Eestlaste majas on kõik segi. Oodata on külalisi, aga pole teada, kui palju ja milliseid. Niisugune piinav olukord on kestnud juba aasta. Kõik tunnevad, et nende kooselul pole mõtet ja ükskõik millises sissesõiduhoovis juhuslikult kokku sattunud inimesed on rohkem üksteisega seotud kui nemad. Ühed kutsuvad üles valitsust kukutama ja mustanahalisi ahistama, teised kaitsma sallivust ja liberaalseid väärtusi. Ühed hirmutavad islamiga, teised Putiniga. Valitsejad aga lohutavad: “Küll kujuneb.”
Ehkki kriisiootus põhjustab hirme ja kannatusi, tuleb see ka mõtlemisele kasuks. Kodakondsuseta masside teke, soov ja kohus kohelda neid väärikalt või inimlikult, teisalt enesealalhoiuinstinkt ning hirm teistsugususe ees sunnib uuesti läbikaalumisele võtma meie dogmasid, eelarvamusi, erimeelsusi, mõttemalle ja tulevikuperspektiive. Mõisted, mis oleksid pidanud meie teadvusse tõusma juba Euroopa Liiduga ühinemise aegu, kuid mis tollastel lõbusatel aegadel läbi mõtlemata jäid, tuletavad end taas pakilisemalt meelde: suveräänsus, globaliseerumine, rahvus, kodakondsus, kultuuride paljus, avaliku elu ja eraelu piirid, tsivilisatsioonide konflikt ja modus vivendi, administreerimine ja paratamatus, paiksus ja nomaadsus, identiteet ja assimileerumine, eestlane, venelane ja moslem.
Rändekriis paneb esitama küsimusi: Kuidas oleks olla pagulane? Kuidas aidata vaeseid? Millise kuju saab kriisijärgne maailm? Milline õigus on riigil immigratsiooni reguleerida? Kuidas panna pagulasprobleem Eesti arengut teenima? Kas kodanikuõigused muutuvad rahvusvaheliseks? Millistel tingimustel õõnestaks vähemuskultuuri toetamine liberaalset ühiskonda? Mis on rahvus ja riik? Mis on inimene ja üldinimlikkus?
Vikerkaare topeltnumber käsitleb rändekriisi mitme vaatenurga alt. Esindatud on kogemuslik (pagulaslood, intervjuu nende abistajatega Jordaanias), asjalik-praktiline: mida annab teha? (Eva Maria Asari, Kert Valdaru, Sigrid Solnik), ajalooline (Ulrike Plath), psühhoanalüütiline (Kaia Sisask), normatiivne: mida tohib või ei tohi teha, ohustamata ennast (Oudekki Loone, Martin Ehala) ja reetmata oma humanitaarseid ideaale (Seyla Benhabib, Daniele Monticelli).
Alanud on kahekõne teisega – esialgu küll veel alles teisega iseendas.
