Koroonablogi II

Peter Loone Fannion, Eeva Kesküla, Aet Varik, Øyvind Rangøy

PETER LOONE FANNION:

Ma olen Peter Loone Fannion, 10 aastat vana ja käin neljandas klassis. Ma elan Palo Altos, Ameerikas. Ma elan küll väikesel tänaval, aga käin ühes California parimas koolis. Tavaliselt lähen ma kooli jalgrattaga. Minu ema on pärit Eestist ja ma olen Eestis käinud iga suvel, sellest saadik kui ma sain kolme aastaseks. Minu tädi Oudekki on Eestis parlamendi liige ja ma näen teda ainult üks või kaks korda aastas.

Olen praegu oma kodus kinni, sest meie koolinõukogu sulges koroonaviiruse pärast koolid. Minu ema koduõpetab mind, et ma saaksin korraliku hariduse, ma kardan, et ma ei saa kooli tagasi enne kui viiendaks klassiks. Ema koolis on raskem, ehkki tööd on vähem. Ma arvan ikkagi, et temast oleks saanud päris hea õpetaja.

Hommikul ma kõigepealt ärkan, siis ma teen umbes tund aega matemaatikat ja siis loen Sonia Shahi populaarteaduslikku raamatut „Pandeemia“. Selles räägitakse viirustest ja kuidas need levivad. Pärast lugemist vastan Google Docsis ema tehtud küsimustele teksti kohta. Siis söön lõunat ja loen tund aega juturaamatut „Maze Runner“ ning kolm artiklit Washington Postist. Kõigest, mida ma loen, kirjutan lühikokkuvõtte ka ja ongi selleks päevaks kõik!

Ma ei või oma kodust välja minna, ainult toidupoodi ja „hädavajalikuks reisimiseks“. Me käime isaga jalgrattaga sõitmas, see loeb kehalise kasvatuse eest. Kõik mänguväljakud on suletud ja tänaval peab hoidma kaht meetrit vahemaad. Pühapäeviti peame kolme sõbraga videokõne.

Ma olen väga mures, et kui lennukompaniid tühistavad kõik lennud Eestisse, siis ma sel suvel ei saagi Eestisse minna või näha oma tädi ja vanavanemaid. Mul on meie perekonnakodus Antslas minu eriline õunapuu ja ma tahaksin näha, kunas tal tulevad õunad. Veel mulle meeldib käia Ähijärve ääres, mis on minu lemmikjärv Eestis. Ma kardan, et ma ei saa sel aastal üldse Eestisse, koroonaviiruse pärast.

25.03.2020, Palo Alto

EEVA KESKÜLA:

Taimaal kehtestati 26. märtsist 30. aprillini eriolukurd, mis piirab riiki sisenemist, reisimist eri provintside vahel, suletud on kaubanduskeskused, igasugused avalikud lõbustusasutused, koolid ja ülikoolid. Supermarketid ning valitsusasutused on lahti. Kahjuks võeti osa meetmeid kasutusele liiga hilja ning palju inimesi nakatus just populaarse tai poksi hiiglaslikel staadionitel Bangkokis, viimasel nädalal on haigete arv paarisajalt üle tuhande, iga päev lisandub umbes sada juhtu. Kuna töökohad on ennast sulgenud, üritab rahvas suurlinnadest üle maa kodukohtade poole liikuda, kuid viiruse levimise takistamiseks on nüüd paljud bussiliinid suletud.

Kuid Taimaa pole minu spetsialiteet ning suuri üldistusi kohaliku majanduse hetkeseisu ja kohaliku kultuuri kohta ma teha ei oska. Küll aga oskan üht-teist öelda ühe konkreetse Tai nurgakese, nimelt Koh Phangani saare kohta, kus praegu redutame. Tulime elukaaslase ja oma pisut üle aastase lapsega siia jaanuari lõpuks plaaniga nautida minu vanemapuhkuse aega ja seda, et laps võib rahulikult ära unustada sõna „kombinesoon“. Plaanisime jääda kolmeks kuuks.

Selle saare valisime, kuna peale kuulsate täiskuupidude, mil saarele sõidab tantsima ja ohtralt alkoholi pruukima kuni 30 000 noort rändurit, on saare teises otsas küla, kus elab üsna püsivalt üle maailma kokku sõitnud spirituaalsete huvidega kogukond, n-ö conscious community. Kuigi kristallidega ravitsemine, reiki ja koos mantrate laulmine polnud päris meie teemad, nautisime siia saabudes väga joogastuudiote rohkust, erinevaid töötubasid ning pühapäevahommikuti püramiidikujulises hoones toimuvat alkoholi- ja narkovaba ekstaatilist tantsu. Üle kõige meeldis meile aga see, et igas kohvikus või rannas oli lihtne teistega lobisema hakata ja pärast Eesti talve nautisime iga väikest suhtlust.

Kui Bangkokis olid kõigil maskid ees juba jaanuari lõpus, siis saarel toimis kuni eelmise nädala lõpuni justkui paralleeluniversum. Täiskuupidu oli küll tühistatud, kuid ühismeditatsioonid, päikeseloojangul suurtes gruppides trummilöömine ja tantsimine ning kohvikutes lobisemine toimus edasi. Saarel oli tuvastatud üks farang’ist ehk välismaalasest mujalt nakkuse toonud haige, kes toibus kohalikus haiglas kenasti ja on nüüdseks saarelt lahkunud.

Viimase nädalaga on aga kõik joogastuudiod, massaaži- ja ilukeskused ning praktiliselt kõik restoranid ja kohvikud ennast sulgenud. Kõik need regulatsioonid ei tulene riiklikust eriolukorrast, vaid on kohaliku omavalitsuse ja haigla soovitused. Mõju turismist elava saare majandusele on veel raske hinnata. Märtsis lõpeb turismihooaeg ning kõik jääb nagunii vaiksemaks: laenutatud ja teid täitnud mootorrattad seisavad nukralt laenutuskohtade ees, uuesti on igale poole tekkinud vabade bangalote või kuurorditubade väljaüürimise sildid. Kuid need turistid või tervendajaks või joogaõpetajaks õppijad, kes pidid märtsis tulema, jäid tulemata, nii et kõik aeglustub ja sulgub vaikselt.

Terviseohutuse piirangutele on erinevad asutused reageerinud erinevalt: ühel õhtul teatas meie lemmikkoht, et neil võib olla vähem kui kümme klienti korraga ja kõik lauad peavad olema üksteisest kahe meetri kaugusel. Eile teatas populaarne kohvik, et lubatud on ainult üks külastaja laua kohta ning tänaseks on enamik kohti lahti vaid take-away’deks. Teised kohad püsivad aga lahti niikaua kui võimalik. Kui tegu on Tai pereäriga, vaatab kohalik Euroopa kogukond selle peale vähem halvustavalt ja istutakse isegi maskideta veel mõnuga kohvikutes ja lobisetakse lauanaabritega – see oli ju kogu selle saare võlu ning sellest on raske lahti lasta! 

Samuti on viimasel kolmel päeval tänavapilt oluliselt muutunud. Kui varem leidsid siinsed farang’id oma kodumaiste meediakanalite põhjal, et maskidest on vähe abi ja neid on palavaga nagunii nõme kanda, siis nüüd on üldiselt tormiliste Facebooki-debattide järel otsustatud, et efektiivne või mitte, oleme siin külalised ja maski kandmine näitab austust kohaliku kultuuri vastu. Pealegi trahvivat nüüd maski puudumist ka politsei. Viimastel päevadel oleme õppinud välja minnes peale lõputute beebividinate ka maski kaasa haarama, lugema inimeste nägusid ja naeratusi läbi nende silmade, kui me suid ei näe; hipid on lõpetanud kallistamise ning panevad käed kokku ja kummardavad selle asemel.

Kellega ja kui palju me ise edasi suhtleme ja kellega lapsel mängida lubame, on kohutavalt keerulised küsimused. Loomulikult toimub jooga salaja edasi, ehk isegi need intiimsed tantra-kogunemised, kuhu minekuks me alles julgust kogusime. Selliste asjade puhul on lihtne öelda, et me ei tee neid, sest see ei ole vastutustundlik kogukonna ja meist nõrgema tervisega inimeste suhtes ja ka nende korraldajad võtavad asjatuid tervisega seonduvaid ja poliitilisi riske suhetes kohalikega. Aga see üks väike poiss, kellega meie tütar hästi läbi saab? Aga lapsehoidja, tänu kellele ma saan võtta need mõned tunnid, et midagi kirja panna? Mitu inimest on turvaline ring saarel, kus praegu justkui uusi juhtumeid ei ole ja kuhu transport on oluliselt vähenenud?

Kui paar nädalat tagasi ühes kohalikus Facebooki-grupis kuulutasin, et sooviksin intervjuusid teha, sain kohutavalt vastu päid ja jalgu: „Missugusest osast selles lauses sa aru ei saa: Stay the fuck at home!“ Noh, eks ma seda teengi, aga seda oleks võinud ka viisakamalt väljendada. Antropoloogina tahan paremini aru saada, kuidas praegune kriis muudab töö iseloomu ja rääkida saarel pesitsevate diginomaadidega. Kuna paljud on siia „luku taha“ jäänud, tahan mõelda selle üle, kuidas erineb valge keskklassi puuristamine näiteks pagulaste omast, või mida tähendab mobiilsus olukorras, kus mobiilsust ei ole. Kuna siin toimus palju töötubasid selle kohta, kuidas saada rikkaks, olles samal ajal spirituaalne, tahan mõista, kuidas need õpetajad raha ja külluslikkust tuleva majanduskriisi kontekstis mõistavad. Aga paljud need küsimused jäävad praegu küsimata või saavad küsitud online, sest püsime vastutustundlikult oma bangalos. Elu väikese lapsega aeglustab igasuguseid töö- ja mõtteprotsesse nii ehk nii, sul on kindlad tunnid, kus saad intervjueerida, lugeda, kirjutada. Viiruspuhang aeglustab kindlasti osa neist protsessidest veelgi, no aga las need mõtted siis lihtsalt püsivad ja küpsevad vaikselt kusagil.

Eile saime Finnairilt ametliku teate, et meie lend on tühistatud, me muidugi juba teadsime ka. Eks tagantjärgi on lihtsam öelda, kas pidanuksime plaane muutma ja kiiremini koju pagema. Aga praegu meil neid fakte ei ole ja siin on lapsega mugav. Praegu tunneme end siin piisavalt turvaliselt, et jääda mõneks ajaks. Jookseme või sõidame rattaga varahommikul, kui veel liiga palav ei ole, teeme natuke tööd ja palju liivalosse.

Aa, ja ähvardati, et kui rahvas korralikumalt käituma ei hakka, siis tuleb täielik õhtune komandanditund, kell üheksa peavad kõik kodus olema. Meie perel kehtib see juba pärast tütre sündi pea poolteist aastat, me ei muretse.

27.03.2020, Koh Phangan

AET VARIK:

Selgituseks ehk niipalju, et olen vabakutseline tõlkija, elan Rootsis, aga Eesti vahet reisin päris tihti, kui mitte lausa igal kuul, siis igal teisel, ja ilma nende reisideta on elu raske ette kujutada, sest Eestis on nii omaksed, sõbrad kui ka seltsi- ja tööelu. Töötan kodus ja elan Rootsis juba päris pikka aega, aga siiski olen kodus ka Tallinnas ema pool.

Asusin 10. märtsi hommikul Tallinna poole teele, et emakeelepäeval pidu pidada ja kirjandusõhtul osaleda. Östergötlandis, see on Rootsi maakond ehk lään, kus ma elan, oli tollal üks registreeritud koroonaviirusesse nakatunu ja mina pidasin üsna oluliseks seda, et sõidan Tallinki bussiga Norrköpingist otse sadamasse, läbimata näiteks Stockholmi metrood. Ühesõnaga, ei tundnud end nakkusetoojana.

Bussis oli inimesi vähe ja ka laevas väga hõredalt, restoranis Alexandra sõin pelmeene uhkes üksinduses.

Tagantjärele tean, et järgmisel päeval, 11. märtsil, hinnati nakkusrisk Rootsis väga kõrgeks. Eesti polnud Rootsit siis veel riskipiirkonnaks kuulutanud.

Neljapäeva (12. märtsi) õhtul käisin hambaarstil, kus üks vanem härra, kes väljanägemise poolest kangesti Theodor Kallifatidesega sarnanes, vestles vastuvõtulaua neiuga pikalt itaalia keeles. Nende itaalia keel oli hämmastavalt ladus ja kauni kõlaga, aga kogu see stseen tundus kuidagi ebahügieeniline ja nakkusohtlik! Mõtlesin aina, et nad võiksid ometi vait jääda.

Reedel kohtusin Stockmanni kaubamaja välisukse juures kahe kolleegiga, kes mind nähes näost kaameks tõmbusid ja taganesid. Aga meenutasin omaenda reaktsiooni itaalia keelele ja väga ei imestanudki. Nagu ma alles hoopis hiljem uudistest lugesin, oli rahandusminister päev varem nimetanud Rootsit Eesti „kõige akuutsemaks riskipiirkonnaks“ ja nõudnud laevaliikluse lõpetamist.

Ja eks asi läkski üha tõsisemaks, paanika kasvas ja meetmed karmistusid. Üritused, kirjanduslikud ja muud, jäeti kõik järjest ära. Laupäeva (14. märtsi) hommikul hakkasin mõtlema, et ehk oleks õigem siiski koju sõita, enne kui piirid kinni pannakse. Tagantjärele tean, et oleks ka hiljem saanud sõita, kuigi päris ilmselget pole siin midagi – näiteks oli mul kaasas ID-kaart, aga mitte pass, ja lennufirmad võivad vahel siiski passi nõuda.

Hakkasin otsima pileteid juba pühapäevaks, kuigi algne plaan oli olnud veel terve nädal Tallinnas veeta, koos mehega, kes pühapäeval (15. märtsil) pidi Rootsist sõitma hakkama. Õnneks taipas koju jääda. Avastasin üsna pea, et Tallink enam Rootsi kodulehel tallinksilja.se üldse Tallinn-Stockholmi pileteid ei müü. Ükskõik mis kuupäeva ma ka proovisin, ikka vaatas vastu kiri (f.n. utsålt ehk praeguse seisuga välja müüdud). See ehmatas päris ära. Tallinki Eesti kodulehelt sain pileti samaks päevaks – see oli (Tallinkil) viimane laev Tallinnast Stockholmi. Natuke jube tunne oli küll, asjade pakkimiseks kaks tundi ja siis laevale. Kusjuures pole teada, millal tagasi saab! Eks tekkisid assotsiatsioonid üle mere Rootsi põgenemisega, küllap tuli ka siis enamasti kiiruga pakkida.

Kodust lahkumine polnud mul siiski väga dramaatiline, Bolt sõitis alguses miskipärast hoopis lauluväljaku kanti, ehk selleks, et saaksin veel isamaalise tunde kätte, aga viis mu lõpuks kenasti sadamasse. Seal ei tundnud keegi huvi, kes ma selline olen ja kuhu lähen.

Seekord oli rahvast laeval siiski rohkem, nii kruiisireisijaid kui ka minusugseid „ärganuid“. Ajasin juttu ühe eesti perega, kes oli sõitnud Eestisse vanaema 90. sünnipäevale, aga otsustanud targu siiski minemata jätta ja käinud vähemalt autoga teeninduses ära. Nemad lootsid küll, et ka Rootsi varsti nakkuse tõkestamiseks sama ranged meetmed kehtestab kui Eesti.

Kõigele krooniks pani Victoria I meid tavapärase 10.15 asemel maha kell 6 hommikul kohaliku aja järgi. Ka see oli kummaline. Nimelt tuli meil maha minna 10 minutiga, siis võeti 10 minuti jooksul pealetulijad pardale (neid vist mõneke siiski oli, kuigi väljumine toimus umbes 12 tundi tavalisest varem) ja valge laev uhas Tallinna poole tagasi. Kaiäärne jäi tühjaks – ka see tundus nii lõplik!

Ootasin siis kella 11-ni bussi, mis mind Norrköpingisse viiks, see läks ikka normaalsel ajal, sest Riia ja Helsingi laevad käisid veel graafiku järgi. Lugemist mul oli ja terminalis oli koguni kohvik lahti, nii et võrreldes nendega, kes autoga piiril mitmekümnekilomeetristes sabades istusid, ei olnud mul häda midagi, kuigi bussi tuli oodata viis tundi. Väsitav siiski, öö oli ju üsna lühike olnud ja uni ka rahutu.

Õnneks paistab esialgu, et mina ja mu lähedased siin- ja sealpool Läänemerd on terved. Täna saab kojujõudmisest nädal mööda, nii et hõisata on veel vara – aga loota ehk võib.

Rootsis pole eriolukorda, aga kõigil, kel on vähegi külmetushaiguse tunnuseid, olgu või kerge nohu, soovitatakse kodus püsida, kuigi nende kodused võivad käia tööl ja koolis. Samuti peaksid kodus püsima üle 70-aastased. Gümnaasiumid on siin küll kaugõppele üle läinud, aga lasteaiad ja põhikoolid toimivad endiselt. Põhjenduseks see, et lapsed ei haigestu enamasti raskelt, ja parem olgu nad koolis kui vanavanemate juures. Mõnel lapsel polegi päeval kusagil olla, kui kool kinni pannakse. Ja muidugi peetakse tähtsaks, et meedikud lastega kodus ei istuks.

Siin testitakse juba pikemat aega üksnes neid, keda haiglasse sisse võetakse, ja haiglate ja vanade- ja hooldekodude personali. Elanikkonda laiemalt ei testita, aga nurinat selle üle eriti kuulda ei ole. Inimesed püsivad hoolega kodus, tänavad on tühjad ja poodides ka rahvast hõredalt. Kirikutes siiski toimuvad jumalateenistused ja ka missad (rootsi keeles mässa), kus armulaual jagatakse küll leiba, aga mitte veini. Ja seltskondlikku kohvijoomist muidugi ka ei järgne.

Nüüd soovitatakse juba ka Rootsi-siseseid reise vältida, mis on päris mõistlik, sest esialgu on viirus tõesti peamiselt suurlinnades. Suusakuurordid jäävad avatuks (Itaalia eeskuju ilmselt ei hirmuta), kuid nn after-ski peod ja diskod jäävad ära. Samas peab iga suusataja arvestama sellega, et kui tal tekivad haigustunnused, tuleb koju pääseda omal käel, ühistranspordi abita. Ja koju on enamikul ilmselt sadu kilomeetreid. Östergötlandis on haigestunuid nüüd küll juba 146, aga nagu viimasel ajal enamasti lisatakse, tegelikult viis kuni kümme korda rohkem… Lohutame ennast sellega, et vanema administratiivse jaotuse ehk landskap’i järgi elame hoopis Smålandis ja Tryserumi kihelkonnas.

Poodides siin üldiselt kaupa on, aga suhkrut ja kaerahelbeid oli eile veel ainult ühekilostes pakkides ja tualettpaberit vaid kõige kallimat sorti. Nii et väikest viisi ikka soetatakse varusid.

Päris piinlik hakkas, kui lugesin teiste blogiliste piiratud jalutamisoludest. Mul on siin nimelt ümberringi mets, kus ma ilmselt võin segamatult ringi uidata, ilma et ühtegi kaasinimest vastu tuleks. Minu toaspidamisega ei saavutaks ka kõige rangem režiim vähimatki. Naabrid on meil nii kolme-neljasaja meetri kaugusel, nii et üksteist me eriti ei näe ega kuule. Pärast Vikerkaare blogi lugemist läksingi täna ja tegin metsas ühe tunnise tiiru, et ressurssi mitte raisku lasta. Ehmatasin üht märtsijänest.

10.03–23.03.2020, Valdemarsvik–Tallinn–Valdemarsvik

ØYVIND RANGØY:

Neljapäev, 12. märts. Tallinn–Oslo–Rangøya

Ütlesin taksojuht Aleksandrile, et kolmveerand neli on isegi mulle vara.

Mulle ka. Ma ei läinudki magama. Vahtisin lihtsalt telekat, aga midagi pole ju vahtida, ainult sõnu ja propagandat, no, sealt Venemaalt.“

Luuletusi ei lugenud?“

Ei, nii väikest šrifti öösel ei saa. Nojah, ja siis mis seal ikka, tegin putru ja teed ja läksin tööle.“

Oslo lennujaama apteegis on desinfitseerimisvahend otsas. Sellest teatakse juba kaugelt loetavate käsitsi kirjutatud siltidega.

Elu käib, aga hõredalt. Saabudes täidame kõik registreerimisankeedid: kust me tuleme, kus me käinud oleme, kas meil on palavik, köha, külmetussümptomid.

Inimesed kohtuvad, naeratavad ja ütlevad erinevates keeltes: me ei kätle. Kohvikutes käiakse lauad desinfitseerimisvahendiga üle.
Maandun Kristiansundis. Õde on vastas. Autos kuulame raadiot. Seal räägitakse, et mu õhtusöök on tühistatud.

Reede, 13. märts. Rangøya. Karantiinis

Maailma, mis eile oli,
ei ole enam.
Läksin tavalisest turvaväravast läbi.
Siis sulgus ta pauguga mu taga
kui kolmetonnine rauduks
ja ma kustusin.
Leidsin end kodus
ent vales riigis, määramatul ajal
määramatuks ajaks:
kõik on siin olemas.
Kõik on nii õige
ja nii vale
ja ma vaevu, vaevu mõistan
et ma ei mõista

Laupäev, 14. märts. Rangøya. Emakeelepäev

Ilus ilm on täna. Eile tuiskas, Täna on maailm kuidagi imelikult tühi ja päike paistab. Rõõm on olemas, aga raagus. Atlandi vesi tuleb ja läheb nagu ikka. Puhtalt.

Ema tuli pudruga. Norra kombe kohaselt jäetakse puder päkapikule trepi peale. Ta oli veel soe ja suhkru ja kaneeliga ja ma sõin. Ema andis mulle ja ma sõin.

Olen leidnud oma sisemise hüpohondriku. Iga väike köhatus, iga tavaline astmast tingitud kopsude teatamine oma olemasolust, iga kehatemperatuur, millest võiks muutumise korral saada palavik, mis siis et ta on praegu normis: kõik on nüüd sümptomid. Mille sümptomid, ma ei tea. Võib olla selle, et olen elus? Aga kindel ei saa ju olla.

Aga olen terve. Ja tohin õuegi minna. Karantiin ei ole haigus. Täielik luksus. Lasin laeva veest tühjaks, vaatasin merd. Kuulasin vaikust.

Ega ma vähe pole suhelnud. Toredaid teateid on tulnud. Telefoniga olen rääkinud. Aga see, et maailm on näiliselt inimtühi. Et maailm peabki olema näiliselt tühi, et olen üksi selle saare otsas.

Mõnus ju. Ja natuke hirmutav ka: kas on ka kümne päeva pärast sama mõnus?

Pühapäev, 15. märts. Rangøya. Minu inimesed

Ma olen ikka aeglane küll. Mu sisemine hüpohondrik ärkab ja juhib tähelepanu, et pea on kuidagi raske. Kas see on varajane faas? Kas nõnda algabki? Lõpuks ühendan ära: ma ei ole kaks päeva kohvi joonud.

Toredad inimesed on huvi tundnud, julgustanud. Üks andis mulle isegi ülesandeks joonistada seitse sümbolit, et mind analüüsida. Analüüsi ma ei jaga, aga pilti võin jagada küll. 

Ja siis tuleb välja, et maailm ei olegi ka füüsiliselt inimtühi. Külalisi ma vastu võtta ei tohi, aga paar saareinimest on ennast näidanud. Ja õues ohutul kaugusel oleme juttu ajanud. Ühest küljest südamlik ja tore. Teisest küljest absurdne tunne, olla omal saarel teistele potentsiaalselt ohtlik võõras.

Üks nendest oli Leif. Ta rääkis oma rahulikus kohalikus kõnepruugis elust ja paadimootoritest ja aeglaselt voolas minusse taas tunne, et needki on minu inimesed.

Ja Leif räägib meie ajast, kuidas näiteks postipakkide väljastamise punkt võtab ainult sularaha vastu, aga seda pole kusagil enam saada. Tal oli vaja paki vastuvõtmiseks 10 000 NOK-i, aga terves Averøya vallas oli võimatu nii palju sularaha kätte saada, sest saare ainuke pangaautomaat oli remondis. Raha isegi paistis ja pangajuht oli kohal. Kas ei ole siis tõesti võimalik käsitsi välja võtta? Ei ole. Ikka vaja linna sõita, et saaks pärast kohalikust bensiinijaamast paki kätte.

Ent siis tuletas end taas meelde meie vanade haavatavus. Tema naine on meditsiiniõde ja töötab haigete hooldekodus. Kui töötajad seal nakatuvad, on see kahekordselt ohtlik: nad võivad nakatada riskirühmades vanureid – ja nad võivad ise haigeks jääda ja hoolealused abita. Ja mina kui reisija olen risk. Karm.

Homme on jälle tööpäev. Siis pean virtuaalselt Tartus olema. Pea üritab neid asju kokku viia. Ma vajan kohvi.

Esmaspäev, 16. märts. Rangøya. Lennukit pole

Täna oli kuidagi kergem olla. Juba eile õhtul tegi kohvitass mind õnnelikuks. Sisemine hüpohondrik on sümptomeid otsinud, ehkki suhteliselt laisalt. Aga siis tuli sõnum, et lennuk ei lenda. Helistasin Oslosse Eesti saatkonda.

Nad olid uskumatult abivalmid, aitasid uurida ja elasid kaasa. Aga mis teha, kui ma ei tohi veel karantiinist lahkuda. Trahv oleks 20 000 NOK-i või 15 päeva vanglas. Nii et – 27. märtsil tohin küll lahkuda, aga lennukit ei ole. Uurin oma võimalusi. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Täna oli magistrantidega seminar ja ma rääkisin kaamera ees. Tahvlit kasutasin ka. Oleks ju võimalik kasutada puhtalt digitaalseid võimalusi. Ent tavaline valge tahvel ja kaamera tundus siiski toredam. Nagu oleksime ikkagi samas ruumis.

Siis läksin jalutama. Nägin naabrit, kel on juba tekkinud lootus, et ürituste keeld kestab maini. Sest siis ta pääseks 17. mai tähistamise komitee ülesannetest. Siis sõitis ta autoga ehituspoodi. Aga ainult siin vallas, sest linna piir olevat kinni.

Ja järsku mõistsin, mis mind kõige enam selle kõige juures üllatas: et autod veel sõidavad. Et ehituspood on veel lahti.

Teisipäev, 17. märts. Rangøya. Vabaduse talumatus

Nii suur ebakindlus. Mul pole õrna aimugi, millal ma Eestisse koju saan, või kuidas, kümne päeva pärast või alles palju hiljem. Ja ikkagi olen kuidagi väga õnnelik ka. Nagu ma oleksin mingiks ajaks pääsenud elu suurest ja talumatust vabadusest. Ma olen kodus ja ei tea, millal ma koju saan.

Täna oli hääldusõpetus. Seisin jälle rõõmsalt 90 minutit kaamera ees. Tudengid käisid tublisti „kohal“ ja kui mina hakkasin rääkima nasaalsetest kaashäälikutest ja nende suhtest klusiilidega, küsisin pedagoogilise näitena tudengite käes, mis külmetuse puhul juhtub. Vastus oli kohene: karantiin!

Inimesed on armsad. Ja inimestel on teistmoodi aega. Minul ka, ilmselt. Kui keegi helistab, olen vähem närviline. Nagu võiksime lõputult lobiseda. Ei pea ju kusagile minema.

Täna tuli ka endine ülemus kalatööstusest – mitte külla, sest see pole lubatud, aga tuli saarele. Helistas, et kas ma tahan jalutada. Tahtsin väga. Jalutasime vähemalt meetrise distantsiga. Ajasime juttu ja olime suure tuule käes ja tundsime sellest rõõmu.

Aga ega tööstusel pole lihtne: toidutootjad töötavad muidugi edasi, aga juba nüüd annab kalatööstuses tunda, et restoranid on igal pool kinni. Pooled kliendid võivad siis ära langeda. Selleks on võimatu valmis olla.

Poliitikud on siiski nõus naftaraha kulutama, et tagajärgi leevendada. Kõige täpsemalt vastas eile parlamendi pressikonverentsil rahvasaadik Trygve Slagsvold Vedum, kui küsiti, kui palju see kõik maksma läheb:

Tohutult palju raha!

Kolmapäev, 18. märts. Rangøya. Olen välismaalane

Täna öösel saabus SMS Norra valitsuselt.

Täpselt nädal aega tagasi olin veel Eestis. Muidugi rääksime kõik koroonast. Aga elu käis, ma käisin väljas, söömas. Pierre’i päevakat, mida ise tõstsin. Ma kohtusin inimestega, käisin kirjandusüritusel, mis päriselt toimus. Ma surusin isegi tundmatu inimese kätt.

Jah, tol hilisõhtul ütles küll õde Norras, et ma peaks üle helistama. Et kas see seminar ikka toimub. Aga mingit teadet ei ole, jäin mina endale kindlaks. Sel hetkel pidi kõik veel toimuma. Järgmisel hommikul nautisin Gardermoeni lennujaamas nende viimast hommikusöögipuhvetit.

Aga täna öösel saabus SMS Norra valitsuselt, et terved välismaalased tohivad koju minna, isegi kui on määratud karantiin. Ma saan Eestisse minna! Lubatakse! Loomulikult tähendab see uut karantiini. Aga kodus ja mitte üksi.

Selleks pean ma ennast välismaalaseks määratlema. Mul on Eestis maja, naine, töökoht, elu. Ja ikkagi on veider ennast välismaalaseks kuulutada selleks, et ma tohiks lapsepõlvesaare kodust lahkuda.

Nädal aega tagasi olin ka auditooriumis oma tudengitega. Sel nädalal läksid kaks esimest kaugõppe päeva päris hästi, kolmandal päeval oli konverentsisüsteemiga juba probleeme. Server oli üle koormatud. Jõudu IT-inimestele praegu! Kuidagi ikka saame!

Ent täpselt nädal aega tagasi ei osanud ma küll seda küsimust ette näha: kas pääsen ka päriselt Eestisse?

Neljapäev, 19. märts. Rangøya. Võitlus ja väitlus teatri üle

Täpselt kümme päeva tagasi käisin doktoritöö kaitsmisel. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas kaitses Tiina-Erika Friedenthal doktoritöö teemal „Võitlus ja väitlus teatri üle Eesti- ja Liivimaal 18. sajandi lõpus ja 19. sajandi alguses“. Pärast oli pidulik olemine mingis praeguseks juba kaugeks muutunud reaalsuses. Mina, kes esimest korda elus elasin linnas, kus ma spontaanselt läksin pärast tööd sõpradega välja. Selle kohta öeldi isegi: „tavaline Tartu“. Just seda tavalist Tartut enam ei ole.

Oma doktoritöös käsitleb Tiina-Erika muuhulgas seda, kuidas Tartus võisid aastani 1867 kestnud teatrikeeldu toetada tuntud valgustajad ja liberaalid. Oma tööga teeb ta hermeneutiliste ringide abil seda reaalsust meile arusaadavamaks: kuidas võis selline meile nii näiliselt sõge ja tagurlik keeld olla seotud saksa 18. sajandi kõige edumeelsemate arusaamadega ülikooli ja hariduse olemusest ja eesmärgist. Sellele mõtlesin täna, kui Norras võeti rekordajaga vastu uus seadus. Tänasest on keelatud viibida väljaspool elukohajärgset omavalitsust asuvates suvilates. Näidati ühes vallas juba paigaldatud suurt, sinist silti: „Suvilate kasutamine väljastpoolt Ullensvangi valda pärit inimestele keelatud“.

Teatrikeeld. Nii kauge aeg, mõtlesime. Nii palju vaja mõista, et seda mõistetavaks teha. Ja nüüd on Tartus uuesti teatrikeeld, loomulikult teistel põhjustel ja koos teiste keeldudega. Aga aeg on muutunud nii kiiresti, et me hetkel ei saa aru ei endisest ega praegusest. Me oleme mingis hermeneutilises ringis, kus me jooksvalt tõlgendame kõik ümber ja üle. Oma „Pöidlaküüdi reisijuhis galaktikas“ kirjutab Douglas Adams planeedist, kus kümne miljoni turisti poolt põhjustatud kumulatiivse erosiooni tõttu pead tõestama, et söögi ja väljaheidete kaal on planeedil viibitud aja jooksul tasakaalus. Ehk siis: kui sul ei ole WC külastamise kviitungit näidata, riskid bariaatrilise sundkirurgiaga. Kellele naljakas, kellele ärritav huumor, aga kas seesama väljastpoolt Ullensvangi pärit inimestele suvilate kasutamise keeld oleks tundunud nädal aega tagasi vähem absurdne?

Isa mälu ei ole enam endine. Tal ei ole meeles, mida ta on rääkinud, ja viimaste päevade jooksul on ta mitu korda helistanud. Paadimaja pööningule on ta ajaloolisi materjale kogunud. Vanad kaustad ja registraatorid suurte kalapüükide ajast, ehk siis: enne ja natuke aega pärast minu sündi. Mine vaata, on ta korduvalt öelnud. Täna läksin. Hakkasin vaatama. Nii palju dokumente. 

See on minu lugu. Ma ei mäleta seda, ja ikkagi on see minu mälu. Loen konservilabori aruandeid põhjaatlandi hõbekalast tehtavate kalapallide katsetest. Isa pioneeripüük. „Tooraine: sügavkülmutatud põhjaatlandi hõbekala laevalt M/S Rangøy,“ loen. Mulle endale seletamatult täituvad silmad pisaratega. Kui jõuan SIMRAD-i teadusliku kajaloodi brošüürini, olen juba nii liigutatud, et ma ei suuda enam. Pean paberid kõrvale panema.

See on minu DNA, mõtlen, ja silmitsen nurgas seisvat vana filmiprojektorit. Kogu see lugu on minus, kuigi ma seda ei mäleta. Ma vaatan aknast välja, seal on veel üks pisike laev, mis on nüüd minu oma. Ma ei mäleta seda argipäeva, ma pole seda kunagi kogenud. Ja ikkagi on see lugu, need vanad paberid, isa avastusretk kalapüügi ja teaduse piirimail, onu üksildane kalapüük merel, ikkagi on see valgus minu pärand, minusse kodeeritud. Kui geneetiline kood, kus osa ei ole aktiivne. Kus osa mõjutab meid viisidel, mida me ei mõista.

Ma lähen välja. On juba kevadsügiseselt hämar ja sajab märga lund. Täna helistas üks hea sõber Eestist ja usaldas mind. Lähen varsti ühte sugulast vaatama, õues ja kallistamata. Minu sees on kaks kadunud maailma. Need olen mina.

Reede, 20. märts. Rangøya–Oslo lennujaam. Langoljeerid

Olen kahe karantiini vahel. Ja ma ei suuda uskuda, et täna on ikka veel täna. Öösel olin rahutu. Olin hilisõhtul SAS-i kodulehte vaadanud, ja juba siis tundus, et mu lennud ikka tühistati. Hommikul hakkasin uurima.

Pool päeva pingelist tööd oli see uurimine. Reisibüroo pakkus Frankfurdi kaudu, ent kõhutunne ütles „ei“. Helistasin Eesti saatkonda. Sealt öeldi, et ka Saksa saatkond kinnitas mu kõhutunde õigsust: „ärge tulge“, olid nad öelnud. Mis siis, et Lufthansa pakub.

Lõpuks sain aru, et Nordica laupäevane erilend Stockholmist on üks väheseid reaalseid võimalusi. Et pidin kiirustama. Kõrgkooli reisibürool õnnestus mind Stockholmi piletitega varustada, Nordicalt ostsin ise – asi tundub lootusrikas.

Osa minust tahtis saarele jääda. Jalutasin ja jätsin hüvasti. Nii puhas mereõhk, nii soolane vesi. Lapsepõlveranna suur kivi, mille nimi oli „suur kivi“.

Olen praegu veel Norras, ehkki Oslo lennujaama hotelli valgete tekkide vahel. Norra on mu sünnimaa, Eesti mu kodumaa. Aga praegu olen võõral mandril. Käisin aprillis Aafrikas. Siin on teistmoodi, aga sama võõras: ma lihtsalt ei tea, mis kehtib.

Lennukis, täiesti korraliku suurusega 737–700, oli 10 inimest. Lennujaamas, kus plakatid ja ekraanid teavitasid 1 meetrise distantsi nõudest, oli kummituslikult vaikne. Ma ei saanud mõtlemata jätta Stephen Kingi ainetel vändatud filosoofilisele õudusfilmile „Langoljeerid“, kus maandutakse lennujaamas, mis asub tühjas, elutus ruumis, kuhu aeg ja inimesed ei ole veel järele jõudnud.

Hotelli sisenedes pakuti „1 tilk ohutust“ desinfitseerimisvahendi näol. Ja mina – saabusin kalatööstuse kolleegidelt saadud ühekordse kitli, mütsi ja maskiga. Naljakas? Kindlasti. Aga ohutu ja marginaalselt kasulik. 

Homme on suur päev. Siis selgub, kas ma saan päriselt Eestisse koju. Õde viis mind täna linna lennujaama. Atlandi tunnel oli erandolukorras täiesti tasuta, kuna teemaksu nõudmine tähendaks nakkusohtu. Aga pilvede vahelt langes päike Hestskjeret’ majakale nagu ilmutus.

Ja ma mõtlesin: ma olen kakskümmend aastat kahes riigis elanud. Aga alati tundega, et kui igatsus on liiga suur, või kui on oluline perekondlik sündmus, saan piisavalt tungiva soovi korral alati minna. Kasvõi nädalavahetuseks.

Nüüd olen võõral mandril. Kummituslikult tuttava välimusega võõral mandril.

Laupäev, 21. märts. Oslo lennujaam–Põltsamaa. Ja siis ma võtsin galaktikad

Ja lõpuks olen taas kodus. Nagu oleksin kuu aega reisil olnud. Eile? Ei saa olla.

Hommikul räägiti hotelli valvelauas ainult inglise keelt. Tavaliselt oleksin mõelnud keelepoliitikast või millestki – nüüd tundus lihtsalt kuidagi loogiline. Et olen omas riigis välismaal. Hommikusöögi sain paberkotis. Väljaspool hotelli ootas kiirabi. Väga raske on seda toimuvaga mitte seostada – seda teeb eriolukord minu peaga.

Läksin kummituslikult vaiksesse lennujaama. Õhkkond oli sürreaalne. Nii suures ja vaikses ruumis ei tundunud isegi kohane arvutiga tavapärast tööd teha. See justkui rikuks mingit pühadust, nagu katedraalis klõbistamine.

Stockholmi lennukis oli ruumi küll. Arlanda ei olnud nii surnud nagu Oslo lennujaam. Aga isegi Rootsi kõige positiivsem kioskimüüja Mattias, kes vilistas klassikalist muusikat ja laulis et „I’m a broken man on a Halifax pier“, leidis et vähevõitu. Tavaliselt on tal 90–120 klienti tunnis, ütles ta. Nüüd on neli. „See teeb kümme tuhat kaheksasada ööri,“ ütles ta, ja nautis mu hetkeks üllatunud nägu.

Erilendu oodates kuulen islandi keelt. Petrale emakeel väga ei meeldi. Ma arutan temaga islandi hääldust ja saan natuke abi ka – harjutame Zagajewski luule islandikeelse tõlkega. Petra on narkosõltlane ja teel Málagasse rehabi – ja ta on esimene inimene, kes on algussõnade alusel kohe Einar Már Guðmundssoni romaani „Universumi inglid“ ära tundnud. Aga islandi rahaga pole tal midagi peale hakata. Esimest korda elus kogen, et narkar kingib mulle raha.

Nordica „toome eestlased koju“ erilend on täis. Üht reisijat kutsutakse ja informeeritakse, et Eesti ei pruugi teda vastu võtta. Lennule lubatakse küll, lihtsalt ei saa garanteerida. Üldse on palju vaja kontrollida ja uurida, sest erilend on… eriline. Toll tunneb huvi, sest pardal on Norwichist tulnud reisijaid. Aga kuna need lähevad kõik otse Eestisse edasi, kaotavad tölnerid huvi.

Lõpuks saame pardale. Istekohad on vabad – nagu islandi kino, ütlen Prestonis astrofüüsikat õppivale eestlannale Helenile, kelle kõrvale ma satun. Oleme mõlemad maskide ja kaitsevarustusega ja naeratame silmadega. Ta räägib galaktikate gravitatsioonimassi arvutamisest ja tumedast ainest: „Ja siis ma võtsin ükshaaval galaktikad sellest kogumist.“

Siis räägib ta klassiõest, kellega ta pikalt vaidles, milline täht on meile kõige lähemal. Sõbranna arvas Proxima Centauri. „Vaata aknast,“ oli Helen öelnud.

Kas sa kardad musti auke?“ küsin. „Ei. Sest nad on igal pool.“ Musti auke me ei karda. Mida me kardame? Kardame, et keegi saab aru, kui rumalad me oleme. Kardame, et me anname haiguse oma lähedastele edasi.

Lennuk on täis inimesi ja lugusid. Meie kõige lähedasem täht annab õhtule imelisi värve ja lahkub stseenist. Siis maandume Tallinnas. Passikontroll on – nagu vanasti, ainult et vanasti ei kandnud piirivalvurid maske. „Ma pean siiski korraks teie nägu nägema,“ ütleb politseinik. Näitan. Siis kirjutan alla sellele, et ma pean Põltsamaal karantiinist kinni pidama. Welcome to Estonia.

Suundun lõpuks Põltsamaa poole. Lojaalselt loobun pärast auto kättesaamist vahepeatustest.

Täna hommikul olin Norras. Kunagi pole Norra nii kaugel olnud kui just praegu. Aga ma tulin. Ja Eesti võttis mu vastu. Peame vastu.

Pühapäev, 22. märts. Põltsamaa. Langev koer

Ja ärkangi kodus, Põltsamaal. Kõik on nii tuttav, ja üldse mitte. Olen perega. Olen karantiinis. Nüüd pean siin majas kaks nädalat olema.

Põhikoolis rääkis mu klassijuhataja sellest, mis on emakeel. „Emakeel,“ ütles ta, „on see keel, milles sa ütled ‘koer’ kui taevast peaks järsku koer kukkuma.“

Ma natuke kahtlen selles, kas „koer“ on tõesti esimene asi, mida sa siis ütleksid. Aga olgu. Mulle kukkus Norras täiesti uus olukord kaela ja ma pidin väga kiiresti otsustama, kus mu kodu on. Mul oli kaks varianti: mõlemad minu majad, mõlemad täiesti varustatud. Haruldaselt võrdsed võimalused.

Ja selles olukorras, nendin, otsustasin, et mu kodu on Eestis. Mitte niimoodi, et Norras ei oleks. Lihtsalt niimoodi, et ma pean siiski minema. Koer kukkus taevast alla. Ja ma ütlesin: „Eesti“.

Siin on vaikne. Mul on laisk päev olnud, olen seriaale vaadanud. Viimaste päevade muljed jooksevad peast läbi. Nii palju harjumatut, aga samas pean nentima: ühiskond toimib. See olukord on meie kõigi peades, meie hingedes, meie plaanide ümbertegemistes. Ja ka füüsiliselt: püsime kodus, teeme asju teistmoodi.

Aga ikkagi: asjad ju toimivad. Kõik on alles. On ebakindlust, on arusaamatusi, on enneolematuid meetmeid. Me üritame ühiskondadena teha midagi, mida me kunagi pole üritanud. Ja me teeme seda enne, kui täielik katastroof on käes.

Arvestades sellega tundub siiski kõik siiani kogetu, selles võõras olukorras, hämmastavalt normaalne. Siiani olen näinud inimestes väga palju seda, mis annab lootust. Seda jätkugu.

12.–22.03.2020, Tallinn–Oslo–Rangøya–Oslo–Põltsamaa

 

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk