Robert Silversist (31.12.1929 – 20.03.2017) ja tema lehest
Märts, 2017Eelmisel nädalal tuli kurb sõnum New York Review of Booksi asutaja ja peatoimetaja Robert (Bob) Silversi surmast. Suur osa tema elust oli pühendatud väljaandele, mille ta asutas 1963. aastal, kui trükitööliste streigi tõttu polnud New Yorgi lehed ja nende raamatulisad mitu kuud ilmunud. (Samasugusest olukorrast 1978. aastal sündis NYRB kaasabil London Review of Books, mis aasta hiljem iseseisvus.) Raske öelda, kas NYRB-d peaks nimetama ajaleheks või ajakirjaks. Magazine tähendaks mõlemat, aga mõnikord öeldakse selle kohta ka journal või paper. NYRB ilmub kaks korda kuus formaadis 37 × 27 cm, neljaveerulisena, 44 kuni 104 lehekülge paksuna. Iga number sisaldab üks kuni kolm tosinat artiklit, sekka luuletusi, fotosid, šarže, kunstireprosid, avalikke pöördumisi, mõni harv intervjuu; lõpus lugejakirjad ja vastused neile, raamatureklaam, tutvumis-, kinnisvara- ja töökuulutused. Kogu ajakirja ajalugu on koondatud (tasulisse) võrguarhiivi.
NYRB põhisisu moodustavad pikad esseed, millele meie kultuuris täpset vastet polegi. Nagu väljaande pealkirigi ütleb, on tegu raamatute ülevaatega. Enamik paari kuni kümne tuhande sõna pikkustest esseedest lähtub seega ühest või mitmest vastilmunud raamatust. Teemad on väga mitmekesised – spordist matemaatikani ja poliitikast luuleni. Mõnikord on raamatud kirjutajale lihtsalt ettekäändeks mingi teema käsilevõtmiseks ning neil peatutakse vaid napis lõigukeses. Eelduseks on igal juhul see, et essee oleks huvitav lugeda ka siis, kui raamatu endaga tutvutud pole ja seda teha ei kavatsetagi. Mõnel esseel ja reportaažil puudub arvustuslik ettekääne sootuks.
Lehe kultuurilist tähtsust on võimatu üle hinnata. Seda on ikka ja jälle võrreldud ülikooliharidusega ja antud mõista, et NYRB võib seda ka asendada. Ajakirja 50. aastapäevaks tegi Martin Scorsese imetleva ja natuke nukravõitu dokfilmi “50 aasta pikkune mõttevahetus”. Tervikuna seda vist võrgust ei leia, treiler on aga siin:
Pisut nukker oli see oma nostalgilise ja tagasivaatava meeleolu poolest. Noori nägusid vilksatas jutlejate seas harva. Seda ongi üldise imetluse foonil lehele kõige enam ette heidetud. Näiteks Russell Jacoby kirjutas toonase tähtpäeva puhul kriitilise loo “NYRB hallinemine” . Päris õiglane see vahest ka polnud, sest erinevalt Scorsese jäetud pildist, võib NYRB-s leida kirjutisi ka alla neljakümneaastaste sulest ning säärased teemad nagu sotsiaalmeedia või Eminem ei ole ooperi- ja antiigikäsitluste kõrval sugugi haruldased. Scorsese filmist vahest informatiivsemgi on üks pikk 1997. aasta teleintervjuu Bob Silversiga:
Kuidas küll NYRB saavutas Bob Silversi käe all sellise taseme ja prestiiži ning autorite lojaalsuse? Ega rahagi ole teisejärguline: ringkondades räägiti 1990-ndatel, et NYRB maksab autoritele dollari sõna pealt. See oleks suur raha praegugi, kuid tõenäoliselt on tariifid aastatega tõusnud. Tähtsam on siiski olnud Silversi sarm ja järjekindlus, tema suutlikkus autoritele sisendada nende asendamatust ja erilisust, ning lugupidav töö tekstiga. Jonathan Raban on kõnelnud juhtumitest veel enne moodsaid sidevahendeid, kui Bob helistas ookeanilaeva kaptenile, et arutada laeval viibiva autoriga koma asendamist semikooloniga.
