Pensionioraakel soovitab

AIRI TRIISBERG

Kui kolisin kümmekond aastat tagasi ühes Ida-Saksa linnas kollektiivmajja elama, ei olnud mul kuigi head ettekujutust, mis mind ees ootab. Esimestel nädalatel pakkus põnevat mõtteainet pööningukorruse käimlast leitud kriminaalromaan, mille tegelaskujud meenutasid meie maja elanikke. Romaani tegevus toimub utoopilises tulevikuühiskonnas, mis on välja arenenud umbes 50 aasta jooksul: ühiskondliku pöördeni viinud võtmesündmustena leiavad mainimist eurotsooni võlakriis ja protestid kasinuspoliitika vastu, araabia kevad ja vastupanu Euroopa Liidu rassistlikule piirirežiimile. Nüüd on aasta 2063 ja meie – ehk siis mu kaaslased toonasest kollektiivmajast – oleme juba üle 80 aasta vanad. Me ei ole uue ühiskonnakorraldusega päriselt kohanenud ja elame selle aluspõhimõtteid ignoreerides endassetõmbunult gano’s, mis pole lõimitud ühtegi bolo’sse.

Tunneme võõristust nooremate inimeste hüpliku soo suhtes ja eelistame vanamoodsat soobinaarsust. Ümberkaudne maailm ei huvita meid kuigivõrd, pühendume omakeskis hedonistlikele eksperimentidele. Parasjagu on meil käsil katse proovida läbi kõik narkootilised ained, mis õnnestus enne üleminekuperioodi ära peita. Psühhedeelse vanaduspõlveidülli katkestab mõrv. Tapetud vanainimese surma asjaolusid hakatakse uurima, ja mis siin ikka keerutada – raamatu lõpus selgub, et kuriteoks on kapitalism.

Kollektiivmaja vastse elanikuna kulus mul natuke aega, kuni mõistsin, et see meeleolukas käsitsi köidetud krimka on ühtaegu nii meie kogukonnamudeli manifest kui argielu kroonika. Diskursiivsel tasandil oli meie kommuun inspireeritud kahe kapitalismikriitilise mõtleja radikaalsetest visioonidest – ühelt poolt P. M-i anarhistlik bolo mudel[1] ja teisalt feministliku teoreetiku Frigga Haugi „neli-ühes perspektiiv“.[2] Bolo on paarisajast inimesest koosnev autonoomne kogukond, millesarnased võiksid P. M-i ettekujutuses moodustada mittekapitalistliku ühiskonna baasi. Haug pakub välja ühiskonnakorralduse, mis põhineb ajaressursside ümberjaotamisel – kõik inimesed panustaksid võrdselt nii palgatöösse, hooletöösse kui ühiskondlikku töösse ning aega jääks ka puhkuseks ja enesearendamiseks.

Argitasandil kumavad romaanist läbi mitmed meie majakollektiivile omased vaidluskohad ja unistused, nende seas näiteks usk tehnoloogiasse. Meie majalgi oli katusel päikesepaneel ning elanikeks insenerid ja ökoloogid, kes arvasid, et kliimakriisi saab ohjeldada tehnoloogia abil. Sarnaselt romaanis kujutatud vanuritega suhtusime suure entusiasmiga eksperimentidesse: proovisime kväärida sugulussuhteid ja hoolepraktikaid, katsetasime (täitsa edukalt) kollektiivse omandivormi ja solidaarse majandusmudeliga, unistasime toidusuveräänsusest ja oma tuulegeneraatorist. Üks asi jäi meil siiski järele proovimata – me ei saanud üheskoos vanaks. Kümme aastat hiljem elavad meie majas teised inimesed, kes katsetavad seal juba uusi kogukonnamudeleid. Mina kolisin Eestisse ja tabasin ennast tänavu esimest korda elus mõttelt: „Mis saab, kui jään siin üksi elades vanaks?“ Hakkasin seepeale uurima, kuidas toimib vanaduspension.

Kuidas toimib riiklik pensionisüsteem?

