Koroonablogi

Triinu Pakk, Piret Karro, Margus Ott, Lauri Kitsnik, Joonas Kiik, Aro Velmet

TRIINU PAKK:

Vaevalt siin kaks kuud tagasi keegi arvas, et koroonaviirus võib meil elu seisma panna. Mõni uus viirus tõuseb Aasias esile iga mõne aasta takka, aga enamasti piirdub asi üksikute haigusjuhtudega siin-seal maailmas. Seekord tuli neid juhte aga aina rohkem ja ligemale. Kui itaallased rõdudel laulma hakkasid, oli selge, et nüüd on ainult aja küsimus.

Esimesed paar nakkuspuhangut Hispaanias olid küll enne itaallaste laulmist, vist Baskimaal ja Galicias, minu elupaigast Jáveast kaugel. Siis kasvas haigestumiste arv hoogsalt Madridis, mis suletigi enne kui ülejäänud Hispaania. Sulgemine oli siiski suhteline – koolid-ülikoolid pandi kinni ja neil, kel võimalik, paluti hakata töötama kodust, kuid pealinn kontakte ülejäänud riigiga ei katkestatud. Selle tulemusel, nagu nördinult kirjutati siinsetes foorumites, võtsid paljud madridlased oma lapsed-loomad selga ja sõitsid laiali suvekodudesse, mis paljudel on siin Vahemere ääres. Siiani pole konkreetselt meie ca 27 000 elanikuga linnakeses siiski veel ametlikult teada ühtegi nakkusjuhtu.

Sellest, et nüüd läheb tõsiseks, sain aru nädal tagasi, 12. märtsil, kui õhtul poodi minnes nägin ukse ees mitut inimest kuhjas ostukärudega. Poes olid riiulid sõna otseses mõttes lagedad, lihalettidele juba ruloodki ette tõmmatud. Üks mees mu selja taga õhkas neid silmitsedes poolhämmeldunult, poolnaerdes „Madre mia…“; just samasugune tunne, jahmunud, ent totakalt itsitama ajav, oli endalgi. Veini siiski oli, ostsin siis seda. Järgmine päev käisime poes tütrega kahekesi ja püüdsime ka pisut toitu varuks tassida, sest tundus, et kui paanitsejate üle veel kaua ratsionaalses rahus muiata, võime nälga jäädagi. Uuest nädalast siiski on letid jälle täitunud, varustusliinid töötavad korralikult ja paniköörid ilmselt on kodud juba kaupa nii täis tuupinud, et peavad nüüd midagi eest ära sööma, enne kui uusi varusid ahnima hakata.

Laupäeval, 14. märtsil kuulutati välja eriolukord. Eriolukordi on Hispaanias, nagu selgub, kolme eri kangusastmega; hetkel kehtib neist madalaim, estado de alarma. Koolid ja mitmesugused asutused on suletud, toimub distantsõpe ja kaugtöö. Tänaval tohib liikuda peale töölemineku (kui kodutöö ei ole võimalik) veel poodi ja apteeki minekuks ning koera jalutamiseks. Poes käimine annab hea ettekäände korra päevas natukeseks õue saada, aga samas on ka pisut kõhe – tegelikult on meil ju palutud nädala toiduvarud korraga ära osta ja siis toas passida, viimati saab igapäevase poodlemisegi eest trahvi. Võrgus levivad lõbusad pildikesed kurnatult põrandal lebavast koerakesest, kes ahastab, et terve kvartali jagu inimesi on teda juba jalutanud, enam ei jõua… Ühe naabermaja lamedal katusel võib pealelõunati näha usinasti jooksuringe tegevat tervisesportlast. Küllap on neil, kes harjunud liikuvama eluviisiga, raske; minu jaoks ei ole seni suurt vahet, tõlkija-toimetajana olen justkui karantiinis töötanud ju suurema osa oma elust. Katuseterrass on õnneks meiegi majal, kui asi siiski koormavaks kipub, saan ka hakata käima üleval sörkimas ja igatseval pilgul merd silmitsemas.

Huvitav on jälgida, millise kiirusega tekivad ja levivad uued rituaalid. Kohe esimese karantiinipäeva õhtul hakkas kella 10 ajal kostma õuest plaksutamist ja hõiklemist. Astusin rõdule, tänav oli tühi, kuid ümbruskonna rõdudel inimesed plaksutasid. Ma ei olnud veel märganud uudist, et niimoodi on inimesi kutsutud üles avaldama tunnustust meedikutele ja teistele – nagu kaubandustöötajad, kauplustesse kaupa vedavad autojuhid, aga ka korrakaitsjad jne –, kes n-ö eesliinil rabades elu kuidagi käimas hoiavad, seetõttu ei saanud millestki aru. Pühapäevaks olin juba asjaga kursis ja plaksutamisvalmis, siis toimus see rituaal kell kaheksa õhtul ja on selle kellaaja peale ka jäänud – selleks, et väikesed lapsedki saaksid enne tuttuminekut ära plaksutada.

Plaksutame igal õhtul; pärast seda teeb üks naabermaja elanik avatud akna kaudu tunnikese diskot, mis algab omamoodi koroonavastaseks hümniks saanud lauluga „Resistiré“ – ja ma pean vastu.

Rõdudel kuulajaid on palju näha. Kui see on pidu katku ajal, siis mulle täitsa meeldib.

Oma koduse rituaalikesena olen taastanud õhtuse ettelugemise kombe – loen oma täiskasvanud lapsele ette „Dekameroni“, eile võtsime lisaks ka Napoli kooleraepideemia teemalise peatüki Axel Munthe „San Michele raamatust“. Pärast sellist lugemist on kohe palju puhtam, kuivem ja mugavam oma moodsat pandeemiat pidada.

Meedikud omalt poolt on vastanud tänuvideotega, kus nad vastu plaksutavad ja kinnitavad, et see tähelepanuavaldus annab neile jõudu järgmine 24-tunnine valve vastu pidada. Siinmail ei räägita sellest, kuidas iga inimest tuleb hoida – vist sellepärast, et hoitakse ilma rääkimata.

Muljetavaldav on inimeste distsiplineeritus. Kui esimesed paar paanikaostlemispäeva kõrvale jätta, on üleminek karantiiniolukorrale toimunud täieliku rahu ja vastastikuse lugupidamise tähe all. Kaubamajas vastu tulev võhivõõras inimene naeratab ja tervitab ning astub kindlasti veidi kõrvale, et hoida soovitatud vahekaugust, poolteist-kaks meetrit. Aedviljaosakonnas on meetriste vahedega maha pandud kleepsuribad, mille järgi oma korda oodates joonduda, samuti kassade ees. Selgub, et hispaanlased oskavad isikliku distantsi poolest soomlast teha küll, kui vaja. Tõsi, on olnud kuulda noortest, kes pidavat kusagil tõsiseid pidusid katku ajal, aga minu elupaiga lähistel pole erilisi seltskondlikke liikumisi märgata olnud. Kohalik leht siiski teatab, et iga päev on mõned inimesed reeglitevastase väljas liikumise pärast kinni peetud ja trahvi saanud.

Üks halb ja üks hea uudis on veel tulnud. Eile suri me naaberlinna Dénia haiglas meie Marina Alta comarca, st kohaliku maakonna (ca 175 000 elanikku) esimene koroonaohver. Aga täna andis kohalik veevarustusfirma teada, et eriolukorra lõpuni ta inimestelt veearveid sisse ei kasseeri ja ka pärast eriolukorra lõppu hakkab seda tegema järk-järgult, et need, kes karantiini tõttu teenistuse kaotanud, ei peaks lisaks veel veevõlgade all ägama. Mitmesuguseid maksusoodustusi on välja kuulutatud ka üleriigilisel tasemel.

Kodune raamatukogu on lihtsalt südantkosutav. Riiuleid vaadates võiksin rahulikult püsida koduses isolatsioonis veel palju nädalaid. Tõenäoliselt mõni nädal veel ka juurde tuleb – põhiseaduse järgi sai eriolukorra välja kuulutada korraga 15 päevaks, aga on juba olnud kuulda kavast seda pikendada. Võib-olla peab pikapeale siiski uurima, kellelt jalutamiseks koera saaks rentida…

Jávea, 20.03.2020

PIRET KARRO:

esmaspäev, 16. märts

oleme möödunud neljapäevast saadik oma korteris koos istunud. esialgu mina, C ja A, üleeile (või üle-üleeile?) tuli S, täna tema korterikaaslane M ka.

täna hommikul teatas orban, et ungari piirid on täielikult kinni, sisse saavad vaid kodanikud. kui lahkume, enam tagasi ei saa. eestis vist sama lugu, saksamaal vist veel mitte. päeval saatsin sirbile ede raadiku näituse arvustuse ära.

Istusime pärastlõunal kõik C suures toas koos ja kuulasime, mida Žižek Russian Todayle pandeemia kohta ütles. Põhiliselt seda, et me kõik võiksime mõista, et elame kollektiivis, mitte üksteisest täielikult sõltumatult. Eetris ringlevad ideed solidaarsest tervishoiusüsteemist riikides, kus seda veel pole, kodanikupalgast, tundub, et neil, keda olukord pole isiklikult traagiliselt puudutanud, on inspiratsiooni, et visandada võimalusi paremaks tulevikuks.

peaksin selles olukorras tegelt magistritööd kirjutama. mai alguses mustandi tähtaeg, juuni alguseks peab valmis olema.

teisipäev, 17. märts 2020

hommikul oli esimene magistritöö kirjutamise online õpituba, tunni pärast on teine sessioon. pärast esimest praadisin muna, skrollisin koroonauudiseid (käiku pannakse erilaevad ja -lennukid, mis eestlasi koju veavad), visandasin artiklit, hakkasin kursusekaaslaste peatükke lugema, sõin purgi oliive, kursuse chatis teatati, et iraanlasi on hakatud ungarist deporteerima, sõin tahvli šokolaadi.

õhtul käisin maja ees pargis jooksmas ja siis duši all, sest C ütles, et ma näen välja, nagu ma oleks kaks päeva neid samu riideid kandnud. olengi, kauemgi.

kolmapäev, 18. märts 2020

täna ei suutnud üldse voodist tõusta. Tähendab, tõusin, tegin kohvi, sõin muna, läksin voodisse tagasi. Kogu päev oleks olnud aega C laua taga (sest mu oma tuba on liiga pisike) vaikselt nt ettekannet ette valmistada või magistritöö peatükki lihvida, aga ei. voodi, telefon, lõputu infoprahi voog.

neljapäev, 19. märts 2020

kell 9 üles, duši alla, astelpajumarjamaitseline puder (pulbrist) nina alla, lugesin seminariks, valge juust seemneleival ja pirn, poolteisttunnine online seminar, kõhulihaste trenn ja kõhuvalu, loovisiku toetuse seadused, päikeseloojang rõdul, hilisõhtuni valmistun ettekandeks Kreenholmi kohta tehtud kunstist.

iraanlased palkasid advokaadi; riigi propameedia treib neist valeuudiseid, et nad läksid karantiinis vägivaldseks.

reede, 20. märts 2020

kell 9 üles, kuskilt vilksab uudis, et ungari paneb sõjaväe tänavatele, et inimesi ohjata, ettekande ettevalmistus jätkub, veidi jõudsin isegi seminariks lugeda, tunnine online ettekanne ja ülejäänud seminar, tunne nagu laibakott, lugesin koolilt tulnud meili, mis vastupidiselt oma varasemale soovitusele budapestis püsida soovitab nüüd tudengitel oma kodumaadesse tagasi minna, sest olukord muutub ettearvamatumaks. mõtlen, mis variandid mul koju minna on – piirid kinni, lennud käntseldatud. eesti on kaugel. „kodu“ pole ka mingi konkreetne koht, peaksin kuskil tallinnas toa üürima? raskete kohvritega koroonarännakut teha ei taha. kurbus tuleb peale. naabrite juurest tuleb frikadellisupi lõhna ja tahaks lihtsalt kuhugi turvalisse paika. praen kartuleid. sõber helistab berliinist. võrdleme olukordi siin ja seal, hingame telefonitorusse ja kuulame üksteise vaikust.

Budapest, 16.–20.03.2020

MARGUS OTT:

Karantiin on olnud nagu pühadejätk. Kevadpühadeks sõitsid kõik laiali ja üllak (ülikoolilinnak) valgus tühjaks. Siis kehtestati karantiin, äraläinuid tagasi ei lubatud, ja üllak jäigi tühjaks. Inimtühjus Hiinas on sama veider nagu laulupeoline rahvarohkus Eestis. 芙蓉 söökla jäi nii kevadpühade kui ka hilisema karantiini ajal avatuks ja üllakupoed tehti ka varsti lahti, aga kõik muu jäi kinni. Suletuks on jäänud ka 南光 söökla, mis on otse mu ühika-künka jalamil ja mis tavaliselt poole viie paiku hommikul mingid ventilaatorid undama paneb, keset kõige mõnusamat istumist või kirjutamist. Kinni on ka restoran ühika esimesel korrusel, kust muidu inimesed vahel ühika ette mõurama kippusid. Üksnes linnulaul, 4.20 hommikul kumedad kellalöögid 南普陀 templist. Õnnis vaikus.

Minu elu pole karantiin muidu üldse mõjutanud, kui välja arvata see, et üks konverents jäi ära, et välja minnes peab maski kandma või et sööklas ja ühikas temperatuuri mõõdetakse. Muidu on ta elu ainult mõnusamaks teinud. Karantiini alguses käisin rattaga Carrefouris kohvi ostmas – ole lahke, muidu alatasa autodest umbes kitsas sõidutee üleni sinu päralt! Või kui sõidan rattaga üllaku naaberküngastele looduse rüppe – jällegi, mitte kedagi. Käin öösiti üllakust väljas mererannal jooksmas, ja kui muidu ikka kohtas plaažil kedagi kondamas ja öö läbi töötasid snäki- ja joogikärud, siis vähemasti karantiini alguses ei näinud ma sealgi enam kedagi.

Tõsi küll, meie provints jäi epideemiast suhteliselt kõrvale. Üldse kokku oli alla kahesaja haigestunu, kellest üks suri ja kõik ülejäänud on nüüdseks paranenud. Sõber Shanghaist rääkis, kuidas nemad ei tohi öösel ühikast välja minna ning üllakust pääsevad välja ainult iga kahe päeva tagant eriloa alusel paariks tunniks. Seda ma võib-olla ka juba märkaksin. Aga muidu on need paar kuud olnud paradiislikud, rahu ja vaikus lugemiseks ja kirjutamiseks. Elu õnnelikem aeg.

Xiamen, 20.03.2020

LAURI KITSNIK:

Siin Jaapanis on meil olnud omajagu aega, et uue olukorraga harjuda ning kohaneda. Teade esimesest kohalikust koroonaviirusega nakatunust saabus ikkagi juba kaks kuud tagasi. Võib-olla just tänu ajafaktorile pole ka närvilisust ega ammugi paanikat tänavapildis märgata. Kui kirjutan seda päikeselisel pärastlõunal kohvikus istudes, kuulen küll pealt, et kõrvallauas vestlevad vanemad oma lastega korraks viirusehirmu mõjust inimeste psüühikale, kuid siis läheb jutt juba teistele, argisematele teemadele. Jah, istun kohvikus ja mitte kodus. Kuigi koolid on kolmandat nädalat kinni ning suuremad rahvakogunemised ära jäetud, pole antud korraldust koju jääda. Kui välja arvata turistide nappus, toimib igapäevaelu üsnagi tavapärases mahus ja rütmis. Nakatunute arv on viimaste nädalate jooksul iga päev paarikümne võrra kasvanud, kuid ometigi pole see eriti rahvaarvu arvestades saavutanud plahvatuslikke mõõtmeid. Eestiga võrreldava 1,5 miljoni elanikuga Kyoto linnas on hetkel näiteks registreeritud 19 nakatunut.

Siinkohal olekski paslik küsida, kas niisugune lähenemine, mis võrreldes paljude teiste riikide poolt tehtuga võib mõjuda lausa radikaalselt mõõdukana, on õigustatud või tulemuslik. Kuid mõistagi on sellele küsimusele täiesti võimatu vastata. Olukorras, kus vaieldamatuid fakte vähe, jääb alles eelkõige suurepärane võimalus prognoosida püüdes end hiljemalt järjekordse kriisinädala möödumisel täiesti lolliks teha. Seda eriti olukorras, mil on taas kord saanud enam kui ilmseks, et meie üldised riskihindamisoskused pole kõiksuguste keeruliste kõverate väljatöötamise kiuste aja lõikes sugugi paranenud. Aga üht-teist võiks ju siiski proovida öelda mõningate eelduste ning suhtumiste kohta, mis võivad Jaapani puhul edaspidi otsustavaks saada, kas siis heas või halvas mõttes.

Alustuseks isiklikku. Jaanuari keskpaiku, kui olukorra tõsiduses Wuhani linnas polnud enam mingit kahtlust ning Jaapaniski sai kinnitust esimene nakatumisjuhtum, ilmusid minu hiinlastest välisüliõpilased ühel päeval loengusse eranditult maske kandes. Viibides oma meediaväljas oli neil toimuvaga mõistagi üksikasjalikum ning isiklikum suhe kui kohalikel üliõpilastel ja õppejõududel. Paar nädalat hiljem, veebruari algul, kui Yokohama sadamasse saabunud kruiisilaev oli äsja karantiini pandud (kas keegi veel üldse mäletab toda nüüd ammusena tunduvat uudist?), toimusid ülikoolis sisseastumiseksamid. Siis olid maskid juba kõigile kohustuslikud. Hetkel on teada, et aprilli algul toimuv avaaktus viiakse läbi väiksemate gruppide kaupa telesilla vahendusel. Õppetöö algust pole esialgu edasi lükatud. Sellest kõigest võib muidugi kangesti jääda mulje, et olukord on kontrolli all ning normaliseerumas.

Veel kord maskidest. Kuigi hetkel on tänavail näha päris palju maske kandvaid inimesi, pole taoline vaatepilt Jaapanis kaugeltki tavatu, eriti kevadisel allergiahooajal. Teadupärast kantakse maske Jaapanis sugugi mitte selleks, et kaitsta iseennast nähtamatute ohtude eest, vaid ikkagi just selleks, et hoida oma nakkust kandumast kaaskodanikele. Nüüd, kui nõuannetest maskide tõhususe kohta on üsna üheselt selgunud, et need toimivadki enamasti ainult ühes suunas, võib jaapanlasi vabalt pidada taolisteks eriolukordadeks paremini ette valmistatuteks. Kindlasti võib kasu olla sellestki, et igasugune füüsiline kontakt ise on enam-vähem tabu: kätlemistki asendab ju suuremal osal juhtudest kummardamine. Lisaks võib julgelt väita, et jaapanlastel on reeglina ka väga hästi arenenud isikliku ruumi taju. Kui märgatakse, et hakatakse avalikus ruumis kellegi teele ette jääma, on üldiselt kombeks ennetavalt kasvõi pool sammu eemale astuda. Igal juhul peaksid taolised kinnistunud käitumismustrid olema väga heaks eelduseks praegu hädasti tarviliku sotsiaalse distantseerumise juurutamisel.

Teine ja tähtsamgi tahk on aga üldine suhtumine üksikisiku ja grupi huvide dünaamikasse. Seda on praegu hästi näha paanikaostlemise, või õigemini selle puudumise näitel. Kuigi maskid kadusid mõneks ajaks poelettidelt ning sama juhtus umbes nädalaks ka peldikupaberiga, on vähemalt viimast jälle lahedalt saada. Pole ka näha märke sellest, et inimesed hakkaksid ühtäkki ummistama kaubanduskeskuseid, et endale meeleheitlikult – kes ees, see mees – hädavajalikke ning ka mitte nii hädavajalikke kaupu kokku kuhjata. Pean silmas praegu mitmel pool võimust võtnud iseäralikku isekust, kus esimeseks reaktsiooniks kogu ühiskonda tabanud kriisile on just iga hinna eest oma isiklikke varusid täiendada. Samas võib olla, et sedavõrd loodusõnnetustele altil maal kui Jaapan ollakse sellisteks juhtudeks alati valmis. Kuigi valitsuse soovituslikud juhised ja mõõdukad meetmed on praegu sattunud mõningase kriitika alla, võib vastukaaluks jällegi väita, et iga üksiku kodaniku tasemel ollakse varmad reageerima, ning vajadusel ka indiviidi heaolu grupi huvide nimel ohverdama. Vahest kujunebki üheks õppetunniks see, milline suhtumine osutub praeguse kriisiga toime tulemisel edukamaks. Aga vastust sellele muidugi niipea teada ei saa.

Kyoto, 20.03.2020

JOONAS KIIK:

Toimetaja küsis, et mis siinkandis uudist. Mõtlesin esiotsa, et ega meil pole ju siin miskit uudist. Uudised on ikka teil seal, Esimeses Maailmas. Siin Kolmandas on üldjoontes nagu alati. Villpuud õitsevad, punalipud lehvivad või ripuvad vaikselt, trepp-põldudel neoonrohetab riis, siin-seal müüakse kuhjast arbuuse ja ananasse ning tokerjad pühvlid situvad möödaminnes teele, mida mööda suurpered rollereil mäest üles-alla tuhisevad. Päike tõuseb ja läheb looja, paisjärvel sõuab kalamees iidse ilmega puuküna, konnad rõkkavad, seinal lippab geko. Natüürmort. Aga siis hakkasin mõtlema, et tohhoo pime, peab ju meil ka mõni koroonauudis olema, kuis muidu.

No maske on õues mõnevõrra rohkem näha kui enne. Aga neid on siin alati palju kantud, nii et see muutus pole kuigi suur. Silma järgi pakuks huupi, et varem, kui mingist pandeemiast veel haisugi polnud, käis maskiga ehk kolmandik kohalikke, eelkõige naisi. Olen üritand uurida, aga pole kunagi lõpuni aru saanud, miks. Küllap on põhjusi palju alates kombekusest ja lõpetades sooviga liikluses nägu puhtana hoida ja vähem heitgaase sisse hingata. Enamik sõidukeid on siin ju kaherattalised, ja enamik kiivreid pole kinnised. Paari päeva eest kehtestati avalikes paigus nagu poed ja ühistransport maskikandmiskohustus kõigile, nüüd on kaetud ehk pooled näod. Tahaks ikka Roomas roomlaste kombel elada, aga milliste kombel neist?

Uue korralduse taga on mõistagi nakatunute arvu kasv, mis jääb küll Euroopale ja Eestile kõvasti alla. Sealtkandist vaadates võis ehk millalgi tunduda (mine tea, ehk mõnele tundub siiani), et üks Aasia, üks nakkuskolle puha. On ju Vietnam pealegi Hiina naaber. Aga Wuhan on Hanoist kaugemal kui Berliin Tallinnast ja Vietnam võttis asja varem tõsiselt kui Lääs, nii et hetkel, kui ma seda kirjutan, on pilt Euroopaga võrreldes pigem vastupidine. Rooma oli kohatu võrdlus, pardonks.

Hiina kuulutas äsja esimest korda, et uusi kohalikke nakatunuid pole lisandunud. Vietnam teatas esimesist nakatunuist jaanuari lõpus, kuid veebruari teisest poolest märtsi alguseni püsis nende arv jupp aega küllalt tagasihoidlikul kuueteistkümnel. Märtsis on see arv tasapisi taas kasvama hakanud, aga jääb hetkel, kui ma seda kirjutan, veel alla saja (viimaseid andmeid näeb siit). Uued nakatunud on tulnud Euroopast või sealt tulnutega vahetult kontaktis olnud.

Nii et viirus võis levima hakata Aasiast, aga märtsis nakatas Euroopa juba omakorda Aasiat, kus olukord oli vaikselt kontrolli alla saamas. Nüüd on kõikjal piirid kinni ja eks me näe, kuidas iga riik omas rasvas konserveerudes toime tuleb. Siiani näib Aasia, sealhulgas Vietnam igatahes olevat kindlamalt sadulas kui Lääs, sealhulgas Eesti. Nii et kui Reinsalu hele jaal hakkas eestlasi kaugelt koju kutsuma, siis see küll ütlemata kena kuulda oli, aga ei tekitanud suuremat tungi sinnapoole truavida.

Selge, et sadakond nakatunut pole naljaasi, aga Vietnamis elab ligi sada miljonit inimest. Eesti seitsekümmend korda väiksemas elanikkonnas on hetkeseisuga tuvastatud kolm korda rohkem nakatunuid. Seega on teadaolevate nakatunute suhtarv on Eestis sadu kordi suurem ja see ka kasvab kiiremini. Eestil kuulukse teste nappivat ja testitakse väheseid; enam kui kümnendik testituist on nakatunud. Vietnamis testipuudust pole, neid jagub isegi Euroopasse eksportimiseks; positiivseid teste on alla protsendi testitute koguarvust.

Tõsi, asjad muutuvad praegu suurtel kiirustel ja tunnikaupa ning me teame üldjoontes ainult seda, et me ei tea midagi – ent siiski paistab, et praegu on Vietnamis viibides rohkem põhjust muretseda Eestis olijate pärast kui vastupidi. See mulje süveneb iga kord, kui näen Eesti meediat ja jälplat, kust vastu vaatava apokalüptilise pildiga võrreldes on elu siin mandri teises servas kõigest hoolimata ja ikka veel nagu lootos. Nakatumisoht on ikka, nagu igal pool, aga märksa väiksem kui Vanas Maailmas. Provintsipiiridel ja veel mõnel pool mõõdetakse kehatemperatuuri, aeg-ajalt tuleb täita tervisedeklaratsioone ja võib sattuda mõõdukalt ebamugavasse karantiini, aga see on ka enam-vähem kõik. Patt oleks kurta.

Viirus on kaasa toonud piiride sulgemise ja mõned riigisisesed piirangud, aga elu ei seisa ja ostupaanikat pole. Puudust pole ei maskidest, nuudleist ega peldikupaberist. Meie paremsõprade rõõmuks rõhutagem, et kommunistlikus riigis. Mine tea, äkki oli Marxil ja Ho Chi Minhil ikka õigus ning ajapikku jääb kapitalism vältimatult kommunismile alla? Momendil vähe sellest, et kommunismi Vietcongi versioonis on vabadust rohkem kui neoliberalismi viljastavais tingimusis – isegi turu nähtamatu käsi toimib paremini. Erinevalt Eestist on bensiini hind siin maailmaturul toimuvaga sammu pidades odavamaks läinud. Viimati oli see eurodesse ümber arvutatult 0.68€ liiter. Üks õige konsumerist-motorist ainult sellises kriisis tahakski elada. Kõigi enesestmõistetavate mööndustega.

Pidage seal raudeesriide taga vastu, sõbrad.

Ha Giang, 20.03.2020

ARO VELMET:

Jaanuari keskel jäi üks mu tudengitest haigeks ja jättis oma esimese arvestusliku töö esitamata. Kui ma talle kirjutasin, vastas ta järgnevalt: „Ma usun, et on väga tõsine võimalus, et loengud peatatakse lähitulevikus, kui USC-s registreeritakse esimesed juhud. Minu mureks on viimastel päevadel olnud materiaalne ja logistiline riskihaldamine. Selle arvestuse eest punktide kaotamine on praeguseks muutunud mõttetuks abstraktsiooniks.“ Mulle, nagu ka paarile sõbrale, kellele sellest kirjast rääkisin, tundus see lähenemine parajalt jabur.

Veidi rohkem kui nädal aega tagasi arutasime tudengitega „Apokalüpsise ajaloo“ seminaris, kui tõenäoline on, et tegemist on meie viimase füüsiliselt samas ruumis toimuva seminariga. Neljanda kursuse tudengid olid nukrad, et nende kolledžikogemus sellise erakordse lõpu saab. Osad ironiseerisid seminari ootamatu ajakohasuse üle. Hiljem selgus, et seminari ajal olid ülikooli juhid saatnud välja kirja, milles teatasid, et kogu ülikool liigub semestri lõpuni kaugõppele ja kõigil tudengitel, kellel on see füüsiliselt võimalik, on keelatud pärast kevadvaheaega linnakusse naasta.

Täna käisin esimest korda pärast seda seminari linnakus, oma kabinetist raamatuid ja tööarvutit ära tooma – täna õhtust on linnak lukus kõigile töötajatele peale hädavajaliku personali. California kuberner Gavin Newsom on andnud korralduse osariigi 45 miljonil elanikul koju jääda. Los Angeleses on keelatud mitmekesi väljas käimine, sõprade külastamine ja linnast välja sõitmine ja sinna sisenemine, erandiks „hädavajalikke teenuseid“ osutavad töötajad.

Kuskil kindlasti vaidlevad tuhanded majandusteadlased, epidemioloogid, sotsioloogid ja avaliku halduse spetsialistid selle üle, kui kaua lockdown USA kõige rikkamas osariigis kesta saab, kuidas vältida täielikku majanduslikku infarkti. Üritan vabadel hektedel neid arutelusid jälgida, ent emotsionaalselt on seda natuke liiga palju. Praegu on olulisemad küsimused nagu: kuidas mu sõpradel läheb? Kuidas mu isa hakkama saab? Mida õhtusöögiks süüa? Kuidas lockdown’i tingimustes kolida? Kas viskit veel on?

Käime kaaslasega pea igal õhtul kuskil matkamas. Spordi tegemiseks väljas käimine on lubatud. Kiirteed, kus olen harjunud tiksuma viisteist kilomeetrit tunnis ummikus enam-vähem suvalisel ajal, on kilomeetrite kaupa tühjad. Üksikud mööduvad autod kihutavad must mööda nagu postist. Ma ise sõidan tagasihoidlikult 20 km/h üle kiirusepiirangu.

Matkates räägime Aafrika kirjandusest, hiljuti HBO-s alanud uue ulmesarja alltekstidest, planeerime kolimist ja arutleme online-pedagoogika üle. Vahepeal teeme lummavatest vaadetest pilte ja naudime äsja vihma saanud kevadise looduse tärkamist. Griffith Parki tipust näeme ühes suunas laiuvaid väikelinnasid ja nende taga lumetippudega mägesid; teisele poole jäävad Los Angelese tänavad ja nende taha ookean. All-linna siluett on muljetavaldav nagu alati. Ainult, et autosid ei ole ja on harjumatult vaikne. Korraga on rahulik ja ärev, aeg on peatunud ja liigub ennenägematult kiiresti.

Mõtleme, et mis saab ligi 60 000-st Los Angelese kodutust? Kõigist restoranitöötajatest, kes on üleöö sissetuleku kaotanud? Neist Angelinodest, kel juba oli raskusi aina tõusvate üürihindadega sammu pidamisel? Tudengitest, kes ei saa koju naasta või kes vajavad ülikooli töökohti, et ots otsaga kokku tulla?

Õhtupoolikul helistab mulle New Yorgis erakorralise meditsiini osakonnas töötav sõber, küsib, kas ma viitsin vestelda. „Mul on nüüd kaks vaba päeva. Esimesed viimased paari nädala jooksul. See on vaikus enne tormi.“

Los Angeles, 21.03.2020

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht