Toimetajalt: Riik, rahvas, sõna, sõda, vangla
Detsember, 2019Aasta viimane Vikerkaar algab Eesti esimese sonetiga. Selle kirjutas 1637. aastal Reiner Brockmann ja Wimberg pani selle nüüd maakeelde ümber. Kõige hiljutisema eesti kirjandusloo on pannud kirja Cornelius Hasselblatt. Vikerkaares arvustab seda Tiit Hennoste, üldiselt tunnustavalt, kuigi leiab sealt seest liiga vähe räppi. “Kirjandus ei ole enam rahvusliku identiteedi hoidja,” märgib Hennoste: “… süvakirjandus on esimeses suremise faasis.”
Jüri Kolgi novell “Ada” viibki meid mõnusasse matusemeeleollu, kuigi: “Ahjaa – matusepärja viskamine läks natuke nihu”. Seevastu Marina Ree novell “Jaan, revolutsionäär” räägib igavesest elust. Selle peategelane “rändab vaimuna ning liigub järjest edasi tuleviku poole.” Ree teisedki novellid on klassikalistel teemadel, mh reisi- ja abieluplaanidest. Ühes novellis abiellub jutustaja kellegi Urmasega. Tauno Vahteri novellis “Urmas läheb koopasse” läheb aga Urmas koopasse (kusagil Indo-Hiinas). Identiteedi leidmisest, hoidmisest ja kaotamisest luuletavad Maria Lee, Berit Kaschan ja Piret Põldver. Niisiis paistab, pace Hennoste, et vähemalt Vikerkaares on ilukirjandus veel täitsa elus.
Tõnis Saarts viib lugeja matkale läbi sotsioloog Charles Tilly teooria, mille järgi vajadus hankida vahendeid sõjapidamiseks tekitanud moodsa rahvusriigi ning riik andnud omakorda hoogu sõdadele. Nagu sotsiaalteadustes ikka, on seda teesi mitmelt poolt kahtluse alla pandud, kuid see on ka ootamatutest suundadest kinnitust leidnud.
Margot Olesk uurib, kuidas riik, täpsemalt Eesti Vabariik, oma kurjategijaid vanglas kohtleb. Näib, et põhjamaisele resotsialiseerimispüüdlusele ollakse käega löönud ja suund on võetud Ameerika stiilis distsiplinaarasutustele. “Kui puudub ühiskondlik sidusus ning ühiskondlike väärtuste esitlemisel rõhutatakse vaid isiklikke materiaalseid edulugusid, siis ei ole see keskkond, mis toetaks kuritegevusest irdumist.”
Kristina Kallas vaatleb, millised seosed on 21. sajandi (parem)populismil demokraatiaga ja rahvuslusega. Kallas tõdeb, et populistide silmis “Eesti rahva vaenlaseks, tema elustiili, kultuuri ja majandusliku kindlustatuse hävitajaks ei ole enam Venemaa, vaid Brüssel, Rootsi pangad ja nendega kollaboreeruv „liberaalne eliit“.”
Ivan Krastevi ja Stephen Holmesi juba meilgi laineid löönud essee matkimisest ja selle hädadest näitab, millise tagasilöögi on Ida-Euroopas andnud ligi kolmkümmend aastat kestnud Lääne matkimine, ning kuidas Poola ja Ungari on senist matkija ja matkitava suhet pea peale pööramas. “Matkija eluga käib vältimatult kaasas ebaadekvaatsuse, alaväärsuse, sõltuvuse, identiteedi kao ja tahtmatu ebasiiruse tunne. Asjatu püüdlus luua tõeliselt usutav koopia idealiseeritud eeskujust kätkeb ju alati enesekriitika, kui ka just mitte enesepõlguse lõputut piina.” (Meenutagem, et Vikerkaares on Ivan Krastevilt varem ilmunud viis esseed: “Venemaa contra Euroopa” (12/2007), “Venemaa ja Georgia sõda” (8/2008), “Euroopa lahutus” (9/2012), “Kas Hiina on demokraatlikum kui Venemaa” (6/2013), “Demokraatia tõus ja langus” (3/2014). Oktoobris ilmus Krastevi esimene eestikeelne raamat “Pärast Euroopat”.)
Margot Olesk iseloomustab oma essee lõpul ühiskonnas levinud mentaliteeti Kopli eestlase Tommy Cashi räpisõnadega: “I wanna be a millionaire so freaking bad. Get rich or crash trying to get the things I never had.“ Tommy Cashi (ehk Kanye Easti) Kumu näitusest, tema kunsti vohavusest kirjutab Jan Kaus. Arvustatakse Mudlumi, Urmas Vadi, Mikk Pärnitsa, Toomas Vindi ja Tõnis Vilu raamatuid. 2019 aasta koondsisukord näitab, et Vikerkaarel oli väga hea aasta. Tasub tellida ka 2020. aastaks.
