Ukraina päevik V
Mai, 20223. mai
See oli selleks korraks mu viimane päev Ukrainas. Ere hommikuvalgus paistis üle Prospekt Svobodõ roheliste puude; hotelli à la carte hommikusöögiks tellisin seekord brõnsaga pannkoogid. Läksin välja, otsisin üles lähima Nova Pošta postkontori, et saata Juri Andruhhovõtšile üks raamat; nooruke teenindaja ei jõudnud ära imestada, kuidas mingi välismaalane on sattunud nende juurde, seisab saba ära ja tahab saata raamatu ühest Ukraina linnast teise. Niisugust hämmastust kohtasin mitu korda: juhtus, et keegi küsis mult midagi tänaval ukraina keeles (näiteks seda, kas Angelina Jolie on juba linnavalitsuse majast välja tulnud), sai teada, et ma pole kohalik, ja uuris siis üllatunult, kas ma tunnen end siin turvaliselt. Kehitasin õlgu ja ütlesin, et ilmselt sama turvaliselt kui nemad. Tegelikult muidugi turvalisemalt, sest mina pidin varsti koju sõitma, aga nende riigis käis sõda, ka Lääne-Ukrainas polnud edasised inimohvrid välistatud. Paari nädala eest oli seitse inimest saanud autoteeninduses surma, kui seda tabas venelaste rakett – arvatavasti küll infra pihta sihitud ja käparditel viltu läinud.
Tõsi oli see, et ma oma elunatukese pärast Ukrainas kordagi hirmu ei tundnud. Eemalt vaadates paistavad asjad teisiti, mugavas olukorras tundub mõte riskist nii ebamugav. Mäletan küll hetke, kui määrisin Rzeszówis, hotellis Falcon enne piiri poole sõitma asumist näkku kreemi, mille pakikesele oli kirjutatud L’intégral anti-âge, ja mõtlesin, et eks ta ole, võib-olla on varsti mürsk peas kinni ja vaat sulle siis âge või anti-âge. Kohe tajusin ka, kui lollakas on selline mõte, egotsentriline ja küündimatu. Kellele on vaja eel-agooniat? Hea inimene võiks sellise kreemi kasutamata jätta võib-olla solidaarsusest nendega, kellel selle hankimiseks vahendeid pole, aga muidu – kui paljud Ukraina inimesed kasutavad praegu anti-aging-kreeme, eks ole. Või harjutavad näiteks viiulit. Kes saab, läheb eluga edasi, kas või väikekodanliku eluga: et orkide armee poleks juba võitnud. Muidugi on ukrainlased väga tänulikud, kui keegi on nende juurde füüsiliselt kohale tulnud, ja mul oli hea meel, et ma seda niimoodi tegin: tavalise inimesena, ilma mingi turvata, nagu oleksingi üks neist.
Kohtusime veel kord Ostapiga, kes aitas mul turult pekki leida, ema oli tellinud. Ostap ütles, et pekk on küll põhiliselt turistidele (jaa, juba aastaid müüdi punaseid Coca-Cola logo meenutavaid sokke ja T-särke Сало–Сила), ja ega seda väga lihtne seda leida polnudki. Rääkisime Ostapiga juba täitsa tsiviilelu teemadel, näiteks sellest, mida tõlkija tõlgitust mäletab. Jõime veel viimast kohvi, kui ta ütles: “Meil pole nüüd üle kahe päeva Lvivis sireene olnud. Märkimisväärne, niisugust asja pole kaua juhtunud!” Vaevalt sai ta selle öeldud, kui sireenid undama hakkasid. “Увага! Повітряна тривога!” Kõlab kirjanduslikult, aga nii oli.
Ostap ohkas. Näed nüüd! Küsis, kas jääme välja istuma – kui ma ei karda? Ütlesin, et muidugi jääme, muidugi ma ei karda, käitun nii, nagu käituvad kohalikud. Seekord nägin küll esimest korda, kuidas üks ema oma tütrega mööda tänavat jooksis. Tea, kas välismaalased või hirmsate kogemustega inimesed idast.
Kahtlemata on sireenihääl reaalajas tsiviilisikule midagi hoopis erilist: kuulutus, et kõik see siin, millega me oleme harjunud, võibki mõne hetkega hävida, maailm võib päriselt kokku kukkuda. Kohvitassid, voodid, majaseinad, kantud kingad, remonditud autod – oli, oli, enam ei ole. Paarikümne minuti pärast kostsid sireenid uuesti, õhuhäire oli lõppenud. Ostap rääkis, et tema vanemad olid üsna sõja algul kolinud külakesse Karpaatides. Põgenikud, keda ta ise oli võõrustanud, olevat asunud hommikul tagasiteele Kiievisse; hea, kui õhtuks kohale jõuavad, sest maantee oli osaliselt lõhutud, ümbersõidud võtavad kaua aega. Ta ei uskunud, et Venemaa iial oma kaotust tunnistaks ja reparatsioone maksaks. Ütles siis, et ukraina kirjandus jätab praegu maailmas väga feminiinse mulje: ainult naised saavad riigist lahkuda, et Ukrainat rahvusvahelistel festivalidel esindada. Iseenesest oleks see naiste rohke esindatus igati positiivne, kui selle põhjused poleks nii jubedad.
Juba varem, kui olime Ostapiga rääkinud kurjuse kirjanduslikust käsitlemisest, olin miskipärast õhku visanud Littelli nime ja Max Aue kuju. Ostap ütles mulle, et seda “Headsoovijate”-romaani polegi ukraina keeles avaldatud, suuresti just nende diskussioonide tõttu. Neil olevat olnud plaan anda raamat välja koos spetsiaalselt ukraina lugeja jaoks kirjutatud järelsõnaga, aga see polevat Littellile meeldinud ja ta olevat lepingu üles öelnud.
Jätsime Ostapiga mu Opera Passage’i hotelli ees hüvasti. Natuke hakkas tibutama ja meeleolu oli mul samuti melanhoolne, kohati tundus, nagu ei tohikski ma veel Ukrainast lahkuda. Tarisin siiski oma pagasi alla ja viisin autosse, korjasin trahvikviitungi kojameeste vahelt ja asusin sõitma.
Maantee, mis viib Lvivist Rava-Ruska piiripunkti, on täitsa korralik, hoopis siledam kui Šehõni–Lvivi oma. Võib-olla tegin oma esimeses postituses Ukraina teeoludele liiga, praegusel maanteel polnud tõesti aukukukkumise ohtu. Sõitsin sel marsruudil läbi ka palju enamatest asulatest, Kulõkivist ja Žovkvast, mille servadele on ehitatud liivakottidest, raudlattidest ja rehvidest kaitsevallid. Inimesi polnud parajasti üheski kontrollpunktis. Tanklates seisis bensiinihinna kohal 0000, paljud tanklad olid üldse kinni.
Rava-Ruska külje all algas veoautode saba, mõõtsin hodomeetriga selle pikkuseks 8 kilomeetrit.
Niipea kui telefonil roaming‘u sisse lülitasin, tuli teade: відбій повітряної тривоги, õhuhäire lõpp. Orysialt oli sõnum, et Lvivi oli tabanud viis raketti, samuti foto suitsupilvest, mis paistis ta akendest. Ta väitis, et oli raketi lendamist ka kuulnud. Täna oli Andryi sünnipäev. Ostap kirjutas mulle samuti: mobiilivõrgud olid maas, paljudes kohtades inimesed elektrita. Olin linnast lahkunud, plahvatused selja taga.
Palav oli, punane T-särk kirjaga “Live and let die” oli mul seljas higiseks tõmbunud ja sedavõrd häirivalt haisema hakanud, et vahetasin selle autos ära. Tundsin solidaarsust süngete rekkameestega, kes ilmselt päevade kaupa piiril elavad.
Mõtlesin, kas mu perspektiiv oli selle reisiga muutunud rohkem, kui ma oleksin oodanud. Võib-olla. Ukrainlastega silmast silma kohtumata poleks ma vist osanud aru saada sellest teravast tundlikkusest, kultuurilise ülekohtu tajust, mis on nii sügav, et võib muuhulgas viia vene kirjandusklassika poliitilise kriitikani. Soovini igasugune vene kultuurisaaduste eksponeerimine praegu külmutada. Mujal saavad ehk kõik aru, et Puškini “Poltaava” ja Glinka “Elu tsaari eest” ei lähe mitte, aga sealt edasi? Igatahes on fenomenaalne, kui räigelt suudab Vene riik ka omakeelset kultuuri kahjustada.
Halynal oli hinge peal, kuidas lääne inimesed on olnud nõus Venemaale mööndusi tegema ka “vene hinge” pärast. See arusaam русская душа‘st oli ju läänlastele nii veetlev alternatiiv, lisaks hoiakute odavpaketile à la “Venemaa – Natsi-Saksamaa võitja” või “USA imperialism vs Venemaa”. Justkui oleks olemas veel miski, mis võiks maailma liigutada peale huvide! Aga kas pärast Butšat ja Borodjankat saab keegi rääkida “vene hingest”?
Märksa teravamalt kui meediapildis tajusin kohapeal, kuidas mitmed teemad on ajaloos jäänud rahuldavalt lahendamata ja tõusevad nüüd võimendatult ja valusamalt uuesti üles. Ainus võimalus nende lahendamiseks ja Venemaa kultuuriliseks rehabilitatsiooniks on Ukraina võit.
Sõiduautode järjekord piiril siiski liikus tasapisi, paari auto kaupa edasi. Viie ja poole tunnise passimise järel sain passi Ukrainast väljumise templi, Rava-Ruska UA >.
Poola piiriehitise seinal nägin silti, mis keelas muuhulgas sinki Euroopa Liitu tuua. Pekipakkidega kott oli mul pagasnikus, Poola piirivalve selle vastu huvi ei tundnud, kuigi riideid sisaldava kohvri laskis lahti teha. Putkas passiv blond mees uuris veel miskipärast, mitu liitrit bensiini mul autopaaki mahub, andis mulle siis dokumendid tagasi ja ütles: “You may go now.”
Olin nüüd teisel pool, üle EL ja NATO piiri. Vanajumala seljataga? Noh, vast natuke ikka.
Pärast sireene Lvivist välja sõites olin tuimalt mõelnud, et kes teab, kas satun mööda sõitma mingist infrast, mida Vene väed võiksid rakettidega sihtida. Mis tunne see on, kui rakett üle pea vihiseb. See oli läbini emotsioonitu mõte. Miks ma peaksin kuidagi erilisem olema kui teised, kes praegu mööda neid teid sõidavad. Nemad elavad seal igapäevaselt.
Nüüd, üle Poola piiri olles, tajusin, kuidas mu mentaalne seadistus kiiresti muutus. Juba tuli Bayraktari asemel esimesest ettejuhtuvast Poola raadiost ingliskeelset retropoppi. INXS ja siis see tüdruk, kes laulis “I’m losing my favourite game“. Kohe oli – kus mujal kui mu enda ettekujutuses – kohal tsiviilmaailm oma teistsuguste rõhuasetuste ja konfliktidega, täitsa tõsiseltvõetavana hakkasid välja joonistuma nüansid ja teemad, mis teisel pool piiri paistsid tühised. Hämardus kiiresti, taevas paistis noorkuu. Täheldasin, nagu olin täheldanud varemgi, et Ukraina numbrimärgiga autod sõidavad väga distsiplineeritult, piirkiirustest kinni pidades. Ilmselt ei taha niigi karmis olukorras inimesed endale võõrsil pahandusi.
Leppisin endaga kokku, et ei hakka jaburalt kangelast mängima ega öö jooksul läbi Poola sõitma, vaid pööran Lublinisse sisse ja võtan toa esimeses ettejuhtuvas hotellis. See oli Ibis Styles vanalinna külje all, magasin 9 tundi.
Tahan veel kord südamlikult tänada Orysia Feduniakki, kes oli mulle kohapeal heaks teejuhiks ja andis mulle reisi kavandamiseks palju vajalikku infot. Samuti tänan reisieelse briifingu eest Dima Kotjuhit.
Käsitlusi Ukraina praeguste sündmuste, kultuuri ja ajaloo kohta tasub muuhulgas lugeda näiteks kirjandusajakirjast Krytyka.
