Ukraina päevik, juuni 2023
Juuni, 20236. juuni
Sel hommikul oli Venemaa Kahhovka tammi puruks lasknud ja ÜRO Twitteris kuulutanud: “Teisipäev on vene keele päev”. Meie sõime Zamośćis hotellis Renesans hommikust (päris hea munapuder), võtsime Orlenist bensiini ja jõudsime lõuna paiku Ukraina piirile. Seekord olime reisil kahekesi, minuga oli kaasas Mikko Lagerspetz, kellel küll juhiluba pole, nii et olin ikkagi ainus autojuht. See-eest on Mikkol rootsikeelne GPS, nii et aeg-ajalt kudrutas mingi tädike muudkui höger ja vänster.
Sõiduautode saba Hrebenne-Rava-Ruska piiripunktis polnudki, sain kähku talongile kolm templit, andsin talongi vastavale piirivalvepoisikesele, ja kogu lugu, alla poole tunniga olime Ukrainas.
Mu Ukraina sõbrad-tuttavad olid seekord kinnitanud, et neile pole vaja midagi tuua, Lääne-Ukrainas on kõik olemas ja vabatahtlikud saavad kah oma abi süsteemsemalt kätte. Meie Slava Ukraini skandaalist polnud nad midagi kuulnud, ehkki lugu on jõudnud Kyiv Independentisse. Kui ma kurvast juhtumist rääkisin, hakkasid nemad ukrainlaste korruptsiooni pärast vabandama. Tähendab, tekitasin ebamugava olukorra, oleksin võinud vaikida ja eestlased oleksid võinud poolingliteks jääda. Mulle meenusid kõik need žgutid ja rõhksidemed, mis ma eelmisel aastal Kirjanike Liidu liikmete raha eest vabatahtlikele viisin. Õnneks olin lasknud annetajatel raha üle kanda EKL-i arvele ja siis omakorda liidule ostutšekid esitanud. Oleksid kõik need annetused minu kontole laekunud, oleks ju mõni võinud mõelda, et käisin selle raha eest Ukrainas massaažis. Aga siin on tagantjärele üks pilt vabatahtlikest, kes literaatide abi omale said – tehtud eelmise aasta mais.
Üsna piiri lähedal pidas mõtlik noormees kontrollpunktis liivakottide ja rehvide vahel valvet, aga meie vastu ta huvi ei tundnud. Enam polnud näha teeviitu ega linnasilte, millele oleks kott pähe tõmmatud, et moskalle eksitada. Paistis, et Lääne-Ukrainas on jõutud arusaamisele, et Vene tankid siia välja ei veere. Eelmisel aastal kutsusid rohked maanteeäärsed reklaamtahvlid üles armeesse astuma või armeed toetama või hoidsid lihtsalt võitluslikku meeleolu ülal, nüüd oli neid jäänud Lvivi oblastis õige väheks. Mõned kangelaste pildid olid, aga enamasti reklaamiti tahvlitel jälle tsiviiltooteid. Uusi elamukomplekse (jaa, kinnisvaraturg toimib, ehitatakse hiiglaslikke kortermaju!), ehitusmaterjale, santehnikat, maiustusi. Oli palav päev, teksapüksid mõjusid rõhuvalt. Tegime peatuse Volja-Võssotska külas, kus Mikko käis tehisjärvekeses ujumas; silt kaldal kuulutas küll: “Купатися і ловити рибу суворо заборонено”, aga rand ja riietuskabiin olid olemas, lapsed ujusid ja üks paarike pidas puude all laua taga piknikku. Suured pruunid kanad jalutasid kortermajade vahel, põldudel kasvatati mingeid taimi suurte plastikpudelite all. Uuema aja (aga muidugi mitte sõjaaja) aktiivsest ehitustegevusest andis tunnistust särava kupliga väike kirik, mis oli sealsamas teisel pool teed, ja sihukesi oli tee ääres mitmeid – Mikkole, kes oli Ukrainas esimest korda, hakkasid need eriti silma (koos eterniitkatustega). Kohe sealsamas asus Žovkva linn, mille servalt oli samuti liivakottidest, rehvidest ja raudlattidest kontrollpunkt kadunud. Sõitsime sisse, vaatasime ringi: potentsiaalselt ilus linnake, renessansiaegsete ja 17. sajandi ehitistega, suur keskväljak, koerad, Ikaruse buss. Apteek, kus lahke tädi müüs klaasseina tagant mulle islandi sambliku siirupi, sest kogu palavuse juures oli meil mõlemal kallal vastik viirus, Headelt Ridadelt korjatud. Lvivlased pärast itsitasid, kui ütlesin, et käisime Žovkvas ekskursioonil.
Ilmateade oli lubanud vihma ja Lvivi kohal oligi taevas pilves. Linna piiril polnud enam mingeid kontrollpunkte, ei põhja ega lõuna poolt sisse sõites, rehvi- ja liivakotikindlused oli ära koristatud.
Oli tipptund, nii et kesklinna kohale sobramine nõudis kannatust. Hotellis Rius ootas mind seekord parkimiskoht – eelmise aasta parkimistrahv on mul siiani tasumata, Swedbank saatis raha tagasi. “Höger” ja “vänster”, kuulutas rootsikeelne tädi. Kas ei võiks panna ta inimkeeli kõnelema, küsisin Mikkolt, st mõnes keeles, millest mina ka kohe aru saan, aga no ei. Igaühel omad fetišid. Huvitaval kombel on Ukraina fooridel parempöörde roheline tuli igihaljana noolekesena plekist sildile maalitud, see ei sütti ega kustu.
Sattusime mööda sõitma Lvivi oblasti politsei peadirektoraadist, mille akende ees olid eelmisel aastal liivakotid ja ümbruses raudlatid ja ogalised ketid. Nüüd polnud siin enam mingeid tõkkeid ega kotte, Püha Jüri kuju oli ilusti vaba. Mõnel ümberkaudsel majal olid küll liivakotid keldriakende ees, kuna seal asub varjend. Veel ei sadanud ja linn oli paksult rahvast täis, ringi sõitsid ka turistidele mõeldud hobusekaarikud (ei tea, mis hobustest õhuhäire ajal saab?).
Vene keelt kuulsime Lvivis väga vähe, ehkki idapoolsed põgenikud peaksid ju seda rääkima. Ju nad on vaiksed. Menüüd ja muud tarbetekstid on lisaks ukraina keelele veel inglise keeles, vene keelt ei näe avalikus ruumis mitte kuskil. Kui välja arvata need sõnad, mis langevad ukraina sõnadega täpselt kokku (зона, службa, контроль). Aga ega me mingit muud võõrkeelt Lvivis kah eriti ei kuulnud – huvitaval kombel märkasin inglise keele kõnelejaid eelmisel aastal tänavatel rohkem. Samas polnud nüüd keegi ka üllatunud, kui me tema poole inglise keeles pöördusime, seda võeti üsna loomulikult. Ei olnud nii nagu kevadel 2022, kui inimesed mu käest hämmastunult küsisid, miks ma seal olen ja kas ma ei karda. Lvivlased ise, nagu paistab, ei karda enam ammu.
Niisiis, välismaalasi nägi väga vähe. Vaatasin ringi, kui palju võõra numbrimärgiga autosid ma leian. Oli üks Austria must BMW, üks Gruusia auto Grand Hoteli ees Prospekt Svobodõl, üks väike Saksa Volkswagen, ÜRO furgoon meie hotelli parklas, Poola numbrimärgiga meditsiiniabi auto (ja hiljem Ivano-Frankivskis must Moldova Lexus ja üks Austria VW, Užhorodis ka paar Slovakkia ja Tšehhi autot). Põhiliselt sõitsid Lvivis ringi kohalikud autod, tähisega BC, palju oli neid ka Kiievist ja Harkivist. Eelmise aasta metsikud parkimiskobarad olid kadunud.
Kas linnapilt oli feminiinne? Ei tundunud nii, noori mehi oli liikvel täitsa palju. Võib-olla veidi vähem kui naisi, aga kelnereid ja baarimehi ikka jagus. Erinevalt eelmisest aastast liikus nüüd linna peal ringi ka ühe jala või käega noori mehi, mõni neist sõdurivormis. Lvivi raekoja ees oli kaks mälestustahvlit äsja surma saanud poiste piltidega, mõlemad 90ndatel sündinud. Peetruse ja Pauluse kirikus olid suured fototahvlid hukkunud kohalikega, aga Danilo Halitski kuju vastas asunud lillemüür, tehislilledest ja hukkunute piltidest kokku pandud Ameerika tudengi installatsioon oli mõne aja eest maha võetud. Palju oli nii linnapilti kui ka galeriidesse ja kirikutesse üles pandud laste joonistusi, seda tendentsi ma aasta eest ei märganud.
Ploštša Rõnokil, raekojaplatsil, on Diana, Amphitrite, Neptuni ja Adonise kujud endiselt kastides, millele on kirjutatud “Оригіналом будемо милуватися після перемоги”, originaali imetleme pärast võitu. Skulptuurid kirikutel on endiselt sisse mässitud, kotid peas nagu kummitustel, Ladina Katedraali ja mõne teisegi kiriku aknad kaetud.
Tegime aperitiivid “õlleteatris” Pravda, mina jõin tomatiõlut, mis oli kergelt punakas, hapu ja väga hea. Õlleteater on suur ja avar, läbi mitme korruse, ja neil on palju poliitilisi “teemaõllesid”. Lääne liidrite õlledest (“Frau Ribbentrop” e Merkeli õlu, “Obama Hope”) hakkab silma ukrainlaste mõru ja tundlik hoiak Lääne suhtes: kus te siis Krimmi annekteerimise ja Donetski okupeerimise ajal olite? Kui ma 2014. aasta kevadel esimest korda Ukrainas käisin, lehvisid Lvivis ja Kiievis igal pool Euroopa Liidu kuldtähekestega lipud – Kiievis välisministeeriumil, Lvivi raekojal jne. Nüüd neid enam eriti ei näe. Ukrainlased jälgivad väga tundlikult, mida Lääne meedia neist kirjutab, reageerivad ergult igasugusele hooletule sõnastusele või formaalsele neutraalsusele (näiteks kirjutas NY Times Kahhovka tammi kohta algul, et “Venemaa ja Ukraina hakkasid kollapsi eest kärmelt teineteist süüdistama, aga polnud kohe selge, kes on vastutav”).
Mõistagi on Pravda õlleteater vahepeal juurde tootnud kõikvõimalikke võitluslikke sõjaõllesid. Baari ukse peal on neil kirjas, kui palju on Vene väed selleks kuupäevaks kaotusi kandnud. Numbrite kohale on kirjutatud “як роса на сонці”, see on rida Ukraina hümnist, kus on öeldud, et “meie vaenlased kaovad nagu kaste päikese käes”. Selleks päevaks, kui me lõpuks Lvivis ära sõitsime, st 10. juuniks, olid need numbrid niisugused: hukkunud sõdureid 214 660, hävitatud lennukeid 314, koptereid 299, tanke 3909 ja soomukeid 7607.
Aga Lvivis oli meil ees veel palju sündmusi.