Vabakutselise kultuuritöötaja vaatepunktist on oluline teada, et riikliku vanaduspensioni saamiseks peab olema vähemalt 15 aastat pensionistaaži. Pensionistaaži arvestamiseks on käibel kaks mudelit. Kuni 1998. aasta lõpuni kogunenud pensioniõiguslikku staaži arvestatakse tööraamatu kannete alusel, loovisikute puhul võetakse selle ajani arvesse ka loomeliitu kuulumist. Alates 1999. aastast arvestatakse pensionikindlustusstaaži töötasult laekunud sotsiaalmaksu alusel. Arvesse ei lähe seega mitmed kultuurivaldkonnale iseloomulikud sissetulekud, millele ei rakendu sotsiaalmaks, näiteks stipendiumid, litsentsi- ja autoritasud või teoste müügitehingud. Vabakutselisele kultuuritöötajale on see probleem juba tuttav, sest samal põhjusel tuleb pidevalt muretseda tervisekindlustuse pärast. Kel ei õnnestu vanaduspensioni ikka jõudes minimaalset pensionistaaži täis saada, neil on õigus nn rahvapensionile. 2021. aastal on rahvapensioni määr 225,18 eurot.

Mina olen 38-aastane vabakutseline kunstitöötaja. Olen tegutsenud loovisikuna 15 aastat ja selle aja jooksul on mul kogunenud 7,8 aastat pensionistaaži. Kui elan samamoodi edasi (ja piisavalt kaua), siis tõenäoliselt saan riiklikuks pensioniks vajalikud 15 aastat küll täis, aga see ei taga mulle veel sugugi kindlustatud vanaduspõlve. Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, kuidas kujuneb pensioni suurus.

Igakuise pensionisumma arvestamisel võetakse arvesse nelja komponenti. Baas-osa on kõigil pensionidel samasugune, tänavu on see 235,3 eurot. Staažiosa sõltub enne 1999. aastat kogunenud pensioniõiguslikust staažist. Staažiosa suuruse arvutamiseks tuleb pensionistaaž korrutada aastahindega, mis on tänavu 7,2 eurot. Üks aasta lisab igakuisele pensionile 7,2 eurot, olenemata sellest, kas inimene töötas pangadirektori või koristajana. Minul staažiosa ei ole, sest ma ei töötanud enne 1999. aastat. Mu pensioni suurust mõjutab kindlustusosa, mis sõltub palganumbrist. Kui inimene teeb aasta aega palgatööd ja teenib seejuures keskmist palka, siis koguneb tal üks kindlustusosak, mis lisab pensionile samuti 7,2 eurot. Mul on kogunenud 3,3 kindlustusosakut. Kui jääksin homme pensionile, siis saaksin 235,3 + 3,3 × 7,2 = 259 eurot. Tänavu muutus pensioni suuruse arvutamise süsteem taas ja kindlustusosakute asemel arvestatakse edaspidi ühendosa. Ühendosa arvutamise skeem on varasematest keerulisem. Info kogumise käigus kuulsin Sotsiaalkindlustusameti infoliinilt mitu korda lauset „Seda ei saa telefoni teel seletada, lihtsam oleks teie andmed kalkulaatorist läbi lasta.“[3] Lühidalt võib öelda, et ühendosa muudab pensioni arvutamise mudeli solidaarsemaks vaesema elanikkonna suhtes.

Pensionikindlustuse registri ekraanitõmmised

Tutvusin oma pensionikindlustuse andmetega esimest korda alles jaanuaris. Seda saab teha eesti.ee lehel, kui otsida üles pensionikindlustuse registri teatis. Esialgu ei saanud ma registriteatisel kuvatud numbrite tähendusest midagi aru. Mõistsin vaid, et arvud on haledalt väikesed. Tekkis soov ennast kellegagi võrrelda. Kas olen vabakutseliste loov-isikute seas erand või reegel? Otsustasin teha väikese eksperimendi ja palusin kunstivaldkonnas töötavaid kolleege, et nad jagaksid minuga oma pensioniregistri ekraanitõmmiseid. Sotsiaalmeedias postitatud üleskutsele vastas 15 kunstnikku, kuraatorit ja kunstiteadlast vanusegrupis 30–61 aastat, valimis olid ka mõned etenduskunstnikud. Enamik vastajaid kuulus siiski nooremasse eagruppi (30–40). Kutsele reageerisid peamiselt naised, kõik vastajad räägivad esimese keelena eesti keelt. Kaugeleulatuvaid järeldusi selle valimi põhjal loomulikult teha ei saa. Ometi avastasin, et pensioniregistri ekraanitõmmised on äärmiselt kõnekas materjal. Õppisin lühikese ajaga lugema neist esmapilgul krüptilistest tabelitest informatsiooni loovisikute toimetulekustrateegiate kohta. Eksperimendi teisel päeval tundsin ennast juba nagu ennustaja. Vaatasin täiesti võõra inimese „käejooni“ ja suutsin üsna täpselt ette kujutada tema elu. Proovisin kolleege üllatada tabavate märkustega: „Näen, et sa maksad endale iga kuu oma ettevõtte kontolt miinimumpalka.“ Vahel mängisin meditsiiniõde, kes dešifreerib patsiendile laborianalüüse: „Staažinäitajad on päris head, aga osakute arv jääb alla normi.“

Palusin kolleegidelt näha pensioniregistri tabelit, millel on aastate lõikes ära näidatud pensionistaaži ja kindlustusosakute kujunemine. Pärast tabeli vaatamist tegin telefoniintervjuu, mille käigus tõlgendasime andmeid. Lühiuurimusest selgus, et ka teiste vabakutseliste loovisikute pensioninäitajad on haledalt väikesed. Kolmekümnendates eluaastates vabakutselistel on tavaliselt 1–4 kindlustusosakut. Kui kunstniku biograafias leidub ka ajutisi palgatöö perioode, siis jääb kindlustusosakute arv 5–10 kanti. Valisin paar tähelepanuväärset näidet, mida lähemalt kirjeldan. Ma ei konstrueerinud mudelkaraktereid, vaid analüüsin päris inimeste profiile. Otsustasime koos eksperimendis osalenutega esitada andmed anonüümselt. Kasutan siinkohal võimalust tänada kõiki, kes minuga privaatseid isikuandmeid jagasid.

„Osalen stipendiumikonkurssidel ja rahvusvahelises kunstielus“

Pensionikindlustuse registri andmed peegeldavad sotsiaalmaksuga kaetud sissetulekuid ning väikesed arvud registriteatisel näitavad vabakutseliste kunstitöötajate madalat elatustaset. Ometi ei paku need andmed täielikku ülevaadet inimese sissetulekute kohta. Vabakutseliste loov-isikute kõige põletavam probleem ei ole alati netosissetulekute puudumine, vaid hoopis ligipääs sotsiaalkaitsesüsteemile. Rääkisin näiteks 30-aastase kunstnikuga, kellel on 3 aastat pensionistaaži ja 1 kindlustusosak. Ta on olnud kunstnikuna aktiivne 10 aastat, kuigi osa sellest ajast ka õppinud. Tema sissetulekud koosnevad peamiselt stipendiumidest ja välistuludest, kumbki ei kajastu registriväljavõttel. Ta ütleb, et saab majanduslikus mõttes päris hästi hakkama. Sellegipoolest on ta elanud 5–6 aastat ilma haigekassakaardita, sest ravikindlustuslepingu ostmine oleks tema sissetulekutaseme juures ikkagi liiga kallis. Ta on tüüpiline näide rahvusvaheliselt aktiivsest kunstnikust, kellel on hea ligipääs neile toredatele kultuuri toetamise meetmetele, mis sulgevad vabakutselise loovisiku sotsiaalkaitsesüsteemist täiesti välja. Kõige salakavalam ongi stipendium. Mäletan, kui sain ise oma esimese stipendiumi ja rõõmustasin, et saan kogu raha netotuluna kätte. Nüüdseks olen saanud kümneid stipendiume ja mõistan väga hästi, mis on nende tumepoolus. Vabakutselise loov-isiku jaoks on stipendiumi hind sotsiaalsetest garantiidest ilmajäämine. Lühikeses perspektiivis raskendavad stipendiumid ligipääsu ravikindlustuskaitsele, pikas plaanis ka riiklikule pensionile.

„Olen vähemalt miinimumpalga alati kokku saanud“

Mõnel vabakutselisel loovisikul on staažiaastate näitajad päris head. Toon näiteks 34-aastase etenduskunstniku, kellel on kogunenud 11 aastat. Eeskujulikku tulemust rikub pensioniosakute summa, mis on kõigest 3,8. Suhtarvust võib järeldada, et ta teenib iga kuu vähemalt miinimumpalga ulatuses sotsiaalmaksuga kaetud sissetulekuid, sest need tagavad ravikindlustuse. Projektipõhises kultuurivaldkonnas võib palgamaksete klapitamine olla paras peavalu – kord tulevad kõik maksed ühel ajal, kord ei tule mitme kuu jooksul midagi. Eri tööandjate vahel žongleerimise ebakindlust on natuke võimalik tasandada, kui luua juriidiline keha MTÜ või OÜ näol, mille kaudu saab teha ise endale palgamakseid. Paljud vabakutselised tegutsevad samaaegselt nii füüsilise kui juriidilise isikuna. Füüsiliste isikutena sõlmivad nad eri tööandjatega lühiajalisi töösuhteid või stipendiumilepinguid; MTÜ juhatuse liikmena haldavad nad kultuurkapitalilt või muudest allikatest saadud projektirahastust, millest õnnelikumal juhul jätkub ka iseenda töö tasustamiseks; ettevõtjatena esitavad nad OÜ või FIE-na arveid teenuste või teoste müügi eest.

Avalikus arutelus on viimasel ajal pälvinud tähelepanu nn OÜ-tamine. Selle mõistega tähistatakse tööjõumaksudest kõrvale hoidmist. OÜ-tamise tüüpnäide on ühe inimese ettevõte, mille omanik võtab raha välja dividendidena või katab ettevõtte kontolt isiklikke kulutusi. Ka miinimumpalga maksmist käsitletakse kohati OÜ-tamisena. Selline tõlgendus on õigustatud juhul, kui ettevõtte sissetulekud võimaldaksid suuremaid palgamakseid teha. Kunstivaldkonna vabakutseliste võimalused endale palka maksta on seevastu väga piiratud, raske on isegi igakuine miinimumpalk täis saada. Minu valimis oli kindlustusosakute kogusumma keskmiselt kolm korda väiksem kui pensionistaaž, olenemata sellest, kas vabakutseline loovisik tegutseb füüsilise või juriidilise isikuna. Tavaliselt koguneb vabakutselisel kunstnikul aastas 0,15–0,3 osakut. Need arvud tähistavad sissetulekuid, mis on Eesti keskmisest 3–6 korda väiksemad.

„Minu kunstipraktikat toetab palgatöö kunstiharidussüsteemis“

Kui küsisin vabakutselistelt loovisikutelt, milliste tegevuste eest nad üldse palka saavad, siis oli vastus peaaegu alati sama – sotsiaalmaksuga kaetud sissetulekute allikaks on peamiselt õpetamine. Kindlustusosakute väljavõttel kajastub koosseisuvälise õppejõuna tegutsemine heal juhul kümnendiknumbritena. Seevastu näitusetasud kajastuvad sajandikkude või isegi tuhandikkudena. Kui kunstiavalikkuses räägitakse vabakutseliste kunstnike töötingimuste parandamisest, siis tehakse sageli juttu just näitusetasudest. Pensioniregistri vaates on näitusetasud aga sümboolse tähendusega. Põhjus on selles, et näitusetasud on Eestis naeruväärselt väikesed, näitustega seotud palgad on lühiajalised ja ebaregulaarsed. Õpetamine on seotud pikemate perioodidega, see toimub enamasti vähemalt mõne semestri vältel. Vabakutseliste toimetulekumudelis on õpetamisel väga suur roll. Huvikaitsetöö vaatepunktist hakkasin kunstnike pensioniprofiile vaadates endalt küsima, kas näitusetasude eest võitlemisele on mõtet energiat kulutada. Palju suurema mõjuga samm oleks luua kunstiharidusasutustes toimekad ametiühingud. Eesti Kunstiakadeemias on madalaim tasu kahe ainepunkti mahus õppeaine eest 500 eurot. See ei ole kuupalk, vaid brutosumma, mis makstakse välja semestri lõpus. See summa ei taga isegi ühe kuu ravikindlustust, sest sotsiaalmaksu minimaalse kohustuse aluseks olev kuumäär on tänavu 584 eurot. See määr on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud, näiteks 2015. aastal oli lävi veel 355 eurot. Töötasud seevastu ei kasva üldse ja sotsiaalmaksu miinimumlävest ülehüppamine muutub iga aastaga raskemaks.

Eestis on raske ennast vabakutselisena ära elatada ja paljud kunstnikud käivad oma loomingu toetamiseks palgatööl. Minu valimisse sattus kolm säärast kunstnikku vanuses 45–61 aastat. Nad kõik töötavad kunstikõrgkoolide õppejõuna. Nende tööelu algas enne 1999. aastat, ent tööraamatu info ei kajastu pensionikindlustuse registris. Seetõttu vaatasime nende puhul ainult eesti.ee keskkonnas kajastuvaid andmeid. Alates 1999. aastast on neil staažiaastaid kogunenud 17–19, mõned lühemad augud on kõigil töötamises sisse jäänud. Kindlustustosakuid on neil selle aja jooksul kogunenud umbes sama palju kui staažiaastaid: ühel inimesel 19 aasta kohta 16 osakut, teisel 17 aasta kohta 18 osakut, kolmandal 18 aasta jooksul 18 osakut. Võrreldes vabakutseliste kunstnikega ei ole näitajate vahe kolmekordne. Kui süveneda kindlustusosakute suurusesse aastate lõikes, siis torkab silma, et palgad on just viimastel aastatel kasvanud. See võib olla seotud asjaoluga, et tegemist on keskealiste inimestega, kes on aegamisi edenenud karjääriredelil. Üks on saanud dotsendist professoriks. Teine ütles telefoniintervjuus, et tal oli pikka aega osakoormusega leping, ehkki tööd tuli teha täiskoormusega. Sellest, kuidas ülikoolide toimimismudelis on olulisel kohal akadeemiliste töötajate tasustamata ja vabal ajal tehtud töö, on kirjutanud näiteks sotsioloog Kadri Aavik.[4]

Lisaks biograafilistele mõjuteguritele on veel üks kultuuripoliitiline faktor, mis on kultuuritöötajate sissetulekuid olulisel määral mõjutanud. Kultuuriminister Indrek Saare ametisoleku ajal kasvas jõudsasti kultuuritöötaja miinimumpalk. Nelja aastaga saavutati peaaegu kahekordne palgakasv – 2015. aastal oli palgamäär 731 eurot ja 2019. aastal 1300 eurot. Minister Tõnis Lukase ajal alammäära kasv peatus ja teostamata jäi kultuuripoliitika alusdokumendis „Kultuur 2020“ seatud eesmärk võrdsustada kultuuritöötajate miinimumpalk 2020. aastaks riigi keskmise brutopalgaga.[5] Kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) vahel sõlmitud palgakokkulepe puudutab üksnes kultuuriministeeriumi eelarvest palka saavaid kultuuritöötajaid, keda on ligi 4000. Ometi lõi alammäärade tõus palgasurve ka teistes kultuuriasutustes, mis ei ole kohustatud palgakokkulepet järgima. Minister Saare reformide viljad on pensionikindlustuse registriteatiselt kenasti näha. Paraku eelistas Saar kultuurivaldkonna töötingimuste parandamisel palgatöötajaid. Tema töö mõjul on ebavõrdsus kultuurivaldkonna vabakutseliste ja palgatöötajate vahel kasvanud enneolematult suureks. Kui 2000ndatel jäi kunstiasutustes töötavate inimeste palk pigem alla keskmise, siis viimasel ajal on palgatöötajatel kogunenud umbes üks kindlustusosak aastas. See näitab, et palgad on võrreldavad riigi keskmisega, vahel ka sellest suuremad. Kunstivaldkonnal on nüüd hästi tasustatud väravavahid, kes ei väsi jagamast vabakutselistele selgitusi, miks neile pole võimalik maksta õiglast töötasu.

Kunstiteadlase pensioniprofiil

Kõige paremate pensioninäitajatega paistsid silma kunstiteaduse haridusega kolleegid, kes töötavad kuraatorite, õppejõudude või juhtidena. Minu uuringu valimis oli 45-aastane kunstiteadlane, kes on kogu elu töötanud riigimuuseumis, nüüdseks on ta direktor. Tal on 21 aastat pensionistaaži ja 25 kindlustusosakut. Teine kunstiteadlane on töötanud peamiselt õppejõuna ja tal on samal perioodil kogunenud 19 aastat ja 22 osakut. Mõlemad on lisaks põhitööle teinud veel kõrvalprojekte, ent kindlustusosakute registris kajastuvad need tööotsad pigem sajandik- kui kümnendiknumbrites – seda tõestavad vabakutseliste näidud.

15 pensionikindlustuse väljavõtet võrreldes sattus ette ainult üks inimene, kelle elus on periood, kui tal kogunes aastas rohkem kui 2 kindlustusosakut. See juhtus kümmekond aastat tagasi ja kolmel aastal järjest. Täna töötab see inimene osalise koormusega, sest ületöötamise tagajärjeks oli läbipõlemine, mis jättis tema töövõimele pöördumatu jälje. Amatööranalüütikuna õppisin pensioniregistri teatiselt ära tundma ka selliseid märke inimese elukaares.

Minu uurimus näitas, et kunstiteadlaste ja kuraatorite biograafias on rohkem palgatööd ja rohkem juhtivaid töökohti. Valimis oli ka kaks kunstiteadlast, kelle elus on vabakutselisena töötamise periood vaheldunud või asendunud palgatööga. Ühel neist on 40. eluaastaks kogunenud 16 aastat staaži ja 14 kindlustusosakut. Teisel on 36. eluaastaks 10 aastat ja 5 osakut. Mina olen tegutsenud kogu aeg vabakutselisena ja minu näitajad on 7,8 ja 3,3. Valimisse sattus üks minuga täpselt sama vana vabakutseline kunstnik, kelle näitajad on 4,5 ja 1,5. Meie vahe on kahekordne, ehkki mõlemad tulemused on haledalt väikesed.

Sugu ja lapsed

Minu üleskutsele reageeris ainult 2 meest, mis paraku ei aita leida vastuseid küsimusele, kuidas mõjutab pensioninäitajaid sugu. Küll aga tuli mitme vastajaga jutuks laste teema. Kunstnikud nimetasid lapsi sageli põhjusena, miks nad ei saanud valida vabakutselise elu ja otsustasid palgatöö kasuks. Riiklikus pensionisüsteemis makstakse laste kasvatamise eest pensionilisa, kuid see määratakse ainult ühele lapse kasvatajatest ja teine vanem peab andma kirjaliku nõusoleku. Rääkisin naiskunstnikuga, kes kasvatas oma lapse üksi üles, kuid pole kindel, kas ta lapse isalt nõusoleku saab. Kui kokkuleppele ei jõuta, jagab Sotsiaalkindustusamet õigused võrdselt mõlema vanema vahel.

Pensioniregistri väljavõttel kajastuvad lapsed ka vanemapalga saamise perioodina. Minuga jagas andmeid 32-aastane kunstnik, kellel on 3,7 aastat staaži ja 1,3 kindlustusosakut. Tervelt üks aasta tema staažist kogunes vanemapalga saamise ajal. Pensioniosakute tulpa märgiti samal aastal 0,477, nii et lapsega kodus olemine moodustab 36% selle noore kunstniku kindlustusosakutest. Need arvud näitavad, kuidas soo jätkamine on ühiskonnas väärtustatud võrdluses keskmise palga või loomingulise tegevusega.

Kodanik investor

Mida soovitada 38-aastasele kunstnikule, kellel on 4,5 aastat pensionistaaži ja 1,5 kindlustusosakut? Kui ta kohe palgatööle ei lähe, siis ta ei saa riikliku pensioni saamiseks vajalikku 15 aastat staaži täis. Ja mida see talle õigupoolest annakski? Tänaste määrade järgi kõigest paarkümmend eurot suurema pensionisumma kui rahvapension. Kui selline kunstnik otsustab vabakutselisena edasi tegutseda, siis ei tasu tal minu arvates riikliku pensioni pärast ülearu muretseda, sest tulevik on igal juhul mõru.

Eesti pensionisüsteem koosneb teadupärast kolmest sambast. Kas kogumispensioni teisest või kolmandast sambast oleks selle kunstniku tuleviku kindlustamiseks abi? Loovisikutel koguneb ka teise sambasse raha väga visalt, sest kogumispensioni makseid peetakse kinni palgamaksetelt. Stipendiumide ja litsentsi-tasude pealt raha ei kogune ning täiendavaid sissemakseid teise sambasse teha ei saa. Vabakutselisel loovisikul on teise sambasse isegi raskem raha koguda kui esimesse – näiteks loometoetuse pealt koguneb riikliku pensioni jaoks staaži ja kindlustusosakuid, ent teise sambasse ei kogune midagi. Minu eksperiment keskendus ainult riiklikule pensionile, kuid üksikutel juhtudel nägin ekraanitõmmistelt ka kogumispensioni infot. Näiteks ühel keskeale läheneval vabakutselisel kunstnikul oli teise sambasse kogunenud 800 eurot. Vestlesin 60-aastase kunstnikuga, kes ei ole endale kogumispensioni sambaid teinud. Üleminekuaja ühiskonna inimesena ei uskunud ta, et neil oleks tulevikku – ei ole ju võimalik, et sama pank on mitmekümne aasta pärast veel alles, et ei toimu järgmist rahareformi või finantskrahhi, et püsib sama poliitiline kord…

Kogumispensioni fondid on sisuliselt investeerimistooted, millega liitudes saab inimesest väikeinvestor. Hämmastaval kombel ei ole Eestis avalikku arutelu küsimuse üle, kuidas pensionifondide raha investeeritakse. Kas sõjatööstusesse ja naftasse? Miks pole Eestis ühtegi kliimaneutraalset pensionifondi? Kelle heaolu arvelt koguneb finantskapitalismi rahvusvahelistel turgudel kasum?

Pensionioraakel soovitab

Kogumispensioni kolmandasse sambasse saab iga inimene ise vastavalt oma võimalustele sissemakseid teha. Finantsharidusega inimesed nendivad, et investeerida on mõtet neil, kellel on raha. Miinimumpalga pealt investeerides vanaduspõlve ära ei kindlustada. Pigem tasub mõelda, kuidas oma kulutusi vanaduspõlves kahandada – soetada kinnisvara ja aialapp ning õppida endale ise toitu kasvatama. Tasub luua sotsiaalseid suhteid ja hoolevõrgustikke, et mitte jääda vanaduspõlves üksi. Riikliku pensionisüsteemi puudujääkide kompenseerimiseks sobivad hästi pere- ja kogukondlikud mudelid. Teine võimalus on unistada alternatiivsest ühiskonnakorraldusest, mille aluseks on solidaarsed inimsuhted. Selleks peaksime oma kujutlusvõime mobiliseerima nii jõuliselt, et meie unistused heast elust kutsuksid esile ka tegelikke ühiskondlikke muutusi. Kui see ülesanne tundub liiga suur, siis oleks vabakutselistel loovisikutel mõistlik minna esimesel võimalusel palgatööle.

Igal juhul ärge unustage elu nautida, sest pensionioraakel ennustab, et paremaid aegu ei tule.

[1] P. M. [Hans Widmer], bolo’bolo. Zürich, 1983.

[2] F. Haug, Die Vier-in-Einem Perspektive. Politik von Frauen für eine neue Linke. Hamburg, 2015.

[3] Riikliku pensioni arvutamise põhimõtted on võrdlemisi selges keeles lahti kirjutatud Sotsiaalkindlustusameti kodulehel, https://sotsiaalkindlustusamet.ee/et/pension-toetused/pensioni-suuruse-arvutamine.

[4] K. Aavik, Neoliberaalne vampiirülikool. Sirp, 27.04.2018.

[5] Kultuuritöötaja miinimumpalga kiire kasvu kõrvalmõju oli, et direktorite palgad ühtlustusid alluvate palgamääraga. Minister Lukas peatas küll alammäära kasvu, kuid temagi suunas palgafondi raha juurde ja lubas seda kasutada juhtivtöötajate palgatõusuks. Samm lähtus kaalutlusest, et palgahierarhia on levinud organisatsiooni juhtimise instrument.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk