Pandeemiamõtted I. Eriolukorrast

Maarja Kangro, Hasso Krull, Jüri Lipping, Tõnu Viik

HASSO KRULL
LOODUSE KROON

Möödunud sajandi keskel levis siinmail lendlause, et inimene olevat looduse kroon. Eestis mäletatakse seda veel tänapäevalgi, Jaan Pehk on isegi loonud iroonilise laulu, kus leiduvad näiteks read „jänesel on pikad kõrvad / nende eest ta ära mõrvan“. Algselt oli see lause muidugi ideoloogiliselt laetud loosung, mis kuulutas teaduse ja tehnika progressi ja samastas selle kehtiva riigivõimuga.

Nüüd on viimaks siiski selgunud, et see väide oli ekslik. Tõeline looduse kroon on hoopis üks viirus, mis kannabki „krooni“ nime (vrd ladina corona). See kroon on ka ise loodusest tulnud, samuti nagu inimene, aga kindlasti mitte ilma tehnilise progressi abita. Viiruste hulga kasv on ilmselge tagasilöök, mille on põhjustanud ulatuslikud keskkonnakahjustused, kuues väljasuremislaine ja üleilmne soojenemine. Õigupoolest on see üks neist modernsuse kõrvalnähtudest, mis 21. sajandil võimsalt esile tõusevad. Teatava aja möödudes muutuvad need „kõrvalnähud“ ilmselt modernsuse peamiseks saavutuseks, mille kõrval kõik muu pole enam mainimisväärne.

Viiruse tulekus pole seega midagi üllatavat. Modernsus oli küsimus, kõrvalnähud on vastus. Samalaadseid vastuseid tuleb veel, koroona pole kindlasti kõige hullem. Üllatav on vahest ainult paanika, mille nakatumisoht suudab tekitada. Isegi poliitikud on sellest haaratud. Needsamad inimesed, kelle näol ei liigu ükski lihas, kuuldes maailmamere saastumisest, elurikkuse kadumisest, pooluste sulamisest või metsade põlemisest, on äkitselt valmis tunnistama majanduslanguse paratamatust. Kuhu teie taskuarvuti jäi? Muidugi, taskuarvutit kasutatakse nüüd „pandeemia eksponentsiaalse leviku“ kuulutamiseks. Ometi valitses alles hiljuti seisukoht, et meie ei loobu millestki. Majanduskasv oli nagu kolmas Rooma, mis iialgi ei varise, isegi kui järeltulevad põlved peaksid elama mürgises kõrbes. Mis siis nüüd lahti on? Kas inimeste elu on tõesti kallim kui raha?

Vaevalt küll. Erakorraline olukord on küll kehtestatud meditsiinilistel põhjustel, aga erakorralisus ise kannab samuti teatavaid sümptomeid. Juhmivõitu jäikus, millega seda rakendatakse, näitab hästi, et see, mis nüüd ärkas, polnud mitte inimarmastus – rääkimata sellest, et korraga väärtustataks elu, mida varem eriti ei hinnatud. Pigem luurab siin taga midagi muud: see pole isegi mitte enesealalhoiu soov, vaid erakorralisuse iha, mis kogu ühiskonda läbistab ja silmad särama lööb. Jah, see ongi Carl Schmitti kirjeldatud Ausnahmezustand, mis erutab, puudutab ja tekitab üleva meeleolu, piirangutest hoolimata. „Erand on normaaljuhust huvitavam,“ kirjutas Schmitt oma „Poliitilises teoloogias“. „Normaalsus ei näita midagi, erand aga näitab kõike; vähe sellest, et ta kinnitab reeglit, reegel elabki ainuüksi erandist. Erandis lööb tegeliku elu jõud läbi tardunud mehhaanilise korduse kesta.“ Võiks isegi minna veel kaugemale ja väita, et erakorralisuse iha reedab teatavat sündmuse igatsust, kuskil küdevat tungi elada teisiti, kui me elame praegu, tajuda maailma teisiti, kui me tajume praegu. Midagi ometi toimub. Äkki on see muutus?

Aga ei. Adolf Hitler, kellest Schmitt nii palju pidas, ei loonud õigupoolest midagi uut, vaid kloppis lihtsalt üles hulga vana saasta. Erakorraline olukord võib küll tekitada suveräänsuse efekti, aga ta ei too veel sündmust, mis olemise paigast nihutaks ja mõtlemisele uue suuna annaks. Ometi on see sündmus ainus horisont, mida tasub silmas pidada. Erakorraline olukord kehtestatakse; sündmus tuleb ise, ilma midagi küsimata. Kui mulle öeldaks, et koroonaviirus on põhjustanud olukorra, kus Eestis lõpetakse lageraie ja põhjavete reostamine, Maailmapank loobub tõepoolest investeerimast fossiilkütustesse ning Putin, Trump ja Bolsonaro löövad käed, et ühiselt ohjeldada üleilmset soojenemist – jah, siis ma hakkasin tõesti uskuma, et midagi on sündimas. Aga sellist sõnumit pole ju tulnud.

Animistliku kosmoloogia järgi on kõigil elusolenditel oma kaitsevaimud. Inimesed söövad taimi ja loomi, kaitsevaimud teavad seda ja saadavad vastuse. Vastuseks on haigused, mis omakorda söövad inimesi. Tavaliselt pole haigusi liiga palju, sest teisi elusolendeid süüakse mõõdukalt. Tänapäeval on asi muidugi teisiti. Inimeste hävitustöö on katastroofiline, see ei paista tundvat mingeid piire. Loomulikult on ka vastused seetõttu ägedamad. Kuid arvestades hävituse ulatust ning tavatut ahnust ja ükskõiksust, millega seda teostatakse, on praegune pandeemia ikkagi väga leebe vastus. „Teil on veel aega mõistus pähe võtta,“ öeldakse kuskil vaikse, vaevu kuuldava häälega. Nii kõneleb uus looduse kroon. Ja kui hästi läheb – aga ei, ma ikkagi ei usu seda –, siis hakkab vana kroon viimaks mõtlema: tõepoolest, äkki võtakski mõistuse pähe? Aga kuidas seda teha?

MAARJA KANGRO
JAUR ERIOLUKORRAST

Eriolukord. Huvitav, millal me väsime. Millal ilmub kriitiline mass või kuidagi eriliselt kvalifitseeritud seltskond neid, kes enam ei viitsi, ei ole asjaga nõus.

Kunagi tõlkisin omal initsiatiivil Giorgio Agambenit, lausa kolme raamatu jagu. Eriolukord ja biopoliitika on Agambeni teemad, ja ta võttiski sõna, aga eluvõõralt. Vähemalt mõneti.

Muidugi on see kole, kui hirm kaotada oma “paljas elu” (la nuda vita) inimesi pimestab ja üksteisest võõrandab. Masendav, kui ligimene on “tühistatud” ja kui inimesed ei saa oma lähedasi isegi maha matta. Liikumisvabaduse piiramine on sügavalt painav ja ega ma oskagi ette kujutada, kaua ma ise Itaalia või Prantsusmaa tüüpi karantiinis vastu peaksin. Vist mitte eriti.

Oma esimeses koroonapostituses räägib Agamben “tavalisest gripist” ja “vajadusest kollektiivse paanika järele”, ja seda võiks pidada lihtsalt hüppeks vähetuntud vette (kirjastuse Quodlibet veebilehel, 26.2). Aga eks ta hiljemgi jätkab sama rida. Inimesed on niivõrd harjunud elama pideva kriisi ja pideva häireolukorra tingimustes,” kirjutab ta 17. märtsil, “et nad ei paista märkavatki, et nende elu on taandatud ainult bioloogiliseks seisundiks ning kaotanud mitte ainult igasuguse sotsiaalse ja poliitilise, vaid ka inimliku ja afektiivse mõõtme.”

Kui asi on nii, on see jube. Aga mil määral see nii on? Ja kas praegused piirangud (mis mõne kuu eest oleksid tundunud ulmelised) on ikka üksnes selle näide ja võimendus, et eriolukord oli juba niigi saanud normaalsuseks, oligi “normaalsuse paradigma”? Üks asi see, et Agamben on oma põhiideed välja töötanud enne sotsiaalmeediat (see on oluline uus dimensioon, nii positiivses kui negatiivses mõttes). Aga see pole praegu tähtis, põhiküsimus on ikkagi, kas inimese mõtestatud, kvalifitseeritud elu, tema rikastatud eluvormide realiseerimisvabadus kaalub epideemia tingimustes üles meetmed, mida rakendatakse palja elu säilimise nimel. “Hea küll, mine tee vanaisale kalli, see on 100% armas ja inimlik, mis sellest, et pärast kasvab n% risk, et vanaisa saab kopsupõletiku.” Selline otsus oleks jabur. On küsimusi, mis on keerulisemad ja valusamad. Ikkagi ei tundu adekvaatne seada praegu rõhk sellele, nagu juhiksid maailma mingid jõud, mis tahavad koroonapaanika ja eriolukorraga manipuleerides end kehtestada.