Arhitektuurikriitik Martin Filler meenutab, kuidas õigusfilosoof Ronald Dworkini naine esitas ühel New Yorgi õhtusöögil tähtsa küsimuse: “Mis vägi on Bob Silversil meie abikaasade üle, et ta tohib helistada nädalavahetusel ükskõik mis kell, ajada nad voodist välja jooksma toimetusse, justkui nad oleksid tuletõrjujad?” Teine õigusteadlane Cass Sunstein on kirjeldanud toimetamisprotsessi ennast. Kõigepealt saadab Bob autorile paki raamatutega, millele lisatud kiri, või lihtsalt pöördub ta poole teema-ettepanekuga. Essee esimesele versioonile järgnevad kiired kommentaarid: “Siin on mõni lõik, millest me ei saanud päriselt aru, muidugi meie võhiklikkuse süül” või “Võib-olla saaks asja sõnastada teistmoodi?” Seejärel saadetakse autorile toimetatud “A-korrektuur”, milles esialgne argument on muutunud paremaks, stiil selgemaks, igal leheküljel konarlikus käekirjas märkusi, mis küsivad leheküljeviiteid tsitaatidele, panevad kahtluse alla sõnavalikuid, osutavad mõnele asjakohasele allikale või meenutavad analoogilisi argumente ajaloost jne. Pärast A korrektuurile vastamist järgnevad B-poognad, millel sama palju küsimusi ja parandusi, viiteid, hoolika toimetamise jälgi ja vahetevahel mõni uus tõsine probleemitõstatus: “minu ja mu kolleegide võhikluse tõttu jäi meil veel küsimusi.” Ja kui essee oli juba lõpusirgel, võis mõnikord tulla veel telefonikõne…. Mõni ime siis, et NYRB annab oma korrektsuse poolest silmad ette eelretsenseeritavatele akadeemilistele ajakirjadele, rääkimata NYRB esseede ületamatust stiilist.
Vikerkaares on ilmunud kümneid ja kümneid NYRB-st tõlgitud tekste, alates Isaiah Berlini intervjuust “Kaks natsionalismi-mõistet” (1993, nr 2), kuni viimati Timothy Snyderi “Hitleri maailmani” (2015, 10-11). NYRB kaudu on eesti keelde jõudnud Robert Darnton, James Fenton, Charles Rosen, Timothy Garton Ash, Tony Judt, Sergei Kovaljov, Mark Lilla, Ian Buruma ja Avishai Margalit, Tim Parks, Jonathan Freedland, Masha Gessen, John Gray, Paul Krugman, William Pfaff jpt.
See oli vist 2003. aasta alguses, kui Vikerkaare toimetus, täpsemalt Marek ja mina koos abikaasadega, kohtusime Bob Silversiga isiklikult. Kultuuriministeeriumi kaudu saabus mulle ja ilmselt veel mitmele teisele sõnum Silversi ja Lady Dudley peatsest Tallinna visiidist ning huvist kohtuda kohalike kultuuri- ja ooperitegelastega. Ainsana võtsin vaevaks vastata mina. (Kuigi nimi Lady Dudley seostus mul üksnes Tudorite-aegse Inglismaaga.) Seepeale tuli kaugelt-kaugelt maa alt telefonikõne, mis teatas algul, et minuga soovib kõnelda Bob Silvers, ja seejärel võis kuulda justkui kinnise suuga läbi padja rääkimas toimetajat ennast, kes palus leida Tallinnas õhtusöögiks sobiv restoran. Kalev Kesküla soovitas tollast (st üle-üle-eelmise omanikuga) “Pegasust”. See oli viga. Tallinn oli külm, tühi ja tuisune ning külaliste pettumuseks polnud “Pegasusel” pakkuda ei Eesti viina ega Eesti heeringat. Newyorklased olid saabunud nautima Estonia “Carmeni” etendust. Neile oli jätnud sügava mulje 1988. a Pariisis Estonia mängitud “Boriss Godunov”. “Ma pole kunagi paremat “Godunovi” näinud” – kinnitasid mõlemad. Meie olime värskemat “Carmenit” näinud, kuid püüdsime jätta nende ehmatavalt kõrged ootused oma skepsisega lõhkumata. Külalised paistsid üles soojenevat siis, kui läksid üle prantsuse keelele ja hakkasid Mareki ja Triinuga meenutama inimesi ja kohti Pariisis – Bobi esimene toimetajaamet oligi olnud Paris Review’s. Mis aga tähendas, et mina pidin kõneainet aimama pigem näoilmete ja intonatsiooni järgi – umbes nagu koer inimjuttu. Loodetavasti meeldis järgmise päeva eesti “Carmen” külalistele sama hästi kui oli meeldinud eesti “Godunov”.
Lady Dudley ehk Grace Maria Radziwill née Kolin, krahvinna Dudley suri mullu detsembris, Bob järgnes mõni kuu hiljem. Aga New York Review of Books on endiselt hea tervise juures ja saab muutuda üksnes nooremaks.
Kleebin lõppu ühe ülevaate NYRB kohta, mis ilmus Sirbis 10.10.1997 ja milliseid oli plaan hakata kirjutama regulaarselt, kuigi teostus neid ainult paar-kolm. (Järgnev on kõigest artikli esimene pool, teine jäi digarist kopeerimisel liiga sogaseks.)
Kultuurilehe etalon
Sõda ja evolutsioon The New York Review veergudel
On päevi ja nädalaid, mil kodumaa avalikkuses – lehtedes, telekas, raadios – arutatavad teemad tunduvad nii totrad ja tühised, et tahaks end mõttes mingi muu kogukonnaga identifitseerida. Kust aga niisugust varukodumaad ja -kogukonda leida, mis oleks parem ja mõistlikum kui mistahes maa peal eksisteeriv riik?
Juba valgustusajal sündis mõte nn kirjasõna vabariigist, mille kodanikud on mõistuspäraselt arutlevad valgustatud inimesed. Ent ka sellisel vabariigil peab olema materiaalne keha – ta peab toimima teatud väljaannete ümber. Minu jaoks on juba üle kaheksa aasta olnud väljaandeks, mille toimetajate, autorite ja lugejatega ma arvan kokkukuuluvust tundvat The New York Review of Books (NB! mitte segi ajada The New York Times Book Reviewga ). See ajaleht või -kiri (ca 70 lk) ilmub 1963. aastast kakskümmend korda aastas trükiarvuga 115 000. Sellest aastast on valik NYRi tekste loetav ka võrgust: http ://www. nybooks.com. Arvata võib, et selle lugejate arv on natuke suurem kui Eesti elanikkond. Esmakordselt puutusin NYRga kokku tänu Toomas Hendrik Ilvesele, kes tellis selle kunagisele kirjandusseltsile Wellesto. Praegu käib see leht Eesti suurimates raamatukogudes, Vikerkaare ja Sirbi toimetuses ning Enn Soosaarel kodus. Kui üldistada NYRi põhihoiakuid, siis teda iseloomustab teatud konservatiivsus kultuuriasjades – nt dekonstruktsioon , poststrukturalism ja muu “postism” pole seal kõrges hinnas, neid teemasid käsitletakse enamasti skeptiliselt. Sotsiaalsetes ja poliitilistes küsimustes hoitakse liberaalset ja kergelt vasakule kalduvat humaanset joont. Kui vahel näib, et Ameerikas kipub tervemõistuslik keskpaik kaduma kristliku fundamentalismi, parempoolsepopulismi ning 60-ndate põlvkonna tardunud ning huumorivaese radikalismi konfliktis, siis NYR näitab, et kaine mõistus ning humaansus pole kusagile kadunud. Nagu ajakirja nimi ütleb, sisaldab ta peamiselt raamatuarvustusi. Aga kui meie lehtedes pakutakse raamatuarvustustena enamasti muljendusi ja hinnanguid , mille järgi on raske saada ettekujutust, m illest raamatus üldse juttu on, siis NYRs on tegu pikkade ja põhjalike esseedega. Esseede pikkus eristab NYRi teisest tähtsamast ingliskeelsest kultuurilehest, Londonis kord nädalas ilmuvast Times Literary Supplementist, milles on rohkem ja lühemaid kirjutisi. NYRi raamatuülevaated, mis käsitlevad tavaliselt korraga 2 – 4 samateemalist teost, on loetavad iseseisvate esseedena, mis ei eelda eelnevat tutvust kõnealuste publikatsioonidega. Väljaandes avaldatakse ka filmi- ja kunstiülevaateid ning niisama esseesid. Teemaderingil mida puudutatakse, ei ole piire. Siin leidub kõike luuletustest (C. Milozc, D. Walcott, J. Brodsky ) ja auväärsete poliitikute mõtisklustest (G . Kennan, J. Matlock, V. Havel, S. Kovaljov) kuni Nobeli preemia laureaatide kirju tiste n i m ajandustrendidest (R . Solow) või kvantfüüsikast (S . Weinberg). Kõik esseed tõestavad, et keerulisimatestki asjadest, isegi muusikast, kosmoloogiast, geneetikast ja vaimufilosoofiast on võimalik kirjutada heas stiilis ja arusaadavalt. […]
Huvitaval kombel puudutavad NYRi viimase Eestisse jõudnud numbri (nr 15) kolm artiklit ühest või teisest kandist nähtust, millele oli pühendatud ka Vikerkaare tänavune nr 7/8: nimelt sõda. Jugoslaavia sündmuste kohta palju kirjutanud MICHAEL IGNATIEFFi essee “ Sõjajumalad ” lähtub kolmest hiljutisest raamatust: Barbara Ehrenreich, “ Blood Rites: Origins and History of the Passions of War”, Philippe Delmas, “The Rosy Future of War ” ja Chris Hables Gray “Postmodern War: The New Politics of Conflict ” .
Esimene pole teaduslik uurimus, vaid kuulub hüpoteetilise antropoloogia žanri nagu Freudi “Mooses ja monoteism” jt säärased kujutlusrohked, ent raskesti verifitseeritavad arutlused. Selles püütakse sõdades avalduvat tapaekstaasi seletada inimevolutsiooni sügavustesse maetud kogemuse kaudu: inimese arengulugu algas saakloomana ja meie sügavates unedes ja hirmudes on veel jälgi kiskjate meelevallas olemise õudusest. […] Ent aastatuhandete jooksul tõusis inimene toitumisahelas saakloomast kiskjaks. Barbara Ehrenreich oletab, et sõtta minnes tuntavas ekstaasis kajab vastu meie esiisade kergendustunne, et nad saavad söönuks ja mitte söögiks. Ent sellega kaasneb ka süütunne , sest inimese arenguloo algul oli ta siiski pigem ohver kui agressor. Kiskjanagi me mäletame veel, kuidas oli olla saak. Ka teise raamatu autor, prantsuse majandusteadlane ja militaaranalüütik Philippe Delmas argumenteerib, et sõjaoht jääb veel kauaks meid kummitama, kuid mitte evolutsioonilis-psühholoogilistel põhjustel, vaid lihtsalt sellepärast, et rahvusvaheline poliitiline süsteem on kokku varisenud. Delmas’ meelest ei too majanduslik globaliseerumine kaasa stabiilsust, kui õõnestab rahvusriiki. Vastupidi, rahutagamine blokkidejärgses maailmas vajab tugevaid riike ja nendevahelisi lepinguid. Delmas’ jaoks on näiteks Hiina stabiilsus olulisem kui sealsed inimõigused. Ent Ignatieff juhib tähelepanu sellele, et tugevad riigid ei pruugi tingimata olla stabiilsuse allikaks, vaid hoopis pahandusetekitajaks, ning tuletab meelde vana arusaama: mida demokraatlikum a ja arenenuma tsivilühiskonnaga on riik, seda rahumeelsem ta üldiselt on. Kuid ta nõustub Delmas’ga selles, et ebaõiglane ja ebatõhus riik on parem kui riigi täielik puudumine.
Kolmas raamat kõneleb sellest, kuidas sõda on jõukates maades vähehaaval inimeste teadvusest kustumas Arenenud maailmas ei mäletata enam kohustuslikku sõjaväeteenistust, massimobilisatsioonist rääkimata. Kunagi oli sõda militariseerinud meessoo ja mees oli militariseerinud tehase- , kontori- ja koolirutiini. Nüüd, kus sõda ei ole enam kõige mõjukam inimelu korraldamismall , kerkivad esile juhtimisstiilid, mis toetuvad pigem koostööle kui käsule. Kui militaarsed mudelid kaotavad oma võimu inimese meele üle, saab võimalikuks ka teistmoodi maskuliinsus, mille põhimureks poleks enam käsutamine ja kuuletumine. Ent sellal kui jõukad ühiskonnad on unustamas sõda – see on muutunud tehnoloogiliseks probleemiks, mitte enam füüsiliseks katsumuseks – , on suurele osale vaesemast maailmapoolest sõda igapäevane eluviis. Kahe maailma vahelise solidaarsuse väljavaated tunduva d seega järjest kehvemad. Ignatieff oletab , et jõukad demokraatiad on kaotanud usu sõjajumalaisse , ent suur osa maailmast siiski usub neisse . Jõukas maailm ei taha enam vaeste maade – Ruanda , Somaalia, aga ka Jugoslaavia – konfliktidesse oma nina toppida. Autor küsib: “Kas siin on tegemist sõjalise ohverduse kui lääne kultuuri sõjalise ideaali hääbumisega ? Võib olla me kaotame võime teha head , kui me ei julge enam riskida kurjategemise moraalse ohuga.”
Inglane Tony Judt on üks kõige huvitavamaid Euroopa XX sajandi ajaloo uurijaid. Eesti keelde on talt tõlgitud koguni kaks olulist artiklit […]: “Minevik on teine maa: Poliitilised müüdid sõjajärgses Euroopas ” , Akadeemia 1994 , nr 8 / 9 ; “ Milline ajastu lõppes Euroopas 1989. aastal ?” , Vikerkaar 1995 , nr . 5 / 6 ). Viimases NYRis on talt essee “Miks külm sõda toimis?” ………….
