Seekordsel kaksiknumbril on ka tulipunkte kaks: Euroopa Liit ja inimõigused. Praegu tundub, justkui EL-i halvimad ajad oleksid möödas, aga see tunne võib petta. Meditsiinis on kriis punkt, millele järgneb kiire lagunemine (surm) või aeglane kosumine – või hoopis uus kriis. Ükski EL-i lähimineviku kriisidest – rahakriis, rändekriis ega Brexit – pole päriselt veel selja taga.
Tõnu Õnnepalu essee “Euroopa väljavaade” lähtub Rémi Brague’i raamatust “Euroopa, Rooma tee” ning kutsub üles vaatama merele, väljapoole, kaugemale: “Tähtis ei ole mitte see, mida üks inimene, üks rahvas, üks kultuur iseendas on, vaid mida ta teeb, mida tal teistele anda on. Kultuur ei ole olemas iseenda jaoks, kuigi nii võib vahel näida, ükski riik ega rahvas ei ole olemas iseenda jaoks. Rääkimata Euroopast”.
Hent Kalmo valgustab EL-i projekti tagamaad. Ikka ja jälle on kurdetud selle üle, et EL taotleb eesmärke, milleks aeg pole veel küps ega inimesed valmis, et näiteks majanduspoliitika ja lõimimine ei oota järele solidaarsust ja avalikku arvamust. Kuid: “Kui Euroopa lõimimise ajalugu on midagi enamat lugematutest pragmaatilistest kokkulepetest, kui selles avaldub midagi, mida sobib nimetada poliitiliseks filosoofiaks – ühesõnaga, kui selles on midagi intellektuaalselt paeluvat –, siis just tõrkumine seda laadi argumentide vastu. Euroopa Liit on suurim monument sotsiaalkonstruktivismile – panus kaardile, et ühtsustunne on tehniliselt konstrueeritav majanduslike vabaduste abil.” Praegused kriisid aga võivad aegamisi näidata, et tuline rahvustunne ei tarvitsegi anda piisavalt sooja ning seetõttu avastatakse võib-olla uues kuues ka tehnokraatliku pusimise ja lehmakauplemise võlud.
Oktoobris toimus Tallinnas Euroopa Liidu tulevikule pühendatud konverents, mille esinejad olid ühel meelel, et kuigi praegu valitseb põgus hingetõmbeaeg, on vara veel kergemalt hingata. Ühtlasi märgiti poliitika, st sündmustele kiire ja efektse reageerimise ning jõuliste otsuste tagasitulekut Euroopas administratiivsete ja bürokraatlike läbirääkimiste kõrvale. Kõne all oli ühisraha süsteemi haavatavus ja ebaõiglus, sisserände aeglustunud jätk ning lõhed põhja ja lõuna ning ida ja lääne liikmesmaade vahel, parempopulismi tõus, suhted USA ja Venemaaga, julgeolekupoliitika ning muidugi Suurbritannia lahkumine.
Inimõiguste liikumisel kui rahvusvahelisel ja riikidesisesel türanniavastasel mõttevoolul ja tegevuskaval ei ole praegu parimad päevad. Kuigi raske on veel ette kujutada põhiõiguste kadumist (demokraatlike) riikide konstitutsioonist, tajutakse inimõigusi mõnikord liiga heldena (nt varjupaigaõigus, õigus abielluda, elukutse valimise vabadus) ja mõnikord liiga kitsina (nt kasvava ebavõrdsuse palge ees). Samuti tunnistatakse, et enamasti ei suuda jutt inimõigustest üle trumbata kollektiivseid emotsioone ning seda on sageli kasutatud ebasiiralt, maskina jõupoliitika ees. Rein Müllerson näeb nüüdismaailmas revolutsioonilist situatsiooni ehk kriisi nii riikidevahelises süsteemis kui ka liberaalsetes demokraatiates enestes ning ennustab inimõigustele raskeid aegu. Samuel Moyn aga uurib inimõigusliikumise ning nn neoliberalismi (ja ebavõrdsuse taassüvenemise) kõrgaja kokkulangemist. Kas tegu oli juhusega või on nende vahel struktuurne seos? Inimõigused on küll olnud asendamatu kaitsevall õuduste ja ebaõigluse vastu, kuid nad vajavad täiendamist seismisega materiaalse võrdsuse eest. Neoliberalismile lähedane inimõiguslane, poliitik ja intellektuaal Michael Ignatieff arutleb intervjuus, kuidas täiendada inimõiguslike ideede juriidilist kõnepruuki rõhuasetusega tavalistele voorustele, nagu heatahtlikkus, külalislahkus ja abivalmidus.
