I
Kohvikud, kohvikud, kas nad kusagil elavad?
Wernerit olen otsinud kogu elu, ei Viinis,
Pariisis, ei kodulinnas ta leidnud.
Tolmuste kingadega jalgsi ei saa
keegi Pariisi enam ausalt saabuda…
Ja kirjad kevadetüdrukule on saanud
koltunud sügisläkitusteks,
mis käsiposti teel saabuvad harva,
kui üldsegi.
Kurat, oli jah paremaid, varemaid aegu.
Vihkan seda hetkete sadu,
milles sunnitult viibin ma praegu.
Mina eelistan kadunute varemeis radu.
II
It was begotten by Despair
Upon Impossibility
Andrew Marvell
Öine lugemine, uni ei tule
Donne ja Marvell
ja teised öised velled
(sigaret, kohv).
Võimatu, see olemine
(cigarette, cough).
Tasakesi, tipa-tapa tuled tuppa.
Taas Sa saabud nii kassiloomuliselt,
asud lakooniliselt laua taha, nurka.
Me keskustelu jätkub.
Tean, et oled kohal, ohkan,
aga vaadata ei tihka.
Sest loogika ikka ihkab
mu ulme kuulutada nulliks…
(Kust saabub see vaikne aimat sõnum?
Mis tee ta siia toob?
Kes seda võrratut võrku koob?
Müstikasse ei usu enam.
Usun vaid sellesse, millesse pole ma iialgi uskund.
Vahest leian vastust trükiveas
või kui sündind on mul kalambuur
kas käsipostil või värsireas…
Nii näib me Luule Kesk Agentuur)
Kuni lõpuks enam vastu ei pea
Sirutan käe, pööran pea
ja vahin – tola! – tühja õhku,
kust õhtu pakub vastu põhku
And when all is sad, and Donne,
Marvell no longer offer solace
ning tühjaks joodud mu kohvikann
taipan, et kannatus on hell mistahes keeles.
III
Mu viimne tund on ligi tulnd
(kõik meenub juba moonutatult)
Taas sõpra ülemeretan
Ta luulerütm ja sõnajärjed
rõõmupärja õmblevad. Selle taha
peidan ma kui nuuksvad huuled tõmblevad.
Südant, silmi pühkind tühjaks,
alustan tasa, tabula rasa
taas alustan, valmistun järgmiseks korraks.
Mida ehk iial ei tule.
IV
Mul mantraks The Westron Wind,
põhjatult kõiges üksi, nii unes kui luules,
tolknen vihmas ja tuules;
meenuvad keeled, mis kokku ei puutu,
suudlus rebitud huultest.
Ei muud ma taha kui hoida Sind.
Hetkekski.
V
Häbeneme seda, meie elukäiku,
villat, koole, kortrit, pillat rikkust,
kui teie, kes te jäite, kui…
Ah jäta nüüd — see kõik nii mage,
tarbetu ja maitselage.
Spare us please this misplaced guilt
for fates too late to alter.
Distasteful, to see tears spilt.
There’s pain enough. Please. Shut up.
1989, nr 9