Jah, keegi peab küsima ärevalt sedagi, mis saab edasi – ega ometi hakata edaspidi ülikoole kergekäeliselt sulgema jne. Aga see on juba üks teine lugu.

Praegu paistab, et “praktilise eetika” kõhedad küsimused võivad esile kerkida hoopis vastupidisest suunast: veendumustest, et surgu, kes sureb, meie tahame oma vabaduste ja mõtestatud eluga edasi minna. Meetmed aitavad loodetavasti kurvi tasandada ja arstiabi kollapsit ehk äragi hoida, aga kas see paljas elu, mida püütakse säästa, pole niigi vanemate ja haigemate oma? Mingi säärane õrn varjund aimdub nt USA epidemioloogi John Ioannidise jutust, kes leiab, et kui me ka jõuaksime (ta meelest) ebatõenäolise tulemuseni, et 60% inimkonnast nakatub ja 1% sureb, mis teeks 40 miljonit, oleksid hukkujad suuremalt jaolt “piiratud elueaga inimesed”. (Ioannidis hindab viiruse surmavust ka üpris madalaks, istudes meelsasti oma Diamond Princessi otsas.)

90-aastased ja ka 80-aastased on enamasti oma elutöö teinud (Elliot Carteri taolisi tegelasi, kes saja-aastaselt veel sundimatult loovad, tuleb harva ette), aga kas nende elu on kuidagi vähem väärtuslik, väärt ohverdamist selle eest, et 40-aastane plastikvidina tootja – või õppejõud – oma tööd ei kaotaks? Kas üks elu on fetiš ja teine tõeline? Olemegi juba ohvriküsimuste juures: elude säilitamine vs kaitsemeetmetest tulenev laiaulatuslik majanduslik, sotsiaalne, (väidetav) mentaalne kahju. Ja piirangute ökoloogiline kasu.

Targad inimesed mudeldavad. Me kõik mudeldame praegu omal viisil, ja võime panna mööda. Siiski pole paha, et Agamben hetkel olulisi otsuseid langetada ei saa.

Isiklik

Kui aus olla, siis õega pidasime pikki epideemiavestlusi veebruari algusest saati. Kammisime hoolega välismeediat, perspektiiv ei paistnud ilus, hakkasime tasapisi maale emale head-paremat varuma. Mu ekskallim Sondriost (Lombardia) ja sõber Pesarost (Marche) andsid hea sissevaate Itaalia meeleoludesse: algul ehmatus, siis muigav üleolek (“zombifilm”, “elu kaevikus”), seejärel uus tõsidus.

Märtsi algul püüdsin ema veenda, et ta enam uljalt linna peal ringi ei käiks, aga ega ta mind kuulda ei võtnud. Ta peaaegu vihastas, nähes mu suhtumises eidžismi.

11. märtsil toimus seni viimne kirjanduslik kolmapäev; ronisin kohale, sest tahtsin kriisi eelõhtu meeleolusid uurida. Olime püünel kaheksakesi, publikut oli tipphetkel 16–17 inimest. Ma polnud nii hõredat seisu näinudki. Õhtujuht Veronika küsis, kas ma tahan Itaalia koroonaviirust kommenteerida, ja ütles: “Maarja tõlgib itaalia keelest.” Publik tegi rõõmsalt hahahaa. Rääkisin oma arust realistlikult, seega teiste jaoks süngelt, ütlesin, et küll viirus levib kohe meilgi laiemalt, asjad lähevad karmimaks. Timo Maran meenutas Lovelocki ja naeratas: mõelgem, et nii puhastab end Gaia kui subjekt. Kivastik ütles, et “Süürias tapetakse ju iga päev inimesi, kus see loogika on”. Veronika kutsus publikut reipalt järgmiseks kolmapäevaks tõlkenominentide õhtule. Pegasus, kuhu kaasesinejatega läksime, oli rahvast täis. Koju minnes kohtasin juhuslikult Urmas Vadi, kutsusin ta külla, jõime veini. Järgmisel õhtul kuulutas Ratas välja eriolukorra.

Koduses Tallinnas saab nüüd reedesel tipptunnil sõita esimese rohelisega üle Pärnu maantee – Liivalaia – Suur-Ameerika ristmiku. Ajakirjandusmaja poolt tulles: mäletate munemist? Kodutänaval Kalamajas parkimiskohti leidub, aga vähem kui jaanipäeval. ProKapitali krundil siblivad ikkagi ehitajad, et tulevikus mu kaunist vaadet rikkuda. Lähen mööda tänavat, köhatan; näen, et noormees, kes läheneb ristuvalt tänavalt koeraga, seisatab ja ootab, kuni ma eemale jõuan.

Keskklassi bastard‘ina saan eriolukorda nautida küll, mõelda mõnusalt, et ühine jama ikka suurendab solidaarsust. Mu põhiline “karantiinipaik” on maakodu, kus oleme ema, õdede ja nende lastega. Käin enam-vähem iga päev jooksmas, katsun minna päeval, kui päikesekiired puulatvasid kuldavad. Revali spordiklubis käimise lõpetasin valvsasti nädal aega enne eriolukorra väljakuulutamist.

Mängin klaverit nagu väikekodanlane kunagi, näiteks ragtime‘e ja Bachi. Just õppisin pähe Mozarti 11. sonaadi viimase osa Alla turca (tuntud ka kui “Türgi marss” ehk “tada-tada-jopp”, erinevalt Bizet’ “Carmeni” avamängust, mis on tuntud kui “jopp-tada-tada-tada”). Pillimäng, ka ebaelegantne, on suurepärane teraapia. Kui noodist viie märgiga Debussyd pusida, pole aega mingitele halbadele asjadele mõelda. Võimalik, et mõni ühehäälne pill võiks traagilist elutunnet soosida, aga klaver on mõnus. Mõtlemine on üheaegselt hõivatud ja vaba, ei pea kogu aeg langetama mingeid moraalseid-poliitilis-esteetilisi valikuid, mis kirjutades on mu jaoks pidevalt mängus, kurnavad aju “aeglase mõtlemise” režiimil. Emotsioonid on noodis olemas, roni ainult sisse.

Neljane õepoeg tahab mängida laava eest põgenemist: peab ronima mööda mööblit, sest põrandat katab kuum laava, mille sisse asjad upuvad. Teeme süüa, loome korda, vahime krimi.

Olen eluaeg olnud vabakutseline, nii et töiselt pole eriolukord mu jaoks väga “eri”. Aga elukalikult, kiivalt tunnen, et tahaksin kah oma karantiiniboonuse välja võtta. Näiteks varjuliselt mökutada, isegi võrgus mitte asju ajada. Nii mujalt mailt kui ka Eestist laekub palveid ennast filmida, etlemisi salvestada, aktiivne olla. Aga mina tahaksin jorutada, paberilt vaikselt teiste tekste lugeda, mitte kuhugi iseendana ilmuda. Kus see kõlbab.

Valerio Magrelli saatis mulle “hüljatud Roomast” nüüdsama ühe luuletuse, mis tõlkes võiks kõlada nii:

Uus kaoseteooria

Niinimetatud liblikaefekt, mille põhjustab üksainus tiivalehvitus, väljendab matemaatikas ja füüsikas ideed, et minimaalsed variatsioonid algtingimustes toovad kaasa maksimaalseid variatsioone süsteemi pikaajalises käitumises

Üks isand pistab Hiinas nahka liblika
ja me ei saa enam minna kinno,
minna jooksma
või tööle,
minna vaidlema
või ka tantsima,
minna kõrtsi,
võib-olla rattaga,
olla üksteisele seltsiks,
kallistada.

22.–23. märts, Harjumaa

JÜRI LIPPING
ERIOLUKORD

See kauge ja kättesaamatuna tundunud nähtus – eriolukord – on meil lõpuks käes. Seni vaid eksootilistest ja ekstreemsetest ilmanurkadest saabuva uudisvoo sagedase keelendina meie meeli kõditanud fenomen on nüüd kanda kinnitanud ka Maarjamaal. Eesti rahvas tunneb oma nahal seda märki, mida on ammu otsinud: kogu see lähiaastate kurtmine suveräänsuse kuhtumise teemal, kõik need jutud omariikluse olematust tarmust sisseimbuvate trendide, survete ja sätete ees, kahtlused, kas meil on ikka säilinud iseotsustusõigus, -võime ja -pädevus ühiskonda kui tervikut puudutavates elulistes-eksistentsiaalsetes küsimustes, on kordki saanud positiivse lahenduse. Sest „suverään on, kes otsustab erakorralise seisukorra üle“, nagu kõlab pea saja aasta tagune määratlus, mille esitas saksa õigusteadlane ja poliitikateoreetik Carl Schmitt – „kondina kurgus“ definitsioon, millest ka tänapäeva arutlustes keegi kuidagi üle ega ümber ei saa.

Muidugi, seda nädalapikkust eriolukorralist reaalsust tunnetame täna kõigele vaatamata alles äärmiselt leebes ja lahedas vormis. See pole sõjaseisukord oma rekvireerimiste, sundvärbamiste, komandanditundide, eritribunalide, talongimajanduse ja muu säärasega. See pole isegi õige humanitaarkatastroof (kus napib vett ja toitu, puuduvad elementaarsed elatusvahendeid, ravimid ja arstiabi, hävinud on eluase ja ümbritsev infrastruktuur, lokkab rüüstemajandus, korravalvurite ja kriminaalide omavoli ja vägivald jne). Kummalisel moel sarnaneb praegu toimuv kõige rohkem olukorraga, mida nimetatakse üldstreigiks, mis aga sedakorda pole kutsutud esile riigi vastu, vaid on välja kuulutatud riigi enese poolt. Kusagil mingid jõud tegutsevad, kära on palju, kuid hea kodaniku kohus on istuda vaikselt kodus, mitte tuuritada kaubanduskeskustes; järgida täpselt ettekirjutusi ja tarbida meediakanaleid, kutsutakse üles lugema raamatuid ja süüvima eneseotsinguisse, pidama karantiinipäevikut ning looduses jalutades loendama oravaid.

Riigialamate sunnitud jõudeelu, ümberlülitumine tühikäigule, passiivsele režiimile on täpselt pöördvõrdeline „uinuva suverääni“ kauaigatsetud ärkamisega. See võib tulla paraja üllatusena kõigile õnneindeksite kallal pusijatele, kuid nagu ajalugu pole ühestki otsast päikesereis, nii pole ka suveräänsus mingi roosiaed. Viimase kahe teraga mõõk on alati olnud üks kahtlane värk, mistap võib küsida, kas me sellist eriolukorda tahtsimegi. Hoolimata tõsiasjast, et viirus pole iseenesest poliitiline nähtus, viirus pole vaenlane, kuulutab Euroopa poliitiline ladvik meile ometi Hiiobi sõnumit. Nous sommes en guerre, kordab Emmanuel Macron oma pöördumises Prantsuse rahva poole: „Me oleme sõjas, sanitaarses sõjas. Muidugi, me ei võitle ei armee ega teise rahva vastu. Kuid vaenlane on siin, nähtamatu, tabamatu, progresseeruv. Ning see nõuab meie üldist mobiliseerumist.“ Samuti on Angela Merkeli sõnul koroonaviirus Saksamaa suurim proovikivi pärast Berliini langemist: „Teisest maailmasõjast saadik pole meie riik silmitsi seisnud sellise väljakutsega, mille ületamine sõltuks nii väga kõigi kollektiivsest solidaarsusest.“ Iroonilisel moel võtab see väljanõutud kollektiivne solidaarsus siin kaaskodanikest täieliku isoleerumise vormi, üldine mobiliseerumine teostub vinduva paigalpüsimisena, ning säärane paradoksaalne lahend annab hea ettekäände filosofeerida edasi veidi üldisematel teemadel kui näomask või tualettpaber.

Eriolukorra fenomen – ma ei räägi enam käesolevast kriisist, vaid kaasaegsest teooriast, kuigi püüan seda teha epidemoloogilist perspektiivi silmas pidades – on huvipakkuv seetõttu, et märgib üleminekutsooni, kus leiab aset üks ainulaadne protseduur: elu kui sellise sisestamine poliitilisse korda. Millistel tingimustel saab elu endale õiguse – eluõiguse – ning ta tunnistatakse elamisväärseks? Privatiseerimise tingimusel: elu taandatakse kehadele, kehad personifitseeritakse (s.o varustatakse maskiga) ja suunatakse n-ö juriidilisse karantiini. Riigistatud ühiskond rajatakse ühiselulisest olemisest sisse-välja-arvamise tehtega. Võime öelda, et üleüldise valitsustumise protsessi käigus viimaste sajandite jooksul välja arendatud turvalisuse dispositiivid, mida Michel Foucault nii meeldejäävalt kirjeldas, toimivad suuresti immunitaarse loogika põhimõttel. Selle otsustava poliitilise sekkumisega esilekutsutud immuniteedi operaatoriks, operaatori nimeks, ongi suveräänsus – mõeldud tagama mitte niivõrd kodanike õigusi ja vabadusi, kuivõrd nende turvalisust ja puutumatust, lunastades nad vastastikku nakkavast sõltuvusest, kurnavast kogukondlikust sidumusest, nagu ka konfliktsusest, mis seda konkurentsivõitlusele ülesehitatud süsteemi endeemiliselt, pahaloomuliselt kummitab.

Praegune kriis on järjekordne näide (post)modernse ühiskondliku elukorralduse läbinisti biopoliitilisest alusest. Tänapäeval on võimatu ette kujutada poliitikat, mis poleks pööratud elu kui sellise poole, mis ei käsitaks kodanikku tema elava keha vaatepunktist. Ometi on elu ise puhas immanentsus, sel puuduvad loomulikud jaotused, eristused, lõiked. Sestap tuleb neid (ära)lõikeid, detsisioone, lakkamatult ja elu enese voolava muutlikkuse tõttu üha uuesti teha. Alusetu detsisionism – ja selle pahupool: otsuse pidev edasilükkamine, sellega viivitamine, läbiv otsustamatus – on tänapäeva poliitika needus, pole võimalik enam tabada õiget piiri, leida tõest jaotust, kehtestada püsivat identiteeti. Poliitika käsitab elu olemuslikult probleemina, aga ka strateegilise valikusituatsioonina, kus loomulik mõõt libiseb aina käest: keda lasta sisse, kes jätta välja, kes on oma, kes võõras, terve, haige, milline elu on elamist väärt, milliseid liike kaitsta, milliste teiste arvel, palju lageraiuda, palju kunstväetada, palju mahekasvatada, palju võõrliigistada, palju sookvootida (üldine feminiseerumine kui oht nakatuda „sooga, mis ei ole üks“) jne. Poliitika taandub sisuliselt „õige“ aineringluse peenhäälestusele, tuhandete faktide ja faktorite tulvas metaboolse piiri pidevale palavikulisele otsimisele „seesmuse“ ja „välisuse“ vahel.

Siit ka vajadus immuniseerimise järele – mille vastu täpsemalt? Kommuniseerimise vastu, s.o kogukonna liikmelisuses eneses peituvate konflikti- ja kontaktiriskide vastu, eeskätt nende suhete interaktiivsete ja egalitaarsete liialduste, nt „mimeetilise iha“ vägivaldsuse vastu (iha olla nagu teine, omastada võõraid hüvesid, muutuda kellegi sarnaseks). Inimene on inimesele hunt mitte loomuseisundis, vaid hundiseadustele üles ehitatud õigusruumis – eluruumis, mis märgistab iga selle asuka potentsiaalselt libahundi needusega. Immuunsus viitab vahenditele, mis garanteerivad indiviidi identiteedi puutumatuse, tõrjudes kogukonna „võõrandavaid toimeid“, mis lakkamatult ähvardavad selle kandjat „identiteedikaoga“. Nõnda tulebki kehtestatud eluvormi kaitsta elu enda liiasuse eest, tema ülevoolava, seguneva ja teiseneva loomuse eest. Kuid sel samal põhjusel kandub kogukond paratamatult immunitaarsesse apooriasse, steriilsesse ummikusse, getostunud olemisse, millest puudub väljapääs.

Ainult siis, kui mõistame, mil määral teenivad meile pärandunud poliitilised kategooriad kollektiivse eksistentsivormi immuniseerimise üritust, suudame me ümber orienteeruda positiivsele biopoliitilisele avatusele ja tunnistada vastastikust sõltuvust nii üksteise kui kogu meid ümbritseva elususega, tehes seda juba hoopis teistsuguste, elu ühisust, bioloogilist egalitarisimi jaatavate kategooriate vahendusel. See algab äratundmisest, et säärase „virtuaalse“ – võiksime ka öelda, „viraalse“ – kogukonna väljendamiseks on tarvis uut loogikat, uut mõistestikku, kui seda on meie traditsioonilised arusaamad poliitilisest majandamisest, mille motoks isegi kriisiaegadel on Fiat oeconomia, pereat mundus.

Üks esimesi samme sel teel oleks kehalisuse printsiibist lahtiütlemine poliitika eksklusiivse sihtmärgina, sest just keha on see kontseptuaalne pind, millel rajaneb suveräänne identiteet-immuniteet. Tuleb pöörduda näoga väljapoole, selle tuleva kogukonna poole, mida iseloomustab ebaisikuline ainulisus või ainuline ebaisiklikkus ning mille piirid jooksevad risti-rästi ja põiki inimestelt taimedele, loomadelt mikroorganismidele, hõlmates kõiki ökosüsteemseid ilminguid sõltumata nende individuatsiooni määrast ja mateeriast. Liberalistlik mõttelaad meid siin aidata ei saa, sest see ongi sünnitanud valitsemisviisi, mille ideaali me kõik teame: „Ühiskonda pole olemas.“ Aga kogukondlikkus ei tähenda pelka kogumit privaatseid kehi, mida kirjeldab nende püsiv identsus ja peetunud eraelu (püha ja puutumatu omand, subjektiivsed õigused, isekad huvid ja vajadused) ning kus „ühe vabadus lõpeb seal, kus algab teise nina“ – selle tõdemuse absurdset realiseerumist meie täbarseis täna pakubki.

Mis saab edasi? Ühelt poolt tuleb siingi piirduda banaalse käibefraasiga too early to tell, kuigi pessimistlikuma (ja realistlikuma) stsenaariumi põhjal võib arvata, et olukord normaliseerub üsna kiiresti, vaenulikust viirusest saadakse jagu, süsteem tunnistab võidukalt oma ainuõigsust ning kevadise noorenduskuuri läbi teinud kapitalistlik masinavärk ammutab ootamatust restardist, nagu ka inimeste vallapääsenud elujanust, vaid uut hoogu – kõik läheb edasi nagu heas ameerika filmis. Kuid ühiskondlikult ärksad vaimud võiksid siit ometi väljuda küsimusega, kas Lääne ühiskonnakorraldust pikka aega valitsenud liberaalne paradigma on ikka kõige parem vahend tänapäeva üleilmsete ja paljutahuliste väljakutsete mõtestamiseks. See paradigma võib küll pakkuda hetkelist meelerahu ja hingekosutust ärevatel aegadel, maalides pildi idüllilisest paradiisisaarest keset ümberringi tormlevaid kataklüsme, kuid sarnaselt Titanicu pardal legendaarselt mänginud muusikaga on sel oht jääda kõigi heade kavatsuste kiuste põhjamineva eluvormi leinamarsiks.

TÕNU VIIK
PANDEEMIA KOGEMUS FENOMENOLOOGILISES VAATES

Täna, eriolukorra kuuendal päeval, kui ma neid ridu kirjutan, joonistub pandeemiline kriis minu ees lahti mitte reaalse häda või haigusena, vaid elukorralduse pisukese muudatusena: veedan oma päeva kodu seinte vahel, pean telefoni ja arvuti vahendusel inimestega sidet, jälgin uudiseid, loen, kirjutan, ajan asju. Lastele peab kolm korda päevas süüa tegema. Külmkapp on toitu täis, sest poed on lahti ja pangakaart toimib. Tuba on soe, külmik suriseb, internet töötab. Seetõttu on ka töö osas kõik sama. Vähesed elektrooniliselt vahendamata kontaktid ülikooli seinte vahel on ära jäänud, aga minu töökoht on üks neist empiirilises mõttes „mittetootvatest“ asutustest, mis juba ammu on oma tegemised virtuaalsusesse üle kolinud. Auditoorne töö moodustab üliõpilase õpingutest aina väiksema osa – vähemalt juhul kui ta tublilt kõik ainekursuse saidile üles laetud ülesanded ära täidab. Väikesed koolilapsed peavad nüüd samamoodi õppima õppima – igaüks oma toas, ekraani kaudu mingis mõttes teistega koos, aga mingis teises mõttes üksi.

Teiste inimeste elumärkideks on pikslid helendaval tasapinnal. Neist moodustuvad e-mailid, tšättide sõnumid ja emotikonid, laigid, helisõnumid, veebikaamera liikuvad kujutised lõuaalusest vaatest, ja dokumendid, lõputu hulk dokumente, osa elektrooniliselt allkirjastatud, ning need, mis alles töös, veel allkirjastamata. Tähelepanu tõmbavad kõiksugu pealkirjad, millele klikkida, selle peale avanevad aknad uute tekstide ja reklaamidega, videod, filmid, fotod ja kõige lõpuks ka minu OneNote’i märkmed vajaliku informatsiooniga, mis on teistest akendest kokku kleebitud. Maailm, mis on kaugemal kui see, mis paistab läbi selle vanaaegse akna, mis on paigutatud minu korteriseina avausse, on virtuaalsetes akendes helendavalt esil ja presentne ka siis, kui väljas hämardub. Õigemini on ta siis veel intensiivsemalt olemas, sest olemine on valgus ja pimedus on selle puudumine. Kui ekraanide helendus kustuks, ei oleks enam kriis, vaid maailma lõpp – asjade hajumine virtuaalsesse olematusse, robustse empiiria tajumatusse üska, kus nad veel ennemuiste, kolmkümmend ja enam aastat tagasi olid. Enne nende digitaliseerimist. Selles mõttes, ma kardan, on eriolukord killuke tulevikust.

Enamik meist ei tea, kas COVID-19 iseloom on tõepoolest nii eriline, et nõuab tavatuid meetmeid, või on tegemist kollektiivse ülereageerimisega järjekordsele globaalajastu epideemiale, nagu olid sea- või linnugripp. Inimeste liikumise ja kogunemise keelud kehtisid Euroopa riikides viimati suure sõja ajal. Majandus kannatab, sest üleöö elustusid kõige radikaalsemad säästliku eluviisi visioonid reisimise ja tarbimise vähendamisest. On see neoliberaalse kapitalismi ja demokraatia apokalüpsise algfaas, nende kahe kooselu lõpp (aeglaselt otsustavad ühiskonnad surevad välja), või tuleb lihtsalt üle elada keeldude põhjustatud majandussurutis ja kõik jätkub vanaviisi?

Me ei tea, sest kriisi põhjustajat pole võimalik kogeda. Seda on võimatu kogeda mitte ainult sellepärast, et viirused on silmaga nähtamatud, vaid ka sellepärast, et erakorraliste meetmete põhjus asub tulevikus. Me oleme muutnud oma elu lähtuvalt tulevikus toimuvast sündmusteahelast – ühele ajale kuhjuv raskelt haigestunute selline arv, mis tervishoiusüsteemile üle jõu käib, ning mis siis omakorda šokeerivaid sotsiaalseid ja poliitilisi tagajärgi esile kutsub. See on tuletuslik jada, mida ühed, näiteks viroloogidest spetsialistid, peavad tõenäoliseks, ja teised, näiteks poliitikud ja kõik ülejäänud, usuvad. Või siis mitte. Mina olen igatähes heas usus kodus selleks, et tulevikku parandada; et tulevikus midagi olematuks teha. Et vältida ohvreid, keda (veel) ei ole ja keda ka loodetavasti kunagi ei tule. Ma usun koos teistega, et kui me kõik ühtemoodi käitume, siis teeme me koos selle tulevikus toimuva sündmuste jada olematuks. Pole just väike saavutus! Tulevikus midagi olematuks teha polegi nii lihtne, sest selleks peab esiteks teadma, mis tuleb, ja teiseks, kuidas seda, mis tuleb, muuta – nii et ta ei tuleks. Selleks on vaja meie kõigi usku spetsialistide teadmistesse ja usupõhiselt suunatud käitumist. Viimase saavutamiseks ongi see asi – viirus – saanud virtuaalseks ja näitab ennast nii paljude ekraanide helenduses kui võimalik. Et tekiks võimalus, et ta ei ilmukski nendesse akendesse, mis on seinte avaustes.

See kõik oleks üsna imelik, kui see ei oleks inimese puhul nii tavaline. Samast loogikast lähtudes paigutame me oma majadesse vingugaasiandureid, eraldame 2% SKT-st sõjalisteks kulutusteks, käime poes, paljud käivad nii koolis ja tööl. Suure osa oma ajast tegutseme me tuleviku nimel, kes rohkem, kes vähem. Virtuaalsus tõrjub oleviku kõrvale ja täidab selle millegagi tulevikust, mida veel ei ole, ja mis tänu oma virtuaalsele kohalolule ka ei tule, see tähendab ei jõuagi tulevikust olevikuni. Kogu loomne elu on mingis mõttes suunatud sellele, mida siin praegu ei ole. Loomade liikumisvõime on sisuliselt erinevate tulevikkude realiseerimise viis. Teatud tulevike eest (ärasöömine) saab ära joosta või eemale liikuda, kapata või ujuda. Aga erinevalt teistest loomadest saab inimene ära joosta ka selliste tulevike eest, mis pole empiiriliselt reaalsed ega kogetavad. Ja sellisel juhul tekib alati küsimus, keda ja kui palju uskuda. Kelle loodud virtuaalne tulevik me arvuti akendes helendab? Selle juurde me teame ju küll, et kui akende sisu on kõigil sama, siis on ühiskond unisoonis, aga kui virtuaalsetest akendest helendavad erinevad tulevikud, siis võib ennustada tüli. Aga kriisisituatsioonis ju tüli olla ei tohi?

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht