Toimetajalt: Eestlaste epidermis ja teisi tõuküsimusi

Ave Taavet 2020

Nahavärvi ja tõukvaliteedi üle on siinmail peetud kirglikke arutelusid ammu enne USA politseivägivallast tõukunud ülemaailmset sisekaemushetke. 1846. aastal mõtiskles Karl Ernst von Baer koljuehituse rolli üle erinevate rasside vaimse võimekuse piiride määramisel (indoeurooplased olid kõige tublimad, mustanahalised kõige viletsamad). Mõned aastad hiljem jõudis ta juba vastupidiste järeldusteni, rõhutades inimkonna mitmekesisust ja plastilisust erinevate elu- ja keskkonnatingimustega kohanemisel. Vene antropoloogid kippusid veel 19. sajandi lõpul rõhutama eestlaste mongoliidsust, klassifitseerima neid loomadena ning tooma esile nende “ulakaid” ja muidu kahtlasi iseloomuomadusi.

Kuigi iseseisvusajaks olid põlisrahva mõtlejad jõudnud järeldusele, et eestlaste puhul on tegemist siiski euroopaliku tõuga, siis sellest hoolimata suhtus nii mõnigi intellektuaal tõutervise seisu kriitiliselt. Keeleuuendaja Johannes Aavik loetles eestlastele iseloomulikke jooni järgmiselt: “tõupärane tuimus, mõtlemise hõredus, peenuse puudus ja konservatism”. Aavik ja teised toonased poliitikud-mõtlejad, sealhulgas Jaan Tõnisson, Juhan Aul ja Juhan Vilms , tundsid muret pika pärisorjuse ja kiire linnastumise mõju üle eestlaste bioloogilisele kvaliteedile. Nagu paljud spetsialistid 20. sajandi alguse Euroopas, oli nendegi jaoks suurim oht rahvusliku genofondi “degenereerumine”. Varieerusid ka lahendused: alates kehakultuuri eelistamisest laulupidudele (J. Vilms), kuni 1936. aastal vastu võetud steriliseerimisseaduseni, mille alusel sundsteriliseeriti vähemalt 41 inimest. 

Kuigi juba toona leidus küllalt kriitikuidki, kes nentisid, et pelgalt koljuümbermõõduga inimeste, veel vähem rahvuste intellekti ei seleta, on inimgruppide eripärade otsimine ja nende geneetikasse keevitamine jäänud tänaseni paljude jaoks paeluvaks tegevuseks. Septembrikuine Vikerkaar vaeb neid katseid tänapäeval ja minevikus. Et termin “rass” ei tähenda mitte lihtsalt nahavärvi põhjal tehtavaidd eristusi, vaid igasuguseid inimrühmade taksonoomiaid, mis seovad omavahel eelduslikult pärilikke bioloogilisi ja sotsiaalseid-kultuurilisi omadusi, siis on ka meie autorite hambus palju rohkemat, kui eestlaste nahavärv.

Nathaniel Knight vaatleb, kuidas kuulsa loodusuurija ja geograafi Karl Ernst von Baeri vaated rassiküsimusele muutusid pärast von Baeri kolimist Vene impeeriumi.  Knight jõuab järelduseni, et “Baeri vaated nihkusid rassitunnuste mõistmiselt millegi fikseerituna, orgaanilisena ning füüsilist ja mentaalset võimekust määravana arusaama juurde, mis rõhutas keskkonnamõjusid, ning skepsisele morfoloogiliste tunnuste ja kaasasündinud võimekuse põhjusseose osas.”

Vene impeeriumi teadlased tundusid üldse evivat leebemaid veendumusi rasside bioloogiliste eripärade osas kui nende Lääne-Euroopa kolleegid, ameeriklastest rääkimata. Ent ka nende tolerantsusel olid omad piirid. Linda Kaljundi keskendub oma artiklis eestlastest kui põlisrahvast kõnelemise fenomenile. Kaljundi rõhutab, et selle diskursuse alged pärinevad osalt baltisakslaste ja venelaste koloniaalfantaasiatest, kus eestlasi võrreldi Ameerika indiaanlaste ja põhja pool toimetavate inuittidega. Kui ennast kolonisaatoritena kujutlevate härraste jaoks oli selle võrdluse eesmärgiks rõhutada iseenda tsiviliseeritust ja õigust siinmail vastuvaidlematult toimetada, siis hiljem on eesti soost mõtlejad kasutanud seda terminit, et tõsta esile meie koloniaalset minevikku ja kõike sellega seostuvat – moderniseerumises pettumist, väljastpoolt peale surutud keskkonnareostust ja erinevaid kultuurilisi kolonisatsiooniprotsesse. Kaljundi näitab, kuidas eestlasi põlisrahvaks liigitavad mõtlejad – Lennart Merist Valdur Mikitani – peavad järjepanu ületama suuri kontseptuaalseid vastuolusid: eestlased peavad olema “korraga kõigi põlisrahvaste ehk koloniseeritute ning samas ka vana Euroopa ehk koloniseerijate esindajad.”

Kunstiajaloolane Bart Pushaw vaatleb, kuidas rahvusliku ärkamise aegsed kunstnikud nägid vaeva, et senini rassiliste alamatena kujutatud eestlastele korralikku “valge inimese” aurat anda. Nii armastas Johann Voldemar Jannsen lasta ennast kujutada korralikus ülikonnas, et kustutada igasugust seost oma talupoegliku minevikuga ja Emilie Saal maalis innukalt eksootilisi Indoneesia lilli, nagu valgenahaline botanist kunagi. Ken Kalling avab tõutervishoiu praktilisi tulemusi Teise maailmasõja eelses Eestis: eugeenikaprofessuuridest sundsteriliseerimisseadusteni.

Lisaks pakume mõtisklusi kaasaegsete rassiküsimuste teemadel. Airi Triisberg ja Tarun Gidwani arutlevad, mida järeldada asjaolust, et Black Lives Matter-liikumise Eesti divisjoni organiseerisid suvel pea eranditult valgenahalised hipsterid. Laur Kaunissaare ja Piret Karro mõtisklevad suviste teatrikogemuste najal eestlusest, ida-eurooplusest ja valgenahalisuse ihalemisest. Ilukirjandusrubriigis võib lugeda Keit Tamme kogemusi Harku kinnipidamiskeskuse elanikega suhtlemisest.

Lõpuks muidugi inspireerivat lühiproosat Jan Kausilt ja Ave Taavetilt, luulet fs-ilt, Natalja Nekramatnajalt ja Andra Teedelt. Arvustamisel on Kalle Käsperi, Olga Pogodina-Kuzmina, Joel Jansi, Rupert Sheldrake’i ja Eesti ulmekirjanike teosed. Head lugemist!

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi