Kohusest olla paiksooline

SARA ARUMETSA

… piisab sellest, kui käia ringi avasilmi, tõdemaks, et inimkond jaguneb kahte kategooriasse, kelle riided, nägu, keha, naeratused, kõnnak, huvi- ja tegevusalad on silmnähtavalt erinevad: võibolla on need erinevused pinnapealsed, võibolla on need määratud kaduma. Praegu aga on selge, et nad eksisteerivad ilmse enesestmõistetavusega.
Simone de Beauvoir[1]

 Sõna „paiksooline“ (ka cis-sooline, ingl cisgender) on omandanud paljude jaoks, keda see puudutab, ebameeldiva, mõningatel juhtudel isegi solvava tähenduse. Eelmisel suvel ähvardas Elon Musk, et X (varasem Twitter) hakkab seda käsitlema solvanguna, vaenu õhutava sõnana. Harry Potteri raamatute autor J. K. Rowling avaldas Muski otsusele X-i platvormil toetust, lisades, et paiksooline on ideoloogiliselt laetud termin, sest soolise identiteedi olemasolu ei ole võimalik teaduslikult tõestada. Sotsiaalministeeriumi all tegutseva „soovahetuse arstliku ekspertiisikomisjoni“ juht dr Kai Haldre ütles eelmisel aastal Tervisemuuseumi taskuhäälingus Sünaps, et ta ei taha olla „cis-inimene“, vaid et ta on lihtsalt „naine“.[2]

Termini „paiksooline“ 1994. aastal inglise keeles loonud Dana Defosse ütles eelmisel aastal selle ümber keerelnud vaidlusi kommenteerides, et ta üritas luua sõna, mille abil kirjeldada inimesi, kes ei ole transsoolised, kuid vältida sealjuures transinimeste teisestamist.[3] Uudissõna eesmärk ei olnud Defosse’i sõnul probleeme luua, vaid nende olemasolu kõigest läbi valgustada. Nimelt näidata, et olukord, mida peame normaalseks ja loomulikuks, paistab lähemal vaatlusel olevat kõigest üks paljudest viisidest, kuidas võime iseennast oma soolises olemises ja saamises kogeda. Nagu märgib François Jullien, „see, mida ei osata partikulariseerida … jääb seetõttu eristamatuks“.[4] Paiksooliste inimeste, kogemuste ja ootuste nimetamine teeb võimalikuks arusaamise, et paiksooliseks olemine ei ole universaalne ning et transsooliseks olemine ei ole probleem, mida lahendada. Teisisõnu, paiksoolise algne mõte oli partikulariseerida ehk anda nimi sellele olukorrale ja kogemusele, mis erinevalt transsoolisest oli seni jäänud eristamatuks sellest, mida pidasime üldinimlikuks: et kõigil on sugu ja et soolised saamised on ette ennustatavad.

Ühes ministri käskkirjas on mind nimetatud „sotsiaalselt adapteerunud meessoost transseksuaaliks“. Arsti juures käies saan lugeda, kuidas olen jälle korduvhaigestunud asja nimega „transseksualism“. Olen mitmel korral kuulnud, kuidas mu sugu on olnud vaja „korrigeerida“, saades seeläbi endale üllatusena teada, et mu sugu oli või on katkine; ning et olen „sugu vahetanud“, justkui sugu oleks midagi, millega saab ringi käia nagu riietega. Nende ja paljude muude kogemuste tõttu ei ole mul keeruline mõista Muski, Rowlingu ja Haldre soovi mitte olla märgistatud paiksoolisena. Transsooline identiteet on võimestav ja küünarnukitunnet pakkuv, kuid see võib mõjuda ka teiste poolt vägivaldselt pealesurutud häbimärgistusena. Teen seetõttu siin essees midagi, mis ehk tundub esmalt kohatu. Käin välja idee, et võiksime proovida sõnast paiksooline loobuda. Mis peaks maailmas muutuma, et keegi ei peaks muretsema, et selle sõna kasutamise kaudu tema soolise identiteedi loomulikkuses kaheldakse?

Paiksoolisus modaalsusena

Sissejuhatuses käsitletud näited puudutavad olukordi, kus paiksooliseks nimetamist vaidlustavad ilmselt inimesed, kelle jaoks ei tekitaks kõhklusi minuga sarnaseid inimesi transsooliseks, transseksuaalseks vms kutsuda. Ilmselt väärib märkimist, et on ka kriitikasuundi, mille sihiks on transsoolise–paiksoolise eristus tervikuna. Nimelt et see loovat eksitava arusaama, mille järgi kõik inimesed on kas transsoolised või paiksoolised. Selline eristus võib aga hägustada soolise kogemuse tegelikku mitmekesisust täpselt samamoodi nagu binaarsus mees–naine. Näiteks võime küsida, kuidas mõelda mittebinaarsetest inimestest, kes ei pea end transsooliseks või kes on teiste poolt tõrjutud pigem transsoolise äärealadele (näiteks, kui neil ei lubata kasutada üleminekut toetavaid meditsiiniteenuseid).[5] See eristus võib kujutada eksitavalt ka nende näiliselt paiksooliste „naiste“ kogemusi, kelle suhe „naise“ identiteeti on kõike muud kui lihtne.[6] Nimetatud probleemide valguses tundub tõepoolest vale käsitleda paiksoolise–transsoolise eristust binaarsena, nagu seda mõnikord tehakse. Sellele vaatamata näib, et need sõnad siiski aitavad kirjeldada midagi olulist. Robin Dembroffi sõnul kirjeldavad need seda lihtsat tõsiasja, et mõned inimesed ei nõustu neile sünnil antud sooga, kuid et enamik teeb seda täiesti järelemõtlematult; ning et teise rühma kuuluvad inimesed võivad nautida esimese ees mitmeid privileege. Ilmselt ei mõtle paljud inimesed sellest kui privileegist, et nende isikut tõendav dokument ühtib nende soolise enesetunnetuse ja -väljendusega. See kõlab aga privileegina meile, kes oleme kogenud tööd või kodu otsides, meditsiinilist abi vajades, reisides või ka lihtsalt poes käies takistusi just sel lihtsalt põhjusel, et meie dokument kujutab meid eksitavalt.

Kui soovida sõnadest ʻpaiksooline’ ja ʻtranssooline’ loobuda, olles samas siiski sunnitud ka tõdema, et need kirjeldavad olulisi ühiskondlikke erinevusi (olgu või ajutisi), on ilmselt vaja täpsustada, millele konkreetsemalt need sõnad viitavad. Florence Ashley avaldas 2022. aastal „tagasihoidliku ettepaneku“ nimetada trans- ja paiksooliseks olemist mitte soolise identiteedi, vaid „soolise modaalsuse“ küsimuseks.[7] Kõige lihtsamalt öeldes tähistab sooline modaalsus soolise identiteedi ja sünnil antud soo omavahelist suhet. Ashley ütleb ise, et paiksooline on modaalsuse suhtes sama, mis heteroseksuaalne on seksuaalse orientatsiooni suhtes. Sooline modaalsus aitab minu meelest teha kahte asja hästi. Esiteks aitab see leevendada probleeme, mida tekitab transsoolise-paiksoolise binaarne vastandus. Kui transsoolisus seisneb sünnil antud soost loobumises ja paiksoolisus selle aktsepteerimises, siis sooline modaalsus aitab ette kujutada ka teistsuguseid kogemusi. Teiseks, modaalsus tunnistab transsoolise ja paiksoolise erinevust, kuid lubab sellest erinevusest mõelda mitte kui identiteedist, terviseseisundist, kehalisest või psühholoogilisest omadusest, vaid kui suhtest konteksti, millest me end leiame, või hoiakust selle konteksti suhtes. See aitab meil mõelda transsoolisusest ja paiksoolisusest kui relatsioonilisest, mitte substantsiaalsest nähtusest, sealhulgas mõista, et kuigi näiteks trans-naine ja cis-naine on mõlemad naise soolise identiteediga, siis viis, kuidas nad on või said naisteks, võib (aga ei pruugi) olenevalt kontekstist hõlmata olulisi erinevusi. Olla paiksooline või transsooline ei tee kedagi rohkem või vähem naiseks või meheks, vaid kõigest kirjeldab, milline on kellegi suhe talle sünnil antud soosse.

Paiksoolisus normina

Just mainitud hüvedele vaatamata leian, et paiksoolisuse modaalsuseks nimetamise juures on midagi poliitiliselt ebarahuldavat ja filosoofiliselt ebatäpset. Võime mõelda näiteks ühiskondliku ja institutsionaalse praktika peale, mida nimetasin oma magistritöös soolise identiteedi kehtestamiseks.[8] Kui transinimesed peavad oma sugu selgitama, õigustama ja tõestama muuhulgas nii oma lähedastele, töökaaslastele kui ka arstidele ja ametnikele, siis paiksooliste inimeste sugu võetakse üldjuhtudel enesestmõistetava tõigana.[9] Kui paiksoolise ja transsoolise erinevus seisneb selles, milline on kellegi soolise identiteedi ja talle sünnil antud soo omavaheline suhe, siis üks nendest kahest on sealhulgas ka institutsionaliseeritud ühiskondlik norm, millest üleastumist karistatakse. Kuigi, nagu täheldab Bonnie Mann, tegemist on normiga, mis võib olla materiaalselt ja emotsionaalselt kulukas nii neile, kes sellele alluvad, kui ka neile, kes vastu hakkavad, on need kulud erinevad.[10] Rääkimata sellest, et transsoolise naisena võib näiteks minu jaoks kulukas olla nii transsooliseks kui ka naiseks olemine.

Tuginedes tähelepanekule, et trans-inimesed kipuvad leidma end vastamisi nõudmisega oma sugu pidevalt tõestada, väitsin oma magistritöös, et paiksooline ja transsooline ei ole võrreldavad, sest nad ei kujuta soolise kogemuse kahte poolust. Täna tundub mulle, et neid ei saa käsitleda ka eri modaalsustena. Üks tähistab seda, mis on loomulik, soovitav ja enesestmõistetav (mille nimetamine üksi võib, nagu näha, mõjuda ebamugavalt). Teine on aga kõrvalekalle või üleastumine sellest. Olgugi et meil on nüüd sõna „paiksooline“, siis ühiskondlikes suhetes on eraldi märgistatud ainult transsoolised inimesed. Kui olla täpsem, siis paiksoolisusest üleastumine – tahta või vajada seda, mida sa ei tohi tahta või vajada – päädib märgistamisega ning transsooline ongi selleks märgistuseks. Seetõttu näib mulle, et paiksoolisust oleks täpsem kirjeldada pigem normi kui modaalsusena. Igapäevaelus kogevad transinimesed nii oma soolist identiteeti kui ka soolist modaalsust. Paiksoolised inimesed tõenäoliselt aga ainult soolist identiteeti (millest soovitakse tihtipeale rääkida pelgalt kui bioloogilisest tõsiasjast).

Inimeste märgistamine transsooliseks on seotud ka võimuga, sest selle märgistuse alusel jagatakse inimestele õigusi ja kohustusi. Eestis on „transseksuaalne“ riiklikult legitimeeritud märgistus, ilma milleta ei ole transinimestel võimalik muuta oma juriidilisi sooandmeid ega kasutada üleminekut toetavaid meditsiiniteenuseid. Arvestades, et Eestis on ilmselt rohkem neid transinimesi, kes järjekorras „transseksualismi“ diagnoosi alles ootavad, kui minusuguseid, kes on selle kätte saanud, võib seda märgistust pidada ka privileegi tunnuseks.[11] stef shuster märgib transmeditsiini ajalugu kommenteerides tabavalt, et diagnostilise kategooriana on tegu vahendiga, mille abil eristada väärtuslikke transpatsiente väärtusetutest; teisisõnu: ära märkida need, kes on cis-heteronormidele vastamise kaudu oma õigused ära teeninud.[12]

See kõik ei tähenda seda, et nende kahe kategooria vahel puuduks teatud vastastikkus. Me saame paiksoolisusest kui normist teadlikuks alles siis, kui keegi – ehk me ise – sellest kõrvale kaldub ja sellega kaasnevaid tagajärgi tajub. Kuigi transsooline loodi kategooriana peaaegu sada aastat enne paiksoolist, siis normina pidi paiksoolisus eksisteerima enne transsoolisi olemisviise. Nagu kirjutab Michel Foucault, sõltuvad norm ja üleastumine ontoloogiliselt teineteisest – norm ei oleks norm, kui sellest ei oleks võimalik üle astuda, ja üleastumine ei oleks üleastumine, kui see ei oleks suhtes mingi normiga.[13] Mõned meie seast on transsoolised seetõttu, et paiksoolisuse normi taustal ja selle suhtes me paistame transsoolised. Paiksoolisuse normita ei oleks 19. ja 20. sajandi Euroopa ja Põhja-Ameerika arstidel kunagi tekkinud vajadust luua eraldi kategooriaid, mille abil selgitada nähtusi nagu ristiriietumine või mõne teise sooga samastumine.

Paiksoolisus transvaenuliku vägivallana

Kui Simone de Beauvoir vihjab selle essee epigraafis võimalusele, et meeste ja naiste vahelised silmaga nähtavad erinevused võivad ajapikku kaduda, siis me teame, et seitsekümmend aastat hiljem ei ole see veel juhtunud. Valdavalt oleme siiani harjunud kõiki inimesi võrdlemisi automaatselt ja endale märkamatult meesteks või naisteks jagama. Seda vaatamata tõigale, et nii mõnedki meie seast mõistavad sugu pigem mittebinaarse konstruktsioonina. Me võime oma soostatud nägemisharjumustest teadlikuks saada alles siis, kui miski katkestab meie tähendusloome automaatse voo – kui satume silmitsi kellegagi, kelle „riided, nägu, keha, naeratused, kõnnak, huvi- ja tegevusalad“ ei allu meile harjumuspärastele reeglitele või kes ütleb meile otse, et ta ei ole see, kelleks teda peame. Megan Burke nimetab seda meile nii tuttavat ja harjumuspärast kalduvust teisi inimesi meelevaldselt soostada cis-tähenduseks (ingl cis sense).[14] Mõistena kirjeldab cis-tähendus viisi, kuidas paiksoolisus ei avaldu mitte ainult õiguslikes ja meditsiinilistes normides – näiteks piirangus, et ainult „sotsiaalselt adapteerunud transseksuaalid“ võivad muuta oma juriidilist sootähist –, vaid ka meile harjumuspärases viisis teisi inimesi näha ja neid kohelda. Nagu ka Linda Martin Alcoff kirjutab, on sugu (sarnaselt rassiga) visuaalne identiteet, mis väljendub uskumuses, et tõde kellegi soo kohta on silmaga nähtav – isegi kui nähtav on kõigest märk millestki sügavamast.[15]

Nähtava ja nähtamatu vaheline pinge – harjumus teha inimeste soo kohta otsustusi ning uskumus, et need otsustused viitavad mingisugusele sügavamale tõele – on tihtipeale transinimeste vastase vaenu keskmes. See asjaolu tuleb uskumatu selguse ja jõuga esile eelmise aasta juulis Tallinnas toimunud vaenukuriteos, milles Kohtla-Järvelt pärit Kirill mõrvas Jamaicalt pärit Sabrina, kui ta sai teada, et Sabrina on transsooline; ja viisis, kuidas sellest mõrvast meedias räägiti. Vaatan lähemalt 28. oktoobril eetris olnud „Pealtnägija“ osa.[16] Esmalt väärib ilmselt tähelepanu, kuidas mõrva toime pannud Kirilli vanemad mõrvast räägivad. Kirilli isa Sergei ütleb intervjuus:

„Ta ei saanud seda viha pärast teha. Saage aru, kui ta oleks ise trans või mõni niisugune… ühesõnaga pede. Oleks ta olnud samasugune, kes lihtsalt ei tahtnud temaga seksida, siis olgu, sind vägistatakse ära, ja mis siis? Ta oleks käega löönud ja ära läinud. Aga kuidas oleks pidanud edasi elama normaalne poiss? Ta ei saanud lasta sel juhtuda. Ma mõistan, kuidas ta ehmus. Kui see oleks juhtunud, oleks ta pidanud ennast sealsamas raekoja torni otsa tõmbama. Kuidas sa pärast seda edasi elad? Usun, et hirm oli nii suur, et ta ei saanud millestki aru.“

See väljavõte sisaldab enamat, kui mul on tähemärke ja emotsionaalset suutlikkust analüüsida, aga märgin ära paar olulisemat momenti. Esiteks jääb silma, et Sergei jaoks võrdub Sabrina staatus „niisuguse“ või „pedena“ vägistamisohuga, mille eest Kirill pidi end vahendeid valimata kaitsma – kuigi pole tõendeid, et Kirill oleks tegelikkuses vähimalgi määral ohus olnud. Teiseks näeb Sergei Kirilli ees ainult kahte valikut: tappa või saada transinimese vastu külgetõmbe tundmise kaudu (mida ta samastab vägistamisena) rüvetatud, ja tappa selle tagajärjel iseend. Teisisõnu, kui Kirill ei oleks tapnud, ei oleks ta saanud sellest olukorras tervena välja tulla. Kolmandaks konstrueerib Sergei LGBTQ-inimesi vähem väärtuslikena, kelle vägistamine või kelle peal vägivalla kasutamine ei ole nende jaoks emotsionaalselt või füüsiliselt laastav („olgu, sind vägistatakse ära, ja mis siis?“). Probleemist saame rääkida siis, kui „normaalseid poisse“ ohustab seksuaalne vägivald. Need „normaalsed poisid“ on aga nii haprad, et nende jaoks on juba mõne „niisuguse“ lähedal olemine vägivaldne kogemus. LGBTQ-inimesed on automaatselt potentsiaalsed seksuaalkurjategijad, kelle häbistamine ja kelle peal vägivalla kasutamine, isegi nende tapmine, tähendab iseenda mehelikkuse ja au kaitsmist.

Okei. Lapsevanemad ju ikka kaitsevad oma laste tegusid. Räägime aga „Pealtnägija“ saateosa üldisest toonist, mis võiks olla omaette viljakas juhtumiuuring, kuidas meedias räägitakse nii naistevastasest vägivallast üldiselt kui ka transnaiselike inimeste vastasest vägivallast spetsiifilisemalt. Esiteks näib, et „Pealtnägija“ pehmendab mõrva käsitledes seda mitte niivõrd tahtliku inimelu võtmisena, kuivõrd „traagilise juhuste reana“, mis sai juhtuda seetõttu, et Kirill ja Sabrina elasid „täiesti eri maailmades“. On kõnekas, et nii Kirilli kui ka Sabrinat kujutatakse oma asjaolude ohvritena, unustades, isegi kui ainult hetkeks, et üks neist pussitas teist kolmkümmend korda. Siin teevad saatetegijad midagi Kirilli isaga sarnast, olgugi et mitte nii tahumatult. Nad küll mõistavad Kirilli teo hukka, kuid taandades selle teo asjaoludele, milles see tegu toimus, pisendavad nad Kirilli osalust selles, mida ta teadlikult ja tahtlikult tegi. Ei Kirilli isa ega saatetegijad näi arvestavat võimalusega, et Kirill oleks võinud pärast Sabrina transidentiteedist teada saamist tema juurest lihtsalt ära minna. Ma ei taha alahinnata seda, kuidas perekondlikud ja ühiskondlikud normid vormivad seda, kes me oleme ja millised valikud üldse on meie jaoks võimalikud. Ilmselt ma ei suuda mõista, millisest maailmast Kirill tuleb. Ja ehk on Kirilli isal õigus, et Kirilli pere ja sõbrad ei oleks lubanud tal pärast Sabrinaga kohtumist sinna maailma endisel viisil naasta. Siiski ei ole minu silmis ei Sabrina ega Kirilli suhtes aus öelda, et Kirillil ei olnud valikut ja tema asjaolud määrasid ära, et temast saab mõrvar.

Saateosas pööratakse palju tähelepanu tüliküsimusele, kas Sabrina ütles Kirillile ja kas Kirill mõistis, et Sabrina on trans-naine. Mis vahet sel on? Päriselt. Kas ütlemata jätmine pehmendaks või õigustaks mõrva? Tähistaks esmast üleastumist, provokatsiooni, mille puhul saame mõrvast rääkida kõigest kui reaktsioonist, viimasest kokkusattumusest selles „traagilises juhuste reas“? Sellega seoses antakse saates arusaamatult detailne ülevaade Sabrina kehast, näiteks tema rindadest ja suguelunditest. Sealjuures kasutatakse tema kirjeldamiseks fraasi  „naine, kelle keha oli osaliselt meeselementidega“. (Heldeke, mis eufemism, Mihkel!) „Pealtnägija“ leiab, et lisaks on oluline välja tuua, et Sabrina on olnud seksitöötaja: „Ka Sab-rina puutus kokku elu pahupoolega“, kuigi tõendid viitavad selgelt, et Kirill ja Sabrina ei kohtunud seksitöö kontekstis. Kui välja jätta mõned eripärad, siis Sabrina objektistamine ei näi üldjoontes erinevat sellest, kuidas naissoost (seksuaal)vägivalla ohvreid üldiselt süüdistatakse vägivallatseja provotseerimises ja kuidas iga nende eluvalik luubi alla võetakse.

Talia Bettcher on tabavalt osutanud, et transinimeste ees seisab tihtipeale valik, kas varjata oma identiteeti ja riskida sellega, et teised arvavad, et sa üritad neid petta, või olla avatult trans ja riskida naeruvääristamise, diskrimineerimise ja valesti soostamisega.[17] Nagu Bettcher märgib, võib mõlemal juhul lihtsalt trans-inimeseks olemine normatiivselt õigustada sinu vastu suunatud vägivalda. Ta nimetab seda olukorda petise-teeskleja dilemmaks (ingl deceiver/pretender bind). Bettcheri loodud raamistikku kasutades võiks öelda, et „Pealtnägija“ saates on küsimuse all, kas Sabrina oli pahade kavatsustega „petis“, kelle eesmärk oli „normaalseid poisse“ iha eksiradadele meelitada. Et LGBTQ-inimeste tapjad ja nende advokaadid konstrueerivad kohtusaalis kaitsetaktikaid, kus ohvri seksuaalne orientatsioon, sooline modaalsus või eneseväljendus kuidagi provotseerib või selgitab vägivallatseja vägivaldset käitumist, ei ole üllatav, kuid et sama retoorikat kasutab Eesti üks populaarseimaid uudistesaateid, tekitab tõsiseid küsimusi.

Tõik, et meie kultuuriruumis omavad mõned asjad – riided või kehakeel või juuksed – tahtmatult või tahtlikult sugu kommunikeerivat funktsiooni, on nii selle juhtumi kui paiksoolisuse normi mõistmisel oluline. Pöörates tähelepanu Sabrina kehale ja sellele, mida Sabrina Kirillile enda kohta ütles või ei öelnud, eeldab „Pealtnägija“ lugu, et kommunikatiivne suhe välimuse ja soolistatud keha vahel on midagi loomulikku ning et kui välimus viitab kehale „eksitavalt“, siis on teistel õigus seda teada. Vastasel juhul on tegemist teiste ootuste petmisega, mis äärmuslikematel juhtudel on samaväärne kellegi vägistamisega. Teisisõnu: Kirillil oli õigust eeldada, tuginedes sellele, kuidas Sabrina välja nägi ja kuidas ta end väljendas, et Sabrina oli naine. Kuid mitte päris ükskõik, milline naine, eks? Bettcheri sõnul ei saa me välimuse ja soostatud keha kommunikatiivset suhet vaadata väljaspool heteronormatiivset ja misogüünset raamistikku, milles naiste välimuse funktsioon on meestele kommunikeerida informatsiooni nii nende keha kui seksuaalse kättesaadavuse kohta. Meie pilk ei pruugi teisi ainult soostada, vaid teha ka palju muid asju, nt omistada teistele kavatsusi, sh kavatsust seksida. Sellest ka perversne arusaam, et transinimesed, kommunikeerides ühte sugu, kuid omades kehtivate normide valguses sellele soole mitte vastavat keha, teesklevad, eksitavad või isegi petavad teisi inimesi.

Paiksoolisusest vabaks

Mu varasem väide, et transsooline ja paiksooline pole modaalsustena võrreldavad, ei ole mingilgi moel originaalne. Lähtun Simone de Beauvoiri ja Monique Wittigi arusaamast, et patriarhaalses ühiskonnas on ainult naised sooliselt märgistatud, kuivõrd ainult naisi määratletakse nende sootunnuste kaudu. Meheks olemine on patriarhaalses ühiskonnas samatähenduslik inimeseks olemisega. „On üldine ja on naiselikkuse märgistus,“ kirjutab Wittig.[18] Nii nagu Beauvoiri ja Wittigi teoorias ei ole naistel vabadust elada väljaspool oma sugu, sest see tuleb nendega tahtmatult või tahtlikult igale poole kaasa, ei ole mu meelest transinimestel praegu võimalik elada väljaspool oma soolist modaalsust. Beauvoiri ja Wittigi lahendused sellele probleemile on märkimisväärselt erinevad. Beauvoir näib kinnitavat, et „naiselikkuse“ taga, mida ta peab naisi rõhuvaks müüdiks, on miski, mida võiks nimetada naiseks olemiseks, mis aga ei dikteeri kellegi saatust naisena. Beauvoiri üleskutse oleks seega vabastada naised rõhumise, mitte naiseks olemise alt, kuigi viimast heidetakse talle tihti ekslikult ette. Wittig käsitleb „naisi“ aga ühiskondliku klassina, millel puudub väljaspool heteroseksuaalsust – mida ta mõistab seksuaalse orientatsiooni asemel poliitilise režiimina – nii tähendus kui ka funktsioon. Feminismi kui liikumise mõte oleks Wittigi järgi seega vabastada naised kohustusest olla naised – st kaotada vajadus tähistada mingit inimrühma naistena –, mis tema mittebinaarses mõttesüsteemis ei tähendaks meesteks hakkamist.

Sarnaselt sellega, kuidas Wittig näeb heteroseksuaalsust, tundub mulle, nagu olen siin essees väitnud, et paiksoolisust on täpsem kirjeldada mitte soolise modaalsuse, vaid poliitilise režiimi või ühiskondliku ja institutsioonilise normina, mille vastu eksimine tähendab uskmatust, arusaamatust, naeruvääristamist, arstiabi kättesaamatust, administratiivset ja füüsilist vägivalda ning mõnikord ka surma. Tõstatasin sissejuhatuses küsimuse, mis peaks maailmas muutuma, et võiksime loobuda mõnikord haavavatest sõnadest nagu „paiksooline“. Pakun tagasihoidlikult välja, et ehk peitub võti selles, kui vabastame inimesed kohustusest olla paiksoolised, mis omakorda vabastaks need, kes selle kohustuse vastu eksivad, teisesest kohustusest olla transsoolised. Muuhulgas võiks see tähendada, et kui keegi soovib muuta oma juriidilist sootähist, siis ta ei vaja selleks meditsiinilist ega mingit muud tüüpi eriluba – või ehk loobume üldse praktikast, et riik peab inimeste soolise identiteedi üle järelevalvet.

[1] S. de Beauvoir, Teine sugupool. Tlk M. Mauer, A. Tõnnov. Tallinn, 1997, lk 13.

[2] Sünaps, osa 62, Sugu ja sooline üleminek. Eesti Tervisemuuseum, 16.02.2023.

[3] D. Defosse, I Coined The Term ʻCisgender’ 29 Years Ago. Here’s What This Controversial Word Really Means. Huffpost.com, 18.02.2023.

[4] F. Jullien, Tõhususe traktaat. Tlk M. Ott. Tallinn, 2011, lk 245.

[5] H. Darwin, Challenging the Cisgender/Transgender Binary: Nonbinary People and the Transgender Label. Gender & Society, 2020, kd 34, nr 3, lk 357–380.

[6] R. Dembroff, Reimagining Transgender. Viidatud avaldamata käsikirjast.

[7] F. Ashley, ‘Trans’ Is My Gender Modality: A Modest Terminological Proposal. Rmt-s: F. Ashley, Trans Bodies, Trans Selves: Resource by and for Transgender Communities. Kd 2. Toim. L. Erickson-Schroth. New York, 2022, lk 22–23.

[8] S. Arumetsa, Seesmuse ja välisuse vahel. Simone de Beauvoiri ambivalentsuse mõiste toel transsoolisuse fenomenoloogia poole. Magistritöö. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituut, 2021.

[9] Eristus paiksooline–transsooline toimib siin jällegi lihtsustusena, kuivõrd ka näiliselt paiksooliste inimeste sooline identiteet võib kaotada oma enesestmõistetavuse. Võime mõelda näiteks intersooliste naiste peale, kellel ei lubata spordis võistelda teiste naistega, sest nende testosterooni tase on üle mingisuguse normi; või kuidas misogüünseid ja homovaenulikke solvanguid („eit“, „pede“) kasutatakse kellegi mehelikkuse kahtluse alla seadmiseks.

[10] B. Mann, Beauvoir Against Objectivism: The Operation of the Norm in Beauvoir and Butler. Rmt-s: On ne naît pas femme: on le devient: The Life of a Sentence. Toim. B. Mann, M. Ferrari. New York, 2017, lk 48–51.

[11] Puusalt tulistan, kuid ilmselt väga palju ei eksi, arvestades et järjekord sotsiaalministeeriumi komisjoniga esmakohtumiseks on täna umbes kolm aastat ning alla 18-aastased ei saa ennast isegi järjekorda panna.

[12] s. shuster, Trans Medicine: The Emergence and Practice of Treating Gender. New York, 2021.

[13] M. Foucault, A Preface to Transgression. Rmt-s: Language, Counter-Memory, Practice: Selected Interviews and Essays. Toim. D. F. Bouchard. Ithaca, 1977, lk 29–52.

[14] M. Burke, Cis Sense and the Habit of Gender Assignment. The Journal of Speculative Philosophy, 2022, kd 36, nr 2, lk 206–218.

[15] L. M. Alcoff, Visible Identities: Race, Gender, and the Self. New York, 2006.

[16] M. Kärmas, I. Kablukova, Pealtnägija: juhuslik teede ristumine lõppes transnaise tapmisega. ERR.ee, 18.10.2023.

[17] T. Bettcher, Evil Deceivers and Make-Believers: On Transphobic Violence and the Politics of Illusion. Hypatia, 2007, kd 22, nr 3, lk 43–65.

[18] M. Wittig, The Straight Mind and Other Essays. Boston, 1992, lk 60.

Leia veel huvitavat lugemist

Täheke
Õpetajate leht
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Looming
Hea laps
Värske Rõhk
Sirp
Müürileht
TeMuKi