumis. Siit algab kitsamas mõttes uurimisainena 1905.–1907. aasta revolutsioon Eestis. Siitpeale saab ka küsida, mida teadsid tsaar ja tema ministrid rahutustest Eestis. Eesti ei tarvitsenudki olla tsaarivalitsusele eriliseks probleemiks. Valitsus võis rahutustele reageerida ühtmoodi, sõltumata sündmuste toimumiskohast. Valitsus võis reageerida rahutuste kumulatiivsele pildile, erinevatest kohtadest umbes üheaegselt tulevale informatsioonile. 1905. aasta oktoobrimanifest seadusandliku esinduskogu loomisest oli kumulatiivne reaktsioon kogu Vene impeeriumis parajasti toimuvale.

Kui me aga kirjutame eesti talurahva vastuhakkudest Vene impeeriumi võimudele 1905–1907, siis me ei pea keskenduma tsaari ja tema valitsuse toimingutele. Talurahva tegevuse kirjeldamiseks me astume välja valitsuse uurimise mudelist. Valitsus on selle teema puhul välistingimus, mõnikord üks toimijatest. Võime kirjutada ka provintsiaalajalugu, uurida regiooni valitsuste tegevust. Eestlaste alasid haldasid tookord teatavasti kaks regioonivalitsust, üks Tallinnas, teine Riias. Viimane tegeles veel lätlaste probleemidega. Mõlemad teostasid keskvalitsuse poliitikat. Mõlema puhul tuleb uurida, millised olid nende oma initsiatiivid keskvalitsuselt poliitika tellimisel, millised olid nende toimingud keskvalitsuse poliitika läbiviimisel. Jällegi tuleb avastada ametiisikute mõtlemismallid ja omandada võime nende piirides arutleda.

Valitsus on organisatsioon, talurahvas mitte. Ka palgatöölised ei ole organisatsioon. Neil võib olla organisatsioone, aga nad ise on elanikkonna kategooria. Võidakse ka kirjutada kategooria tegutsemisest, aga selline metafüüsika oleks vigane. „Talurahva tegutsemine“ tähendab kategooria liikmete toiminguid, tegusid. Üks asi on kõikide talurahva liikmete tegude kogum, teine asi on selle enamuse tegude kogum, kolmas vähemuse, kuid tähelepanuväärselt suure osa tegevus, neljas mõne üksiku tegevus. Protsentide arvutamiseks tuleb kõigepealt fikseerida üksikjuhtumid, näiteks kõik mõisate rüüstamise juhtumid, kõik ebaseaduslikud vallaomavalitsuste muutmised või nende omavalitsuste seadusvälised teod. Kui meil on kindlaks tehtud mõisate üldarv ja rüüstatud mõisate üldarv, siis me saame välja arvutada rüüstatud mõisate osakaalu mõisate üldhulgas ja see osa näitab rüüstajate tegevuse ulatust. Kas rüüstajad olid töölised või talupojad või mõlemad? Jällegi, vajame arve. Samas, nende toimingute puhul ei teki lähteandmed iseenesest. Rüüstamisjuhud on kuskil enamasti fikseeritud, aga vastavad dokumendid tuleb leida, juhtumid üle lugeda. Revolutsioon on masside tegevus ja tema kirjeldamiseks ei piisa juhtumite loetelust.

Revolutsiooni võib käsitada kui liitsündmust. Teatavate uurimisküsimuste püstitamisel ja lahendamisel ei ole sugugi tähtis, millised olid revolutsiooni osasündmused. Meil on teatavad olud, seejärel revolutsioon, seejärel teistsugused olud. Esimeste ja teiste, varasemate ja hilisemate olude kirjelduslik-analüütilisel võrdlemisel võib abstraheeruda revolutsiooni moodustavate üksiksündmuste komplektist. Enne 1905. aastat oli Vene impeerium absoluutne monarhia, pärast aga duumamonarhia (seadusandliku esinduskoguga monarhia). Vahepeal toimus revolutsioon.

Ajaloolased uurivad muutusi ja peavad kindlaks tegema, kas elu eestlaste asustuspiirkonnas oli pärast 1907. aastat teistsugune kui enne 1905. aastat. Vastus vajab pikkade perioodide läbiuurimist. (Tõsi, 1907–1914 ei ole otseses mõttes pikk periood.) 1870–1900 toimus Vene impeeriumis kiire majanduskasv. Võimalik, et 20. sajandi algul see peatus. Kas nende kolmekümne aasta jooksul oli kasv ühtlaselt kiire? Vastamiseks vajame natuke rohkem kui ainult arve. Vastamiseks vajame töödeldud arve.

Majanduse kogusuurust iseloomustatakse sisemajanduse koguprodukti ja rahvatuluga, samuti rahvusliku rikkusega (mõnikord räägitakse kapitalist). Majandust iseloomustab ka rikkuste jaotus. Meie ajalookirjutuses kohtab kõige sagedamini koondandmeid tööstuse mahtude kohta mõnel aastal, kuid mitte siinse ala sisemajanduse koguprodukti suurust fikseerivaid arve iga aasta kohta 1870–1913. Need üksikud arvud näitavad, et tööstus kasvas ja kasv toimus mõlemal perioodil, nii enne kui pärast revolutsiooni. Samas oli enamik elanikkonnast tegev põllumajanduses ja kogu majanduskasvu iseloomustamiseks vajame põllumajanduse koguprodukti, tööstuse koguprodukti ning teenuste koguprodukti andmeid, samuti rahvatulu andmeid. Me tahame teada, kas majanduse kogutoodang ja rahvatulu tõusis või langes, kui kiiresti toimusid muutused, kas erinevate ühiskonnakihtide tulud tõusid või langesid ja kas need muutusid ühesuguse kiirusega, kas rikkuse jaotus kihtide ja tegevusala liikide lõikes muutus või mitte. Üldteostes Eesti ajaloo kohta leiame niisuguseid arvutusi harva. Kas kasv 1870–1890 oli kiirem kui 1890–1900? Kui suur oli majandussurutis 20. sajandi algusaastatel? Kui kiire oli kasv 1907–1913, võrreldes varasema ajaga?

Ajaloolase tegevus algab lähteandmete fikseerimisest. Nende hankimine on vaevarikas, kuid mõnel pool Lääne-Euroopas on suured töörühmad tegelenud aastakümneid niisuguste algandmete kogumisega. Ainult riigi kogutud statistikast jääb seda laadi ülesannete lahendamiseks sageli väheseks. Meil on lähteandmed arvutusteks esialgu süstemaatiliselt kogumata. Ajaloolasi on Eestis vähe. Neid ei jätku paljude uurimisülesannete lahendamiseks ja nõnda jäävad meie Eesti ajaloopilti teadaolevad augud. Pikaajaliste uurimisprogrammide ettevõtmist takistab teaduse rahastamise ja teadlaste kohtade täitmise süsteem. Kui rahastamisperioodi pikkus on neli-viis aastat, pole võimalik ette võtta pika perioodi uurimisi. Metodoloogia olemasolust pole kasu, kui teadusvälised tingimused ei võimalda seda rakendada.

SKP, rahvatulu ja kapital on majandusteaduse mõisted. Majandusajaloo kirjutamiseks tuleb tunda majandusteadust. Majandusajalugu on ajaloo ja majandusteaduse ühendus. Sotsiaalajalugu on ajaloo ja sotsioloogia (ning sotsiaalantropoloogia ühendus). Poliitika ajalugu on ajaloo ja politoloogia ühendus. Tänapäeval viljeletakse sotsioloogilist ajalugu, majandusajalugu ja juba natuke ka poliitökonoomilist ajalugu (poliitökonoomia on teatavas tänapäevases mõistes teadusharu, mis uurib riigi tegevuse (sh seadusandluse) ja majanduse toimimise vahekordi). Politoloogilist ajalugu kirjutatakse aga vähe.

Ajaloolane küsib mitte ainult, mis oli, kes tegi, kus juhtus, millal oli, vaid ka mispärast juhtus, mis põhjustas selle või teise sündmuse ja nähtuse. Samas me ei saa uurida põhjusi, kui ei tea, mis toimus. Kui me ei tea, kas midagi oli ja mis oli, siis me ei saa ju küsida ka selle põhjuste kohta. Tüüpsündmuste põhjusi püüavad kindlaks teha ajaloolaste naabertsunftid, politoloogid ja sotsioloogid. Üksik revolutsioon on tüüpsündmuse „revolutsioon“ juhtum. Mingi üksiku revolutsiooni põhjuste hulgas on iga revolutsiooni põhjused, aga neile võivad lisanduda täiendavad, ainuüksi selle revolutsiooni põhjused. Teadmine, et ühe konkreetse revolutsiooni põhjustel on analoogiaid teiste revolutsioonide põhjustega, saadakse võrdluse tulemusel ja see on niisiis avaram teadmine.

Revolutsiooni põhjuste uurimine peaks toimuma sotsiaalteaduslike teooriate ja uurimismallide abil. Teadmine sotsiaalsetest struktuuridest (näiteks majanduslikest vahekordadest) tekib kõikides sotsiaalteadustes (sh majandusteaduses) empiiriliselt tõendatavate mudelite ja teooriatena, mis toimivad ka uurimismallidena. Sotsiaalteaduslikku mõtlemisoskust on tarvis, et vältida ajaloo kirjeldamises ja seletamises naiivsust. Ühiskonnateooriad võimaldavad ajaloolasel hankida rohkem ja sügavamaid teadmisi. Samas on ajaloo uurimine ühiskonnateooriate rakendatavuse („õigsuse“) kontrolliks.

1979. aastal ilmus Theda Skocpoli kuulus raamat „Riigid ja sotsiaalsed revolutsioonid“ („States and Social Revolutions: A Comparative Analysis of France, Russia, and China“). Skocpol eristas nelja suurt sotsiaalsete revolutsioonide seletamise koolkonda. Esiteks Marxi koolkond, mis käsitleb revolutsioone sotsiaalse struktuuri tekitatuna. Ühiskonna aluseks olevas tootmisviisis kujunevad välja vastandlikud klassid, ühe klassi tegevus („võitlus“) vahetab välja tootmisviisi. Teiseks psühholoogilised koolkonnad, mis seletavad revolutsioone inimeste psüühiliste motivatsioonide kaudu, vaadeldes, millised motivatsioonid tekitavad soodumuse vägivallaks või opositsiooniliste liikumistega ühinemiseks. Nii on Ted Gurri järgi revolutsioonilise viha aluseks relatiivne ilmajäämine mingitest väärtustest, mille omamisele tuntakse endal olevat õigus. Kolmandaks on poliitilise konflikti koolkond, mida esindab näiteks Charles Tilly, kelle järgi kollektiivne vägivald kasvab välja poliitilise protsessi keskmest. Vägivaldse lahenduse aluseelduseks on ressursside nihe ühtede rühmituste käest teiste kätte, eriti kui need teised olid seni välja lülitatud olemasolevast poliitilisest süsteemist. Tulemuseks on võitlus suveräänsuse nimel: kes saab riigi suverääniks. Tekib mitmiksuveräänsus. Kujunevad liidud olemasoleva poliitilise süsteemi osade ja nõudlejate vahel ning revolutsiooniline koalitsioon omandab vägivalla teostamise jõu. Neljanda revolutsiooniteooriate perekonna moodustavad väärtuskonsensuse teooriad (Chalmers Johnson, Talcott Parsonsi sotsioloogia), mis eeldavad, et ühiskonnas valitseb mingi normaalne, sisemiselt omaksvõetud väärtuste konsensus. Mõnikord satub olemasolev ühiskonnasüsteem kriisi. See juhtub siis, kui keskkond ja väärtused „desünkroniseeruvad“ näiteks uute väärtuste või uue tehnika tõttu. Kui võimud on osavad, suudavad nad ühiskonna „resünkroniseerida“. Kui nad seda pole, kui nad on kangekaelselt järeleandmatud, siis tehakse muutused vägivaldselt. Ühiskond taassünkroniseeritakse.

Skocpol leiab, et vähemalt tema uuritud kolme revolutsiooni põhjuste tuvastamiseks need neli seletusmalli ei sobi. Ta nimetab enda käsitlust viiendaks lähenemisviisiks, väites, et sotsiaalsete revolutsioonide seletamine peaks lähtuma nii riigisisestest kui riigivälistest struktuuridest. Veel rõhutab ta, et revolutsioone ei tule mõista eesmärgipärase tegevuse mudeli alusel (laadis: eliit, klass, organisatsioon jne soovib muuta sotsiaalset korda ning selle vahendina mobiliseerib massi muutusi teostama). Samas läbib Skocpoli tööd idee, et võrdlev-ajalooline uurimine peab varustama seletust andmetega, tõendama või ümber lükkama põhjusliku analüüsi. Ajalugu ja seletus integreeruvad sotsiaalteaduslikuks tervikuks.

Ma ei tea, kas Eesti ajaloolased on Skocpoli teosega tuttavad. Võib-olla lükkavad meie uurimistulemused ümber kõik olemasolevad lähenemisviisid või nende kombinatsioonid. Aga need võivad mõne malli mõnda osa ka kinnitada. Toomas Karjahärmi uurimused kinnitavad näiteks seda osa Skocpoli mudelist, mis välistab tsentraalse organisatsiooni ja järgijate mobilisatsiooni revolutsiooni põhjuste hulgast ja ka kulgemisest.

1905.–1907. aasta revolutsioon Eestis võib olla provintsiajalooline aines. Revolutsioon algas Peterburis ja levis sealt kogu Venemaale. Revolutsiooni seletamiseks tuleb seletada seda kogu Venemaal, leida see ühine, mis põhjustas revolutsiooni kogu impeeriumis. Samas, Tallinna vabrikute töölised olid 1905. aasta alguses ühed Peterburi tööliste esimesed järgijad. Mispärast? Mida oli kogu Vene impeeriumi struktuurides sellist, mis pani töölised asuma keelatud tegevuse teele? Ja mida oli eestlaste asustusala struktuurides sellist, mis pani siinsed töölised asuma keelatud tegevuse teele?

Neid seletuslikke ülesandeid saab lahendada ainult võrdleva uurimisega, kuigi institutsionaal-finantsiliselt ja bürokraatlikult võib niisuguste uuringute teostamine olla tülikas. Eesti provintsiajaloos tuleks tõstatada uurimisülesandeid, mille lahendamine annab meile teadmisi mitte ainult Eesti ala, vaid kogu Vene impeeriumi kohta ja võib-olla enamatki. Tallinna töölised moodustasid salku, mis suundusid maale rüüstama ja põletama mõisaid. Lätlaste hulgas toimus midagi analoogilist, aga mujal Venemaal mitte, kuigi seal põletasid või rüüstasid mõisaid mitmel pool kohalikud talupojad. Miks? Provintsiaalajalooga sügavamale minek eeldab niisiis väljumist provintsiaalajaloost.

Eesti ajaloos on veel üks meile omane võrdlev-ajalooline probleem. Ärkamisajal taheti teha eesti kultuuri ja taheti saada luba eesti kultuuri tegemiseks, sest tsaaririigis vajati tookord kõigeks luba. 1905.–1907. aasta revolutsiooni ajal aga taheti teistsugust riigikorda. Jutt polnud lihtsalt kultuuriautonoomiast, eesti keele muutmisest riigibürokraatia asjaajamiskeeleks ja muust taolisest. Eestlased tahtsid poliitilist otsustusvõimu ja püüdsid seda valdades enda kätte võtta. Mis tingis ja põhjustas rahva soovide muutuse? Viimane küsimus läheb väljapoole ainult selle revolutsiooni uurimise piire, aga tõenäoliselt on vastamine revolutsiooni seletamiseks tarvilik. Ärkamisajal puudus väljendatud soov mõisate likvideerimiseks (kuigi liidritest võis Carl Robert Jakobsonil niisugune soov olla). Samas muidugi ka polnud ärkamisajal mingit võimalust sellise soovi teostamiseks.

Skocpolil võib olla õigus, kui ta lükkab tagasi juhtiva eliidi ja mobilisatsiooni malli, aga see ei tähenda, nagu puudunuksid revolutsiooni osalistel ühised soovid, nagu neil ei kujunenuks välja eesmärke. Ühetaolised soovid tekivad ka ilma koordinatsioonita. Eesti rahvas soovis 1945–1991 iseseisvust, aga see soov ei tekkinud eesti eliidi poolt masside mobiliseerimise käigus. See oli lihtsalt valdava osa eestlaste soov (mille väljendamine oli kriminaalkuritegu). Psühholoogiliste ja väärtusteoreetiliste revolutsiooniseletusmallide probleem ongi see, miks soovid mingil ajal tekivad või muutuvad.

Ka valitsuste ajalugu ja üksiktegude ajalugu uurivad toimunut selle keskkonda arvestades. Kliima soojenemine või külmenemine, teiste valitsuste tegevus, sõjad, majanduse tõusud ja langused on ka üksiksündmustest koosneva narratiivi korral arusaamise tingimuseks. Inimesed tegutsevad tingimustes, mis tekkisid enne konkreetseid tegusid, ja tingimusteks on mitte lihtsalt teiste inimeste väljendatud arvamused, vaid ka sotsiaalsed struktuurid.

1905–1907 ei eksisteerinud mitte üksnes Eesti riiki, vaid ka poliitilist ühikut, mille elanikkonna põhiosa moodustanuksid eestlased. Eestlased elasid Eestimaa kubermangus ja Liivimaa kubermangus. Viimases elasid ka lätlased, kelle asustus killustus kolme kubermangu vahel. Kubermangud olid suure riigi administratiivsed, mitte aga majanduslikud üksused, kuid mõlema kubermangu pealinnad olid majanduslikult tähtsad tööstuskeskused, mille ümber koondus lokaalne turg. Eestlastega asustatud ala moodustas 20. sajandi algul ühe „tüki“, kompaktse geograafilise areaali. Seetõttu me saamegi mõttekalt uurida selles ühes geograafilises piirkonnas toimunut.

See, kui enamik mõne vabriku toodangust turustati teistes piirkondades, ei ole täiesti analoogiline ekspordiga, sest nii majanduslikus kui rahanduslikus mõttes oli üksuseks Vene impeerium. Eestlaste asustusalal toimuva seletamiseks vajame kogu impeeriumi turu ja majanduse iseloomustust. Samas ilmselt tarbiti oluline osa põllumajandustoodangust Eestimaa ja Liivimaa kubermangus, mistõttu eestlaste asustusala kujutamine majanduspiirkonnana on mõttekas, kuigi autarkiaga polnud tegemist.

Teatavas mõttes moodustasid praeguse Eesti Vabariigi territooriumil ja selle lähiümbruses tookord elanud eestlased kogukonna. Nad lugesid eestikeelseid ajalehti ja raamatuid, kuulusid ainult eestlastest koosnevatesse ühendustesse (laulukoorid!), jagasid enam-vähem ühesuguseid soove ja hoiakuid mõne struktuurse teguri kohta, näiteks mõisate ja mõisnike kohta. Vähesed venelased, kes jagunesid kõrgemateks ja üksikuteks keskastme ametnikeks ühelt poolt ning vabrikutöölisteks teiselt poolt, sellist kogukonda ei moodustanud. Sakslased aga mingil määral moodustasid kohaliku kogukonna (tõsi, aadlimõisate omanikud võisid mingites asjades erineda linlastest). Kui me uurime revolutsiooni Eestis, siis tuleb uurida kõiki kogukondi ja väiksemaid rühmitusi. Kui me uurime talurahva vastuhakkusid, siis on uuringu aineseks eestlastest koosnev talurahvas, aga nende tegevuse keskkonna komponendiks kindlasti aadel. See, millest ajaloolane kirjutab, mida ta uurib, piiritletakse teemana. Kui me esitame uurimistööd mingi revolutsiooni ajaloona, aga käsitleme ainult aadlit, siis saame väära pildi minevikus toimunust. Kui me käsitleme ainult eesti talupoegi, ainult eesti palgatöölisi, ainult eesti poeomanikke või ainult kõiki eesti ettevõtjaid, siis saame samuti väära pildi. Eesti talupoegkonna tegevuse käsitlemine selles revolutsioonis hõlmab paratamatult enamiku selle revolutsiooni ajaloost siinmail, aga ei anna meile sellest lokaalset kogupilti.

Lenini pooldajate hulgas käibis arvamus, et 1905.–1907. aasta revolutsioon oli 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni peaproov ja et see ebaõnnestus. Mõlemad arvamused on poliitilised hinnangud ja nende tõendamisega on mõningaid raskusi. Peaproov saab olla näidendil, mis läheb avalikule ettekandmisele. 1905. aastal puudus igasugune paratamatus enamlaste võiduks 1917. aastal. Siinjuures pole tähtis, kas me käsitleme 1917. aasta veebruari- ja oktoobrisündmusi ühe või kahe revolutsioonina ja kas „oktoobrirevolutsioon“ lõppes 1917, 1918 või 1920. Peaproovi metafoori saab kasutada tagantjärele, aga see ei paku mingit teadmist.

Revolutsiooni võidust või kaotusest rääkimine on samuti metafoorne ja eeldab eliidiorganisatsiooni-massimobilisatsiooni mudelit. Revolutsioonis osalenud valitsusvastased poliitilised aktivistid ja organisatsioonid loomulikult omasid eesmärke, tahtsid midagi. Nad ei tahtnud kõik ühte ja sedasama. Mõnel liidril ja organisatsioonil võisid olla väga kaugeleulatuvad strateegilised eesmärgid, samas ei tarvitsenud nad oodata nende eesmärkide realiseerumist just selles revolutsioonis. Vene sotsiaaldemokraadid pooldasid üldiselt sotsialismi („kommunismi“), aga marksistliku teooria järgi oli üleminek sotsialismile võimalik üksnes arenenud kapitalismilt ning töölisklassi enamusega riigis. Seda Venemaa ei olnud. Enamlaste juht V. I. Lenin võis arvata, et kohe-kohe kukutatakse tsaarivõim ja seejärel algab kohe-kohe kommunistlik revolutsioon (tema juhtimisel), kuid oma kirjutistes jäi ta ettevaatlikuks.

Revolutsioonidel, erinevalt revolutsionääridest, valitsustest, organisatsioonidest, eesmärke ei ole, mistõttu saab ka nende õnnestumisest või ebaõnnestumisest rääkida ainult metafoorselt. Revolutsioon õnnestub, kui tema käigus kõrvaldatakse teda esile kutsunud tingimused-põhjused. Absoluutse, meelevaldse monarhia sobimatus muutunud tehnikaga, majandusega, sotsiaalse süsteemiga ja rahvusvaheliste (ka sõjaliste) vahekordadega kõrvaldati 1905.–1907. aasta revolutsiooni käigus ainult osaliselt. Loodi esinduskogu, millel oli mõningaid seadusandlikke õigusi. Tööliste õigused töösuhetes mõnevõrra suurenesid. Jäi teostamata talupoegade soov võtta üle mõisnike maad. Seisuslik kord säilis, ühetaoline õigus ei saabunud. Köögitüdruku poja vastuvõtmist gümnaasiumi sai endiselt keelata põhjusel, et ta oli köögitüdruku poeg, kuulus valesse sotsiaalsesse kategooriasse. Sõna- ja ajakirjandusvabadus mõnevõrra kasvas, ettevõtlustingimused muutusid arvatavasti ettevõtjatele soodsamaks. Pärast revolutsiooni tegi valitsus katse üleminekuks turumajanduslikule põllumajandusele (Stolõpini reform), mida aga ei jõutud realiseerida.

Revolutsioonijärgse Vene impeeriumi elu pandi seisma 1914. aastal impeeriumiväliste tegurite tulemusel. Sotsiaalse revolutsiooni tulemused ei saabu kahe-kolme aastaga. Ka seitsmest aastast on vähe. Majanduse areng ei olnud piisavalt edukas osalemiseks uut tüüpi sõjas. Muutunud sõjapidamise vahekord Venemaa olemasoleva ühiskonnastruktuuriga tekitas 1917. aastaks tingimused järgmiseks revolutsiooniks. Samas puudus igasugune paratamatus maailmasõja puhkemiseks 1914. aastal. Me ei tea, kas Vene 1905.–1907. aasta revolutsioon õnnestus või mitte.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi