Milline on mobiliseeritud Venemaa ideoloogia?

Marlene Laruelle

Venemaa astus sõja uude faasi, kui Vladimir Putin kuulutas 21. septembril välja „osalise“ mobilisatsiooni, täpselt seitse kuud pärast oma esimese kõnet, millega alustas „sõjalist erioperatsiooni“ esmalt Donbassis ja siis kogu Ukrainas. Pole veel selge, kas mobilisatsiooon on ka päriselt „osaline“, kuna selle parameetrid paistavad ebaselged ja üha rohkem ilmneb tõendeid ambitsioonikamast värbamisstrateegiast.

President ja tema kaaskond keeldusid kuude vältel massimobilisatsioonist, teades, et see teeks sõja rahvale kaelamäärimise raskemaks ning tähendaks tunnistamist, et „sõjaline erioperatsioon“ on nurjunud ning muutunud laiemaks ja pikemaks kurnamissõjaks. Ukrainaga piirnevad piirkonnad, eriti Belgorod ja Kursk, lülitusid juba suvel osaliselt ümber sõjarežiimile, kuid kuni 21. septembri teadaandeni ei puudutanud see kogu Venemaad.

Suhtumise järgi sellesse, mida nüüd ka Vene ametlikus narratiivis nimetatakse üha enam „sõjaks“, saab elanikkonna jagada skemaatiliselt kolme kategooriasse. Ühe vähemuse moodustavad ideoloogiliselt veendunud kodanikud, kes juba usuvad, et Venemaa peaks ilmutama suuremat otsusekindlust oma väljendatud eesmärkides hävitada Ukraina riik ja karistada sealseid „natse“ – nemad pooldavad veel radikaalsemat sekkumist. Teine vähemus kodanikke positsioneerib ennast mobilisatsiooni vastu, kuid oluliste mööndustega: mõned on vastu sõjale kui sellisele (mitmesuguste argumentidega: oma naabrile kallale ei minda; Ukraina on vennasrahvas; sõda on alati paha jne), kuna teised ei ole tingimata sõja vastu, kuid ei soovi ise sõjaväes teenida ja leiutavad nüüd strateegiaid, kuidas sõjaväkke võtmisest kõrvale hiilida (nt inimeste massiivne väljavool riigist ning vähem nähtavad võtted, nagu selliste töökohtade otsimine, mis vabastaksid sõjaväeteenistusest, või sõjakomissariaatide töötajatele altkäemaksu maksmine). Kolmandal rühmal ehk enamusel puudub kindlakujuline poliitiline positsioon peale lojaalsuse mis tahes otsusele, mille režiim langetab.

Kas sellel enamusel on sõttaminekuks tarvis ideoloogilisi motivatsioone? Kui jah, siis kas režiim suudab toota piisavalt veenvaid argumente või napib tänapäeva Venemaal ideedest „mille eest surra“ – erinevalt Ukrainast, kus võideldaks oma rahva suveräänsuse ja ellujäämise eest? Osaline mobilisatsioon paneb nüüd päriselus proovile need loosungid, mida režiim on aastaid kasutanud, nagu „võime ka korrata [1941.–1945. aastat]“. Aga kas Vene ühiskond suudab Suurt Isamaasõda uuesti läbi mängida ja leida tõelise võitlusvaimu niihästi rindel kui ka kodus?

Kreml loodab, et praegune ideoloogiatoodang on piisav, kuna muid võimalusi on raske edukalt rakendada ilma indoktrineerimise ja repressioonide haaret dramaatiliselt laiendamata. Järgnevas määratlen ma kolme peamist ideoloogiatoodangut, mis puudutavad sõda: üks on peavool ja kaks lähtuvad erinevatest (para)intellektuaalsetest rühmitustest, mis loodavad saavutada ideoloogilise avangardi ametliku staatuse.

Riigi sponsoreeritud peavool

Ametlik sõjaõigustusretoorika on seni olnud piisav, et tagada elanikkonna enamuse passiivne toetus, kuid sellest ei tarvitse piisata, et tagada edukat mobilisatsiooni. Väga pikka aega on Putini režiimi üks nurgakive olnud riigi väga vähene sekkumine kodanike eraellu vastutasuks nende sekkumatuse eest poliitikasse. See on ühiskondlik leping, mida riik on järkjärgult rikkunud (ja kodanikud samuti, näiteks 2011. aasta Putini-vastaste meeleavaldustega), ning viimase hoobi andis sellele osaline mobilisatsioon, kuna suuremat sekkumist eraellu kui inimestelt ülima ohverduse nõudmine ju olla ei saagi.

Lisaks teistsuguste vaadete represseerimisele edendatakse riigiideoloogiat mõne võtmekanali kaudu:

1. Poliitilised jutusaated. Kõige vaadatum on Vladimir Solovjov, kelle pühapäevaõhtust saadet vaatab umbes kolmandik televaatajatest (tema argipäevasaadete vaatajaskond ulatub 20%-ni). Temale järgneb Olga Skabejeva „60 minutit“, mida vaatab 15–20% televaatajatest.

2. Patriootilised tooted sõjaga seotud teemadel. Suurt osa sellest tööst rahastab Presidendi Kultuuriinitsiatiivide Fond, mis loodi 2021. aastal ja mida juhib Sergei Kirijenko. See on jaganud raha paljudele sõda toetavatele algatustele – popmuusika show’dele nagu ZaRossiju maraton, iluuisu- ja nukuteatrietendused lastele jne. Olemasolev patriootlik popkultuur – sh kuulsad režiimiga kaasajooksikud nagu ansambel Ljube ja lauljad Deniss Maidanov ja Oleg Gazmanov koos terve hulga oportunistlike tegelastega nagu SHAMAN – on kiiresti kasvanud. Metropoliit Tihhoni Traditsioonifond on samuti saanud raha mitmesuguste multimeedianäituste jaoks nagu „NATO. Julmuse kroonika“. 

3. Laste kasvatus. Seda paistab olevat kõige raskem ellu viia, kuna see tähendab õpikute mugandamist, nagu ka alates septembrist arutlustundide sisseseadmist koolis nime all „Vestlused tähtsatest asjadest“. See nõuab tervet sõjalis-patriootliku kasvatuse aparaati, mis ulatuks sadade tuhandete laste ja teismelisteni.

Riikliku narratiivi mõttejooned on küllaltki hästi teada: globaalselt ei ole Venemaa sõjas Ukrainaga, vaid Läänega, mis on rahastanud ja toetanud Ukraina neonatse, et neist saaks „anti-Venemaa“; Venemaa kaitseb tsiviilelanikkonda Donbassis, mis on olnud rünnakute all 2014. aastast, ja nüüd ka Hersonis ja Zaporižžjas; Venemaa peab võitlema oma ellujäämise eest välis- ja sisevaenlaste vastu ning uue multipolaarse maailmakorra tekkimise eest.

See ideoloogiatoodang on segu tühjadest tähistajatest, mis kõik on tõlgendatavad eri tähendustes (näiteks lõpetamata sõja teema osutab niihästi Suure Isamaasõja mälestusele kui ka Donbassi separatismile pärast 2014. aastat), ja nende radikaalsus varieerub. Need tühjad tähistajad kehastuvad seejärel loosungites – „omasid me ei jäta“, „maailm ilma natsismita“ jne – ja visuaalides – Vene trikoloor, Z ja ülesvuntsitud Nõukogude propaganda.

Pikka aeg on selline ähmasus taganud edu – eri auditooriumide kõnetamise, konsensuse loomise (olgu see illusoorne või mitte), kohanemise uute realiteetidega –, aga see omadus, mis oli vajalik passiivse toetuse võitmiseks, võib osutuda puuduseks kontekstis, kus riik vajab aktiivset toetust sõjalises mobilisatsioonis. Kas režiimil leidub teisi, radikaalsemaid võimalusi?

Uus „rindefilosoofia“

Sõjaga seotud ideoloogia tootmise esirinnas seisavad rühmitused, mis kuuluvad presidendi administratsiooni ümbritsevasse ideoloogilisse ökosüsteemi. Üks keskseid on nn „rindefilosoofia“ (Frontovaja filosofija), mille on käibele lasknud paljud riiklikud akadeemilised ja kultuuriasutused.

Üks kõige silmapaistvamaid neist on Zinovjevi klubi: Aleksandr Zinovjev (1922–2006)1 oli Nõukogude mõtleja, kes avaldas kirjutisi samizdatis, emigreerus 1970ndate lõpul ja tuli 1999. aastal Venemaale tagasi, et ühineda konservatiivsete jõududega, ning tema pärand sobib hästi riiklikult soositud valikulise lähenemisega Nõukogude minevikule. Zinovjevist on saanud üks võtmetegelasi, kelle riigiasutused nagu Teaduste Akadeemia Filosoofiainstituut on hiljuti rehabiliteerinud, eriti kuna ta rõhutas Venemaa konflikti Läänega ning globaliseerumise ohtusid.

Uuele rindefilosoofiale on kampaaniat teinud tegelased riigimeediakanalitest, nagu RIA Novosti ja Russia Today, Moskva Riiklikust Ülikoolist, Majanduse Kõrgkoolist, Teaduste Akadeemia Filosoofiainstituudist, Siseministeeriumi Ülikoolist Moskvas ja tuhandetest väiksematest asutustest, nagu ka mõned ametiiisikud, nagu Leonid Poljakov, kes kuulub Presidendi Kodanikuühiskonna Arendamise ja Inimõiguste Nõukotta.

Nende seas on ka professoreid Donetski ja Luhanski ülikoolidestkeda Vene asutused on pärast 2014. aastat jõuliselt propageerinud kui „tsivilisatsioonilise teadlikkuse“ uuenemise eesrinnet Lääne-vastases võitluses. Neist silmapaistvaim on Donetski ülikooli professor ja Novorossija idee kuulutaja Dmitri Muza, kes on avaldanud palju raamatuid Vene filosoofia vajadusest sündida uuesti sõja õppetundidest.

Pärast Donbassi sõda on tärganud terve rindefilosoofia literatuur, sh „Donetski loengud“, mille viljaks oli kogumik „Filosoofia rindejoonel“. See esindab uut žanri, mis võistleb koos „sõjakirjandusega“ ja „sõjaluulega“ ning päevikute ja mälestustega 2014. aasta konfliktist, mis täidavad Vene raamatupoode. Ka võrguleht politconservatism.ru, mis korraldab tõsiseid diskussioone Vene konservatismi üle, on andnud sõna häältele, mis kutsuvad üles uuele „sõjafilosoofiale“ – näiteks A. J. Korobov-Latõntsev, kes on raamatu „Filosoof ja sõda. Vene sõjafilosoofiast“ autor ning ühtlasi nn Donetski rahvamiilitsa ohvitser.

Uus rindefilosoofia meenutab algatusi ja mehhanisme nõukogude ajast, kui riigiasutused pidid teenima poliitilisi vajadusi. Õigupoolest üks „rindefilosoofia“ toetajate korduvaid kurtmisi on see, et nende töödele puudub riiklik tellimus, mis kinnitaks riigi valmidust toetada kõrgetasemelist ideoloogiatoodangut.

Venemaa kui Noa laev: Izborski klubi „võidu ideoloogia“

Teine rühmitus, mis positsioneerib ennast ideoloogiaturul võtmemängijana, on Izborski klubi , mis loodi 2012. aastal, et taaskäivitada Venemaal konservatiivne projekt pärast Medvedevi interregnumit ning kehastada ja toita Putini „konservatiivset pööret“. Juba 2021. aasta oktoobris avaldas see uue manifesti „Võidu ideoloogia“ (või „Vene võidu ideoloogia“), pakkudes selle välja uue rahvusliku projektina Venemaa jaoks. Alates veebruarist on klubi põhitegelased, sh Aleksandr Prohhanov2, Aleksandr Dugin ja Valeri Averjanov, ning nende lähedased toetajad ja patroonid, nagu „ortodoksi oligarh“ Konstantin Malofejev, püüdnud seda edutult levitada sõjalise erioperatsiooni uue ametliku ideoloogiana.

„Vene võidu ideoloogia“ on praeguseks kõige üksikasjalikumalt väljatöötatud doktrinaalne platvorm sõja õigustamiseks. Selles on ümber pakendatud paljud Izborski klubi varasemad konstruktsioonid. See määratleb lahinguvälja eksistentsiaalsena, pigem „metafüüsilise“ kui „geograafilise“ lahinguna „Ukraina fašistlike koodide ja Vene võidu koodide“ vahel. Võib eristada kolme sammast, mis pärinevad klubi kolmelt peamiselt juhilt.

Prohhanovilt pärineb rõhuasetus majandusele, üleskutsed infoinnovatsioonidele nagu tehisintellekt, väited, et võit saab võimalikuks ainult organisatoorsete struktuuride ja uue eliidi kaudu. Kõik need osised on saanud inspiratsiooni nõukogudeaegsetest mõttevooludest. Prohhanovi intellektuaalne kaubamärk ongi 1970ndatest alates keskendunud kõigele majanduslikule ja tehnoloogilisele, mis omal ajal eristas teda rohkem kultuurile ja religioonile orienteeritud natsionalistidest. See fookus on saanud ka Izborski klubi kaubamärgiks. Näha võib ka otsest osutust Vene kosmismile, mis on samuti Prohhanovi maailmavaate tugisammas: manifest kritiseerib Lääne tehnoloogilise hulluse transhumanismi ja soovib asendada see teadusega, „mis lõppude lõpuks taotleks surematust Kristuse juhiste ja Vene kosmismi juhiste järgi“ (sealhulgas ka inimese ülivõimete arendamist).

Duginilt pärinev doktrinaalne sisend keerleb ümber tema klassikaliste geopoliitiliste teemade: Carl Schmitti laadis narratiivid suurtest ruumidest ja autoritaarsusest, Läänega konflikti ruumilisusest (merelised jõud mandriliste vastu) ning Vene geopoliitilisest projektsioonist Arktikas, Vahemere idakaldal ja Kaug-Idas. Võib leida ka juba vana ideed Venemaa astumisest oma „viiendasse impeeriumi“ (eelmised olid Kiievi Venemaa, mongolitele allunud Moskoovia, Romanovite juhitud tsaaririik, Nõukogude Liit) ning rõhuasetust Venemaa paljurahvuselisusele ja usulisele pluralismile. Kõik need viited on segatud rohkem Läänest inspireeritud fašistliku keelega , näiteks jutt Venemaast kui müütiliste hüperborealaste järglasest.

Averjanovi panuseks on mugandatud piibellikud teemad. Võtmenarratiiviks on see, et sõda on uus piibellik veeuputus, mille Jumal on saatnud Lääne väärtustesse hälbinud inimsoo karistamiseks, samal ajal kui Venemaa kujutab endast uut Noa laeva, ainsat kohta, kus tsivilisatsioon jääb ellu. Läänt kirjeldatakse „golem-tsivilisatsioonina“, mida juhivad globalistlikud ja dekadentlikud eliidid, mis tõukavad tagant „suurt nullistamist“. Ainult Venemaal on pakkuda sellele vastust, kuna ta „tunneb“ aegade eshatoloogilist lõppu teravamalt kui ükski teine rahvas maailmas ja suudab juhtida vasturünnakut – uut Noa laeva. See Vene Noa laeva teema meenutab Bütsantsi teoloogia katehon’i ideed – arusaama sissepiiratud kindlusest, mis paneb vaenlasele vastu.

Vene võidu manifesti ideoloogia vastab fašismi definitsioonile, kuna väidab, et vägivald ja sõda on õiguspärased tööriistad uue inimkonna taasehitamiseks ja rahvuse uuestisünniks. Aga see suudab kõnetada ainult väga väikest osa Venemaa rahvastikust ja eliidist ega ole suutnud pälvida Kremli tunnustust.

Prohhanov, Dugin ja Malofejev püüdsid ära kasutada Darja Dugina atendaati 20. augustil, väites , et ta „suri Venemaa ja rinde eest ning see rinne on siin“, ning et ta oli sõjalise erioperatsiooni märter. Kuid neid ei võetud kuulda. Pärast matuseid, millel viibisid mõned klubile lähedased ametiisikud, nagu Leonid Slutski, Žirinovski asutatud Liberaal-Demokraatliku Partei uus juht, on rühmitus riigimeediast kõrvale tõrjutud. Kuid Putini kaastundeavaldus, nagu ka tema 30. septembri kõne fraas „meie filosoofidest“ (keda tapetakse), andis märku, et Darja Dugina surm pälvis eliidi seas vastukaja ning režiim sai seda soovi korral ära kasutada.

Kuid häälekaimad totaalset sõda pooldavad hääled, mida jälgivad sajad tuhanded, esinevad hoopis Telegrami militaarkanalites, ega pärine Izborski klubist. Nemad kujutavad sõda individuaalse kangelaslikkuse võtmes, mis tagab adrenaliinirohke seikluse meestele, kes tahavad oma mehisust proovile panna, ning rahvuse ellujäämise nimel tehtavate patriootlike ohverduste võtmes, mitte aga seesuguste hüperboolidega nagu Venemaa kui Noa laev.

Teiseks, kuigi ka Vene poliitilistes jutusaadetes tuuakse korrapäraselt kuuldavale eshatoloogilisi märkusi (meenutatagu Margarita Simonjani ja Vladimir Solovjovi kommentaare aprillis, et kolmanda maailmasõja tuumalöökide korral lähevad venelased taevasse), ei kõneta need ikkagi keskmist venelast. Nagu Leonid Beršidski on meile meelde tuletanud, ei leidu Venemaal praegugi veel vaimustunud, Waffen-SS-i tüüpi üliideoloogilist rahvamiilitsat ning Venemaal pole õnnestunud sütitada vihkamist ukrainlaste vastu (augustis oli 68% venelastest ukrainlastest positiivsel arvamusel).

Kas riiklik ideoloogiatoodang, mis jõuab elanikkonnani peamiselt jutusaadete, patriootliku popkultuuri ja koolihariduse kaudu, on oma ähmasuses piisav, et motiveerida kodanikke toetama sõda nüüd, kui see on hakanud puudutama paljusid Vene peresid? Kas Vene eliit imbub ise rohkem läbi „rindefilosoofia“ ja „Vene võidu ideoloogia“ uskumustest, nagu viimaste eestkõnelejad loodavad? Või kas osutub hoopis Vene Õigeusukirik – mida ma siinkohal pole käsitlenud – oma „püha sõja“ kuulutusega selleks, kelle narratiivi riik üle võtab?

Seni on Kreml olnud tõrges ostma seda varjamatult radikaalset ja liiga rafineeritud ideoloogiat, mida on raske üldsusele tõlkida. Pealegi on kõikide nende sõjameelsete ideoloogiliste algatuste edu küsitav: isegi patriootilise popmuusika edu näib olevat piiratud ning kõige natsionalistlikumad hääled, nagu kirjanik Zahhar Prilepin, kurdavad pidevalt patriootliku toodangu vähesuse üle.

Praegused meeleavaldused neis Venemaa etnilistes piirkondades, mis on pidanud juba maksma ränka hinda inimeludes, tõendavad, et elanikkonna mõned osad on jäänud riiklikust propagandast mõjutamata. Aga maapiirkondades ja provintsilinnades – Venemaa perifeerias –, kus sõjaväelised asutused nagu kadetikorpused näivad pakkuvat kindlat teed ühiskonnaredelil tõusmiseks, võib elanikkond suhtuda mobilisatsiooni innukamalt.

Iga päevaga läheb režiimil järjest keerulisemaks sooritada tasakaalutrikki, millega vältida seda, et kõige reaktsioonilisemad ringkonnad hakkaksid presidendi administratsioonile ette kirjutama märksa rängemat ideoloogilist indoktrinatsiooni. Mobilisatsioon kui radikaalne kaugenemine režiimi tavapärasest poliitikast hoida rahvas demobiliseerituna annab paratamatult julgustust kõige marulisematele militaristidele. Ja kui ka ideoloogiline radikaliseerimine pole tarvilik selleks, et sundida inimesi sõtta minema, võib seda lähikuudel tarvis minna selleks, et õigustada nende surma. Sellegipoolest oleks riigile suur väljakutse nõukoguliku mitmetasandilise propagandasüsteemi taastamine koos igapäevase agitpropiga ning ametlike filosoofide, ülikooliõppejõudude ja kooliõpetajate armeega, kes uut doktriini õpetaksid. Tõenäoliselt peab režiim jätkama toimimist mõningase ideoloogilise ähmasusega ning indoktrineerimise ja represseerimise improviseeritud mehhanismidega – kõige radikaalsemate rühmituste suureks meelehärmiks.

Inglise keelest tõlkinud MV

Marlene Laruelle, What is the ideology of a mobilized Russia. Russia.Post 4.10.2022

Marlene Lauruelle on George Washingtoni ülikoolis Euroopa, Vene ja Euraasia uuringute instituudi direktor.

1 Aleksandr Zinovjevilt on eesti keeles ilmunud kolm raamatut: „Gorbatšovism“ (1990), „Katastroika“ (1991) ja „Ela!“ (1991) – kõik Loomingu Raamatukogus.

2 Aleksandr Prohhanovi kohta vt nt: https://www.vikerkaar.ee/archives/20034 ; Dugini kohta viimati: https://www.vikerkaar.ee/archives/28533 .

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi