Toimetajalt: Emotsioonide üleskütmise väest

Ave Taavet 2020

Ma tundsin enne kui mõtlesin; see on inimkonna ühine saatus.” – Jean Jacques Rousseau autobiograafiline tundekasvatuslugu avab 2020. aasta esimese Vikerkaare. Oma “Pihtimustes” kirjeldab filosoof tundeid, mis kujundasid tema lapsepõlve: õhinat tekitavad vestlused isaga, tädilt õpitud viisijuppide ümisemine, onupoja Bernard’iga koos õppimise võlu ja kasvataja, preili Lambercier’ karistustest tekkivad ootamatud erootilised ihad. Nendele tunnetele väidab Rousseau võlgnevat kõik oma täiskasvanupõlve harjumused, vastassooga suhtlemisest filosoofiliste mõtisklusteni.

Inimkonna ühisest saatusest käesoleva Vikerkaare autorid mõtisklevadki. Palusime kirglikel suleseppadel lahata ühte autobiograafilist tundepuhangut, tulemused katavad kogu tundespektri ja lisaks mõned emotsioonid, mille jaoks siiani ehk head nimetustki polnud. Anette Parksepp kirjutab puhkusereisil kogetud süütunnetest ja Kadi Viik lapsevanema võrdlemisängist. P. I. Filimonov tunneb ennast suhtes abitult ja Jüri Kolk kirjanduspreemiale järgnenud ilmajäetusetundest. Soomeugrilike emotsioonide kõrval tuntakse ka jõulutunnet (Maarja Kangro) ja õnnetunnet (Margit Lõhmus); mida kujutab endast piimatunne, tuleb Kertu Moppeli lühiloost lugeda.

Psühholoog Andero Uusberg seletab, kuidas mõtted ja tunded meie ajus üksteist mõjutavad. Toomas Jürgenstein ja Meelis Oidsalu kirjeldavad tunnete rolli tavaliselt eriti tundevabadeks, ratsionaalseteks, isegi bürokraatlikult kiretuteks (ja paljude meelest seetõttu ohtlikeks) peetud ametites – nimelt kirjutavad nad tunnetest poliitiku ja riigiametniku elus.

Aet Annist seletab ühe tunde – ilmajäetuse – kaudu parempopulismi tõusu Eestis. Kadri Aavik uurib kes on “lödipüks” ja miks Eesti ajakirjandus kurdab meeste mehelikkuse kadumist.

Metal ja horror on kaks kunstižanri, mis vaieldamatult rõhuvad oma esteetilise efekti saamisel teadlikult seljaajule ja mis ehk seepärast on pikka aega jäänud ka kultuuriloos tahaplaanile. See viga saab parandatud. Märten Rattasepp kirjutab metalist muusikas ja filmis ning seob selle žanri kunstivormideülese köitvuse 1980ndate konservatiivse pöördega Ameerika Ühendriikides. Teet Teinemaa seletab, kuidas õudusfilme hakati filmiuuringutes tõsiselt võtma, sidudes seda esmalt psühhoanalüüsi ning seejärel ühiskondliku vastutusega. Esseeosa võtab kokku Toomas Lott, kes küsib, kas ajastul, kus ruulivad tunded, on mõistusega üldse midagi veel peale hakata – ehk teisisõnu, millal ja kus saab ekspertiisi veel usaldada.

Eraldi tasub lugeda ka Piret Karro ülevaadet ahistamisest Eesti ülikoolides, mis põhineb Eesti Üliõpilaskondade Liidu tellitud samateemalisel uuringul. Nagu alati, lisaks pakume värsket proosat ja luulet (Catullus, fs, Kai Kask, Wimberg). Arvustamisel on Rein Kuresoo, Toomas Kalli ja Øyvind Rangøy raamatud.

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht