Inglise keelest tõlkinud Krista Mits
See naine on täius ise.
Naeratus
tema surnukehal on saavutatu märk.
Illusioon paratamatusest nagu antiiktragöödias
voogamas tooga voltides
ja jalad paljad,
mis näivad ütlevat:
«Oleme jõudnud siia, see on lõpp.»
Surnud laps kummalgi pool, kahvatu, ussina keerdus
väikese piima-
astja ümber, aga see on tühi.
Naine on võtnud
nad tagasi oma ihhu, nagu roos
suleb kroonlehed ööjahedas aias,
siis kui öölille sügav-magus kurk
pakatab verehurmas.
Kiigates luise tanu varjust,
ei oska Kuu tunda kurbust,
asjade selline kulg on liiga tavaline.
Ööpimedus naksub ja venib.
Ilmunud 1991, nr 7
