Toimetajalt: Kirju köis läbi häbi ja isetegevuse kuni pensionini välja

Et köis koos püsiks, pole tarvis, et ükski kiud läbiks seda otsast otsani – selline oli üks 20. sajandi tähtsamaid filosoofilisi avastusi. Vikerkaaregi koospüsimiseks pole tingimata tarvis, et seda läbiks üks teema. Piisab pidevatest kattuvustestki. Aprilli-mai numbri artikliblokk algab facebooki nõiagruppidest ja lõpeb pensioniväljavaadetega. Berit Renser vaatab ringi eesti alternatiivravi- ja nõiafoorumites: „Nõidus ja esoteerika ilmub välja just seal, kus puudub (vaimse) tervise abi või muud tuge pakkuv struktuur.“ Appi tuleb Facebook, aga tema abil on oma hind: „Facebooki tugigruppides osaleja teeb pidevalt kompromisse ja balansseerib kahe ebamugava äärmuse vahel. Ühelt poolt sügavalt isiklik mure, teisalt üdini avalik ruum. Ühelt poolt häbitunne ja piinlikkus, teisalt vajadus saada vastuseid.“

Kaarel Lott ja Maria Murumaa-Mengel annavad ülevaate sotsiaalmeedia rahvusvahelistest gruppidest, mis spetsialiseeruvadki ilkumisele asjade ja inimeste üle. Eks need rahulda mõnd fundamentaalset inimvajadust. Pilkamise siht on läbi ajaloo olnud teistsuguste tõrjumine, korralekutsumine või lihtsalt lõbu. Interneti anonüümsus võib aga kaasa tuua „häbijärgse ühiskonna“, „kus häbi kui emotsioon ei kanna enam endist tähendust ning muutub mõne aja pärast möödanikuks, minevikuinimeste mõistetamatuks sisemiseks piiranguks.“

Marian Võsumets uurib dieedikultust: seda, kuidas häbi ja piinlikkus, teiste pilk ja pilge sunnib inimesi oma tervist ohtu seadma. Sotsiaalne surve moraliseerib inimeste kehakuju. Surmapatud nagu laiskus ja liigsöömine oma ilmalikustunud kujul domineerivad eriti naiste enesepildis ning „tervislike eluviiside“ propaganda seab tihti nende tervise hoopis ohtu.

Ajaloolane Thomas Laqueur, kelle onanismi-teemaline essee ilmus Vikerkaares aasta alguses, annab intervjuus Aro Velmetile ülevaate oma uurijateekonnast, mis sai alguse meditsiinistuudiumist. „Kui me räägime kehade eetikast, siis see ei tähenda lihtsalt käske ja keelde, asi on rohkem selles, milline on sinu suhe oma kehaga. 19. sajandil pidi suhe oma kehaga olema vaoshoidev, piirav. Tänapäeval soovitab meditsiin väga mitmel moel just vastupidist, kehalist avatust ja naudingutele suunatust. Nii et arstid ütleksid tänapäeval, et tähtis on oma keha avastada, saada teada, mis sulle naudingut pakub, ja mõista, et oma kehas üksi olemine võib olla ka elujaatav tegevus.“

Kaisa Lingi vabalt veerev arutlus inglitest, vakladest, puhtusest ja mustusest on välja kasvanud Olli Lagerspetzi äsja eesti keelde tõlgitud „Mustuse filosoofia“ lugemisest. Lugu lõpeb isikliku eksperimendiga saavutada teise astme ebapuhtus tagasipöördumisega putuktoidu poole: „Võtsin veel paar ampsu ning viskasin seejärel terve potitäie kempsupotti.“

Japanist Alari Allik jõuab rollimängu „Cyberpunk 2077“ arvustades isikuidentsuse ja „minaduse“ probleemideni ning sealt küsimuseni, kuidas arvutimängude endeemiline vägivald mõjutab mängija karmat: „paljude mängijate jaoks pole nupuvajutus enam lihtsalt tühipaljas klõps või klikk, vaid ikkagi tegu, mis ei mõjuta mitte ainult mängumaailma, vaid ka mängija enese teadvust.“ Võib-olla tasuks mänge täiendada eetikarakendusega, mis annab mängijale tagasisidet tema tegude kaalu kohta, oletab Allik.

Kui arvutimängud on kultuuritooted, mille väljatöötamisega tegelevad hiigeleelarvetega stuudiod, siis Keiu Virro ja Joosep Vesselov kirjeldavad kultuurinähtusi, mille valmistamisega saaks igaüks põlve otsaski hakkama. Keiu Virro teemaks on igamehe-raadio ehk podcast‘id meil ja mujal. Võib-olla on märgatud, et podcast‘ide rongile on hüpanud ka Vikerkaar (kuulake vestlust Hent Kalmoga siit ja Marian Võsumetsaga siit). Joosep Vesselov kirjeldab luuleslämme, iseäranis Tartus (mis küll paraku on teatava nakkushaiguse tõttu mõnda aega pausil olnud): „Luuleprõmmudel on kirjanduskriitiline arutelu tihti tuline ja emotsionaalne ja seda ka nende seas, kes iga päev luulega kokku ei puutu. Vaidlused võivad jätkuda isegi prõmmujärgsetel päevadel.“ Kõik need uue aja nähtused aga kahvatuvad poole sajandi taguse isetegevuse ees, mille Pärnus skeenele teeb nostalgiaretke Tiit Hennoste. Tehti bändi, valgusshow’sid, pidusid, kanti kollaseid pluuse ja mütse, skandeeriti luulet ja tantsiti: „Suur lemmik oli Creami „White Room“. Seda laulis Toomekas, kellele see sai üksvahe ka hüüdnimeks. Loo alguses oli pimedaks tehtud saal ja lava. Siis hakkas kostma vaikne viiulimäng. See lõppes trummide, kitarri ja valguse plahvatusega, mille sees tõstis Toomekas viiuli pea kohale ja hakkas laulma.“

Milline aga näeb välja tänase kultuuritahtelise noorsoo tulevane pensionipõlv – selle kohta teeb informeeritud ennustusi Airi Triisberg. Tulevikustsenaariumid paistavad sama roosilised kui rohutirtsul enne talve: “Igal juhul ärge unustage elu nautida, sest pensionioraakel ennustab, et paremaid aegu ei tule.” Sirli Raitma fotod tutvustavad üht loomingulist vananemisvõimalust. Millega aga hakkavad tegelema tulevased kirjandus- ja kultuuriuurijad? Sellele küsimusele saab vastuse Elo Viidingu intervjuust universaalgeeniuse Mikk Pärnitsaga: mõistagi hakkavad nad uurima Pärnitsa loomingut.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk