Detsembrinumber avaneb Matthew Arnoldi kuulsa raskemeelse mõtisklusega 19. sajandi keskelt:
… ja keset pilkast välja on me koht,
kus hullunud armeede taand ja sööst
keeb ümberringi teadmatuse ööst.
Ajakirja keskmes on pinged nn liberaalse universalismi ja sellele vastureaktsioonide vahel. Alexander S. Duffi essee “Heideggeri tondid” uurib, milline koht on selles reaktsioonis Heideggeri filosoofial. Üldiselt on ju arvatatud, et Martin Heideggeril poliitilist filosoofiat pole, et saksa eksistentsialist elas küll kaasa natside tõusule, kuid tema siin-seal pillatud poliitilised avaldused jäävad rohkem tühjadeks loosungiteks ega moodusta filosoofilist õpetust. Viimasel ajal avaldatud märkmeraamatutest selgub siiski suurem pilt ning juba enne nende ilmumist on leidunud poliitiliselt mõjukaid heideggerlikke ideolooge. Duff keskendub Iraanile (Ahmad Fardid) ja Venemaale (Aleksandr Dugin) ning vaatleb, kuidas seal on Heideggeri “olemisloole” püütud poliitilist rakendust leida. Duff ennustab, et praegune reaktsioon liberaal-demokraatliku globaalse hegemoonia vastu kohalike identiteetide nimel hakkab üha enam ammutama inspiratsiooni Heideggeri mõistuse-kriitikast. Selle konkreetsed vormid aga võivad võtta väga mitmekesise ilme.
Tundub, et kui jutt on tänasest paremrevolutsioonist, kerkib üha sagedamini üles Dugini nimi. Väga raske on tema tegelikku mõju aga hinnata. Me ei tea, kas ta on lihtsalt üks provokaator, keda Kreml vahel ära kasutab, või tõesti mingi rahvusvahelise võrgustiku niiditõmbaja. Omal ajal pakkusid tema ideed huvi näiteks Haljand Udamile, kes temaga Moskvas kokku puutus, kuid hiljem ütelnud Udam end Dugini natsionaal-bolševismist lahti (kui uskuda Mark Segdwicki raamatut “Against the Modern World. Traditionalism and the Secret Intellectual History of the Twentieth Century”).
Igatahes oma nn neljanda poliitteooria kodukal tervitab Dugin nüüd lausa messianistliku retoorikaga Trumpi võitu. Väike stiilinäide:
“USA on maailma kauglääs. See on kesköö ruum. Ja seal on jõudnud langus oma lõpp-punkti. Praegu on pooluste vahetumise hetk. Lääs pöördub itta. Putin ja Trump seisavad planeedi kahes vastasnurgas. 20. sajandil kehastasid neid kahte äärmust kõige radikaalsemad modernsusevormid – kapitalism ja kommunism. Kaks apokalüptilist koletist – Leviaatan ja Peemot. Nüüd on nendest saanud kaks eshatoloogilist lubadust: Putini Suur-Venemaa ja Trumpi juhtimisel vabanev Ameerika. 21. sajand on viimaks peale hakanud.”
Rein Müllersoni
pikk ja põhjalik essee “Ideoloogia, geopoliitika ja rahvusvaheline õigus” haakub õigupoolest samade küsimustega, aga mõistagi märksa kainemas võtmes – kuidas ühepooluseline maailm on kujunemas mitmepooluseliseks ning kuidas sellises maailmas rahulikult koos eksisteerida.
“Külma sõja järgsed ja mõne meelest naiivsed ootused, et erapooletult tõlgendatud ja rakendatud õigus saavutab maailmas esmasuse poliitika üle, ei ole täitunud. Erinevate nägemustega soovitavast ja võimalikust maailmakorrast käib kaasas propagandasõda. milles isegi rahvusvahelist õigust kasutatakse hegemoonilise domineerimise relvana või vahendina, millega sellise domineerimise vastu võidelda. … Ainus realistlik rahvusvaheline süsteem on multipolaarne. Rahvusvaheline õigus, kui huvide tasakaalul ja kompromissidel – aga mitte tingimata ühisel ideoloogial – põhinev normatiivne süsteem suudaks hästi toimida ainult multipolaarses, jõudude tasakaalu ja riikide kontserdi süsteemis, mis tuleb üles ehitada teadlikult ja mida aktsepteeritakse legitiimsena.”
Samas aimub riikide kontserdi mõiste tagant väikeriike hirmutav geopoliitiliste mõjusfääride jutt. Essees, mis kaudselt reageerib Müllersonile, esitab Jüri Saar kaitsekõne läänelikele põhiväärtustele, nagu tõe-, isiku- ja lepingukesksus, ning põhjendab nende tähtsust ka rahvusvahelistes suhetes. Ajal, kui postmodernism ja viimasel ajal ka Vene infosõda on neid tugisambaid õõnestanud, tõstab Jüri Saar kilbile Maurizio Ferrarisest inspireeritud uue realismi, mis pöörduks tagasi universaalsete valgustusideaalide poole.
Ajakirjast võib leida veel Siegfried Kracaueri 1929. a olupildi kontoriametniku tüübist, luulet, jutte ja arvustusi. Numbri lõpetab 2016. aasta sisukord, mida sirvides tuleb tõdeda koos Frank Sinatraga: “It was a very good year”. Uueks aastaks saab aga Vikerkaart tellida siit.
https://www.youtube.com/watch?v=VHJ3iZpfBRI
